seoses sellega

karamell

Seltskonnas vestlemine käib nii. Keegi jutustab midagi. Näiteks räägib, kuidas temal ükskord oli. Kõik kuulavad ja elavad kaasa. Naeravad õige koha peal ja teevad ahh või oh vahepeal. Vahele ei sega, vahelesegamine on ebaviisakas. Samal ajal, kui nad niiviisi kuulavad, ketravad nad oma peas omi seotud sarnaseid sobilikke temaatilisi kogemusi, et siis, kui tekib võimalus, ka jutustada, kuidas neil ükskord oli. Kui esialgse lugu saab jutustatud ja kokku võetud, püüavad kõik, kes vahepeal suutsid välja mõelda, mida järgmisena öelda, sõna võtta. Kes kõige täpsemini tabab ära eelmise ümberjutustuse lõpu ja kõige valjemini oma 'agaminul...!' ajastab, saab sõna. Siis kõik kuulavad teda ja tema jutustab ja kõik mõtlevad pingsalt oma lugudele. Võib nii teha, et kui üks on jälle ära rääkinud, saab keegi rääkida loo, mis talle tuli pähe seoses mingi varasemaga. Või rääkida loo, mis talle tuli pähe seoses viimatisega. Selle abil saab teema areneda ka, sest iga asjaga võib seostuda järgmine asi.

Vahel tehakse seda nii, et alustatakse hoopis sõnadega 'ah seepole veel midagi' ja jutustatakse siis parem ägedam ohtlikum naljakam võimsam lugu. Kui endal kogemust pole, on täiesti okeid ka teiste lood, mis on kuuldud või kõrvalt nähtud. Niisugune kõnekorra vahetamine on eriti erutav, sest selles on aktuaalsem võistlusmoment sees.

Näiteks võib nii, et sa jutustad, kuidas sinu kass mõnikord teeb. Siis mina jutustan, kuidas minu kass hoopis teeb. Siis sa jutustad uuesti oma kassist või näiteks tuttava koerast. Siis ma jutustan oma koerast. Siis sa jutustad koerast, kes sul kunagi oli. Siis ma jutustan lapsest, kes ka nii tegi. Siis sa jutustad mingist teisest lapsest. Siis ma jutustan ühest oma sõbrast, kes mulle seoses sellega meenus ja nii edasi ja muudkui. Vahel tekib vaikus küll. Kui kellelgi ei tule enam meelde ühtegi kõneväärset juhtumit. Siis on hea, kui kambas on mõni, kes oskab suvalisest asjast juttu teha. Nii saavad kõik hakata sel teemal lugusid meenutama ja rääkima.

Mõni kord, kui ma enam ei jaksa seonduvaid kogemuslugusid enam meenutada ja jutustada ja kuulata, hakkan ma ainult kuulama. Tähelepanelikult. Ja küsimusi esitama. Ja inimesest enesest huvituma. Eriti kahekesi vesteldes. See võib lõppeda mitmel moel. Teinekord tõlgendatakse seda rünnakuna. Tema elavalt vadistades: "noh ja siis ta teeb niimoodi, nagu tüdrukud ikka ja siis..." Mina huvitatult: "mida sa mõtled selle all - nagu tüdrukud ikka." Ja siis tema jookseb feministihäiret karjudes õuduses minema. 
Ma olen vahel proovinud ka empaatilist peegeldamist või täpsustavaid loosse puutuvaid küsimusi. See läheb noh kuidaskunagi. Selle piiri äratabamine on natuke kohmakas veel. Ei tohi liiga ligi tikkuda. Osa lähevad liiga nilbeks, osa ehmatab end lukku. Oma üleolevat muiet tuleb ka vaos hoida, vestluse juhtimine on hästi tehtud siis, kui keegi ei pane tähele, et sa seda teed.

udu tuleb peale

Rohkem haritud seltskonnas ei ole päris sama moodi. Siis pole vestlemine kogemuspõhine lugude võimalikult kaasahaarav esitamine, vaid tsiteerimine. Inimesed on lugenud ja videost näinud ja kõnedest kuulnud. Õppinud. Saanud kusagilt kelleltki targemalt teada, kuidas tegelikult on. Ja siis nad räägivad. Õpetlikult ja targalt. Kuidas miski töötab, kuidas asju tehakse, millest miski tuleneb ja kuidas on tõhusam või targem või parem. Tegelikult. Päriselt. Tõestatult. Statistiliselt olulise erinevusega või kõrgema ennustusväärtusega. Teised kuulavad ja seavad kahtluse alla või lisavad juurde vastavalt oma lugemusele ja haritusele ja varempealtkuuldud tsiteeringutele. 

