Sunday, March 05, 2017

ah, teaksid vaid, kui palju liblikaid

P2230142
roheline

Kui ma inimeste keskel, kes mind väga hästi ei tunne, muu hulgas välja lobisen, et mul on õde, saan ma sageli niisuguse huvitatud oo! osaliseks. Nagu ma oleksin just nende silmis mõned pügalad teeninud. Nagu see oleks kusagilt otsast minu teene. Nagu need inimesed vaataksid nüüd mind ja püüaksid edaspidi kujutleda maailma, kus minutaolisi on veel. Igaks juhuks teatan sellistel puhkudel kohe kiiresti, et ei-ei, me oleme hästi erinevad. Selle peale teevad inimesed, kes meid väga hästi ei tunne, tavaliselt sellise vaikse taanduva aa... Aga teinekord läheb nii, et nad teevad mu me-oleme-hästi-erinevad kinnituse peale veel suurema OO ja siis taandun mina, külg ees, nurga poole ja teen aa...

Kui ma mõtlesin, mis mu esimene mälestus seoses minu õega on, tuli mulle meelde üks minu enda lapsemeelne äratundmine. Enamvähem samaealise õega on võrdlemine, segaminiajamine ja võistlemine minuarust üks nendest asjadest, mis on olemasolevate asjade hulgas ja lihtsalt on. Ja seega ma ikka võrdlesin ja vaatasin, kuidas maailm meile erinevalt reageerib ja mis siis sellest. Ja ma mäletan, et ühel päeval ma tundsin ära, et need inimesed, kellele minu õde meeldib rohkem kui mina, on ühtlasi need inimesed, kes hindavad (inimestes, lastes, tüdrukutes) eelkõige siirust ja heasüdamlikkust. Inimesed on erinevad, nende eelistused ja ootused samuti. On selge, et mina selles kategoorias võistlema ei hakkagi. Niiet ma sain juba külalt varajases lapsepõlves mõistma, et mina ei ole see, kes on siiras ja hea.



P2140051
laterna valgus

Oma piiratusega vehkimist jätka, kolm-neli.
Tegin huvi pärast katsetamise mõttes proovimise pullist internetis akadeemilist testi. Alustasin selle muretu kasvumeelse mõttelaadiga, et vaatame, mis seis praegu on. Täiesti treenimata seis, eksole. Keskkoolist on ajad möödas ja ühtegi testitavat asja otseselt pole harjutanud viimasel ajal ja. Lihtsalt huvi pärast, mis vormis on mu lodevus. Ja et kui hull see saab ikka olla, aru on ju kogu aeg mingis kasutuses ikka. Töö ja elu on sellised ja.
Lõpetasin testi nii, et mul olid mitu alatesti veel täiesti lahendamata, ma olin kolm tundi kogu hingest pead murdnud ja arvatavasti oli hulk asju valesti. Nii saamatu ja jõuetu tunne. Appi kui loll ma olen täiesti ussssskumatu.
Siis lakkas testisüsteem ootuspäraselt töötamast ja ma isegi ei tea oma poole peale lahendatud testi tulemust. 3 tundi vaeva puhtalt maha visatud ja loll tunne kauba peale.
Siis selgus, et ma poleks tohtinud kalkulaatorit kasutada.

Mis värk on vaimse võimekuse testides peast arvutamisega? Kas meil on tõesti seda laadi maailm, kus üldiselt peetakse inimest, kes peast arvutada ei oska, lolliks ja oma ametisse mitte sobivaks. Kas arvudega hästi kiiresti pigem täpsete operatsioonide tegemine on nii tugevas korrelatsioonis probleemilahendusoskuse ja õppimisvõimega? Ja miks nimetatakse seda osa nendest testidest matemaatika osaks.
Ma ei ole üldse nõus sellega. Sest ma pole kunagi osanud peast arvutada (õpetajaks õppides kusjuures sunnitakse, aga ma suutsin mööda vingerdada) ja ma ei taha end üldvõimekuse skaalal allakeskmiseks pidada. Niiet ma pean hullult rabelema ja kõigile selgitama, et see oskus tegelt polegi oluline. Ei pea oskama peast arvutada. Kui sa selle sassis toa ust kunagi ei paota, on poole lihtsam uskuda, et terve maja on ideaalses korras.


