Veel kalla mu klaasi oma rõõm ja raev

P1020145
seenel ei ole kalendrist sooja ega külma

Üks levinud soovitus, kuidas endale paroole luua, on kasutada sõnade asemel lauseid. Nii saab pikem parool ja jääb paremini meelde ka. Üks teine, selle edasiarendus, on valida neiks lauseteks meeldivaid või rahustavaid või mõnes mõttes tervislikke kinnituslauseid. Sest siis saad seda iga kord endale lausuda, kui jälle parooli sisse pead tippima ja hingel hakkab hea. Oletatavasti on mingisugune tajutav erinevus, kas sa ütled argise rutiinsusega endale correct horse battery stapler või things can only get better. Isegi, kui see tõelisi imesid ja mõõdetavaid koguseid ingleid omaga kaasa ei too, on üsna raske tõestada, et kinnituslausete lausumine lausujale väga palju viga teeks. Eriti, kui sa seda tehes teisi ei ahista ja ikka oma rohtusid ka edasi võtad.
Üks mu nendest kavalalt parooliks teisendatud sagedast mõttes ülekordamist saav kinnituslausete ütleb: '... and be awesome instead'. Aastaid juba kasutan seda ja alles nüüd hiljuti avastasin, et ma olen seda lauset valesti mõistnud ja mõtestanud. Ma olen mõelnud, et kui on nõme, siis tuleb olla tubli ja paista hoopis äge. Tegus ja toimekas ja sooritada ja saavutada. Näidata neile. Ja siis on, eksole, perse majas, kui enam ei jaksa. (Või kui nad sugugi ei kipu vaatama.) Aga tegelikult ei ole ju point tegemises. Point on olemises. Kurb asemel võimas olemises. Ja seda saab teha ka diivanilt tõusmata. Mõista või tunda või luua või märgata. Kogeda ja nautida. Armastada ja igatseda ja kasvada ja naerda ja. Teise olendiga kontakti saada või loojuva päikese triipe männitüvede vahel ära tunda. Et see sisemiste ja väliste aistingute ja mõttejõul rändamise masinavärk on nõnda vägev, et sa oled kurb asemel hoopis võimas ka siis, kui su tähtajad on veits üle lastud, nõud on pesemata ja juuksed lõhnavad nagu juuksed.

See asendamise vajadus on mingi kombestik küll. 
Näiteks kui keegi ei joo kohvi, siis ta arvatavasti joob teed. Kui ta teed ka ei joo, siis ilmselt kakaod. Sest peab ju. Soe jook tassi seest mitte janu peale vaid niisama. Peab ju. Mis mõttes ei joo ühtegi. Mida sa siis jood? Kuidas saab, et kui mina joon kohvi, siis sa ei joo isegi teed mitte. Täiesti terve rehkenduse ajab sassi.
Näiteks kui naine ei soovi lapsi saada, hakkavad inimesed kohe innukalt mõistvalt noogutama edukast karjäärist ja raha tegemisest ja nii. Ei pea ju lapsi saama, võib ju äkki hoopis kunsti või raha või tööd teha. Sest asemel ju. Kui ta lapsi ei kavatse teha, mida ta teeb siis? Kuidas ta siis niimoodi - ilma. Lapsi mitte tahtvad mehed tavaliselt ei pea selgitama, mida nad siis selle asemel teevad. Meeste eksistents ei vaja õigustamist.

Näiteks kui sulle kassid ei meeldi, siis arvata võib, et sa oled rohkem koerainimene. 
Või kui keegi ütleb, et ta liha ei söö. Mida sa sööd siis?

Või kui naljakas on see, kui keegi pakub mulle õlut ja ma õlut ei joo, siis ta tahab mulle kohe siidrit pakkuda.

