we don't belong but you like my songs

P9240032
ja siis ta rapsis oma rebenenud tiibadega meeleheitlikult, veepiisad pritsisid igale poole ja sätendasid päikse käes 

Rüüpan veebiturunduse õpiku lugemise kõrvale tasakesi head brändit (okei, seda odavat usutava sildiga okeid brändit, mis ma Valkast tõin) ja mõtlen, et see ongi meie harituse tulevik. Ega kui ma olen veits brändisena nood asjad selgeks õppind, ma siis kaine peaga neid tarkusi tarvitama ei hakka. Ja et üldsegi nende masskursuste ja iseõppijate masslevikuga seoses hakkavadki sellised inimesed nüüd edaspidi tööturule tulema. Tuleb sulle uus sekretär ja ütleb, et tema, vaadake, õppis neid asju tol ajal, kui tal oli kombeks tekiila sunriseisid juua ja õigem oleks, kui nende pealevool ka tema töökohal püsiks. Rääkimata sellest, kui elukestva iseseisva õppe jooksul on selgunud, et su tõhusaimad töötunnid on alates kahest öösel. Mingil muul ajal pole isegi mõtet. Kvaliteedi nimel, vaata. Tingitud refleksid, vaata. Töötavate mäluviipade efektiivne kasutamine, vaata.

Eks ta tõsi ole, et kirjandus ajabki jooma. See brändi isu tuli ka peale, kui ma lugesin üht Murakami lühijuttu ja seal üks naine istus öösi üleval ja rüüpas Tolstoid lugedes üksinda brändit. Tundus nagu täpselt see asi, mida tahaks.

Ostsime suvel ühelt Helsingi tänavaturg-laadalt uue fotoka. Uue vana fotoka. Tundus ägedalt täpselt nii viimase peal osav moodne veel-mitte-digi. Tundus allakaubeldava hinnaga, sest sel müüjal polnud rohkem fototehnikat. Ja tundus hea põnev, sest teine objektiiv oli ka kaasas. Rääkimata sellest, et aparaat on tervenisti hästi kergest plastikust ja hea kotti kaasa susata ja klõps-klõps. Oma kasutusse sain selle alles praegu, sest kahepeale ja kordamööda ju.
Filmi peale pildistamisel on alati see häda, et tahaks ruttu näha, kuidas head pildid hästi välja on tulnud. Ja sis kõigile näidata ja vau. Aga seda saab alles siis, kui film on täis pildistatud. Ja siis saab sinna lõpuks ikka kärsitusest mitte-nii-häid kaadreid klõpsitud, sest tahaks juba rulliga ühele poole saada ju.


P9240042
missugused taevad mõnedel on

Tantsutarvete poe müüja on keskealine ümarat vormi härra. Võiks pealt vaadates vabalt bussijuhiks või sõduõpetajaks pidada. Tassib mulle kingi ette ja korrigeerib mu rihmakinnitust, kommenteerib mu pikkust, nimetades mu jalalabasid sihvakateks ja selgitab illustreerivate liigutuste saatel, miks standardtantsukingal parem kontsaplekk välimisest servast kiiremini kulub. Teisest poest lähen kassikäppu küsima ja jalanumbrit kuuldes ehmub müüja: ah, te soovite endale.



Kass tõuseb otsustavalt diivanilt püsti ja läheb esikusse. Istub vannitoa ukse taha maha ja palub ukse avamist. Ei mäu. Ei kratsi ust ega topi oma käppasid või nosu ukse vahele. Istub. Vaatab mind niisuguse näoga. Niisuguse näoga, et palun tehtagu mulle nüüd uks lahti missesiis olgu. Teen imestunult talle vannitoa ukse lahti ja tema läheb dušikabiini põhjast vett jooma. Rumal loom. Muidugi enne ei olnud toidu juures vett, aga nüüd ju on. Võtan elaja kaenlasse ja tassin kööki joogikausi juurde. Erutunult hakkab tüüp kõrvalt kausist krõbinaid otsima. Teen sõrme veekausis märjaks ja puudutan sellega tema nina ja osutan veele ja seletan pisikiskjale, kuidas asjad on. Siis saab alles aru. Sätib käpad kõrvuti, saba kenasti oma külge ääristama ja asub ettevaatlikult limpsima.

Ängistav äparduste jada ja midagi pole parata ka. 
Et TEDxTartu piletid otsas on ja et PayPali pealt ei saa MasterCardi peale raha kanda ja Feministeerium ei taha mind oma kirjutamistöötubadesse. Et see konnasilm, mis on eriti jõhkralt silmama hakanud ja mu tantsimist segab, valutab pärast esimest külmutussessiooni nii hullusti, et ma pidin mitu trenni vahele jätma. Ja üldsegi hakkas ta agaramalt vohama üldsegi selle pärast, et ma olen viimasel ajal rohkem tantsima hakanud. Et õues on natukene liiga külm nahktagi või mingi kena jakiga käimiseks, aga veits veel mitte nii külm pika villase mantli tarvis ja päeval varrukaotstest sisse puhunud külm on vahel ööni kontides. 


P9270077
vähemalt kahe eluaja jagu rohkem armastust

Õnneks on kapis koguni kahte sorti kohviube ja väikese ahju puud ei ole kõik ainult minu lõhutud ja tuppa toodud.
On laps, kellega ma ei pea koos õppima ega vara ärkama ja kelle neljadviied teevad teda ennast nii rahulolevaks ise endaga.
Õnneks on eriti uimastavalt viirukiselt magusvürtsikalt lõhnav Hennaserai juukseseep, mille vaht paneb narmendava kuivava juuksekarva läikima nagu keegi oleks talle lusikaga kalamaksaõli üha sisse söötnud.

Õnneks on olemas ägedaid naisi tegemas just niisugust muusikat, nagu mulle just hädasti tarvis oli just niisuguse mõnusa tuksumisega, et saab tasa kaasa nõksuda, maheda naisvokaaliga ja lüürikaga, millest ma üldse aru ei saa. Ni hea ju.

Comments

  1. Keegi kuskil ütles, et kassidele väga millegipärast ei meeldi enda toidukausi läheduses juua. Jumalteab, mille pärast. Enda kassigagi olen tähele pannud, et peale lähevad põrandapesuämbrid, valamus olevatesse nõudesse kogunenud vesi, lohakile jäänud kruus veega, misiganes peale puhta vee kassitoidunõu kõrval.

    ReplyDelete
  2. The Paradox of Processes - protsesside paradoks kehtib ka kaine peaga tarkuste tarvitamise kohta. Tuli selline paralleel pähe.

    ReplyDelete
  3. Anonymous09:50

    Konnasilmale tuleb kuu aega igapäev küünelakki panna, siis tuleb see ise välja ;)

    ReplyDelete

Post a Comment