peab hurmas ja andumuses haarama lüüra järgi

Ma ei tea täpselt, kuidas ma saan andeks nende kevadiste päikeseliste piltide näitamise, kui väljas on selline talv. Võib-olla kui ma ainult ühe loodusfotoga piirdun. Siis äkki saab juba andeks. Mul tulevad kohaliku looduse vaated ka kohe varsti.
Ah nii tore, et sa mõistad.


P2020316
päike on tuustides kinni


Vahel ma mõtlen, et võib-olla ma ei peaks igal suvalisel pähekargaval teemal mölisema, sest ma tegelt ei tea. Ei ole lugenud või ise kohanud või end kurssi viinud. Pole tervenisti üleni asja läbi mõelnud. Võin vabalt eksida. Väga põhjalikult uurida ka ei viitsi, kui lissalt möla peale tahab tulla. Ja siis on vähe piinlik ja oleks pidand ikka endast parema mulje jätma ja arukam paistma ja rohkem olema.
Aganoh. See on vahel.

Alati, kui ma näen tööpakkumist, kuhu on oodatud inimesed, kellel on 'hea pingetaluvus,' mõtlen ma millegipärast, et selle all on mõeldud sitta töökeskkonda. Üle mõistuse palju pausideta töötunde, segaseid tööjuhiseid, närvilist ülemust või vastutustundetuid alluvaid/kolleege. Mingi jama on sellise positsiooniga ja see on ette teada. Et las tuleb keegi, kes kannatab hästi palju ära ja sõnastame selle niimoodi, et nad pärast ei saaks öelda, et neid ei hoiatatud. Et nad saaksid tulla ja arvata, et nad on konkurentsivõimelised kandidaadid, kes vastavad kriteeriumitele ja tulevad edukalt toime antud väljakutsega. Naljakas, et isegi töökohti peab oskama müüa.



Tublid naised on tublimad kui tublid mehed. Sest kui sa oled tööalaselt edukas ja inimeste hulgas pigem talutud ja saad oma raha ja eluga hästi toime, aga oled sinna juurde veel naine, pead sa vastama lisaks hulgale teistele kriteeriumitele. Olema ilus, heas vormis, kenasti riides, mitte haisema ega karvane olema ja üldse (meestega võrreldes) mõnevõrra viisakamalt end ülal pidama. Kui sel tublil on juhtumisi lapsi, lisanduvad veel kuhilates kohustused ja ootused ja normid, mis tuleb täita. Naine ei saa oma perekonda maha jätta ja tal pole õigust pikemaks perioodiks tervenisti ainult-ainult töösse sukelduda. Niiet kui sa oled tubli ja sa oled naine, siis sa oled tublim kui mees.
Targad reaali suuna inimesed on targemad kui targad humanitaari inimesed. Sest arukad inimesed ikka kõik teavad mingit ajalugu ja mõnda religioonidest, loevad raamatuid ja naudivad muusikat, väljendavad end kirjalikult ja mõistavad mõnd võõrkeelt. Aga kui sa oled sinna juurde veel ka reaalsuuna peal, pead sa teadma ka oma eriala. Lisaks kogu humanitaarsele baas intellekt arukas haritus seda-ikka-tead teemale. Niiet kui sa tahad targana arvesse minna, siis sulle kehtivad kõik nõuded ja siis veel mõned.

P2030345
see kuju on üleni: jumal küll. kui ma meest palusin, ma mõtlesin ikka kedagi toekamat. tule taevas appi, mida ma selle nartsuga ometi teen. mul juba on lapsed.

