And if you're right, you'll agree

P7240017
nii võib lootusest ju päris mööda põrutada

Ma vaatan, et nende odava alksi ostjate peale ikka näidatakse näpuga ja noomitakse julgesti juurde. Tahaks ka siis ühtlasi. Tagasihoidmatult kedagi häbistada ja noomida.
Mis haiged inimesed need on, kes ostavad HM  ja Seppäla ja sellistest poodidest endale riideid. Kas te üldse mõtlete ka. Ma saan aru küll, et seal on odav, aga kas on siis nii tihti vaja riideid vä? Ei saanud pükstele lappi peale õmmelda vä? Oli siis tarvis nii hooletult ümber käia oma vanade riietega. On kogu aeg vaja mingi väljamõeldud moega kaasa joosta? See on lihtsalt märk karakteri nõrkusest, seltskonna survele alistumisest. Tõeliselt ise oma aruga mõtlev inimene saaks aru, et ta ei vaja neid asju. Ega te siis ei osta ju oma vajaduse järgi. Nii odav, ikka ostate rohkem. Üle arugi ostate. Pärast on kõik prügiväljad täis teie väljaveninud hilpe ja väikesed orjalapsed arengumaades muudkui surevad. Täiesti arusaamatu rumalus inimestel ikka. Ja oleks siis veel, et ainult täiskasvanud. Korduvalt olen näinud lapsi ka nendes poodides perekondadega kaasas. Lapsi, saad sa aru. Eks igaüks ise teab, missugusi tarbimisharjumusi oma järglastes areneda laseb. Aga ma mõtlen, et õudne ikkagi. Laske olla riided kallid. Riided peavadki kallid olema. Võiksid veel kallimad olla. Ongi õige. Aga no ei saa mõned inimesed aru, kuhu hinnapoliitika neid suunab ja mida öelda tahab. Ikka on sihuke ahnus ja okupatsiooniaegne orjamentaliteet. Odavalt ja palju. Odavalt ja palju. Mis teha, kui rahvas nii loll on ja ise tahab oma planeeti ja kultuuri nõnda rüvetada.


P7240007
käimlakõrvane lehis on jälle lehtes
(ja õites)

Kuidas see üksinda olemine käib. Mida inimesed teevad, kui nad üksinda on. Sellest saan ma aru, et võib ennast köita igasuguse arutu meelelahutusega. Raamatud ja filmid ja porno ja sarjad ja arvutimängud. Ja saab end hõivata majapidamisetööde ja taolise kila-kolaga. Aga need on ajatäited ju. Neid asju teed selle pärast, et peab. Või selleks, et ennast tegutsemas hoida. Et ei peaks tühja passima. Saab midagi teha või vaadata või näppida või sirvida või lehitseda. Et päris niisama poleks. Aga kuidas see päris niisama omaette olemine käima peaks. Mida siis tehakse.
Muidugi, see pole kaugeltki veetlev joon, mida enesest esitleda. Ikka mingi kõrgem seisund ja rahu ja taolised asjad tuleb välja paista lasta. 'Ah mis tühised probleemid plikatirtsul, tal on nii palju veel õppida.' Võiks ju, et lihtsalt oled. Kui eriti kõrgele tasemele oled end nikerdanud, siis lihtsalt oled rõõmus. Ei tee midagi ja siis vahepeal ei tee kohe üldse midagi ja siis ehk, kui eriti isukas olemine peale tuleb, siis äkki isegi mõtiskled veidi. Naudid üksinda iseenda seltsis lihtsalt olemist. Las need pisikesed mutukad rabelevad ja rahmeldavad. Suuremad hinged ei pea ju. Nemad on vabad sellisest tühisest tähjast. Polegi vaja kogu aeg midagi teha. Saab mõtiskleda ja vaadelda ja kuulatada. Looduses kõndida ja. 
Esiteks vihma sajab. 
Teiseks mis mõtet sul on ja kas sa üldsegi päriselt olemas oled, kui sa ei ole teistega seotud. Või kuidas me eristame viljakat omaette mõtisklemist rumineerimisest ja sundmõtete ketramisest. Või kui sa kusagile üles ei märgi ja kellelegi ei sellest kõnele, kas need kohad, kuhu sa oma mõtisklustes välja jõudsid, üldse arvesse lähevad.