Sellistes vestlustes on isiklikud küsimused või teemaarendused räige reeglite rikkumine. 'Aga mida sa sellest asjast arvad' vastus võib olla 'ma pole selle kohta lugenud veel' ja noh kes tahab sellist ebamugavust, kui just oli hästi intellektuaalsusest tihe jutt.

Püüdsin ühe kohvimeistri käest uurida, mida tema mõtleb koorega kohvist. Esiteks teatas ta mulle, et üldsegi ei saa igasuguseid asju siin nõuda ja kui ma lähen pitsarestorani, siis ma sealt ka praadi ju ei saa. Täpsustasin uuesti, et ma lihtsalt tahtsin vestelda ja ma tervenisti mõistan, mida siit tellida saab. Siis teatas ta mulle, et tema üldsegi arvab, et ei peaks üldse nii palju kohvi jooma. Tuli kohe meelde, kuidas jutud tühjasttähjast on tegelt lubamatu piiride ületamine. Peaksin paremini teadma.

head ööd

Ükspäev ma käisin kultuurilisel viisakate puhaste inimeste üritusel, kus alles pärast hakati veinima. Itsitasin ühe naisega just tema ägedate retuuside üle, kui meiga liitus tundmatu härra, kelle avasõnad olid: "mis teie siis arvasite sellest asjast sest mina arvasin et..." Ma päriselt esimesed minutid sellest monoloogist naiivselt ootasin, et ta pöördub oma esialgse küsimuse juurde ikka tagasi, aga kussa sellega.

Mul oli kunagi üks sõber, kes oskas minu emotsionaalsele äratundmisrõõmule kirjandusest või kunstist vastata alati hinnanguga. "Eks see ole, jah, sedasorti asi, mida mõni sinusugune võiks taolisest teosest arvata." Alguses, kui ma temast veel võlutud olin, tundus see mulle tark ja üldistusvõimekas arukus mõista asjadest suuremat pilti, kui minu, mutuka, väikene kohalik kogemus. Pärast, kui see loits lahtuma hakkas, läksin ma küünilisemaks juba ära ja jagasin oma vahetuid tundmusi õrnemate olenditega.

Ahjaa. Ja siis on see varem äratuntud tibide seltskonna norm. Nõustumine. Keegi ütleb midagi, siis sa oled sellega nõus. Yaass! See käib nii arvamuste kui hinnangute kui kogemuste kui maitse-eelistuste kohta. Nii õige. Väga jaa. Täiega nõus. Totaalselt. Kahtlused või küsimused või, jumalhoia, keeldumised on täiesti välistatud. Sa ei taha tülli ju minna. Tahad kõigiga läbi ju saada. Tahad ju kampa kuuluda. Siis kohane.
(Ainus koht, kus tohib pealetükkivalt eiii karjuda, on siis, kui keegi hakkab tagurpidi komplimente õngitsema. Ei ole paks ja ei ole halvad juuksed ja ei ole liiga palju meiki, ei ole liiga lühike seelik.)
Ja siis, kui vahel ongi tibiseltskonnnas keegi, kes imelikul seletamatul kombel hakkab kuidagi nagu mitte nõustuma või üle küsima või mõne kamba liikme valikuid kahtluse alla seadma, jookseb juhe ikka jumala kokku. Mida see tähendab. Mida ta praegu teeb. Nii ei tehta ju. Kuidas.. kas.. misasi... Oo matean! Ta on kade. Jaa. Kade. Täiega heidib. Heidib ju. Jaa, heidibki. Huh. Napilt oleks midagi imelikku seletamatut just juhtunud. Hea, et see sai kiiresti lahendatud.

ainult kaks asja

Kõikides kukeseenekohtades on kukeseenekorjajad juba kohal. Kui metsade all niisama kondamine poleks nii hingekosutav, tuleks, kogu seda kütusekulu arvestades, odavam turult osta. Või siis ma olen lihtsalt nendes metsades nii kogenematu ja ei tea kohti. Koguni kohatu ehk.
Kõikidest nendest söögiasjadest, mis ma olen oma maalapile külvanud või istutanud, annavad praegu ainult see püsikuks teisenenud toidupoest ostetud rukola ja seemnest tulnud murulauk. Teised asjad kiduvad ja kitsitavad ja peaks tänulik olema, et nad vähemalt enamvähem rohelised on suutnud püsida.

See on hästi imelik, kuidas rahu saab ära minna, aga rahutuse saabumiseni on veel jupp aega. Mida mina nüüd siis teen? (Ole ilus.)