Thursday, October 05, 2017

soojenda end tarkade tule juures

R1-08561-0015
aega on


Kui keegi ajab mind seltskonnas täiest irratsionaalselt närvi, on tema käitumises tavaliselt midagi sellist, mida mina ka teen. Aga see tuleb mulle nagu tigupostiga. Kõigepealt ma märkan, kui nõme see inimene on. Ja siis ma lähen ta nõmeduse peale kettasse. Ja siis ma märkan, et ma olen kettasse läinud mingi täiesti tühise asja pärast. Siis märkan, et täiega palju olen kettasse läinud. Leian, et on imelik sellise asja peale taolisel määral end kettasse lasta. Ja alles selle märkamise peale jõuab mulle kohale, et ma olen ise mõõdukalt tihti umbes sama nõme, kui mitte nõmedam. Mõni ime siis, et närvi ajab. See on õudselt traagiline lugu, ära naera. Esiteks ei saa ma pärast oma äratundmist selle nõmedaga enam möliseda. Mingid pajad ja katlad, eksole. Ja noh teiseks, ilmselgelt, mul on endast ju ka kahju. Et ma nii nõme olen. Muidu saaks ringi käia ja mõelda, et äkki ikka nii nõme vast ei ole. Aga siis vaatan teist ja olen üleni: jep, see ongi nõme, mhmh.

Minu ümber tubades ja tööruumides on kõik segadus ja sassis, sest minu toimetamise meetod on selline. Need, kes toimetavad läbimõeldult ja süstemaatiliselt, ei peagi koristama enda järelt, sest neil on iga töökoht igal ajahetkel maksimaalselt korras. Mitte minul. Kui ma näiteks köögis askeldan, on enda järelt koristamine vaevaline pidevalt meelde tuletamist vajav tegevus. Selle pärast jääb köök minust, kui ma koristamist ekstra eraldi ette ei võta, maha nagu sea songermaa. Nagu pudru ja kapsad. Kujundlikud siis. Otsese pudru ja kapsad olen ma enne köögist lahkumist nahka pannud. Näiteks kui ma teen kohvi ja endal silma peal ei hoia, saab kuni neli väikest lusikat mustade nõude hulka arvatud.  
Ma olen teinekord vaadanud teisi inimesi toimetamas ja korralageduse hulk ei sõltu sugugi alati sellest, kui palju nad koristamist ette võtavad. Hoopis sellest, kui puhtalt ja hoolikalt nad kõiki asju juba algusest peale teevad. Neil on mingi fundamentaalselt teine meetod. Minu laud on korras ainult sel hetkel, kui ma olen just parajasti lõpetanud selle korda tegemise. Kui ma laua taga midagi teen, siis see on hästi hästi läbu. Aga ma olen näinud inimesi kuidagi nagu puhtalt viisakalt süstematiseeritult tegemas oma asju. Sellised variandid on ka olemas.
Või näiteks kasvõi meikimine. Kõik pliiatsid ja pintslid ja värgid põrandale või peeglilauale laiali ja sobramine ja möll lahti. Võiks ühe kaupa ka ilusasti läbimõeldult võtta ja panna, aga mina ei tea, kuhu ma selle neetud lauvärvi panin (siia kotti või sinna kotti või hoopis karpi või teise tuppa) ja ma pean ju kõik kõik pliiatsid lagedale korjama ja nad ühe kaupa hukka mõistma enne vedela laineri kasuks otsustamist. 



R1-08561-0024
kärbseseened sulandusid tausta
(uus objektiiv/fotokas moonutab häguseid asju tahuliseks, mulle hullult meeldib)

Sellest kui palju ma söön, saan ma aru, kui liigun mitu päeva järjest samas rütmis umbes sama kasvu inimesega. Mul on umbes kaks korda rohkem toidukordi ja kõik need on tema omadest suuremad. Metabolism on ime. Vahel, kui mul tekib kahtlus, et kuna ma söön rohkem, äkki ma söön liiga palju. Taolisele tühjale stressi tootjale on mul kohe vastulause ka, mis selle esimese ära kohe kustutab. Ma mõtlen ka väga palju. Ajud on energiakulukad seadeldised. Kui ma olen konstantses analüüsparalüüsis kõike mõtestamas ja mitme nurga alt mõistmas, siis ma sööngi prae otsa magustoidu ka ja võtan suuuuuuure kohvi kaasa. Ma olen tööd teinud, mul on kütust vaja.