P7240004
viljakas känd

Meetodeid põiklemaks küsimustest ja neile vastuste andmisest.
  1. Küsi midagi vastu. Miks sa seda küsid. Miks see sind huvitab. Kas sa alati küsid selliseid asju. Mis sa ise sellest arvad. Miks see oluline on. Kuidas sul enesel selle sama asjaga on. Ja nii edasi. Kiiresti ja tempokalt toimides võib vastuse andmisest hoiduda ka kõige teemavälisemategi vastu-küsimustega, lihtsalt fookust küsija enese isikule lülitades. Inimestele kohutavalt meeldib ise enesest. Näiteks mul hiljuti oli jälle. 'Mis nimi see Murca on kas see on päris nimi sul või hüüdnimi või miks selline nimi...' Ja enne, kui ma jõudsin selle vestluse tüütuksmineku peale ohatagi, olin ma üleni vastu: Kuidas sul nii pikad juuksed on? Hoobilt oli esialgne küsimus meelest. 
  2. Vasta mingile teisele küsimusele. Sinult küsitakse sinu eelistuste kohta jookides, hakkad üksikasjalikult rääkima erinevatest kokteilide valmistamise viisidest. Keegi tahab teada sinu arvamust mõne ühise tuttava kohta, tee läbimõeldud aruka vastuse nägu pähe ja selgita neile, kuidas sa oled alati arvanud, et võib-olla see aastaaegade vaheldumine avaldab inimeste meeleolule tugevamat mõju pigem just nendel pimedamatel kuudel.
  3. Vasta laiendatud liialdatud jaatusega. Näiteks. 'Kas sa oled praegu armunud?' Oo, jaa, ma olen alati armunud, mõnesse raamatusse või pilku või unustatud mälestusse, sinusse või su venda või nendesse lilledesse siin, polegi vist hetke, kui ma poleks olnud armunud, ega ei tule praegu meelde küll, et oleks olnud.... 'Mis su lemmikraamat on?' Mm, kõik raamatud, mis ma olen lugenud, on mu lemmikud, mõnes mõttes, mul on läbi aastate olnud palju lemmikuid, eks need lemmikud ikka on vaheldunud ka, meeleolu ja ajaga ja võib-olla on mu lemmik raamat hoopis mingi selline, mida ma veel lugenud pole või äkki pole mu lemmikraamatut veel kirjutatudki, arvatavasti minu lemmikraamatute arv on lõpmatusest suuremgi... 'Kas sul on praegu raha, et endale süüa osta?' Ah, mis, mul on alati raha, et endale või kellele iganes süüa osta, mis see aeg siin loebki, praegu või varem või, alati leiab midagi või kusagilt ja palju see söök ikka maksab ja pealegi  raha on ju igal pool ja ega sellest niipea kuidagi saa puudust tulla, söögi ostmiseks veel ammugi mitte...



P7220089
merevaatega


Süüa vaarikaid, tähendab süüa teolima. Vähemalt meie hoovis. Sellist võimalust, sööd siin vaarikaid ja jätad teolima millegipärast üleni söömata, polegi antud. Meil on siin ikka selline jäigem kombo-pakett. Nagu vahel tuleb internetiga kaasa tuhat telekanalit isegi siis, kui sul telekat pole. Nagu vahel on hästi tore inimene, aga tema jalad haisvad.
Aiast veel juttu tehes. Ohakad. See on muarust küllalt kentsakas, et saavad olla teod ja ohakad. Aga võta näpust. Ohakaid on, minu arvutuste kohaselt, kolme erinevat liiki. Kõige levinumad on need veits torkivad, pika porgandja juurega. Ja need on peaaegu igal pool. Niitmisest ja rohimisest hoolimata. Väga kiindunud mu aeda millegipärast. Umbes 10 kasvukohta on täiesti segaselt hulle sinakat tooni terve müriaadi erinevate okaatüüpidega peletisi. Need hullud on harulise valge tuts-juurega. Ja aeg-ajalt on selliseid pehmemaid piimjamaid tüüpe, keda ohakaks nimetada, on umbes nagu nimetada terava keelega inimest ohtlikuks.

Mul on vahelduseks ühe asemel kolm poega. Põhiliselt hooldan ma neid nii, et käsutan aeg-ajalt õue ja varustan maja toiduga. Kuigi mulle näib, et kui lapsed on koos rüseledes arutledes vaieldes naerdes arvuti taga, on see ka arukas ja arendav. Muarust jumala normaalne viis laps olemiseks. Nagu ka mõttetult õues jõlkumine ja vingumine, et ni igav on ja tea, kas juba võib tagasi tuppa tagasi hiilida.

Mees teeb köögis sibulasuppi ja kutsus mind appi. Et ma maitseksin seda valget veini. Muidugi läksin appi. Ma olen tähelepanelik abivalmis partner ja alati valmis olulistel momentidel teisele toeks olema.

