Sunday, September 10, 2017

kuhu sa tuled

P8290065
peatuse pihlad

Ma olen seda lugu juba rääkinud. Kui minu sünnipäev oli lähenemas, olin ma ühtlaselt täidetud optimismi ja usaldusega inimeste heade kavatsuste osas. Sest ma mõtlesin, et äkki nad planeerivad mulle üllatust. Keegi kusagil sosistas või hoidis enda ette või ei jaganud minuga mõnd asja. Kui mingil hetkel paistis, et on teemasid, millesse mind sugugi ei ole pühendatud või oli kohti, kus mu inimesed on ilma minuta juhtumisi käinud... las nad olla, pole tarvis neile peale käia. See võib tähendada, et nad planeerivad mulle üllatust. Sõbrad, kellel ei olnud minu jaoks aega või kes ei vastanud mu küsimustele ammendavalt, nii hea meelega jätsin nad üleni lahkesti rahule. Tegema, misiganes nad peavad tegema. Sest äkki nad plaanivad mulle üllatust. Ja see oli nii tore ja kerge teha. Sest ei tahaks ju oma üllatust ära rikkuda. Ja ei tahaks ju oma inimestele eriti vaevaliseks teha minu õnnelikuks tegemist ja mulle just mulle ootamatute rõõmude toomist. Nii leebe ja järeleandlik ja rõõmsat ootusärevust täis. Sest ega õnn ei hüüa tulles. Igal suvalisel hetkel võib juhtuda midagi täiesti hingematvalt toredat ja fantastilist. Kohe-kohe võib tulla mitmete veel lausumatagi soovide täitumine.
Lõpuks oligi nii, et ma saingi päris mitu üllatust ja kingitust. Selliseid, mis nõudsid inimeste omavahelist salajast ja vähem salajast plaanpidamist. Kavandamist ja ettemõtlemist ja kõik ette enne ootuses mulle minu sünnipäeval rõõmu teha. Et see pole siin praegu see traagiline lugu, kus mina põnevil ootan ja tegelt ei midagist. Ja ilmselgelt on mu ümber nõnda tõhusad arukad inimesed, et kogu see aeg, kui nad mind nondel nädalatel vähegi hetkekski ignosid, ei kulunud ainult nendele salaplaanidele. Neil oli arvatavasti ikka omi asju ka, mis nigunii pole minu nina tarvis. Aga mitte see polnud oluline.
Mu point oli - see rõõm ja ilus ootusärevus. Usaldada inimesi ja uskuda neist head ja parimat. Tahaks sagedamini osata niimoodi maailma vaadata. 


Muidugi on olemas selle ekstreemsus, kus inimene arvab, et kõik eranditult igavesti keerleb ainult tema ümber. Kõik alati sosistavad temast ja kõik naised kadestavad teda, sest ta on kõikidele nende meestele silma jäänud ja kõik võõrad itsitavad bussis just tema pärast ja ainult talle puhub tuul krae vahele ja vaatavad vanainimesed kurja näuga ja koputavad jehoovakad uksele. Need inimesed on natuke ühes teises kohas, mis ma praegu mõtlen. Mitte kõik ei keerle minu ümber. Vaid kui mõne juba minu elus oleva inimese käitumine või sõnad ei ole mulle päris lõpuni arusaadav, võiksin seda osata tõlgendada viisil, mis jätab täiesti mõeldavaks võimalikuks, et ta mõtleb selle all midagi üleni head.
Sest mõtle kui tobe oleks, kui hakkad liiga palju küsima kellegi käikude või hilinemise kohta ja tegelt ta käis just sulle kingitust otsimas. Mõtle kui naeruväärne oleks, kui hakkad solvunult mossitama kellegi salajutu peale ja siis tuleb välja, et nad arutlesid, kuidas su rinnad on täiesti ingellikud. Mõtle, kui piinlik, kui korraldad stseeni, sest su peiks su parimale sõbrannale on sõnumeid saatnud, aga tegelikult ta tahtis üle täpsustada su lemmikraamatut. Astud ruumi ja kuumad kaunitarid jäävad poole sõna pealt piinlikult vait ja sa tunned end nii ebameeldiva üleliigsena, aga äkki nad just püüdsid selgeks vaielda, kes neist täna õhtul sinuga koju saab minna. Ei pruugi. Aga võib olla.