Kui tähtis ja tore asi on taga rääkimine, jumal küll. Kuidas inimesed sellest üldse aru ei saa. Kuidas ma pean siin juba teist korda samast asjast kirjutama. 
Kui keegi, kes mulle meeldib või huvigi pakub, hakkab taga rääkima kedagi, keda mina väga hästi ei tunne, olen ma kõik kõrvad. Igasugune elevus. Ma tahan teada igat väikest üksikasja, mida ta sellest teisest inimesest arvab. Ma tahan kuulda nalju ja liialdusi ja seljatagust sõimu. Meelevaldseid tõlgendusi ja koha peal improviseeritud vähetõenäolisi stseene. Ma tahan näha emotsionaalset väljaelamist. Täpselt teada, kui segadusse või närvi või tüdinuks selle teise inimese teod või sõnad on teda ajanud.
Esiteks... sest midagi kõvasti väljaütlemistega seoses. Ma täpselt ei teagi. Sest häbitud inimesed on kuidagi natuke veetlevad muarust? Või mingitki positsiooni võtvad ja seda kaitsvad inimesed. Kogu selline leebe järeleandlikkus ja vagur koogutamine stiilis 'eks teine inimene ise teab paremini' ja 'pole minu asi öelda' ja 'ju kõigil on mõnes mõttes natuke õigus' ja 'ma saan temast ka aru'. See kõik on nii kohutavalt surmani igav kuulata. Tuld ja alataltsutatud kirge, paluks. Alandlikku võltsviisakust suudab igaüks genereerida.
Teiseks väärtused. Väärtused selles suures tähenduses. Mida keegi peab õigeks ja valeks. Millesse ta usub ja millised on tema prioriteedid. Nendest asjadest ei räägita otse. Parim viis nendest teada saada ja anda, on kedagi taga rääkida. Ma tean, mida mu sõbrannad tähtsaks peavad, mitte selle pärast, et meil on olnud suur südamest südamesse vestlus tõest ja õigusest, kus me kõik oma olulised vaated tähtsuse järjestuses üles loetlesime. Pole kellelgi sellist aega. Vaid sest meil on olnud arutult plikalikke totaalselt üle igasuguse hea maitse piiride minevaid räntimisi sellest, millisel moraalilagedal ohtlikul mõtlematul moel mõni meie ühine tuttav on end ülal pidanud.

R1-08561-0012
päike läbi purje


ACteraapias ja mediteerimise ja kindlasti mitme muu asja juures veel räägitakse, et mõtted on lihtsalt mõtted. Need tulevad ja lähevad. Nende osas ei pea midagi ette võtma. Neid ei pea lahti mõtestama või neile väge andma või neid isegi minema peksma. Mõtted on nagu sääsepunnid. Sa võid nad hästi rahulikult lihtsalt rahule jätta. Mõtted on nagu kõrtsi laes jalgpalli näitav telekas. Sa võid seda vahtima jääda, kui sealt midagi ägedat parasjagu tuleb. Aga ei pea. Võid hoopis vaadata, kui hea söök ja ilusad inimesed ja parasjagu aastaaegne ilm.
Sel ajal, kui mõtetelt on nende mõte röövitud, peab millelgi ju mõte olema. Mis loeb ja mis sinust sinu teeb ja mis midagi muudab. See on käitumine. Sinu sõnad. Sinu otsused ja nende täideviimine. Pole oluline, kas sa käid päevläbi ringi, peas laulmas 'sa oled kasutu tolgus, sa oled kasutu tolgus'. Oluline on, kas sa selle päeva jooksul kallistad oma kalleid ja vastad oma meilid ja sööd oma juurviljad.

