show you heaven if you let me

Vahepeal läheb lehe külastajate arv umbes sinna maale alla, kus ta oli siis, kui ma kirjutasin veel halvasti. Veel halvemini. Kui veel pilte ei olnud ja olid nimed ja isiklikud asjad ja krüptiline hala. Nii vähe külastajad. See aga ei tähenda, et mu blogi on oma silmailust ja hingeliigutavalt korrektsest keelekasutusest hoolimata nii halvaks läinud, nagu ta alguses oli, lausun ma endale. See tähendab mitmeid teisi asju. Teil kõigil on praegu targematki teha. Ja pealegi. Üleüldse - kui pole kirjutajat, pole ka lugejaid kellelegi tarvis. Lihtne.

Aga siin ma olen. Saimegi lõpuks kokku. Hea.

assortii

Ma lugesin läbi raamatu, mis õpetab üht raamatukirjutamismeetodit. Meetodi nimi on Snowflake method. Hästi tore algoritmiline tööriist, mis õpetab mitte lugu algusest muudkui edasi kirjutama, segaduses teadmata, kuhu see kõik ometi viib. Vaid seda pidevalt üleni sügavamaks ja keerukamaks kasvatama. Et su raamatuks olev lugu ise on kohe esimesel sammul tehtud, siis lisanduvad sinna loo tarvis olulised (pöörde)punktid, siis tegelased koos nende kõigega, siis tegelaste personaalne lugu, siis stseenide loetelu. Lõpuks on nii palju tööd tehtud, et peaks olema puhas lust asi lihtsalt ära kirjutada. Mõtlesin, et selle meetodiga võiks üritada kellegagi koos raamatut kirjutada. Alguses tiimitööna kogu eeltöö ära teha, sest see osa nõuab kaalukaid otsuseid ja leidlikkust ja need tulevad alati teistest inimestest mul. Ja siis lõpuks kogu lugu lissalt kokku kirjutada. 
Samas, kui see nõnda lihtne oleks, kas kõik inimesed ei kirjutaks kogu aeg fantastiliselt kvaliteetset fiktsiooni? Samas - hulk toredaid kasulikke asju, mis on lihtsad, jäävad paljude inimeste poolt üleni lihtsalt maiteamiks tegemata.

Hakkasin lugema raamatut Hälin ja raev. See on raske raamat. Ma hea meelega uhkeldan muidu, et ma loen inglise keeles kirjutatud raamatuid täpselt nende sõnadega, nagu need on kirjutatud. Ja tõlkekirjandust ainult keeltest, mida ma ise ei mõista. Aga ma olen hakanud hoolega erandeid tegema. Ei mõista ma seda inglise keelt ka ühti ni hästi, et suuri raskeid raamatuid nautida. Pealegi on ilmas olnud palju häid tõlkijaid, kes hoomavad varjundid, annavad neile mulle lähedased sõnad ja minule jääb ainult võtta ja sellest saada. Ja ikkagi on see raamat ni raske.

päike paistab peale

Veel üheksakümnendatel käisid ju sellised legendid, et elad oma elu, käid peod ja paigad ja siis tuleb modelliagentuuri inimene ja ütleb, et sa oled silma jäänud. Ja siis sealt edasi algab suursugune kõrgelt tasustatud lust ja lillepidu, kuulsus ja au ja (r)öökimiseni rikkaks. Ise midagi tegema ei pea. Pead ise olema, igale poole sellega lissalt laekuma ja küll keegi su avastab. Varem või hiljem. Pöidlad pihku ja kontsad alla.
Täiesti üllatuslikult avastas keegi, et ma mõni kord saan mitu lauset üksteise otsa kirjutada ja sealt tuleb mõte kokku. Pakkus mulle tükitööd ja proovitööd ja üleüldse ilmutas mu kirjutamise vastu huvi. Nüüd saigi lõpuks nii, et esimest korda elus sain kirjutamise eest raha. Eks ma olen kirjutamise eest elus ennegi asju saanud. Sõpru ja väikeseid sümboolseid auhinnakesi ja kinkekaarte ja. Aga raha. Raha on teine asi. See oli küll 30 eurot (ma küsisin rohkem, ausõna) ja päris lõpuni kindel ei ole, kas neile mu tehtu sobis. Aga see on märgiline moment. Panin paagi täis ja ostsin kohvi ja pidasin endaette pisikese piduliku momendi.