P2140041
nüüd jätkub valgust kõigi jaoks


Ma olen unustanud siin sellest juttu teha, et ma teen jälle luulekuud. Märtsi jooksul iga päev üks uus enneolematu luuletus kohe samal päeval avaldamiseks. Võtsin seekord 31. luuletõuget ette valmis ka, siis on natuke lihtsam - ei pea vähemalt mõtlema, millest kirjutada. Ja siis on natuke raskem - peab püsima teema piires kasvõi pisutki. Seega ma tänast ei ole veel kirjutanud, sest teema sees ei ole midagi tulla tahtnud.
Aga igastahes. Sesmõttes et. Nagu kui sa viitsid. Mõni päev veits aega on. Võid noid väikeseid ahjusooje värskeid tooreid luuletusi vaatama minna. 
Pealegi, uus reegel on, et sa pead olema mõni kord luulet lugenud, et midagi millegi luuleks nimetada.


Mõni päev ma tunnen puudust kohvi välja tegemise nupust teiste inimeste blogidel. Aeg-ajalt on mõni selline, keda ma tegelt päriselt ei tunnegi, kirjutanud midagi, mille peale mu sisemus ettevaatlikult kahinal kurvastusest kokku tõmbub ja tahaks teha midagi. Kui ma teaks, et talle meeldib, kui talle pai tehakse, siis ma teeks. Või puhuks peale ta valutavale kohale. Või ütleks mingi toetava sõna, kui ma mõnd niisugust oskaksin. Tahaks teha seda mingit liigutust, mis tehakse, et öelda, et ma olen olemas ja tunnen, et ma tunnen tema kurba temaga koos, kui see talle midagi loeb. Mitu korda olen läinud Feedly'st mõne liigutava postituse juurde, pannud kursori otsustavalt kommentaari aknasse ja siis jäänud, suu ammuli, oma sõrmi vaatama. Mida ma ütlen? Mida mul öelda on? Mis see õige asi siin nüüd on? Kuidas tehakse, kui tahaks midagi teha?
Ja isegi mitte ainult kurbusega ju. Üldse igasuguste asjadega, mis kõnetavad või mõjuvad või kaasa elama panevad. Kus midagi pole öelda, aga tahaks öelda, et ma tahtsin midagi öelda. Ja kui tore oleks sellisel puhul inimesele kohv läkitada. See ei pruugi just seda parajasti südamel olevat asja heaks teha, aga see on iseenesest hea. Nagu ma oma loomulikus kui-me-päriselt-tunneksime lohutamises teeksin. Kaine peaga inimeste katsumist kartev ja oma enese olematu siirusega pahuksis, nagu ma olen. Aga ma võin kohal olla, lõpuni tasa püsides sind ära kuulata ja siis sulle lihtsalt kohvi teha, kui sa tahad.

Samas jällegi. Kui ängistav on see, kui toetust saab avaldada ainult rahas ja raha parasjagu üldsegi pole. Mõni kord on mingid kooskingituste algatused või kambaga ühise ettevõtmise rahastamised või hooandja projektid mind iseendaga nii vihaseks teinud. Ma soovin head, aga mul ei ole selle väljanäitamiseks põrmugi vahendeid ja mida see siis mu soovide kohta näitab, kui kõigest suuga suure linna tegemine on nõnda hale.

P2250184
paistab

Hmm. Peaks omale ühe kohvi veel tegema.
Peaks selle ära avaldama, sest see mõte, mis tuli korraks, läks ikkagi minema tagasi.


Mis sa tavaliselt teed, kui keegi kirjutab nii, et tahaks kohe selle peale midagi teha?
Kas sa oskad peast arvutada?
Mille poolest sa pole üldse nagu su õde/vend? 

14 comments:

  1. No kui blogi(postitus) kõnetab, siis ma kommenteerin. Vahel on see küll vaevaline, sest mu kirjutamisoskus ei ole väga hea. Tunnen, mõtlen, püüan selle sõnadesse panna, avaldan, ja siis pärast vaatan, et olen ikka segast pannud ja lühikese selge kommentaari asemel on poolik ja väga mitmeti mõistetav käkk.

    Peast arvutada? No... algklaside tasemel liita-lahutada ja korrutada suudan. Paraku aeglasemalt, kui see mulle meeldiks. Paberil suudan paremini arvutada. Kasutan paberil tehete tegemist üsna tihti, kalkulaatorit tarvitan harvemini.