Õpetatakse, et õppimisel on hea vahelduda keskendunult mõtlemise ja hajusa mõtlemise režiimi vahel. Et rehkendad nuputad murrad oma pead selle asja kallal. Ja siis jalutad, mõtted üleni igalpool laiali, korraks läbi pargi. Siis rehkendad nuputad murrad oma pead edasi. Teed ja siis natuke aega ei tee ja siis teed jälle. Pidavat maru hästi mõjuma, hakkavat paremini suured keerulised asjad külge. Eriti, kui öösiti tudid ka ja muud taolised toetavad tugitegevused. Tuditegevused. 
Eriti äge sel keskendunud tundide vahele hajusate vahetundide tegemise juures on loomingulisus. Mitte nagu püüd rämedalt Kuntsti(!) teha. Vaid see väiksem loomingulisus. Seosed, mida sulle pole õppematerjalis võib-olla ette antud, mis sa ise lood, sest sa said antud tükkidest aru.
See on see sama, miks inimesed duši all või voodisse heites järsku taipavad asju. Miks kood ei tööta või miks vastus ei tulnud õpiku taga olevaga sama. Ei oleks taiband, kui poleks päeva jooksul nuputand. Ei saa niisama duši alla karata keset snäkikuhjas sofal odava sitcomi vahtimist ja järsku tõestamist osata, eksole.

Alateadvus. Selles uusvaimsuse tähenduses. Mul oli tunne, et selle juurde on mingi jumalik muinasjutt jutustatud, aga ükski mu tuttavatest ei teadnud seda. Hakkasid mu küsimuse peale kõik ettevaatlikult sõnu valima ja midagi muud defineerima. Niiet ma olin sunnitud kuugeldama. Esimesest paarist tekstist tulid juba sellised pärlid, et tule taevas appi. Näiteks kasutatakse uusvaimsetes tekstides alateadvuse kohta taolisi väljendeid:
tohutu jõud... harmoonias kõrgeima alateadliku väega... meie isiklik alateadlik vägi... Meie sisemine jõud ... kõrgeima väega - oma alateadvusega ... oma tegeliku sisemise väega ... Alateadvus on väga tark ... ammendamatut varaaita ... alateadvus teab lahendusi ... Teie alateadvus võtab kinni teie sõnadest 
Hullult äge, onju. Mingi ürgne loom on sinu sees ja tema teab sinust alati paremini ja suuremalt ja rohkem. Aga ta, sitakas, otse ei ütle. Ja ta saab asju teoks ka teha, aga kuidagi nagu... salaja. Pealegi, tundub, on kõigi inimeste alateadvused eraldi olendid, aga nad on kõik enamvähem sama targad. Maksimaalselt targad. Ja mingist asjassepuutumatust suvaliste lahtiste mõtete foonist pole sellises käsitluses juttugi. Kõik, mis seletamatult märkamatult teadvustamatult sulle pähe kargab, tahab sulle midagi öelda.


R1-08561-0010
mu lemmik lehtla


Igatahes. Mis ma mõtlesin. Mõtete tulevast ja minevast foonist. Ja hajusast mittekeskendunud mõtlemise režiimist. Ja alateadvusest. 
Et kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eiteakust järsku mõte, et ahhaa see mõiste tähendab üht teist asja ja seega see ülesanne lahendub ju hoopis nii, ma olen leidnud, hõissa. Siis sa viskad nõud käest ja istud oma töölaua taha tagasi. Keskendud. Proovid oma idee läbi. Ja kui see töötab, siis ongi äge ja oledki teinud. Ja sa võid öelda, et seda tegi sinu sisemine jumalik alateadvuse ammendamatu vägi, kinkides sulle selle taevaliku õiglusega väljateenitud lahenduse. Või sa võid öelda, et eelnev keskendunud töö tasus end ära. Või misiganes.
Aga kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eitea kust mõte, et tegelikult ei ole sinu kollektiivis ühtegi inimest, kes sinu tööd päriselt hindab ja arvatavasti su vanemad soovisid, et sa poleks sündinud. Mis siis teed? Nimetad ka selle alateadvuse ilmutatud tarkuseteraks? Istud kiiresti oma töölaua taha ja hakkad passiivagressiivset krüptilist FB postitust valmis treima?


Ärkasin täna hommikul ja leidsin oma isiklikest arhiividest iidse pikaltpesitsenud veendumuse, et kui ma oma lähedastesse lihtsalt usun, on see minu poolt küllaldane toetus neile nende unistuste täideviimisel. Ja ma ei tohi, jumalaeest, mitte midagi öelda. Pean lihtsalt naeratama ja vagur püsima ja jäägitult neisse uskuma. Sest pärast, kui kõik saab teoks, on nad mulle tänulikud, et ma neisse algusest peale uskunud olen.
Ja siis ma olin üleni nagu: wut.


