tähti ostan taeva helenduse käest

R1-08480-0012
nupp


Kui imelikud on natuke piinlikud olukorrad. 
Ma olen tegelikult pigem ilge möliseja. Seisan teinekord oma nende piiridegi eest, mille ületamise peale pole keegi veel mõelnudki. Reageerin vahetevahel ette ülegi kohatustele ja sobimatutele sobimatustele. Püsin tähelepanelik inimeste sõnade, žestide ja väljenduslaadide osas. Ja tähelepanelikud inimesed panevad seda minu juures tähele ja ongi hoolsamad neid valides. 
Olen nõudnud hirmuäratava õpetajaproua stiilis näpuvibutuste saatel ka kõige lollakamas kõrtsis end täiesti lühisesse joonud joodikult pärast minu naljatlevat(?) tuharast näpistamist, et ta selgitaks mulle:
  1. Täpselt kelleks ta end peab;
  2. Mida see nüüd tähendama pidi;
  3. Mida ta omaarust siin mõtleb (kui üldsegi). 
Ettekanne palun, võib kirjalikke vahendeid kasutada, seisa püsti, kui sa vanema inimesega räägid.
Mis ma öelda tahtsin, mul on küllaltki, kohati naljakaltki palju selge, mis mu õigused mu ihu osas on ja väga lühike kannatus inimeste osas, kes neid õigusi ignoreerivad.
Ja siis veedan terve õhtu ebamugavalt niheledes ja kohta vahetades ja silmsidet vältides ja kähku end teises ruumi otsas millegi muuga tehislikult hõivates, sest üks mees arvab, et mu muuseas silitamine on okei. Ja ma ei ütle talle midagi. Ja mul on endal kuidagi nii piinlik ja häbi. Piinlik ja häbi ette selle stseeni pärast, mille ma justkui korraldaks, kui kõigil on jumalast khuul ja siis mina, pirtsperse, hakkan siin mingeid teemasid ajama. Kukun ütlema järsku. Häbi, et ma midagi ei ütlegi, kuigi mul on ilmselgelt ebamugav. Piinlik selle mehe pärast, et ta üldse aru ei saa. Juba umbes kaheksanda ehmudes eemale kepslemise põhjal võiks juba ju saada. Ebamugav kõikide teiste naiste eest, keda ta ka puudutab. Kui nad temast mööda kõnnivad. Kui ta kusagil seltskonnas seisatab. Sest see on mingi tore mees ju. Mulle tutvustati teda just ja ta on kellegi klassivend või mingi tark või oluline kusagil. Klassivend. Saadsaaru, meie vanuses klassivendade tutvustamine tähistab ligi 15 aastast tutvust või sõprust inimesega. Kuidas ma hakkan mingi... teised teavad, et ta on okei mees juba kümnendeid. Pikaajalised kontaktid on märk püsivusest ja lojaalsusest ja stabiilsusest ja üldisest kenadusest. Ja siis mina kohe esimesel kohtumisel, et korista oma räpased käed mu kintsult, me ei tunne sinuga niimoodi. Ja et äkki üldsegi ta on tarkjatore milleski muus, aga mitte inimestevahelises ja teised ju puudutavad ju ümberringi nii muretult. Äkki talle pole keegi veel selgitanud, et need inimesed on varasemalt nõusolekuid küsinud ja saanud. Äkki ta, abitu, nagu ei tea ja ei oska. Või. Miks ma istun ja otsin sellele vabandusi. Miks see nii piinlik ja imelik peab olema. Ja kuidas kuradi moodi on selle olukorra ebamugavus järsku otsa pidi minu süü.