    Mu õed-vennad on absoluutselt täiesti teitmoodi. Nii et me ei ole kohe üldse sarnased. Emapoolse õega on sama silmavärv, aga kõik muu on täiesti erinev. Ja isapoolsete õdede-vendadega ei ole isegi ühist silmavärvi, iseloomudest-annetest-eelistustest rääkimata.

    ReplyDelete
  2. Mul polegi õdesid- vendi, aga olen neid väga tahtnud..
    A kommenteerides lihtsalt ütlen, mis tundeid see tekitas. Ilus! Kurb... Äge!

    ReplyDelete
  3. Kui Sa Murca välja mõtled kuidas väljendada seda "ma lugesin ja seostusin ja tahaks õlale patsutada", siis palun jaga teistele ka. Mina ka ei oska, kuigi tahaks vahest märki maha jätta.

    Elujanu, uudishimu, rahutus - need eristavad mind minu õdedest. Vennaga olen sarnasem, vist.

    Peast arvutan väga hästi muuseas. Isiklikult minu arvates sõltub see inimese võimest leida "skeeme" ja "otseteid". Näiteks ma ei arvuta 7+5, vaid 5-3 ja sealt saan vastuse 12. Aga noh, ma olen natuke imelik ka nii mõnegi arvates.

    ReplyDelete
  4. 1. Tavaliselt teen mõne lolluse või ütlen midagi lamedat ja siis tahaks kähku metsa peitu joosta.
    2. Peast oskan arvutada küll. Mul poleks (praegust) tööd kui ei oskaks.
    3. Olen elus.

    ReplyDelete
  5. Arvutada oskan vabalt 10 piires ja näppude abil. Igasugune karmim matemaatika on juba liiast.
    Õdesid-vendi pole, olen see "egoistlik üksiklaps". (Ma ise küll üksiklapsi egomateks ei pea kui suurte perede lapsi aga ühes pealtkuuldud jutuajamises pandi keegi nii paika)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ükskord lugesin üht jõledat raamatut, mis tahtis olla üksiklapseks olemisest (populaar)teaduskirjandus ja nüüd ma olen ka võimeline neid paikapanijaid ja egoismis süüdistajaid eriti hästi ära tundma. Ja paika panema.

      Delete
  6. peast arvutada - oleneb suurusest ja oleneb täpsusest. ligikaudseid arvutusi teen poes päris kiiresti.

    a ma arvan, et paberil arvutamine peaks testi tehes okei olema isegi siis, kui kalkulaatorit ei võinud kasutada.

    Kas seal olid valikvastused või pidi ise täpsed vastused välja käima?

    See, et muist küsimusi jääb vastamata, peaks selliste testide puhul vist normaalne olema (konkreetset testi pole teinud, aga IQ testid tavaliselt käivadki selle arvestusega, et tuleb teha nii palju, nagu endale tundub, et jõuaks hästi ära teha).

    ReplyDelete
  7. 1) Muutun sarkastiliseks või küüniliseks. See on millegi tegemisele hea aseaine.
    2) Arvutan hästi igal viisil.
    3) Olen ainus laps.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ah, Kaur. Vahel ma mõtlen, et me oleme eri planeetide loomad ja siis sa ütled midagi sellist. Jaa. Mina ka. Sarkasm ja küünilisus on suurepärased asjad, mida teha, kui ei oska või ei saa midagi teha.

      Delete
    2. Mina ei saa sellest jälle ÜLDSE aru. Minuga on kõik "face value" - nagu öeldakse, nii ka mõeldakse. Kui ma ise olen irooniline või sarkastiline vms, siis seal taga on TÄPSELT nii palju halvakspanu, nagu sõnadest välja loeb. Mitte rohkem. Mitte vähem. Jaa, inimesed loevad erinevalt - noh, täpselt nii palju, kui ma ise välja loeks siis =)

      Et ma ütleks kellelegi isikuna halvasti, kes mulle phmt meeldib? Ei iial. Ma ütlen halvasti konkreetse teo või mõtte kohta, mitte kunagi inimese.

      Ja olen ikka väga siiralt imestunud, MIKS teisiti tehakse. Mulle ju ei meeldi, kui mulle halvasti öeldakse? LOOMULIKULT ma siis ei tee seda teistele?! Sarkasm ja küünilisus, kui mulle miski hinge läheb?! Ei aga ... need on ju täiesti eri teemad! Kui hinge läheb, läheb hinge. Teravaks ma muutun siis, kui miski konkreetselt ei meeldi!