P7200049
aga mis seen see on

Mul juhtub kogu aeg nii, et ma vaatan juutuubist mingit meigivideot ja arvan täiega, et järgmine kord kaupsi sattudes ostan endale kontuurimis-paleti. Samal ajal kogun oma õmblemisasjade kappi ja seda ümbritsevasse piirkonda kangaid ja mõtteid ja lõikeid ja materjale, sest ma üleni õmblen endale kohe kohe hästi laiad taskute ja kõrge pihaga püksid ja liibuvate pikkade varrukatega nabapluusi ja kõikmisveel. Rääkimata sellest laenutatud ja kokku ostetud raamatute hulgast, mis mind ümbritseb, kui ma umbes kuuendat korda Inimkroketit endale õhtujutuks uuesti loen ja kaasnevat sa-peaksid-paremini süüd peletan nagu kärbse suminat.
Või kasvõi see tõhusus, millega elavad ja majandavad need inimesed, kes välismaale minnes endale lõdva randmega muuseas hotelli broneerivad (mitte ei kerja tasuta öömaju), millele ma omaette veidi kurvalt mõtlen, kui ohakate vahel tippides teolimased vaarikaid mugin.

Comments

  1. Küsimustest põiklemise kolmas variant on see, mida ma iseenesest täiesti spontaanselt olen kasutanud.

    Seeneks pakun suurt sarvikut ehk sarvharikut. Aga las mõni targem arvab ka.

    See kolmas ongi arvatavasti piimohakas. Teiste täpsemaid nimesid ei oska pakkuda. Igatahes on nad võitmatud umbrohud, kitku palju tahad, igast maha jäänud juurejupikesest punnitab ennast üles ajada uus taimeke.

    ReplyDelete
  2. kolmas põiklemisvariant - ma olen seda kõvasti kasutanud siiras usus, et see on kõige ausam vastus, mida ma parajasti anda saan.

    sest küsimusele "mis su lemmikraamat on?" on vähemalt sama raske üheselt vastata kui küsimusele "mis sulle rohkem meeldib - raamatut lugeda või pidutseda?"

    justkui muuseas hotelli broneerimine on tähelepanuväärne jah.

    ma olen samuti paar korda hotelli broneerinud ja iga kord on tähtis tunne, et nüüd ma oleks nagu päris inimene. mitte keegi pragude vahel elav olevus, kes liigub paralleeluniversumis, mida kutsutakse hääletamiseks, ja ööbib teise paraleeluniversumi hospitality clubi abiga või lihtsalt põõsa all või tuttavate pool.

    kuigi ma olen tegelikult päris palju hotellis ööbinud. aga siis pole ma tavaliselt sellega ise tegelnud ega selle eest ise vastutanud. see, kes mind seal kuskil näha tahab, korraldab, sama hästi võiks ta mulle korraldada kellegi pool kodus ööbimise.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sama siin - hotellides ja motellides ja igast fääntsides kohtades ja isegi mitte-odavlennuga olen lennanud ja pagasilindi ääres oma kotti igatsevalt oodanud. Aga mitte oma raha eest. Ikka teiste. Ja see tundub, nagu paralleeluniversum. Justkui väike uudishimulik pilk sellele olendile, kes ma oleksin, kui ma ei oleks see olend, kes ma olen.

      Delete
    2. ma tglt olen iseendale (ja sõpradele) öömaja broneerinud ja paar korda isegi ekspromt kuskil hotellis majutunud. aga enamasti käib broneerides siis õudne kalkuleerimine, kuidas võimalikult vähese raha eest midagi talutavat saada.

      (kusjuures suure seltskonnaga on selleks päris head variandid olemas - Riias üürisime korra kambaga üheks ööks mugavas kohas korteri, mis osutus kohale jõudes terveks väikeseks majaks. see tähendas küll, et osa mitte-paaris inimesi pidi kaheinimesevoodit jagama, aga ikkagi, mõelda vaid, terve väike maja oma seltskonna päralt).

      ekspromt-hotelliööbimised on olnud isegi täitsa viisakates kohtades, mitte just viietärnihotellis, aga milleski taolises nagu "n maakonnalinna parimas hotellis" ikka. see on olnud hind, mida tuleb maksta selle eest, et hääletades ei tea alati, kuhu ööseks välja jõuad.

      Delete
  3. Üksinda olemine ja mitte midagi tegemine võib olla vägagi põnev ja huvitav.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures sinu peale ma sellest mõeldes mõtlesingi.