Keegi jutustas ühest oma tuttavast abielumehest, kellel on abielu jooksul olnud mõningaid temast nooremaid ajutisi naispartnereid. Empaatiline enda teise inimese kingadesse panev arusaaja seisukoht oli, et sel mehel oli vahel vaja oma ego natuke turgutada. 
Isver, kui mul oleks see asi, millega inimesi suskida ja siis mu ego saaks sellest turgutatud, ma täiega susiks. Ma enamvähem kogu aeg käiksin ringi ja prooviksin, kes laseb end susida mu egoturgutuspulgaga. Mul ei saaks sellest iial küllalt. Sest mu ego ju. Tundke kaasa. See on nõnda habras ja upakil. Vaene mina. Vajab turgutust. Kas te ei mõista.

Hmm. Kas naise ego turgutab see, kui talle tasuta asju antakse? Kas siis, kui sa mulle kohvi välja teed, oled sa pandud samasse ärakasutatud olukorda nagu see noor naine, kellega abielumees oma isiklikel kurbadel põhjustel ajutist suhet alustab. Kas see viib sinu staatust sama palju alla? Kas on väärikaid staatust puutumata jätvaid (või seda tõstvaid) viise abielumehega suhet omada? Kuidas ma saaksin sinu lahketest žestidest oma egole turgutust ilma sind ära kasutamata. Kas minu habras auklik ego peaks üldse iialgi olema kellegi teise kui minu enda probleem.  



Auto juhtimisel teiste juhtide käitumisest enda mitte häirida laskmise mantra on: mina sõidan oma sõitu. See on nii tore, et seda ma tahaksin igale poole tarvitada kogu elu filosoofiaks. Mitte ainult roolis vaid kõikides! kohtades! Võinoh. Vähemalt ühe esmaabistava rahustuslausena, mille poole pöörduda, kui kogu tsirkus oma pärdikutega hakkab juba kõrvu lukustama. Nii raske on võtta kuulda omaenda nõu, et ära tee välja, ära muretse, ära võta südamesse, pole vaja isiklikult võtta ja pole mõtet ärrituda. Eitustega nõuanded on täiesti kasutud näägutused. Ma ei taha, et mu sisekõne mu kallal tänitab. Ma ei taha, et ta loetleks asju, mida ma ei tohi teha, mis ma pean ära lõpetama või mis ma olen juba valesti reageerinud ja mõelnud. Seega igati suurepärane leevendi. Hoopis mõjusam. Mina sõidan oma sõitu. 

P2020244
realistliku kõhukesega skulptuurineiu kompenseerib ühe tissi imelise kontravalgusega paremal õlal
(miljööväärtuslikud pühapäevitavad vanahärrad on ekstra)


Kui ma olen unevõlga kaasas kandnud ja sellest hoolimata endast kõiksugu asju andnud, on korraks peatudes ja hinge tõmmates selline tunne, nagu oleks mitte ainult väsinud või lihtsalt tahaks magada, vaid nagu päriselt päriselt üleni enam ei jaksa ju üldsegi. 
Niisuguses situatsioonis tuleb kõne alla avaldus: ma olen jumala laip.


Comments

  1. Minu ideaalmaailmas kõik arukad inimesed teaksidki kõiki neid asju, mis sa üles lugesid (päris maailmas ei tea muidugi kogu komplekti), selle baasiga oleks lihtsalt haritlane, noh, ja sealt edasi spetsialiseerutaks millelegi. olgu humanitaar-, sotsiaal- või reaalalale.

    saladuskatte all võib muidugi öelda, et korralik humanitaarharitlane teabki midagi märksa süvenenumalt kui see tavaline paari võõrkeele oskamine, raamatute lugemine ja nooditundmine. okei, seda 3+2 süsteemi oma ma muidugi ei tea, vbla baka selle baasiga piirdubki, aga vanasti oli 4-aastase baka jaoks midagi kopsakamat vaja. Mitte et kõik seda sisse astudes teadnud oleks muidugi. ikka on juhtunud, et inimesed astuvad kirjandusteadusse, sest neile "meeldib nii väga raamatuid lugeda". Või humanitaariast sotsiaalvalda siirdudes - psühholoogiasse sellepärast, et "tahaksin enesekindlam olla". mujalt ma ei tea - matikud, kuidas teil on, kas keegi on näiteks vahel astunud matti, sest talle "meeldib väga arvutada"?