      Delete
  8. 1. ütlen, mida tunnen
    2. Üsna hästi. kahekohaliste arvude korrutamine teiste kahekohalistega on ok, võtab aint veidi aega. Jagamisega on suurem jama, seal phmt lihtsalt proovin arvudega, mis umbes võiksid sobida. Aa, tehted on ette antud v? No siis võib ju tõesti ka kalkulaatoriga teha =)
    3. Selle küsimuse pärast üldse vastama tulin. Mu vend armastab ajalugu. Mul pole ka ajaloo vastu midagi, normaalse inimesega võreeledes ma ka "huvitun ajaloost". Aga mitte mingi valemiga ei tea ma samas suurusjärguski asju ajaloo kohta kui tema. Kunagi ammu-ammu tegin ma ajaloos kontrolltööd Vabadussõja teemadel (meil oli vähe hull õpetaja, detailitäpsus oli hästi suur - aga kuna ta tõesti armastas ja hindas oma ainet, saab kõik andeks), nii et olin puudunud ja õppisin ühest tema raamatust. Töö sai edukalt viie peale tehtud, aga point pole selles. MINA õppisin ühest tema raamatust ("Lühike vabadussõja ajalugu" võis olla) ja sain viie. Aga temal oli neid Vabadussõja raamatuid 4, kõik teised kordades paksemad kui see "Lühike ajalugu", ja ta teadis ka õppimata sealt igasugu obskuurseid fakte. Kusjuures sellal, kui mina Vabadussõja kontrolltööd tegin, polnud tema veel isegi põhikooli lõpus.
    Teda lihtsalt huvitas ja siis ta luges (siiamaani huvitab, siiamaani loeb), jäi meelde ja elav entsüklopeedia.
    Õega on lihtsam - esiteks on ta 17 aastat noorem, teiseks üldse poolõde geenide järgi ju, teine kasvukeskkond ja elustart. Tema on musikaalne, mina suht mitte, tema on kordades entusiastlikum ja samas võtab ka pettumusi rohkem sisse, temal oli esimene poiss vanuses, kus mina veel põdemagi polnud hakanud, et võiks ikka keegi olla - me oleme suht erinevad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See, kust inimestel tulevad nii erinevad seletamatud tungid ja isud, kuigi neil on samad vanemad ja sama kodu, on minu jaoks kogu ilma ime. Võiks kuidagi arvata, et selline kirg ja huvi algavad kasvatusest või keskkonna mõjudest ja siis võta näpust.

      Delete
  9. Kui kirjutis kõnetab, siis kirjutan. vahel on sõnastamisega ülikeeruline, sest ühed tunduvad äraleierdatud (kuigi asjakohased) ja teisi ei leia enda seest üles. Võiks tõesti olla mõni mitteverbaalne väljendusvõimalus, et toetada, st anda märku, et mõistad ja oled mõttes olemas. Abi andmine ja abi vastuvõtmine on täiesti teema omaette. Me lihtsalt ei oska seda. Tean omadest kogemustest, kuid olen õppinud.

    Aritmeetikaga on kõik hästi, kui mul vaja on. vahel jälle ei tööta üldse. vastused lihtsalt tulevad. ma ei tea ise ka, kuidas. olen proovinud aru saada, kuid pole õnnestunud.

    Mul oli Vend, pea 17 aastat oli. Meie puhul polnud sarnasust vist rohkem, kui sama perenimi, kuid olime lähedased. Venda toodi mulle pidevalt eeskujuks. Kui mina olin anarhist ja mässaja, siis tema oli diplomaat. Tema kirjutuslaud oli alati korras ja minu omalt laua pinda leida oli keeruline. Ta tegi sporti, et võita, mina sportisin sellepärast, et liivakastikaaslased tegelesid sellega jnejne. ka välimuselt olime erinevad - tema tõmmu ja tume ning mina hele.

    ReplyDelete
  10. 1. Kommenteerin - harvemini, kui peaks. Tahaks tihemini, aga mõnikord tunduvad sõnad nii mannetud oma vaimustuse väljendamiseks. Hmm, peaks ka oma blogi taaselustama, et kui keegi tahab mulle kohvi välja teha, siis kutsuks ta kohe kohvile välja - 2in1
    2. Ei oska alati paberi pealgi, olen mat. idioot
    3. Pigem küsitakse, et mis meil ühist on, sest seda on vähem.

    ReplyDelete