P1020139
järves ulpiv ukerdamis- ja sukeldumispalk magab praegu talveund

Iseenesestmõistetavus, millega humanitaari inimesed loobivad nimesid, ei lakka mind hämmastamast. See kirjanik ja too luuletaja ja need režissöörid ja tolles essees ja selles intervjuus ja nendes teostes ja viimatises kogumikus ja ilmselgelt ju, teate küll ju. Ma ei saa isegi endale ette kujutada, et nad lihtsalt uhkeldavad ja poosetavad oma laia silmaringi ja nõrkemiseni kaugeleulatuva lugemusega. Mulle tundub sellest päriselt, et neil ongi see silmaring ja lugemus täpselt nii kukupikali vau. Aga just see iseenesestmõistetavuse maneer nende asjade ütlemise juures. Ja et miks mina neid asju nii ei esita. Võiksin ka jätta selgitamata, mis autoriga tegemist on, kui teda tsiteerin. Ja absoluutselt mitte küsida vestluskaaslastelt, kas nad on lugenud või kursis või kuulund. Lugeda oma teadmised vaikimisi ilmseteks baasteadmisteks. Lihtsalt lahmida. Sesmõttes, et me arvatavasti kõik mäletame, kuidas Jenna Nicole Mourey ütles ju ka, et “Get off my dick.



Kunagi ammustel aegadel võis olla küll nii, et vestluse pidi pooleli jätma, kuni päriselt kokku saad. Kui näeme, siis räägime. Pole telefoni jutt. Kui sa mulle kunagi külla tuled, siis näitan. Ja kuidas nüüdsel ajal peab vestluse katki jätma, sest vahendit ei ole kohal. Vahet pole praegu, ma ei viitsi arvutit käima panna ja siin on kehv nett. Saadan sulle meili selle kohta. Kui ma sind skaibis näen, siis küsin uuesti. Saada mulle selle kutse feisbukis, küll ma vaatan ise.
Aga siis on teine trend veel. Me saame inimestega päris maailmas kokku ja räägime neile, mida me internetis nägime. Jutustame ümber tviite ja kirjeldame üksikasjalikult koomikseid või naljakaid pilte. Elevusvaimustunult tulla inimeste hulka ja neile jutustada: käisin just internetis ja teate, mida ma seal nägin.



PC290100
see on siis, kui sa unustad ära, kuhu sa oma paadi parkisid

Nende asjadega, mida sa ei karda kaotada, käid hoopis teist moodi ümber, kui nende asjadega, millest sa ei arva, et sul isegi parema tahtmise juures oleks võimalik lahti saada. Asju, mida ei karda kaotada, ei taipa hoidagi. Neile isegi eriti ei mõtle. Võtad loomuliku elu osana. Ei pööra tähelepanu kah mitte. Alles pärast, kui ilma oled, imestad, kuidas sa neid varem hinnata ei osanud. Näiteks mõlema ninasõõrmega hingamine nohu ajal. Või kui varba ära lööd ja mitu päeva lonkad ja mõtled, et oli ikka ilus aeg, see mõlema jalaga sama pikkade sammude tegemise aeg, oh jah.
Asjadega, millest ka parema tahtmise juures poleks võimalik vabaneda, on hoopis keerulisemad suhted. Kui nad on nii kaua olnud, on nad juba mõnevõrra nagu sinu osa. Nad on sinuga, kas sa pöörad neile tähelepanu või mitte. Tegeled või tahad või vihkad või armastad, vahet ei ole. Sest lahti neist ei saa. Nad on. Selle näideteks lähevad, ma arvan, pikkus ja nahatüüp, mõned sõbrad ja lähisugulased. Võib-olla su lemmik vaimuhaigus või suguvõsa pärand.