    mis ei tähenda paraku, et isegi toona pikema stuudiumi päevil oleks kõik kõiki su loetletud asju vallanud. a eks see olegi selline ideaalmaailma värk. päris maailmas ei ole keegi - mitte keegi - kunagi lugenud kõike, mida peaks olema lugenud, a haritud inimene oskab vähemalt teeselda. vt Bayard.

    mõtlesin praegu ka, et sellises süsteemis, kus haritlane peaks vähemalt nii hästi üldkultuuris orienteeruma, et adekvaatselt kaasa rääkida, isegi kui päris lugenud/kuulnud pole, oleks paljud pärismaailmas formaalse hariduseta inimesed hopsti haritlased ja paljud millelegi põhjalikult spetsialiseerunud inimesed järsku enam mitte, hoolimata oma doktorikraadidest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Imelikest põhjustest matemaatikat õppida - sest õigesti tegemine tuleb hästi välja ja keskkooli matemaatika on reeglite järgi õigesti algoritmi täitmine.

      Delete
    2. see ongi siis umbes see, mis ma mõtlesin "meeldib väga arvutada" all. kõnekeeles ongi "arvutamine" lühem väljend algoritmi täitmise kohta.

      ma mäletan, meie keskkoolimatemaatika keskendus samuti masendavalt palju "valemite" harjutamisele. Kuidas "valemi" järgi ülesandeid lahendada. sellise stuudiumi pealt on inimestel võimalik aru saada, et matemaatika võiks äge olla, ainult siis, kui neile kuskilt kõrvalt, nt kodust, sisulisemat infot peale tuleb.

      samast seeriast - ettekujutus, et filoloogia on "komade õigesti panemine". ma pidin ükskord karjuma hakkama, kui üks filoloogiat õppiv neiu, kes minuga sama tee ääres hääletas, nii et me lõpuks ühe auto peale sattusime, autojuhi küsimusele umbes nii vastaski. st küsimus oli "no kas häirib siis filoloogi, kui kuulete, et valesti räägitakse" või midagi sarnast.

      mumst oleks adekvaatne vastus, et "sama palju, nagu zooloogi häirivad halvad loomad," aga neiu hakkas kohe seletama, et jaa, jaa, nii õudne, kui keegi ütleb "õigesti" asemel "õieti". küllap ma katsusin sõna sekka saada, aga ma kardan, et kahju oli juba tehtud. vbla oli tema siis selline, kes läks filoloogiasse, sest "oskab nii hästi õigekirja". matemaatikasse oleks läinud, kui oleks osanud hästi "valemi järgi arvutada".

      Delete
    3. Mina läksin seepärast astronoomiat (astrofüüsikat) õppima, et mulle meeldis taevasse vahtida. Nii et jah.

      Delete
    4. a kuidas rahule jäid, kui tuli välja, et kõik ei seisne taevassevahtimises? (ma tglt ei tea, kui suur osa astrofüüsikast seisneb just taevassevahtimises.)

      Delete
  2. kuigi... kas selle vajaliku seltskondliku lobaajamise hulka ei kuulu siiski ka jutud sellest, et universum võib olla vähemate mõõtmetega kui paistab, justkui suur hologramm? ja seda,et ollakse vähemalt Higgsi bosoni nime kuulnud? või lapsena Möbiuse lehega mänginud?

    ReplyDelete
  3. (lisa veel lollid naljad Schrödingeri kassist).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Teed seltskondlikus vestluses suured silmad, et kesse Virginia Woolf veel on või teatad kogemata, et orjapidamisest on ju möödas vähemalt 500 aastat ja inimesed vaatavad, et sa oled loll.
      Ei oska Higgsi bosoni teemal midagi öelda, sildistad ise sellest kõnelejad nohikuteks ja kõik naeravad lõbustatult.