Ma olin selle loo Ane Bruni versiooni kuulnud, aga tegelt see vist ongi PJ Harvey lugu. Mõlemad versioonid on head. Iseloomulikud.

27 comments:

  1. Ürgsete loomade ja ühtäkki saabuvate taipamiste teemal... Ma tegelen praegu veidi Lennart Meriga ja üks alluv on pannud kirja sellise tsitaadi talt: "Tead, muidugi ma saan aru, et mu hilinemised häirivad teid ja ka neid, kellega kohtuda tuleb, aga kui aega on väga piiratult, kui aega tegeliklut enam ei olegi, siis tekitab see mingi isesuguse seisundi, mõte liigub hoopis teistmoodi ja kujundid ning lahendused tekivad iseenesest."
    Tunnen selle lausega praegu suurt ühtekuuluvust. See on praegu mu jaoks justkui kõigi tähtajaga tööde juhtmõte...

    ReplyDelete
  2. Paralleelseid mõtteid paralleelsest universumist: http://uudisjutt.blogspot.com/2017/10/luhike-teadvuseopetus.html

    ReplyDelete
  3. Mõtted on nagu sääsepunnid. Sa võid nad hästi rahulikult lihtsalt rahule jätta. ...

    Nagu??!!! Kuidas on võimalik sääsepunnid LIHTSALT rahule jätta :)?! Nad piinavad sind seni, kuni oled nad mönusalt veriseks kratsinud.

    Aga äkki ongi nii, et mõnel inimesel on ka mõtteallergia. Et seniks ei saa rahu, kui see mõte on veriseks kratsitud..(mina nt)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja siis pärast veriseks kratsimist, kui koorik on peale kasvanud, kratsivad selle kooriku maha. Et hakkaks uuesti veritsema.

      Ega see lihtne ei olegi, nende mittekratsimine. Sai võib-olla hooletult väljendatud. Aga hullemaks ja valusamaks ja õudsemaks lähevad nad ainult ja ainult kratsimisest. Mitte kunagi niisama heast peast iseenesest.

      Delete
    2. saab küll kratsimata jätta.

      aga see ei muuda seda, et sügelevad ikka. ei lähe ehk valusamaks ja õudsamaks, aga nende sügelemine ise on juba piisav, et ei saaks näiteks magama jääda.

      kui mõtetest rääkida.

      kui peas on korraga väga palju mõtteid, siis nendega magama jääda on sama keeruline, nagu kuskil, kus kõik lärmavad. isegi huvitav ja tore võib olla - ja loominguline -, aga kui juba kolmas öö ei õnnestu mõtete lärmamise otsas magama jääda, siis on see murettekitav. et hakkab nagu tervise peale.

      siis tekib nõiaring - mida kauem magamata olla, seda hullunumalt mõtted peas ringi paristavad, ja mida hullemini nad paristavad, seda raskem on magama jääda.

      Delete
    3. Kas mingid inimesed ei pane sääsepunnidele vatitupsuga viina peale? Et ei sügeleks. Osad teevad mõtetega sama. Viina peale!

      Delete
    4. kusjuures õudne öelda, aga minu puhul on see sageli aidanudki (mitte küll tingimata viin, aga vein või õlu või vahel harva viski). kui pea on ringiparistavaid mõtteid liiga täis, nii et enam ei saa mitte millelegi keskenduda - ega kuidagi lõõgastuda - siis võtab väike depressandiannus neilt teravuse maha ja muudab mõtteprotsessid aeglasemaks. teeb uimasemaks, ühesõnaga. ja seda siis just vaja ongi.

      Delete
    5. Jep, notsuga sama seis. Täpselt sama. Nii need salajoodikud siia ilma tekivad.

      Delete
  4. Ma ka imelisse ürgtarka alateavusse ei usu =) Mu terapeut ikka üritab mind panna talle unenägusid ümber jutustama, et nende najale ehitada, aga mul ainult korra tark unenägu olnud ja seal tal polnud midagi ehitada, ma ise sain kohe ärgates aru, et VOT SEE.
    Aga muidu ... pfff.
    Minus ei ole teist mind, kes oleks ürgtark. On teine mina (ja kolmas ja neljas jne) kes on natu teistmoodi lollakad kui see kõige ülemine.