Mitte et raha oleks see kõige tähtsam asi ilmas. Niimoodi ei ole üldsegi ilus öelda, eksole. Aga selle tühi paljas hingetu misiganeslikkus annab sellele teatava võlu. Või suuruse. See tunne on natuke sarnane tollele suurele tüdimusele ja tunnustusjanule, mis mul töötu vaese tudeng-üksikemana oli. Et hea küll, tasuta asjad ja teinekord toetus või lõunasöök või kaastunne. Et heaküll toetussüsteem ja täiesti veel otsapidi tehtav riigilt kerjamisvõimalused ja. Mõistmine ja soodushinnaga teenused. Need kõik olid kenad ja leevendasid mitut. Aga see polnud see. 
"Sa oled äge, siin on 30 eurot." kannab endas hoopis teist tähendust kui "sa oled äge, siin on üks asi, mis kuulus kunagi mulle ja mis võis kunagi olla väärt mingi raha ja ma annan selle sulle, hakka seda kasutama ja ole tänulik."

Mingis kuulajad-helistavad-stuudiosse raadiosaates olevat mitmetel inimestel see mure, et nad ei taha lähedastele jõuludeks raha kinkida. Sest ei ole teada, mis see kingi saaja saadud rahaga teeb. Äkki ostab süüa või maksab üüri. Mitte ei osta endale selle kinkija nimel midagi ilusat pühade puhul. Et ikka maru riskantne värk.

Tegelikult oli see kirjutamise eest tasu saamise tähistamine muidugi lootusetult hilinenud. Iga kord, kui mulle lugeja kohvi välja teeb,  on see raha, millega ma saan lasta oma südamel lustida. Täpselt just see liigutus minu suunas, millest ma loen välja, et ma olen äge ja peaksin seda edaspidigi olema.

