Tuesday, August 30, 2016

väga huvitav lugu tänan et jagasid

P8200123
meh

Ma kusagilt lugesin või kuulsin (allikatega on hetkel põud), et kui sa oled korra depressioonis olnud, saab see kergemini uuesti juhtuda. Ka pisemast ja vähem kaalukast ajendist. Justkui ajul oleks tee selge ja tunneb pärast seda esimest korda juba liigagi hästi ära, kuhu kukkuda, kui tasakaal ära läheb.
Kuna me teeme igasuguste asjade pealt igasuguseid analoogiaid ja rakendame sama loogikat siin ja seal, peaks seega olema võimalik veel terve loetelu asju.
Kui sa oled korra end ise depressioonist või mingist suuremast emotsionaalsest madalseisust välja tirinud, saab see kergemini uuesti juhtuda. Õnnestuda. Justkui sul oleks see käpas. Iga korraga üha paremini.
Kui sa oled korra armunud olnud, päriselt niimoodi armunud, et mõistus tõrgub toimimatuks ja sõrmede ja nahapinna vahel lendavad väikesed elektrisädemed ja sa tunned ära kosmose teise inimese silmade taga, siis saab see kergemini uuesti juhtuda. Nagu tuttaval rajal. Tead, mis märke ära tunda ja kuhu end edasi astutada.
Korra oled orgasmi kogenud, oled suuteline uuesti ka. Ja siis juba oluliselt kergemini. Oskad natuke nagu orienteeruda ses situatsioonis.
Üks kord oma südame katski murrad, siis nii hakkabki nüüd olema.
Piisab korra enda ületöötamisest, kui see oht pidevalt sind saatma hakkab.
Võtad ühe kassi ja järgmine hetk on sul neid kuusteist.



Mitmed mu siiraspuhtad rõõmud on viimastel kuudel käinud läbi eituse. 
Vaatasin folgil karjuvaid lapsi ja nutvaid beebisid ja hädaldavaid põngerjaid koos nende lõpmata ärapiinat' vanematega ja olin nii õnnelik, et need ei ole minu lapsed.
Proovisin oma lapsele harilikust number suuremat tennist jalga ja siis veel number suuremat. Mõlemad väiksed. Mis tähendab (nagu arvata võiski), et me peame hankima kõik uued jalatsid. Sise ja välis, talve ja spordi, sisespordi ja välisspordi, nisama lonkimiseks ja kusagil edev paistmiseks. Ja siis umbestäpselt aasta pärast täpselt sama asi ju uuesti. Oeh. Ja sel hetkel tabas mind selline rõõm ja kergendus - mul on ainult üks laps. Ma pean seda kõike orgunnima ainult ühele lapsele. Mõtle, kui mul oleks kolm. Tean kaudselt ühte perekonda, kus on teismelised kolmikud pojad. Ma isegi ei ulatu ette kujutama.
Läksin ükspäev muremõtteid murendades mööda tänavat ja järsku tuli meelde, kuidas keegi rääkis oma õhkavast unistusest kunagi (jälle) saada nabapluusi kanda. Ma kannan vahel nabapluusisid. Mul on suva. Ma ei pea selleks midagi olema või kuhugi pürgima ja see ei ole minu peas mingi asi, mida ma tohin. See pole isegi mingi asi. Nabapluusiga on palava ilmaga mõnus jahe.

P8150113
mustrid, mis maailmal on


Alias on täiesti geniaalne mäng. Ta võimaldab just seda asja, mille järele mul on alatine janu. Ei, see ei ole pika puuga äravõitmine ja siis üleolevad hõisked, tänanküsimast. See on kellegagi samal ajal samas kohas olemine. Seda mulle meeldib saada. Teada, et see, mis ma ütlesin, jõudis mu partnerile kohale ja sai selleks, mida ta mõtles. See mängusisene 'sund' häälestuda kellegi teise lainele ja õppida kohapeal aja peale kiiruga ära tema mustrid. Tema olemise ja väljendamise viisid. Ja seda mitte rahuldaval tasemel enamvähem pealtnäha usutavalt, vaid päriselt mõõdetavalt. Ja siis teada saada, et see õnnestus. Lihtsalt. Uskumatult tore.


Huvitav, kas ma hakkan tasakesi muutuma selleks liiga agaraks kõikidele pinda käivaks üliaktiivseks viiendikuks, kes tahab kõikides ringides käia ja saada samal ajal loomaarstiks ja iluuisutajaks ja paljulapseliseks emaks ja plokkflöödivirtuoosiks. Sest ilge tahtmine on omale rebida veel üks tantsutrenn. Või kaks. Ja tegelt tahaks toda impro asja ka proovima hakata. Ja mul on selgelt meeles, kuidas mul vahepeal pole olnud aega, et oma iseendaks olemise miinimumprogrammigi täita, kui aeg, rajakas, muudkui läheb. Ja tuleb ja läheb. Rääkimata kõikidest nendest inimestest, kelledega ma muudkui end seon ja seostan. Minaeitea.