      Delete
    2. hmm, ma liigun vist teistsuguses seltskonnas. või olen ise teistsugune.

      ma tunnen nt piinlikkust, kui keegi ütleb,et gluteen on süsivesik, ja ma ei ole isegi reaaliinimene.

      Delete
    3. ja sellises nohikuks-sildistajate seltskonnas tabab ju kreeka arhailisest luulest või ungari keele verbiaegadest rääkijat sama saatus.

      (kuigi mul on siiski raske ette kujutada seltskonda, kus Higgsi bosonist sama vähe oldaks kuulnud kui ungari keele kadunud verbiaegadest. mul on tunne, et Higgsi bosoni nime on kõik kuulnud, aga seda, et ungari keeles on tnp ainult üks minevik ja teised on kaotsi läinud, naljalt mitte keegi.)

      Delete
  4. a selles aktiivses unevõlasituatsioonis tuleb mul hoopis selline ohtlik seisund, kus mul on tunne, et ma jaksan kõike! mul on nii hea! ma ei lähe enam kunagi magama!

    kuni juhtub mingi häda, näiteks joon ennast kohvimürgitusse ja siis värisen kuskil nurgas. või lihtsalt värisen kuskil ilma kohvitagi ja ei suuda magada ja see ei ole enam tore. või hallutsineerin ootamatult ja suvalistes kohtades, mis on selline meeldetuletus: hetkel võib olla küll väga tore ja huvitav, aga katsuks nüüd elusalt koju jõuda ja aega ja ruumi enam-vähem ühes taktis, kuni ma siit sõiduteelt ära olen saanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. *aega ja ruumi ühes taktis hoida*

      selgitus: põhjalikult magamata ja kurnatud olekus hakkavad nad natuke loksuma. mul on selge mälestus, kuidas leidsin end Meltsiveski pargi rajal olukorras, kus maailm hüppas jõnksude kaupa edasi. aeg jäi vahepeal seisma ja kui uuesti käima hakkas, oli ruumis ometi huvitavaid asju toimunud, nt ma olin mitu sammu oma teed mööda edasi liikunud.

      Delete
  5. (arvake ära, kes on juba kolmandat päeva alamaganud ja aktiivne olnud ja kavatseb täna veel tööd teha.)

    ReplyDelete
  6. Mattias23:35

    Minul on jälle selline asi et ole sa nii tark mees kui sa oled, kui sa ei oska puid raiuda, riiulit seina keerata ja elektripistikut vahetada, siis mingil tasemel ma sinust kunagi täielikult lugu pidama ei hakka.
    Millise taolise nõudmise ma esitaks naistele, ei teagi välja mõelda.
    Tubli olemise? Hehe.
    Probleem on vist selles et lugupidamine mehe vastu käib lihtsalt ühest sajani, aga lugupidamine naise vastu on kardinaalselt erinev, selles tähenduses nagu mõistavad seda sõna matemaatikud. Hakkad otsast lugu pidama ja lõppu ei tulegi. No mida sa nüüd hädaga teed. Torkad näpud pistikusse et mõte mujale läheks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. andestage mulle, endiselt olen alamaganud...

      aga mul tekkis elav kujutluspilt riiuli seinakeeramisest. ei mingeid kruvisid ega naelu ega tüübleid... lihtsalt tüüp haarab riiuli ja keerab ja oskab nii hästi noh, et lihtsalt keeramise peale jääbki riiul seina kinni.

      mis põhjustas homeerilise naerupurske. ei, ma pean vist ikka magama minema, kuigi pagana lõbus on.

