Saturday, October 14, 2017

Ja tee ja tee ja tee

PA070022
o. hei. nii hea, et sa tulid... ma just mõtlesin su peale


Kassiga elamine tekitab igasugu kummalisi äratundmisi. Näiteks kas see pole mitte lõpmata veider, et me saame teist liiki olendiga suhelda. Et ta saab natukenegi aru, mis me öelda tahame. Ja et me saame aru, mis tal mõttes on. See tundub nii erilise asjana, kui selle peal vähegi pikemalt peatuda. 
Näiteks see, kuidas mu kass teeb minu suunas üht häälitsust ja siis astub pikkamisi ukse poole ja siis peatub, et mind järele oodata, vaatab tähelepanelikult, kas ma sain aru. Millise lõputut graatsilise kannatlikkusega ta minuga vestlemist õpib. Millisest rahulikust veendunud usust mu võimetesse kõneleb see, kui ta otse kindlat sõnumit edastades minu poole pöördub. 

Muidugi võib mu uus imestus olla natuke toetatud sellest, et ma loen Surnute eest kõnelejat praegu. Teeb igasuguse teisega suhtlemise ja suhestumine osas tähelepanelikuks.

Siruta oma parema jala varvas ja hakka sellega õhku joonistama päripäeva ringe. Tee-tee kaasa. Ma ootan. Nii. Parema jalaga päripäeva ringid käivad. Samal ajal, kui need ringid käivad, tõsta oma kirjutamise käsi ja joonista õhku number 6.
Nüüd vaata, mispidi ringe su varvas teeb. Kui varvas hakkas teistpidi ringe tegema, siis katse õnnestus. Kui sa proovid nüüd oma keha veenda, et on täiesti okei teha ühe jäsemega ühte pidi ringe ja teisega teistpidi ja need võivad vabalt ringid olla (mitte koperdavad kuusnurgad) ja ühtlasel kiirusel tiirelda (mitte seiskuda mõttepausideks), siis sa oled saanud väikese sissevaate sellesse, mis vaeva ma trennis praegu näen.


PA040001
aken on filter


Dropbox oli üleni: ahh, Murca, ma armastan sind nii palju, ma tahan sulle anda nii palju tasuta ruumi. Ja ma olin üleni: ahh, Dropbox, mina ka armastan ju tasuta ruumi, aitäh. Edaspidi ma olin üleni boss-äss naine. Käisin ja vehkisin üleolevalt kõigi ümber, kes kasutasid failide jagamiseks mingisuguseid piinarikkaid läbi ussisunni minevaid koopainimeste meetodeid. 'Jumalküll, mis teie probleem on.' Süütab ülbelt kujuteldava sigareti. 'Miks te lihtsalt lihtsaid vahendeid ei kasuta.' Puhub suitsupilve üle parema õla ja võtab, väike sõrm püsti, jäätükkide kõlisedes viskiklaasi. 'Püüdke nüüd vähem traagilised olla, heldeke, see kõik on palju lihtsam.' 
Ja siis paar nädalat tagasi oli Dropbox üleni: 'vaata, see peaaegu kolmkümmend giga, mis ma sulle andnud olen... noh, mul on seda tagasi vaja. Kohe.' Ja kuigi kingituste tagasiküsimine on muarust kõige koledam asi, mida teha, ongi nüüd meie vahel asjad kahjuks nii kaugel. Nuuks.
Õnneks on Flickr veel minu poolel ja mu tööandja võimaldab ka asjade hoidmiseks pilvekese või paar. Kuid siiski. Mu süda on puru. Ta oli see eriline, see ainus päriselt lahke, see üks kindel. See ei olnud ainult tasuta ruum, mille ta mulle andis. See oli rahu. Ja nüüd. Niimoodi. Saadsaaaru. Kui ma oleksin teadnud, et tema lahkusel on piirid, ma oleksin ju hoopis teisiti toiminud. Algusest peale. Oh. Vaene mina. 