P8140054
pane tuli kustu ja tule ära



Kas sa tead, mis mängud või tegevused on veel niisugused nagu Alias?
Mida veel saab uuesti kergemini lihtsamini kogematagi juhtuda pärast seda, kui see esimene kord on ära olnud?

6 comments:

  1. Selliseid füüsilisi asju on ju ridamisi, mis pärast esimest korda tulevad kergemini. Et kui herpes on korra olnud, siis ta jääbki organismi ja edasi pole ohatise tulekuks enam isegi nakkust vaja, piisab lihtsalt sellest, et on hapram olek. Allergiad. Ja valu teatud tüüpi ärritaja peale. Ja epileptilised atakid. a sa ju kindlasti tead kogu seda sensitiseerumisprotsessi värki. kas see ei olegi mitte see, miks valuvaigistit on kasulik kohe päris valutamise alguses võtta, kui pole veel liiga hulluks läinud, muidu õpib organism selle liiga hästi ära ja pärast enam nii lahjast anelgeetikust ei aitagi?

    a hingeelulisest küljest tõid sa kunagi ju ise väga hea näite. Kuidas isegi täiskasvanud peast on teismelistest hirmus mööda minna. mis sisuliselt ju tähendab, et kui teismelistelt on kunagi halbu asju kogetud, siis pärast ei pea nad enam midagi õieti tegemagi, et neist mööda minnes halb hakkaks.

    õpivõime varjukülg.

    ReplyDelete
    Replies
    1. (asja positiivne poool ongi muidugi igasugune õppimine - sellel, kes on olnud olekus, kus ta saab reketiga pallile pihta, on edaspidi arvatavasti kergem sellesse olekusse sattuda.)

      Delete
    2. krt, ma alles sinu kommentaari peale sain aru, et see on tõesti ju sama asi!

      Delete
  2. a mis mängudesse puutub: kas ka Backup ei tööta mitte üksteise mõtete lugemise peal?

    ja siis on natuke sarnase mehhanismiga Dixit, ainult et keerulisem: kus edukaks mängimiseks tuleb end mõistetavaks teha osale, aga mitte kõigile ülejäänud mängijatele. kusjuures pole oluline, millisele osale. põhiline on kalibreerida nii, et oleks lootust, et mu jutt on mõistetav, aga mitte liiga mõistetav.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Backupi ei ole mänginud.
      Dixitit mulle lauamängupood soovitas ja mul on isegi lisakaardid talle hangitud. Aga ma vist olen mänginud seda valesti või liiga vähe vahelduvas seltskonnas. Seal saab liiga palju mööda panna ilma suuremate mängusiseste tagajärgedeta. Näiteks ma paljudel puhkudel olen arvanud, et inimene mõtles seda, tegelt mõtles teist, aga kaardi ma arvasin kogemata õigesti. Või mõnel puhul ma lihtsalt tunnen inimese ilumeelt ja mis teda liigutab ja tean, millise kaardi ta valiks, olemata üldse tema vihjet kuulnud. Et see on lähedus küll, aga ma ei õpi kellegi kohta midagi juurde ja see ei ole see vägev samalajal samaskohas tunne.

      Delete
    2. backupi reegleid on jube raske seletada, mängida on palju lihtsam. pmst on see äraarvamismäng, et mängija nr 1 valib mingi päris või fiktiivse tegelase, kellest ta mõtleb, ja ütleb teistele selle nime esitähe. Edasi üritavad teised tema käest üha järgmisi tähti välja pinnida; iga järgmise tähe väljapinnimine käib nii: ütleme, et ta mõtles Monet' peale ja on öelnud, et nimi hakkab M-tähega. Nüüd küsib keegi teine, ütleme mängija nr 2, näiteks: "kas see on helilooja?" (sest ta ise teab M-tähega heliloojaid). Kui nr 1-le tuleb kohe endale näiteks Mozart meelde, siis ta pareerib: "ei, see ei ole Mozart". Kui tal juhtumisi ühtegi M-tähega heliloojat pähe ei tule - no on selline muusikavõõras inimene - siis ei saa ta küsimust pareerida; ja kui nüüd mängija nr 3 oletab, et mängija nr 2 tahaks kõige tõenäolisemalt pakkuda Mozartit, siis ta hüüab "backup!". Siis loetakse näiteks kolmeni või viieni - nende sekundite jooksul on mängija nr 1-l veel õigus mingi pareering välja mõelda - ja pärast selle aja möödumist peavad mängija nr 2 ja 3 korraga selle nime hüüdma, mis nad mõtlesid. Kui nad hüüavad sama nime, siis peab nr 1 oma tegelase nimest uue tähe paljastama. Kui kumbki hüüab ise nime, siis ei pea.

      Ühesõnaga, varases faasis ei ole äraarvajal üldse tähtis, kas ta pakub õiget elukutset vms kategooriat; esialgu pole vaja üldse pingutada õiges suunas liikumise nimel, vaid tasub pakkuda mingeid selliseid kategooriaid, millest on loota, et keegi kaasmängija mõtleb samale nimele (aga et teisest küljest too nr 1 selle peale ei tuleks).

      Delete