      Delete
  7. Kas on väärikaid staatust puutumata jätvaid (või seda tõstvaid) viise abielumehega suhet omada?

    praeguse kohta ei tea öelda, aga ütleme varauusaja (a vbla üldse uusaja) õukondades paistab küll nii olnuvat, et valitseja armukesestaatus oli peaaegu mitteametliku kuninganna staatus. Võim, prestiiž jne. Mõnikord isegi hea läbisaamine ametliku kuningannaga (kui mõtlen Louis XIV viimasele armukesele, kes tuli kuningannale kergendusena, sest ta ei olnud ülbe nagu eelmine armuke, kes kohtles kuningannat halvasti). ja lapsed said tiitleid, mida nad ei oleks saanud, kui ema oleks olnud ametlikus abielus kellegi tühisema kujuga. Ja kui Louis XIV viimasele armukesele mõelda, siis võis ametliku kuninganna surma puhul järgneda ka abielu.

    ilmselt oli asi selles, et armastusabielu kontseptsioon ei olnud eriti juurdunud, kõik teadsid, et valitsejal tuleb abielluda nii, nagu poliitika nõuab, aga armukese saab võtta isikliku sümpaatia järgi. ja sedakaudu tähendas armukesestaatus valitseja soosiku staatust. inimese staatust, kellega oli vaja hästi läbi saada, et ministrikohta saada vms.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma muidugi juba mõtlesin välja. Võinoh. Lugesin oma enda tekstist välja.
      Abielumees annab oma armukesele tasuta asju - maksab ta üürid või toob kingitusi või sõidutab ringi. Mõlema egod turgutet ja väärikus puutumata. Nüüd jääb ainult selle mehe abikaaasa väärikuse küsimus.

      Delete
    2. ma oletan, et normaalse armukese puhul ei olnud nondel vanadel õukondlikel süsteemidel vanasti ka abikaasa väärikusega probleeme. Ka tema teadis, et abielu on poliitika küsimus. ja pmst ei takistanud miski ka temal armukesi pidada, kui seda küllalt diskreetselt teha, et avalikkuse silmis troonipärija legitiimsus säiliks.

      igatahes, kuningannal olid kuningannaprivileegid ja auväärsus üldiselt ikka olemas. Madame de Montespani laiamine oli pigem erandlik, tavaliselt üritas armuke ametliku naisega ikka viisakas olla ja hästi läbi saada.

      Delete
    3. a need õukondlikud valitseja-kärgpered olid muidugi pigem mitteametliku polügaamia näide. kõik teadsid ja aktsepteerisid, ainult ametlikult vormistada ei olnud võimalik. ja kui kõik aktsepteerivad, sis ei ole kellegi väärikusega kah probleeme. väärikusemured tekivad siis, kui üksteist sõna otseses mõttes petetakse, st varjatakse ja salatsetakse ja valetatakse. siis peab keegi tundma piinlikkust, et tema teadmata selline värk käis. ja keegi teine tundma piinlikkust, et teda varjatakse ja häbenetakse.

      Delete
  8. teemaväliselt: loen juba ei tea mitmendat korda "peab hurmas ja andumuses haarma luua järgi". eriti aadressiribal muidugi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. haah! jaa
      see on õuekassi omaniku hommikupoeesia

      peab hurmas ja andumuses
      haarama luua järgi
      ja pühikama hellas vandumises
      trepi pealt märgid
      öistest laipadest, mis ringkandumisest
      on kihvaauklikud, tursunud ja jälgid

      Delete
  9. Mul oli hiljuti juhus, kus üks abielumees muutus väga familiaarseks, hakkas iga kord šokolaadi tooma jne. Mul oli alguses automaatselt kaks probleemi - ega see šokolaadi vastuvõtmine minu väärikust ei riiva ja ega see minust inetu ei ole tema šokolaad vastu võtta? Halvasti öelda ka ei tahtnud, sest tööalaselt on vaja inimesega läbi saada ja projekt koos ära lõpetada. Mõistusega otsustasin, et kuni ma enda piire ületanud ei ole ja temaga musitama ei hakka, on väärikusega kõik korras ja kogu šokolaadi võib julgelt vastu võtta (aga hiljem peab teistega jagama, mitte üksi süüa) - ja et tema tunnete riivamise pärast muretsemine pole minu asi, sest kui tema otsustab oma naise asemel võõrastele vallalistele naistele šokolaadi vedada ja loodab sealt ka midagi saada, on see tema isiklik probleem. Aga mind ennast ka üllatas see, et minu esmane emotsioon oligi, et "aga äkki ta vaene õrn ego saab haiget, kui ta taipab, et siit ei saagi keppi!"