Annad lapsele mingi raha. Minaeitea. Tasku raha. Kommi raha. Sünnipäevaks kingitud raha. Lased lapsel omada mingit naeruväärset summat ja jutustad endale püüdlikke arukaid noogutusi. Las laps õpib varakult rahaga ümber käima. Las laps saab ise oma väikeseid oste kontrollida. Las laps näeb omast käest raiskamise tagajärgi. Harjutabki. Õpib äkki midagigi asjade väärtuse kohta... jne. Iseseisvus tahabki ise omal käel harjutamist. Sest muidu ei loe. 
Kasutad seda asjaolu, et lapsel on tema enda raha, igasugusteks ettekäänetest targutustesse laskuda. 'Mina ei osta sulle kommi/mängupüstolit/arvutimängu, sul on sinu oma raha. Ah, et sul on oma raha juba otsas? Novot, paha lugu. Ise tead, mis oma rahaga teed ju. Näe, niimoodi ongi. Kui raha ära kulutad, siis see on otsas.' (muide, täpselt selle lausega mu majanduslikud tarkused piirduvadki.) 
Aga siis kogu selle jaheduse ja iseseisvuse julgustamise ja rohke jahumise saatel usaldatud usalduse juures. Ühel päeval tuleb ta koju, kaasas 20 hüpersuurt pakki krõpsu. Või ostab kahtlaselt vilavate silmadega naabriplikale mõttetult kalli kingituse. Või kulutab kogu oma sünnipäevakingituse papi kusagil freemiumi tüüpi tobedasse mängu üleni ära. See on jätkuvalt tema raha ja tema otsus. Aga see on loll ju. Need on ju halvad valikud. Ja ta on jätkuvalt sinu laps. Sinu vastutusel ja otsimas sinu heakskiitu. Ikka ütled midagi. Annad mõista. Pead tõsise vestluse maha. Misiganes. Annad nõu.
Ja nüüd ongi pekkis. Suur piiritult katsetamisega iseseisvuse harjutus käib edaspidi arvustamise ohu paistel. Kas see on siis tema enda raha talle endale otsustada. Või see on ikkagi sinu raha tema käes ja ta peab ütlemata ära arvama, mis õige on. Lihtne on lapsele öelda, et mingi tükk tema elust on puhtalt tema väikestes pehmetes käekestes. Oluliselt raskem on mitte midagi öelda, kui ta selle tükiga omale kurba koostama kukub.


PA060007
koolimaja


Asjadest, mille feminism mulle lõpuni ära on rikkunud.
Kunagi aaaaaastaid tagasi keegi rääkis ühest naisest, kellel on kolm poega ja mees kahvel. On selliseid naisi. Tubli naine. Sel naisel oli majas parasjagu remont käimas ja talle tuli hea mõte. Ta lasi vannitoa projekti niimoodi ümber teha, et vannituppa paigaldatakse pissuaar. Enne ei olnud, aga nüüd pidi saama. Põhjus - ta oli väsinud poti kõrvalt seina pealt pritsmete küürimisest. Ja tookord aaaaastaid tagasi mõtlesin ma: ahh, kui tubli naine, õige ka, muidugi lase pissuaar paigaldada, kaua võib.
Nüüd ükspäev tuli see millegagi seoses meelde ja ma olin üleni imestus oma pikast taibust. Kui üldse ükski asi majapidamises on meeste töö, siis on see ju poti kõrvalt seinalt pissipühkimine.

Lisaks on feminism mulle ära rikkunud rinnahoidjad ja raseerimise. No ei ole neist asjust enam samasugust rõõmu. Ega vaevasid, tegelikult.