oota korraks

Vaatasin (ja tegelikult ju taasvaatasin) filmi the Rose ja mõtlesin sellest, et kust peaks üldse inimene võtma seda teadmist, et ta on küllaldaselt äge ja on rõõm, kui ta edaspidigi on. 
 Kui keegi on üleni iseenda ja oma olemasolemise vaevaga puntras, peaksid need teised, kes tulevad talle kauneid asju ütlema, maru kõvasti ju röökima. Et üle karjuda kõik need kahtlusi sisendavad sisehääled ja isikliku enesehala voki, mis ketrab. Ja ega neil teistel inimestel on ka targemat teha, kui oma olemasolemise väärtuses kahtleva puntra ümber kaunidusi karjuda. Neil on ka äkki oma elu ja omad asjad ajada. Hästi tüüpiline ameerikalik karakter on ju ka üks niisugune, kes muudkui hoorab seda heakskiitu ja tunnustust ja talle kunagi ei piisa. Kogu loo vältel me vaatame, kuidas talle kõik antakse ja tal on ikka puudu ja nutt ja hala. Tahab ikka kõigile meeldida. Tahab ikka veel rohkem armastust ja veel rohkem imetlust. Tahab kõigiga ära leppida ja samal ajal igaühes kadedust põhjustada ja muudkui veel ja veel. Selliste ärakedratud lugude see primitiivne moraal on, et tuleks selline inimene omapead jätta ja lasta tal natuke seedida. Mida ta õige omaarust teeb. Isekas ahnepäits selline. Laula ise ä-äh. Kasva suureks. 
 Ma vaatan vahel mõningase võõristusega neid, kes teiste täiskasvanutega suheldes lähtuvad mingist pedagoogilise hõnguga loogikast. "Kui ma talle kogu aeg tähelepanu osutan, kui ta seda küsib, siis ta ei õpigi ise endaga toime tulema. Kui ma igale tema stseenile reageerin, siis ta hakkabki neid ju tegema. Sellist lapsikut käitumist ma küll ei kavatse julgustada. Ma ei anna talle järele, muidu ta jääbki minult tahtma." Vaatan seda arutelu võõristusega ja mõtlen, et täpselt kelleks sa end pead. Kas sa arvad, et sa oled ainus ratsionaalse mõtlemisega olend siin ilmas ja su ümber on poolearulised kasvandikud? Kas sa võtad nende inimeste, keda sa nii hoolega ümber kasvatad, praegused kombed ja käitumise ja heaolu ka enda vastutusele, suur inimeste suunaja ja õpetaja, nagu sa oled. Kas sa kunagi oled armastanud? Brr.
 Muidugi peab võtma selle oma õnne sepa tänituse siin ka. Silmitsed inimest, kes käib ringi ja haarab meeleheites igast mööduvast ja nõuab pisarsilmil, et teda armastataks. Armastataks nii, et ta seda päriselt lõpuks tunneb. Silmitsed teda ja lausud elutargalt: õpi ennast ise armastama. Keegi ei saa sinu sees täita seda tühimikku, mille sa ise endasse oled uuristanud. Sina oled oma enda suurim sõber. Armasta enne ennast ise ja küll siis teised sind armastama hakkavad. Kuni sa ennast armastama pole õppinud, ei saa teised ka sind armastada, lihtne ju. Et põhimõtteliselt. Need optimistid ja positiivse mõtlemise ja inspiratsiooniplakati gurud ütlevad sulle, et sa oled väärtusetu. Kuni sa oled iseendaga pahuksis ja vaevled raskustes, ei kavatse ükski inimene sind armastada. Sa pole seda väärt ja see on sinu enda süü ja vastutus. Vaata, misuke sa oled. Isegi ennast ei oska armastada. Hale. Mõtle nüüd ise ka, miks peaks keegi teine sind tahma. Fuih. Selle juures on mõnevõrra meelelahutuslik, millist enesega rahulolevat üleolevat inimestearmastaja hella abivalmit muiet need inimesed seda nõuannet jagades kannavad. 

raud

Tegin päevase uinaku ja tegin ostunimekirja ja hakkasin poodi sättima, sest pirukad tahavad pirukateks ja kass liha ja kohtumised ees ja inimesed taga ja pole aega nutta, kas te ei näe, mul on kiire. Ja siis käisid need vastikusjudinad ja ök üle kere. Vastik tubli tüdruk.
Kui ma vahepeal palavikuga pikali olin ja haledus peale tuli, oli kohe refleks, et peaks midagi tegema. See aitab. Midagi tuleks teha. Kardinad pessu panema või peeglid puhtaks pühkima või programmeerimist õppima või pilte sorteerima. Aga ma ei jaksa. Ja et mida ma siis teen, kui tubli olla ei jaksa. Kuhu ma siis end panen. Lihtsalt lebangi ja olengi ja kuhugile pole iseenda eest pääsu? Õudne ju. 

Taaskoristasin jälle (sest ni tubli, väk) oma garderoobi ja leidsin kleidi. Jumala toreda kleidi. Ta oli voodi servas hunnikus ja kui ma teda puntrast lahti harutasin, mul kõik sisemus hõiskas. Mis see on... see on nii äge... kuidas see siia sai... ahh kui ilus... päriselt ka või... nii lahe kleit. Ma ei tea. Ma olevat selle omale ostnud mingi hetk. Ju siis. Tundub küll nagu seda sorti kleit, mille mina omale ostaks.

Mh. Nii tore oli kirjutada. Miks ma seda sagedamini ei tee, on igavikuline müsteerium kogu ilmale.