P9120017
köidetud küll, aga varbad jões

Või näiteks üks teine asi, mis ma inimeste hulgas mõelnud olen. Me teame ju teiste elusid küll. Isegi, kui need meie asi ei ole. Oma lähedasemate inimeste eludesse nina toppimine on küllaldaselt teema - häda korral sekkuda või teinekord öelda kellelegi, et ta on sitasti käitunud või. Ja võõraste inimeste isiklik elu pole sinna ninade või üldse millegi toppimiseks. Aga kusagil seal vahepeal, pärast sõpru ja enne võõraid, on just niisugune tuttavate inimeste ring, kus ma mitut tean, aga midagi ei ütle. Ja mingi naljakas ja jälle teist moodi imelik kena olemise vajadus trügib peale. Et on ju inimene. Ma näen ju, et on kena inimene, abivalmis ja sõbralik ja lahke. Paistab küllaltki inimlik. Aga ma tean, et ta ei maksa oma laste elatisrahasid või on need mingil muul moel hüljanud. Või ma tean, kui koledasti ta oma elukaaslasega ümber käib või mismoodi ta valetab. Või see üks kord, kui ma tegelt ei pidanudki kuulma, kuulsin ma teda midagi väga räiget ütlemas mustanahaliste või seksuaalvähemuste kohta. Midagi sellist. Selliseid asju vahel tead inimeste kohta. Aga näed siin ta jälle on ja ta on minu ja siinolijatega kena. Kuidas ma. Mis ma nüüd siis. Et nagu. Ma tean, et ta on kellegi vastu potentsiaalselt halb. Aga mitte minu ju. Mitte kordagi minu ju.
Jaa ma tean, tulevad need inimesed, kes on üleni väga täpne ja kõrge õiglustaju ja range järeleandmatus sitapeade osas. Ja ma läheks ka üleni vahele ja sekkuks, kui ma ise oma silmaga pealt näeks. Aga pole näinud. 
Võibolla on selles sees kusagil peidus mingi ürgne karjalooma värk. Et ma vaatan kaugelt, et sealt tulebki see, kelle kohta ma tean, et ta on hästi halb inimene ja võtan juba kulmu kortsu ja hoiaku ette. Ja ta on oma inimese näo ja häälega järsku mu ees päris: 'Sa oled Murca, onju. Kas sa saad mind korraks aidata?' Ja ma olen üleni leebumus. Aidata. Ikka ju. Mis sul vaja on.

Ja mu sisemine rumalanna on nagu: selle pärast keegi sind päriselt ei armastagi, et sa taoline selgrootu lipitseja oled.


Sisemine rumalanna on oma mõtetest lahtipõimumise tehnika. Oma mõtetest lahtipõimumine on üks minuarust huvitav tehnika, mida ma praegu ühest raamatust loen. Seal on palju kujunditele toetuvaid nõkse. Üks nõks on nendest lausungitest ja piltidest ja lugudest, mis peas käivad, mõelda kui teisest. Mina olen see, kes seda teist märkab. Ja neile ütlejatele või lugudele endile võib ise oma äratundmise järgi nimesid anda. Rumalanna ütleb halvustavaid õelaid vastikusi. Ta istub teistega koos sõbralikult lõkke ääres ja pritsib sappi. Aga ma olen talle ruumi teinud ja kuulan ta ära ja siis teen ikka mis ise tahan. Siis on olemas ketraja, mis käib tavaliselt ärevustega kaasa, sel on tsükkel-loetelud, mida ta kukub tuututama aeg-ajalt. Ja rehkendaja on ka. Tema püüab kõiki olemasolevaid andmeid (üldiselt ketraja etteantuid) mingitesse valemitesse paigutada ja väljarehkendada parima lahenduse maailmas ja nõuab, et kõik kõik pooleli jätaks ja hullult kaasa mõtleksid ta imetabaselt keeruka rehkenduskäiguga.


P9120012
kivid ja kask


Mulle meeldis see luuletus sellest, kuidas tüdruksõbrad ja naised on erinevad nähtused. Ja ma mõtlesin sellest, kas me saame aru, millist kaaslast meile parajasti tutvustatakse. Või kuidas meid endid tutvustatakse. Lisaks nendele sõnadele, mis me kuuleme. Kuidas me teiste juures paneme tähele, kas nad on kuidagi niisama muuseas: see siin on minu uus see-ja-see. Või on nende olekus ja toonis midagi tõstetud pidulikku, kui nad toovad teatavaks: see siin ongi see.
Või maitea. Võib-olla ma olen ikka printsessimuinasjuttudest ja teistest importromanssidest üleni ajupest ja tegelt on see õlakehitusega muuseas uut kaaslast kaasa toovad inimesed reaalsusega paremas kontaktis ja teavad rohkem tegelikest tõdedest ja need teised on lihtsalt illusioonide kütkes visklevad heausklikud lollpead. 
Aga et jah. Minuarust on ka igasugu häid toredaid inimesi ja siis vahel on midagi täiesti enneolematult kaalukat. Aga kuidas selle kohta sõnu teha nii, et see igasugu häid ja toredaid tervenisti ära ei tuhmistaks. Sest ei ole tervenisti tuhm. Lihtsalt mitte nii ere. Kaugeltki mitte nii ere.