Mul on teooria. Miks mõnikord inimesed hilisemaski eas oma abielusid ja suhteid keerulisemaks ajavad. Mitte lihtsamaks. Keerulisemaks.
Mida vanemaks sa saad, seda suuremaks sa end pead. Sest sa oled endaga kaua elanud ja näinud enda paljusid külgi ja aegu ja võimeid. Samuti mõtled sa mingi hetk, et sa tead, kes või milline sa oled. Küllalt keeruline, kuid siiski hoomatav. Ja oledki, sul on elu ja aeg olnud. Väga oodatav asi, mida enesest arvata.
Armumised ikka tulevad. Armumised on alati tulnud. Algusest peale on olnud armumised. Vähemalt mõnel inimesel. Aga inimesel, kes on juba otsustanud, et tema on midagi suurt keerulist tõsiseltvõetavat, on väga raske toime tulla ootamatustega enda osas. Eriti ootamatute armumistega. Ta ei oska oma pähe mahutada, et tema, kes on juba valmis, juba teada, juba pettunudki, võiks tunda midagi sellist. Ta mõtleb, et see on midagi täiesti uut. Enneolematut. Taevaste saadetud. See haruldane jumalik võimalus, mis tuleb kohe ära kasutada. Sest armumised nii ju tunduvadki... Aga ta ei saa aru, et see on selle uue särtsu sissekirjutatud salakaval sõnum. Ta arvab, et päriseltpäriselt enneolematu. Mõtleb, et tegelikult ka harukordne võimalus. Et see ongi ime. Sest see on ainus seletus, kuidas nii arukas inimene nõnda arutuks saab minna. Siis seega. Sellest suurest tänust ja rõõmust taoliste ootamatuste pärast hakkabki veidraid asju tegema. Ootamatus olukorras tulebki ootamatult toimida. Tituleerib end polüks kõigi oma partnerite kiuste või lahutab oma kuuenda abielu või kolib maailma nurga taha elama. Sest omg ma pole mitte kunagi elus nii tundnud appi te ei usuks.


PA060015
valgus silitab tüvede külgi


Kuidas surematus.
Ma rehkendan nõnda. Kui sul on järglane, kes on sinu otsene bioloogiline järglane ja see on kindel, et ta on. Ja kui sa seda järglast kasvatad ja õpetad ja hooldad. Siis tänu temale oled sa pikenenud. Sinu ajale on antud juurde. Kui sa ära sured, oled sa mõnes mõttes veel alles. Sest sa oled alles selles järglases. Ja selles järglases on sinu silmad ja põsesarnad ja potentsiaal Altzheimeriks ja sinu muinasjutud ja halb huumor ja lood sinu vana-vanaemast. Mõlemad on sama tähtsad - geenid JA kultuur. Mõlemad tuleb anda, et olla endast natuke edasi.
Kui sul on järglane, kes on sinu otsene bioloogiline järglane, aga sa ei ole temaga kokku puutunud. Ta ei tunne sind ja ta ei tea sinust. Sa pole talle kunagi midagi tahtlikult omal teadlikul soovil andnud, ühtegi asja talle õpetanud ega isegi eeskuju mitte. Siis see päriselt ei loe. Su kujuteldavale surematusele annab see vaevu hapralt poole. Sest kuigi tema lapsed võivad kunagi välja kukkuda selliste silmade või päkaluu või lokkidega, nagu sina olid, ei ole see sina. Nende jaoks mitte. See on neile müstika. Juhuslikkus. Nagu sinus avaldunud omadused, mida sinule teadaolevatel esivanematel polnud, su imelik hambumus või väikese varba kuju, on sinu jaoks. Tähenduseta juhuslikkus. Misiganes.

Aga ma mõtlen seda ka, et kui vähemalt poole saab oma elu ajal oma valikute ja õpetuste ja lugude ja eeskujuga anda, siis vähemalt poole ulatuses saab surematuks ka iialgi poegimata. Saab surematuks, kui sa lood. Või õpetad. Juhendad, kasvatad, kirjutad, aitad, oled olemas. Sest siis on tõenäoline, et leidub inimesi, kes sinust teavad ja kes on selle pärast sellised, sest sina olid selline. Ja kuni sa oled meeles, oled sa alles.
Niiet kui ma vaatan neid, kes tahavad ise oma lapsi valmis teha oma enda ihuga ja teevad ka, pean ma ikka natuke nuputama. Kas nemad mõtlevad, et nende kultuur ei ole piisav? Nii nagu mina mõtlen, et ainult geenid pole piisav. Kas nemad mõtlevad, et see 3+ aastat, mis nad võiksid õpetada, kirjutada, uurida, luua sadade inimeste tarvis, on parem õigem väärtuslikum panustada ühele täiesti uuele enneolematule vääksule. Oma tervise hinnaga. Ja miks. 
Maailmas on juba nii palju lapsi.


P9300009
'ja taevas on lehti täis'

Ma ei ole ju ometi ainus inimene, kes vahel lihtsalt istub ja püüab ette kujutada, kui palju lapsi maailmas on.