P8290060
enne päris pimedat peab raja üles leidma


See nõustajatele kirjutatud raamat, mida ma loen, ajas mu ükspäev üleni naerma. Vaata. Kusagil üsna teraapia alguses on tarvis, et klient sõnastaks eesmärgid. Et mis tahab. Mis ta eesmärk kogu selles värgis on. Kuhu välja võiks jõuda. Siis on nõustajal tore temaga koostööd teha, kui need asjad on paigas. Loogiline, onju. Ja on palju olukordi, kuidas inimesed, kes on omadega veits kimpus (stuck, not broken), oma eesmärkide sõnastamisel kogenuma inimese suunamisest tulu saaksid. Üks nendest kordadest on see, kui klient hakkab sõnastama nö surnud inimese eesmärke. Mhmh. Juba siis olin ma midahek. Selgub, et need on sellised asjad, milledes surnud inimene on alati kindla peale parem kui elus inimene. Näiteks ei karju surnud inimesed kunagi oma laste peale. Ei raiska kunagi raha mõttetute asjade peale. Ei tülitse kunagi oma partneriga. Ei ole kunagi ärevad ega lange depressiooni ega maga tervet päeva maha. Surnud inimesed ei kõrveta õhtusööki põhja ja ei ketra end tähtsa kohtumise eel hüperventilatsiooni ja ei nuta end magama. Seega kui sul on taolised eesmärgid, siis on hea need sõnastada ümber tegudeks, vaadeldavateks käitumisteks, milles elus inimesed on paremad kui surnud inimesed. Nagu lastega kenasti rääkimine. Hoolega oma töö tegemine. Normaalse paksu põhjaga poti ostmine oma kööki. Sa oled võimeline olema parem kui surnud inimene.
Aga päriselt vä. Päriselt selline analoogia. Nõustamises. Ma saan aru, et ilmselt ei hakka siukest juttu otseselt igale oma kliendile rääkima. Aga nii kuramuse naljakas oli. Ma kohe kujutasin ette, kuidas karjade kaupa mingeid vastikuid zombisid üleni üleolevalt poseerides mööda tänavat kekutavad ja ei ole seejuures üldse depressioonis ja kehitavad ainult oma kondiseid haisvaid õlgu ärevusest kuuldes ja ei karju ühegi inimese peale ja peavad end kõigist nii palju paremateks ja soovitavad eeskuju võtta ja näiteks, maitea, positiivselt mõelda.


P8220003
karusnahkne

Minaei saa aru.
Mina ei saa aru, miks need inimesed, kellede lapsed peavad kõigi nuttude saatel lasteaeda minema, sest muidu need inimesed ei saa oma vabakutselist tööd üldse teha, oma elukaaslast või lapse teist vanemat või kedagi appi ei palu. Kui sa oled ise liiga pisar ja ärev teda viies, palu kellelgi teisel viia ju. Või see on jälle üks nendest, kus sa pead ise oma hinges hästi kõvasti kannatama, muidu sa ei tee seda lapsevanemluse asja õigesti?
Mina ei saa aru, miks inimesed pakivad ise oma laste õpikuid paberisse ja siis sinna juurde kurdavad. See origami tase, milleks eelkooliealine laps tegelt võimeline on, jääb kordades alla raamatute pakkimise triviaalsusele. Ja töövihikud võivad ja peavadki koledaks minema. Mille eest me siis täpselt maksime. 
Ma ei saa aru, miks inimesed ostavad oma lapstele nutitelefoni, kui nuppudega telefonid on olemas ja nad ise ei taha üldse, et lapsel see paganama nutitelefon üldsegi on. Mis imelikud algoritmid need on - anda lapse lapsikustele jonnidele järele ja siis ennast sinna otsa pärast nahutada. Muarust osta talle misiganes telefon, mis sa ise õigeks pead ja siis är vingu enam sinna otsa. Keegi võiks selles valemis ju täiskasvanu ka olla ometigi. Ei?

Samal ajal ei mõista ma, kui palju rämpstoitu saab ühe teismelise sisse mahtuda ja kuidas käib viiiiiitsimine niipidi, et poest kiirnuudleid tuua ja neid valmistada viitsib, aga õuest õuna tuua on järsku maru suur töö. Või mis organism see on, mis pistab kõigest kahe vooru saatel pintslisse terve potitäie makaronisööki, aga on teinekord vabalt 3 päeva järjest isealgatuslikul näljastreigil, sest ei taha suppi süüa. Või kuidas aru, mis mõistab pealevaadates ära tunda ligi 20 erinevat kuubi pinnalaotust ja tsiteerida pärast korra kuulmist tuhandeid võõrkeelseid tekstilõike, ei ühenda ära, et ööseni üleval vahtimine tähendab vaevalisemat hommikust ärkamist.