Ma olen juba korduvalt imestanud, kui habras on romantiline suhe võrreldes sõprusega. Ma võin mõnd inimest olla aastaid mitte näinud ja olla veendunud, et ta on mu sõber. Või pärast pikka lahusolekut kellegagi kokku saada ja jätkata selle sõprussuhtega kustiganes meil pooleli jäi sujuvalt. Aga pole ette nähtud, et sa oled aastaid suhtlemata ja eemal kellestki ja te olete ikka koos. Nagu koos-koos. Seda romantilise paarina koos-koos olemist peab kogu aeg kinnitama ja tõestama ja taaslooma ja hoidma. Ja kui sa ühel päeval avastad, et sa pole oma abikaasaga mitu nädalat juba rääkinud. Kas sul siis põmst nagu ei olegi enam abikaasat ja oleks ikka pidanud paremini hindama neid aegu, kui te veel rääkisite. Või te olete liikunud sellele uuele tasemele, kus te olete nii paratamatult igavesti teineteise päris osad, et sul pole võimalik teda ka parema tahtmise juures kaotada.

CNV000035
pu


Kui sa lähed mööda tänavat ja järsku tuleb mingi täiesti imelik uus enneolematu mõte. Kas see tähendab, et su peas ringiveerev mõtterong lihtsalt jõudis viimaks omadega sinnamaale. Või see tähendab hoopis, et see mõte oli sinna tänavale kellegi teise poolt jäetud. Kas su mõtterong hakkab paremini kiiremini väiksema kolinaga liikuma, sest su jalad käivad ja kopsud paisuvad õhtu tulemise taktis. Kas see mõte jäeti sinna tänavale just sulle leidmiseks või oleks igaüks võinud selle üles korjata. Kas see, kes jättis, on nüüd mõttetu või tal oli neid mõtteid tookord nii palju, et see üks pudenes koorma otsast lihtsalt üleliigsena maha. Mõtle, kui sa leiad tänavanurgalt kellegi mõtte, mida ta ei jätnud sinna, vaid kaotas. Kas sul on õigus see endale võtta, sädeleva nööbi või paindes haaknõelaga helkuri kombel lihtsalt taskusse pista. See ei ole ju sinu oma, sa tead seda väga hästi. Aga leidmisvaeva eest peaks ka midagi saama. Näiteks selle leiugi. 

Kui ma leian sinu jaoks aega, aga sulle see aeg ei sobi, kas ma võin selle endale jätta.

Comments

  1. Anonymous23:54

    Jah võid, kui see pole sinu jaoks mahavisatud aeg.
    Võibolla leidsid sa hoopiski mahavisatud või surnukslöödud aja. :)

    ReplyDelete
  2. Interneti ümberjutustamine on täpselt seesama fenomen, mis televiisorist nähtava ümberjutustamine. Mu ema teeb seda kogu aeg. Isa tegi ka kunagi. "Sääl vilmin on üits väega illos naene, Tailor. Ta olli abielun Ritkega. Aga siss Tailor lennass tüüasjun Aafrikade ja sääl lennujaaman keaki lõi talle pähä. Ja tal tulli mälukaotuss. Ritke käis teda otsman, aga es leia. Tailor tunnistadi surnuss ja Ritke võtse Prooke naesess. Tailor olli aga väega illos naene ja üits väega rikass ja tähtiss mees seal Aafrikan armus temasse ära ja tahtse oma naesess võtta."

    Mul on hingesugulasi terve suguvõsatäis jah. Mõni on lähem (nagu õde või vend), teine jälle kaugem (vanaonu pojapoeg või midagi sellist), aga ikka sugulane hinges, pole sugugi päris võõras. Millegipärast on see vaimne suguvõsa enamasti üldse mitte veresugulaste hulgast, mõni üksik on nii vere kui vaimu kaudu lähedane.

    Seda "ainukest teist poolt" nimetatakse peenemas kirjanduses ka kaksikleegiks. Selle kohta ei oska midagi kosta, ma pole enda oma (veel?) kohanud. Natuke hirmutav tundub see nimetus, nagu võiks peale kohtumist jääda ainult tuhk järgi, isegi süsi ei jääks...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aah, see kohalikus keeles teleka ümberjutustus oli nii tore vahepala tänasesse. Aitäh.