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aa siit tuleb muidugi mu teine läbiv arusaamatus inimestega lävimisel. Ma võtan häbitult kõik hea vastu, mis mulle pakutakse. Ja ei paku vastu midagi, milles ilmutatud kujul pole kokku lepitud.
      Ma vist ei oleks tulnud selle peale, et seal muretseda. Rohkem oleks võib-olla muret teinud, kuidas viisakalt mõista anda, et pähklitega järgmine kord, palun.

      Delete
    2. Anonymous00:48

      Mulle meeldib süüdimatult šokolaadi ka muud maitsvat jagada. Muidugi ma ei tunne, ega tea iial kui keegi kepist või selle selle mitte tahtmisest selle taustal mõtleb, aga erisoovidega saab ikka arvestatud kui pähklitega, siis pähklitega ja kõik niisama heast südamest. :)

      Delete
  10. Mulle meeldib olla tublim kui mees. Selline mõnus mõte aju tagasopis.

    ReplyDelete
  11. Reaali ja humanitaari suhete üht aspekti tuletas mulle meelde tänane Raivo Männi artikkel. et ühest küljest on palju n.ö humanitaarteadmisi, mis oleks nagu kohustuslik seltskondlik miinimum, tähendab, võiks nagu eeldada, et inimesed on pädevamad vahet tegema, millal on jutt sellesama seltskondliku loba tasemel ja millal tõsiseltvõetav. aga ometi on nii, et kui keegi, kes ei ole reaalteemades asjatundja, võtab sel alal sõna, siis saab iga arukas inimene aru, et ta on lollakas kõige oma kvandijutuga. Aga kui loodusteadlane võtab sama asjatundmatult sõna eetika vallas, siis noogutavad ka haritud inimesed aupaklikult kaasa.

    seletusvariandid: a) loodusteaduste prestiiž on nii kõrge, et inimesed eeldavad põhjalikumalt süvenemata, et loodusteadlase suus kukub kulda ka siis, kui ta lobiseb väljastpool oma erialateadmiste piire; b) see üldine humanitaarasjatundlikkus, mis justkui eksisteeriks, päriselt siiski ei eksisteeri ja on umbes samal tasemel nagu seesama kvantide ja energia jutt, mida Alkeemiast või Telegramist saab lugeda.

    Kunagi varemgi jutuks tulnud:
    https://notsumaja.wordpress.com/2010/05/08/hasti-vaike-ironiseering-jarjekordse-kurja-jumala-ule/

    ReplyDelete
  12. lühemalt ja selgemalt: tundub, et humanitaar- või sotsiaalteaduslikku ebakompetentsust tundakse halvemini ära kui reaalteaduslikku ebakompetentsust.

    ReplyDelete
  13. Vaatan muidu, et korralikul tasemel vana kooli humanitaaridega on meil kitsas käes, kui Marju Lepajõe kirjutab:

    "Olen teinud iseenda puhul statistikat, kui palju palveid, mis puudutavad mõtteloo tundmist ning ladina ja kreeka keelt, ma suudan täita: umbes ühe igast kahekümnest. Ja neid palveid tuleb igast maakonnast, aastaringselt."

    Tähendab, meil on vähemalt 19 Marju Lepajõe tasemel humanitaari puudu.

    ReplyDelete

Post a Comment