      Delete
  4. Anonymous04:46

    Mul inimesena, kellel tugev vastumeelsus riidepoodide suhtes ja moest pigem suva, on lihtne vaadata pisut yleolevalt inimesi, kellel paanika, et 'appi käiseots narmendab, peab uue pusa ostma'. Samas parandada ka väga ei viitsi, et kui päris syndsusetuks ei kisu, siis mis see väike auk siin ikka segab... kuni mu lemmiksärgil hakkab varrukas otsast kukkuma ja kui ma jalgu koos ei hoia, siis v6ib maailm mu aluspykse imetleda. Ups.

    Yksiolemisega on mul nii, et vaja vahepeal protsessida k6igist neist ägedatest sotsiaalsustest saadud infot ja arvutimäng v6i raamat aitab hoida tegevuses seda osa ajust, mis muidu ketrama hakkaks.

    1. p6iklemismoodus pole minujaoks tihti yldse p6iklemine, vaid täpsustamine, et kuidas ma peaks sellele kysimusele vastama v6i kas ma yldse tahan. Nt kui mingi suva tyyp kysib baaris, kuidas mul boyfriendiga lood on, et teada saada, kas tasub minuga suhelda, siis enamasti(m6tlen)'pole yldse sinu asi, sest kui niisama suhelda ei k6lba, siis ma ei tahagi, headaega'

    kolmandaga sama mis notsu. sest mulle kohe yldse ei meeldi ebatäpseid vastuseid anda ja k6ikeh6lmav kimbatus.

    ------
    Ja nyyd täiesti teemaväline jaur, sest vaja see asi kuskile ära 8elda, et saaks l6puks magama minna. Ja siin käivad ägedad inimesed.
    Ja see on umbes täpselt kolmas koht, kuhu ma avalikult arvan. Terve oma senielatud elu jooksul.

    Ma sain just yle oma hiiglaslikust kommenteerimishirmust.
    Siiani oli koguaeg 'Mis mina siin oma väikese aruga ja miks need inimesed peaksid hoolima ja mis siis, kui nad sellepärast arvavad, et... ja mis see veel yks kommentaar maailmale annab ja....'

    Aga siis:
    Miks mitte mina, kui k6ik teised tohivad ja kes yldse ytles, et mul väike aru on, ah?! Ja las nad siis arvavad, ning las maailm vaatab ise, kas v6tab, v6i ei v6ta, suur inime juba. ja mu elu sai palju ilusamaks (mis see teiste eludele teeb, ma veel ei tea)

    Ja tegelikult mulle ullult meeldib. Moodustada pikki keerulisi lauseid, arutleda abstraktsetel teemadel, kasutada ja arndada piltlikke väljendeid (tegelikult on igal vorstil 10+n otsa. Ja kuhu me nende vorstidega niimoodi välja j6uame? \hukkam6istev peavangutus\)

    Ja nyyd siis jälle häda. Tahaks k6ik ära kommenteerida. Viimseni. Iga viimase kui postituse siin blogis ja suure hulga igal pool mujal. Teeks yhekorraga heaks tuhat korda, kui ei julgend. a siis tekib tunne, et mis sest seitsme aasta vanusest teemast enam näppida.

    Ja natuke kiidulaulu:

    Murca, mulle t6esti t6esti meeldib, mida sa kirjutad. Vähemalt 100 000 m6tet, mida v6tta, kaaluda ja edasi m6elda (v6i palju sul neid postitusi siin on?) ja väga tihti j6uab mu jutt selleni, et '...sellega seoses, vaata murca oma blogis kirjutas...'. Ei tea, kas leiakski m6ne postituse siit, mis mind yldse ei k6netaks.

    Sama kehtib VVNi kohta. Kaks inimest, keda olen vaadanud hirmuseguse imetlusega, sest ni ägedad ja tundute kuskil kättesaamatus kauguses olevat, kelle tasemele ma kunagi ei kyyndiks. Ma oletan, et see tuleb minu isiklikust ebakindlusest.

    Ma loodan, et vabandus pika kommentaari eest ei osutu vajalikuks, aga kui osutub, siis: Vabandused, v6tke v6tke, jätkub k6igile.

    Seda, kuidas oma nime alt kirjutada, pean ma alles 6ppima.

    Barbara Kuu

    ReplyDelete
  5. Lisaks teolimale ka parasiitide munad, nii nad räägivad.

    Lapsed arvuti taga mitmekesi mingeid asju arutamas kõlab kindalt paremini, kui igaüks oma arvuti taga vaikides mingit mängu tagumas. Ometi piinab mind ka sel puhul mõnetise puuduoleku tunnetus.

    ReplyDelete

Post a Comment