      Kaksikleek on küll kummaline sõna. Aga vähemalt selline sümmeetriast kõnelev. Et ei ole üks teise kael või selja tagune või midagi sellist rolle ette kirjutavat.
      Võibki jääda ainult tuhk järele, aga siis mitte neist leekidest vaid asjust, millest need üle käivad.

      Delete
  3. Selgitusteta tsitaate loobivad mu tähelepanemist mööda kõik inimesed - kui tegemist on filmidega. Vahel ka telesaadetega. Poplauludega tõenäoliselt ka, aga neid ma ei tunne reeglina isegi nii palju ära, et aru saada, millal on tsitaat. ma käin üht toredat mütoloogilis-postapokalüptilist veebikoomiksit lugemas ja iga kord, kui kommentaariumi killud muutuvad mu jaoks eriti läbitungimatuks, oletan ma, et tegemist on laulutsitaatide-paroodiate-pastiššidega. Nii agar ei ole ka, et küsiks, mõni teine vahel küsib, siis saan teada.

    kui sageli keegi ütleb, mida ta tsiteerib, kui ta räägib poolsaare moodi saarest?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures seda nalja ma tean, aga kust ta pärit on ..?

      Delete
    2. Tsiteerimine ilma viideteta on ka kohati kummaline komme. Eriti, kui ei ole vastava subkultuuriga nii intiimselt seotud nagu ülejäänud seltskond.

      Aga mulle hakkas just silma see nimede loopimine. Täpsed nimed ja teoste pealkirjad ja sealt tsitaadid või refereeringud. Läbi vestluse. Pea igasse teemasse. Üle ühe lause. Sest nad on nii palju lugenud ja nõnda kultuursed ja nii haritud.

      Delete
    3. Poolsaare moodi saar oli filmist Mehed ei nuta. Sealt on veel pärit: kõige tähtsam on leida paat! Jälle see vana sara! Vihm? Selgest taevast? Priiidiiik! jpt.

      Minu tutvusringkonnas leiab (enamasti ilma viitamata) palju meenutusi teatritükist Armastus kolme apelsini vastu. Ööd on siin mustad. Tuleb neiu ühelt poolt, kiviga. Nina muutub nokaks, käsi tiivaks, jalad kanavarbadeks. Jpt.

      Ma arvan, et mu tuttavad ei loobi viiteid, sest nad enamasti ei ole nii haritud, et seda peaks kuidagi välja näitama :D

      Delete
    4. poolsaare moodi saar oli "Mehed ei nuta" filmis. Ka mina ei teadnud tükk aega, ma nägin seda filmi alles suurena ja kõik muudkui eeldasid, et kõik teavad.

      Delete
    5. "selgitamata, mis autoriga tegemist on, kui teda tsiteerin" - sellest jäi ennist mulje, et nime ei mainitagi. mispeale ma mõtlesin, et tegu on sellega, mis mina kogu aeg teen - et vanade tuttavate raamatute tekst jookseb oma tekstiga segamini, neid ei saagi nagu päris lahutada. umbes et ütlen tänutäheks või tänu lubamise täheks "põlvedan ja suudlen ta/su jalad" ja ei karda, et keegi arvab selle peale, et ma ei oska "põlvitama" korralikult pöörata.

      Delete
  4. a kui tsiteeritakse juba nii põhjalikult, et nimede ja teostega ja puha, siis äkki on asi lihtsalt vaimustuses. et suhtkoht sama seltskond on samu asju lugenud (sest koolitöö oli sel teemal) ja sel juhul ongi eeldatav, et kõik teavad ja neil kõigil on kangesti oluline sellest rääkida ka. ja ei seisa meeles, et kõik ei käinud seal kursusel või et see teadmine ülepea sealt kursuselt tuli.

    ReplyDelete
  5. stapl-E.
    (kui tsiteerida. kui parooliks kasutada, siis muidugi mingi ebaharilik või kergelt vigane vorm, see "stapler" ilmselt ajaks igal häkkeril juhtme vihast kokku ja ta läheks nutaks kusagil patja tükk aega.)

    ReplyDelete

Post a Comment