R1-08401-0017
emajõgi

Mul on üks õunapuu ja selle otsas kasvab nii palju õunu. Need õunad kasvavad suureks kohevaks punaseks ja pudenevad õunapuu alla murusse. Pudenevad kumedate potsatuste saatel murusse ja linnud nokivad nende käärivatesse külgedesse sälkusid ja endid rumalaks. Ja ma tunnen end nii süüdi ja süüdi. Lopsakad teod ronivad hukule määrat õunu mööda ja muruniiduk hekseldab neid koos õunte kastemärgade mädaplekiste põskedega mahlaseks puruks. Ja ma olen nii süüdi ja süüdi. Ma peaksin nendest õuntest rõõmu tundma. Ma peaksin neid võtma ja neid tegema ja sööma ja rõõm. Väikese õunapuu õunakujuline võra vajub viljade raskusel sügiseks nii longu. Nii jõuetuks, et ma ei mahu okste all kõndima ja ma tean, kui raske tal on. Ma peaksin tema eest hoolt kandma, et tal nii raske poleks, sest ta annab mulle õunu. Ma peaksin tema antud õunu sööma. 
Ja söön ka ju. Jooksen hommikul kiirustades mööda niisket õue ja pistan paar õuna mantlitaskusse, et ennelõunal töö juures näksida. Või haaran koju tulles mõned seelikusaba sisse ja kannan tuppa laua peale. Tükeldan koogisse või lapsele suupisteks. Aga kärude ja kärude kaupa läheb õunu kompostihunnikusse. Sest nende avastamisel on nende tarvis alati liiga hilja. Ja seal nad siis veinivad. Ja kompostihunnik võrkkiige kõrval lõhnab käestlastud liiga suurte ja magusate võimaluste järele. Ja see kõik jääb minu väikese valutava südame peale.

Sel aastal teen ma õunamoosi. Ma pole kunagi õunamoosi teinud, aga internet ütles, et ega moos mingi apteek pole. Pane aga õunad keema ja vaata ise. Istusin neid õunu puhastades õunapuuga õue peal kõrvuti ja lasin viimasel soojal päeval viilude vahele potti pugeda. Ritsikate ja klähviva naabrikoera polüfoonia taustal lakkamata. Purgid ostsin ka ja uued ilusad kaaned. Ja tuletasin meelde oma kõikvõimalike esiemade kõikides auravates moosikeeduköökides kõlgutatud jalad ja kõik selle kõrvalt kõrvataha pandu. Saan hakkama küll. Võib-olla saan niimoodi isegi andeks.

P9010083
pilved ei mõtlegi

5 comments:

  1. Õunasüümekad on vist kõigil õunaaiaga inimestel.

    Moositeoga on see häda, et et see võib lõppeda samamoodi, et moosid vaatavad etteheitvalt otsa, keldririiul variseb nende raskuse all kokku ja ma olen selles kõiges süüdi.

    Õunakookidega kukub paremini välja, need saavad alati päris kiiresti otsa. Aga sinna ei kulu muidugi nii palju õunu.

    Erilisemad-haruldasemad moosid sobivad ka, need saavad endal kiiremini otsa ja sobib kinkida ja.

    Ning kui on ruumi, siis saab ka õunu suhkrustada, pmst sukaadi teha. Pealtnäha nõuab see ka aega, aga päriselt mitte eriti - sest suurema osa sellest ajast seisavad õunad ise ja imevad suhkrusiirupit sisse. Kui on ruumi, kus saab neil rahus seista lasta ja suhkrut imeda. Kui ruumi ei ole, siis hakkab see ka aega võtma, seda aega, mil tahaks midagi muud teha: tahaks koogitainast segada, aga ei saa, õuna-siirupikauss on ees.

    Aga pärast on need õunakommid nii head ja saavad tohutu kiirusega otsa, nii et võib varuks teha küll.

    ReplyDelete
  2. Anonymous01:25

    Reegleid rikkudes tunnetad paremini paratamatust, sest nii saad tunda seda mis juhtub kui... Aga vii õunad komposti ka kasulik :)

    ReplyDelete
  3. Ühe puu ma elaks üle. Mul tuhat ja üks, ploomid ja pirnid veel lisaks. Mulle ei maitse ploomid üldse ja need ajavad mu kõhu punni, aga nii kahju on neid maas vaadata. Oh tuleks juba külm peale, saaks piinast lahti :D

    Mind natuke päästab, et teeme vähemalt õunamahla. Lapsed joovad kõik ära, ma ei hakka liitreid kirjutama, endal ka hirmus :) Korvitäis õunamoosi teo ootel on juba nädalajagu garaazhis, eks peab vist ikka komposti ära viima.

    Äkki peaks kuivatatud õunu tegema?

    ReplyDelete
  4. Õunakrõpsu on veel lihtsam teha, kui õunakomme, lõikad viiludeks ja tõstad paberiga ahju otsa ja kunagi saavad valmis. Tõstab purki ja uued jälle ahju otsa ja talvel pole neid kunagi palju :)

    ReplyDelete
  5. Mis peenralt korjad sa oma mõtted, sõnad ja sõlmed nende vahel?
    See peab üks väga ilus aed olema.

    ReplyDelete