Kas sa korraldaksid oma elu uuesti otsast peale, kui mingi ime sünniks? Milline see ime olema peaks?

16 comments:

  1. Ma arvan küll, et kultuur on piisav ja lapsendamine on mu arust täiesti oivaline viis end surematuks teha.

    Aga see üldine enda laiali puistamine maailma - see on nii väike asi võrreldes maailma suurusega. Teen ja teen ja teen, aga ei jõua isegi Keila ilma soojaks kütta.
    Laps on väga oluliselt kontsentreeritum. Teda annab PÄRISELT kujundada. Kedagi teist ... ma lähen neist läbi ja ununen juutuubist tuleva laulu peale.
    Ikka veel tunnen nii.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga miks sa tahad kedagi PäRISELT kujundada? Kuidas sa ei kahtle oma enda kujundamisvõime väärtuses? vajalikkuses? headuses?
      Kuidas sa tead, et see laps, kes sulle tuleb, tahab saada kujundatud? Kuidas sa saad mitte veel olemas olevale enneolematule olendile ülesande juba praegu kätte anda - olla see, keda sina saad kujundada. Äkki tal on oma plaan.

      Tahtmist inimestele hinge ja pähe pugeda ja mitte olla argipäeva säbru poolt kohe minemapühitud, seda ma üleni mõistan. Täiega tahaks olla midagi rohkemat kui lihtsalt niisama.
      Aga olen vist andnud jõuetult alla.
      Aga olen vist teinekord oma mõjust ehmunud.

      Või näiteks need noored inimesed, keda ma igapäev näen. Nii tahaks neid aidata ja õpetada ja nõustada ja toetada. Aga kui mõni tuleb otse minu juurde ja on kohe otse: mul on nõu vaja. Ma olen üleni ehmatus. Minult nõu. Miks minult. Ma ei taha sinu elu osas vastutust endale. Ma ei taha pärast olla see, kelle pärast sa tegid sedavõiteist. Ära võta minu nõu. Võta enda oma.

      Delete
    2. Ma tahan kedagi päriselt kujundada, et omaenda kultuurilist surematust saavutada. See ei tähenda, et ma tahaksin kedagi ümber teha suunast, kuhu tema areneb, tema eest valida, tema tahtmisi nullida ja enda omi asemele panna. See oleks JÄLE. VÄKK. Aga ma tahan anda mingi pinna, mida saan anda ainult mina, sest teisi minusid maailmas pole.

      Delete
    3. Aa, ja kui mult nõu küsitakse (vahel tuleb sedagi ette, hämmastav, aga vahel tuleb) on mul kaks universaalset.
      "ära põe!"
      ja "tunneta läbi, mida SINA tahad!"

      Delete
  2. Ma tegelen niikuinii oma elu uuesti ümber korraldamisega. Ainult et ressurssi on vähe, jubedalt võtab kõik aega. Nii et oodatav ime oleks materiaalses plaanis - eelkõige ehitusmaterjalid. Ja teiseks füüsilises plaanis - ma üksi ju ei oska ja ei jaksa ehitada, abi on vaja. Kas kinni makstavat abi (ja raha selleks) või muul viisil arveldatavat muskli- ja ajujõudu. Ja kokkuvõttes peaks ümberkorraldus seisnema selles, et ma saan elama majapidamises, mida ei müüda mu jalge alt ja pea kohalt ära ning kus mul on võimalik paigutada voodi MITTE veesoone kohale. Muud boonused pealekauba.

    Ebarealistlik ime oleks loteriivõit, natuke realistlikum ime oleks paremini tasustatav töökoht, mis võimaldaks laenu võtta. Ja millalgi võiks juhtuda ka see ime, et mu ülalpeetavad lapsed saavad koolidega ühele poole ja hakkavad endale ise raha teenima. Muust ei oskagi nagu unistada. Ja senikaua, kuni on ressurssi vähe, tuleb oma eesmärkide poole püüelda lihtviisliselt labidaga veheldes (tulevade kodu vundamendikraav) ja sae või pintsliga lisatöid vuhkides (ehitusmaterjale on vaja osta).