    Minamina, see, kes ei ole mu mõtted, üritab nende arutlusi sünteesida ja edasi elada.
    Aga üldiselt loeb küll see, et mõtled "olen kasutu tolgus". Mõtted on võimsad. Ma tean.
    (alla kirjutanud lastekallistaja ja juurviljade ärasööja, kes MÕTLES valesid asju)

    ReplyDelete
    Replies
    1. mhmh, see "loevad ainult teod" on ses mõttes masendavalt biheivioristlik, et viskab inimese enesetunde, tema asetsemise õnne ja kannatuste vahelisel teljel täiesti üle parda kui midagi ebaolulist. eetiliselt saab ehk jah võtta seisukoha, et põhiline on, mida teha. aga kui kogu elu on kõige hea käitumise-tegemise juures inimese enda jaoks õudus kuubis, siis tema enda jaoks on see ikkagi oluline.

      näide oma elust - kui mul tuleb nt keset tänavat sotsio- ja agorafoobia ristsugutishoog, kus äkitselt tundub väga ähvardav olla lagedas kohas, kus mind võidakse näha, ja kõik inimesed on hirmuäratavad, siis ma käitun normaalselt. kõnnin edasi, isegi pead ei tõmba õlgade vahele, ei jookse inimeste eest ära, ei peida ennast puude taha ega pingi alla.

      aga see ei tähenda, et käed ei väriseks, külm higi peale ei tuleks ja sees ei keeraks. need on pisikesed asjad, teised ei näe. aga minul on ikka särk läbimärg ja süda paha.

      Delete
    2. või noh, ses mõttes pole ju füüsiliste haigustega vahet.

      "vahet pole, kas sul on vähk/aids/artriit, loeb see, mida sa teed". ses mõttes õigus, et kui haigusega ei anna midagi ette võtta, siis tasub pigem keskenduda sellele, kuidas selle haigusega elada. aga kui annab ette võtta, on päris oluline elukvaliteedi vahe, kas olla haige või terve.

      Delete
    3. 'Vahetpole, loevad ainult teod' on muidugi jõhker lihtsustus.

      Esiteks ei taotlenud keegi ära mõtete või hirmude või mälestuste kohutavuse tühistamist. Ongi. Vahel ongi kohutavad.
      Pigem on point selles, et kui nendega võitlemine või nende pärast asjade tegemata jätmine toob ellu ainult kannatust juurde, siis on (vähemalt selle terapeudi sõnul) otstarbekas uurida, kuidas me saame vähendada kannatust ja oma käitumist/sõnu/rituaale/toiminguid/inimesi valides tuua oma ellu rohkem tähendust ja sisukat rõõmu.

      Delete
    4. a mõnikord ongi võimalik oma mõtetega nii kaugele jõuda, et nad muutuvad ja tulevad teistsugused mõtted.

      mõnikord on selleks vaja ka inimesi ja toiminguid valida. Mõnikord on vaja valida ka keemilisi abivahendeid. Ja siis on veel hulk kordi, kus on kasu just mõttetehniliste abivahendite valimisest.

      lihtsalt kui algusest peale otsustada, et neil pole tähtsust ja loeb ainult tegevus, siis pole erilist lootustki, et midagi mõtetes muutuks. sest miks peaks kannatust vähendama või üldse enesetundes midagi muutma, kui see pole tähtis?

      käid muudkui edasi ringi, teed õigeid asju ja teed õnnelikku nägu.

      ma arvan, et sellised juhised töötavad inimeste peal, kelle jaoks on enesestmõistetav, et enda kannatusi tuleb vähendada. näiteks sellest aspektist, et neil on selleks õigus.

      Delete
    5. ehk paari kommentaari taguse näite varal: mulle tooks muidugi kannatust juurde, kui ma sellisel tänavafoobia hetkel pingi alla poeks vms (sest siis oleks veel piinlikum ja veel rohkem tähelepanu). aga pikas perspektiivis on parem siiski oma peas midagi ette võtta, et mul ei tuleks neid foobiahooge peale, selle asemel, et neid kogu aeg kangelaslikult teistele näitamata üle elada.

      sest muidu saab elust lihtsalt ellujäämine, hambad ristis.