P9070004
tartumaitseline pärastlõunane idüll


Normaalsete inimeste koolis olemise õudusuned sisaldavad kontrolltööd, milleks nad õppinud ei ole. Dün dün dünn! Või tahvli ees vastamist kurjale kihvulisele õpetajale ja kosmiliselt vaenulikule klassile. Levinud on ka koolis ilma pükasata olemise uned, ma olen aru saanud. Kuigi ma tegelt ei mõista. Ilma püksata on üldiselt maru mõnus olla ju. Või ma alati imestan, kui palju inimesed siis oma akadeemilisest edust hoolisid või mis nendega koolides tehti, et täiskasvanunagi see hirm alles on.
Saad kahe sis saad, jumalküll.
Minu koolis olemise õudusuned on õudsed õpetamised. Täna öösel ma nägin unes, et pean õpetama vene keelt kuuendale klassile. Ja nad ei kuulanud. Ja miski ei teinud seda korda. Ja muidugi mu unenäomina marssis uksi paukudes koridori nutma. Mis on osa õudusest. Sa ei jookse kuuendike nähes nutma. Niipalju kui kuuendikesse puutub, sa ei nuta. Eriti kui nad on seni keeldunud sind üleüldse inimesena nägemast.

Klassiruumi distsipliinist ma mõtlesin ka mitut asja. Näiteks on kurja hääle tegemine meeletu risk. Sest kui kuri hääl ei tööta, on enamvähem ainus variant veel kurjemat häält teha. Reeglina on inimestel umbes 3 see limiit, kui palju kurjemaks nad saavad oma häälega minna ilma päriselt naeruväärsusse laskumata. Mõni laskub kohe esimesel katsel. Et kui sa hullult usud, et see töötab, siis tore. Aga kui sa pole päris kindel, on seda tarvitusele võttes päris palju käest lastud.
Teine on telefonide käest võtmine. Kui tegemist on lapsega, siis pole mul mingit probleemi. Koolipraktikal olles ähvardlubasin täie rahu ja meelekindlusega, et ma päriselt võtan seadme ära, kui ma näen, et see tunnis kaasategemist segab. Aga niisugusi asju lausuda täiskasvanud õppijale tundub väga imelik. Esiteks ma ei taha tema telefoni, isver. Ma ei tea, kus see olnud on. Teiseks üleüldse misasja. Kui immuunsed on inimesed teiste halvakspanule. Sa ei võta ühist ülesannet täites või grupi arutelu tehes seda intiimset ennastunustavat telefoninäppimist ette, kui sa just nõme ei taha paista.
Kas ma võin täiskasvanud inimestele ette kirjutada, kui nõme võib minu klassiruumis paista.


R1-08401-0019
olympus mju: tegemas ühtlaselt jumalike fotosid kes juulit ja ö


Käisime Viljandis teatris. Emadepäeva vaatamas ja ma üleni soovitan. Kavalehe järgi korraks kartsin, et tuleb mingi tobe jant, aga tegelt oli küllalt raskelt tõeline ja liigutav. Ja naljakas ka.
Jõudsime ikka ühele Pärdile ka, mis on pea piinlik, sest me Pärti armastame ja kontserdid olid üle kogu platsi juba kuid ja kuid. Kuid. Üks on ka ju väga hästi. Ja oligi. Appikene kui hea. Mõtlesin tuubil täis kirikus köhatusi ja nihelusi ka kuulates, kui ilus see tegelt on. Et on sadu ja sadu inimesi koos ja nad kõik üritavad ühiselt olla nii tasa, kui neil vähegi võimalik on. Et need vähesedki kohalolu helid, mis ma kuulen, ongi see, kuidas kõlab mitusada inimest püüdmas kuss olla.

London Grammaril on uus album ja mulle ta meeldib. Nagu üldse kõik, mis nad puutuvad.
Lisaks sellele albumile ja mitmele muule asjale on mu viimaste nädalate korduv- ja uuestikuulamisel olnud Somnambuul. Aga palun:

Comments

  1. Anonymous14:11

    Nörritavalt eneseotsingule sundiv postitus on. Loed ja mõtled - ma ju ei puudutanud teda selgi õhtul kuigi ta on nii ilus. Seekord vist ei pea endale mulda peale kraapima. Lapsi mul pole ja vähemustega elan õnnelikus üksmeeles, aga mis on see minu fopaa ta silmis?

    ReplyDelete

Post a Comment