    ReplyDelete
    Replies
    1. See kõlab võib-olla imelikult ja väheteaduslikult, aga soov-imede-unistuste selge sõnastamine on teinekord väga vaimukalt vägev olnud. Asjad on sõnade järel teoks saanud. Ma hoian sulle pöialt.

      Delete
  3. Blackmore pani sellest teisest, kultuurilisest paljunemisest mingi Dawkinsi visatud killu peale terve meemiteooria püsti.

    ReplyDelete
  4. Anonymous17:27

    Ma arvan, et laste tegemiste ja saamise juures ei ole ettemõtlemine ja olemasolevate laste arvu üle kontepleerimine teps mitte prioriteet. Kui kontepleeriks, planeeneeriks ja suudaks seda infot ka teise inimesega efektiivselt jagada ennem, kui hilja siis oleks asjal ehk jumet aga päris tihti lapsed lihtsalt "tulevad" (kurg toob või nii). Muidugi oleks praktiline nende küsimustega tegeleda ennem, kui kurg on endale lapse toonud aga eks tagantjärgi tuleb siis kogemusest õppida...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga see ei ole ju üldse see, mis ma rääkisin. Ma rääkisin, et inimesed meelega sihilikult tahtlikult planeerivad ja soovivad ja saavad neid soovitud lapsi.

      Need kured on misiganes. See on üks teine jutt.

      Delete
  5. Khöm, kass ei õpi sinuga vestlemist, kass õpetab sind vestlusest aru saama. Kõik need häälitsused on kassidel inimeste jaoks, omavahel nad nii ei suhtle. Mõni on oma omaniku kahekümnele erinevale häälkäsklusele välja treeninud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et see on mõlemapoolne õppimine. Ja õpetamine. Mõlemad pooled peavad kohanema, et asjast asja saaks. Ja on kohanenud ka.

      Need häälitsused, millega me kassidega suhtleme on meil kasside jaoks. Omavahel me niimoodi ei suhtle. (Ei lähe uut huvitavat inimest nähes kükakile ja ei hakka, käsi ettevaatlikult ette sirutatud, järeleandmatult kss-kss-ksssssssitama.)

      Delete
    2. mm... mul on küll juhtunud, et hakkan iks loomale kss-kss-kss ütlema, sest esimese ropsuga ei tule kohe ette, mis suhtlemisvõimalusi loomadega veel on.

      ämblikule näiteks. või herilasele, kui ta ei taha kohe sinna purki tulla, millega mina teda õue viia tahan.

      Delete
    3. AbFab, kas tõesti KÕIK häälitsused, mida kass inimesega suhtlemiseks pruugib, on ekstra inimese jaoks? mulle on see muidugi võõrkeel, aga see "kurrh", mida kass mulle ütleb, kõlab kangesti samamoodi nagu see "kurrh", mida ta teisele kassile ütleb. vahel paarisekundise vahega, sedamööda, kuidas ta meid märkab.

      Delete
  6. Ilmselgelt teevad kassid ka omavahel häält, lihtsalt täiskasvanud kassid omavahel ei näu. (Näu..gu? Näu. Ütleme "näu").
    https://www.aspca.org/pet-care/cat-care/common-cat-behavior-issues/meowing-and-yowling

    ReplyDelete
    Replies
    1. sedan'd jah. ma tahtsin lihtsalt tähelepanu juhtida, et kass räägib ka inimesega kassi keelt, mitte ei pruugi ainult spetsiiflisi inimesekäsklusi. just nagu inimesed räägivad kassiga sageli ka inimese keelt.

      Delete
    2. minu musta kassi peal on see lihtsalt eriti ilmne, sest ta pole eriline näuguja - on ilmselt pähe võtnud, et inimene saagu kassi keelest aru. süüa nõuab ilmeka näoga istudes ja külmkappi vahtides. kui õue tahab, jookseb ukse juurest akna juurde, akna juurest teise juurde jne, kuni keegi mingi avause lahti teeb. midagi näugumiselaadset teeb siis, kui keegi talle peale astub, aga see ei ole vist päris see, oletan, et niiviisi "ai" ütleks ta ka muidu haiget saades. päris näugumist on tal vist ainult siis ette tulnud, kui uste-akende vahel jooksmisest jääb väheseks ja juhmid inimesed veel ei taipa - siis krägiseb natuke.

      Delete