      Delete
    6. Samuti ei ole keegi öelnud, et see tähendab, et ravimite võtmine oleks keelatud või ainult tegevuste muutmine aitab. Kohe kindlasti ei tähenda tegevuste valimine hambad ristis ellujäämist.
      (väga huvitav väljakutse on kaitsta siin teraapiakoolkonda, mille kohta ma olen lugenud täpselt 0.7 võõrkeelset raamatut)
      Nad ütlevad, et mõtete kontrollida püüdmine, nende ära ajada tahtmine või nende teiseks/õigeks/paremaks muutumisele panustamine on paljude kannatuste allikas. Kui mõtete muutmine ja äraajamine on lihtne, siis soovitabki seda teha. Ongi hea mõte. Kui mõtteid ei ole lihtne ära ajada ja see vahend, mis neid seni on peletanud, toob kaasa veel rohkem kannatust (mõnuainetega liialdamine või bussipeatuse pingi all elamine), alles siis võib hakata vaatama, kas seda rabelemist mõtete pärast on võimalik vähendada. Sest mõtted ise, nagu näha, on jonni täis ja ei lase end taltsutada.
      Mõte on hammaste risti olemist vähendada ja teha, mis sulle tähtis on. Kui sul on isiklikult juurikates pohh, sis jumalküll, ära söö neid juurikaid.

      Delete
    7. ma olen selle "mõtted on lihtsalt mõtted" lause peale okkaline vist sellepärast, et see kõlksub kokku haigekassa-terapeutide hoiakuga. või vähemalt sellega, mida ma tajusin sellel kliinilisel psühholoogil, kelle juures ma üksvahe käisin. selline õhus rippuv küsimus, et kui sa oled toimiv ühiskonnaliige, saad ennast iga päev voodist välja ja ennast kohe ära ei hakka tapma, miks sa siin veel minu aega raiskad, mul on PÄRIS probleemidega inimestega vaja tegeleda.

      sest see, et on sitt olla, ei ole piisavalt oluline.

      teine asi, et ma tahaks üle rõhutada selle, mis ma eespool mainisin: on väga tähtis, et (oma mõtetega hädas oleval) inimesel oleks ettekujutus, et tal üldse tohib parem olla. et tal on õigus otsida kannatuste vähendamist. see ei ole üldse selline idee, mis tingimata iseenesest pähe tuleb. ettekujutus, et peabki halb olema, on selles mõttes eriti salakaval mõte, et torpedeerib õnnetaotlusi, nende tehnikast olenemmata.

      mul oli päris pikk aeg, mil ma küll tegingi neid asju, mis endale tähtsad on (ja juurikad on mulle samuti päris tähtsad), aga taustal kummitas tunne, et see ei ole päris. kohe varsti jään vahele ja siis hakkab jälle see kole maailm, kuhu ma päriselt kuulun. ja kui see sinna taustale kummitama tuli, oli ka toredatel asjadel süütunde ja vahelejäämishirmu mürk sees.

      see hakkas õieti leevenema alles siis, kui ma rääkisin ühele või teisele inimesele tasapisi neid asju välja, millega vahelejäämist ma kartsin, noh, et milline ma päriselt olen. ja kui nemad reageerisid umbes et "ahah" (või olenevalt olukorrast ka "haha"), siis tuli teistsugune perspektiiv kätte. kui asju ei pea enam salajas hoidma, kaotavad nad oma tähtsust ja neid saab tõesti vaadata nagu kõrtsitelekat - tahan, vaatan, tahan mitte.

      a seni, kuni on tunne, et peab salajas hoidma, ei saa neid ignoreerida, peab kogu aeg meeles pidama, sest muidu võib Stirlitz ennast ju hajameelselt sisse rääkida.

      selle jutu point oli nüüd see, et on selliseid mürgiseid mõtteid, mille vastu ei aita muu, kui kuskilt väljastpoolt tuleb vastumürki. et keegi ütleks, et päriselt on teisiti. Endale rõõmu valmistavate tegevuste tegemine aitab neid mõtteid küll kergemini ära taluda - ja hoiab inimest paremas vormis, nii et kui need mõtted kunagi tema üle võimu kaotavad, ei pea ta elu ja füüsilist tervist nullist üles ehitama hakkama - aga piisavalt mürgised ideed puhtalt inimese enda jõuga oma võimu ikkagi ei kaota.

      ja seda väljaspoolset vastumürki on paraku vaja rohkem kui üks kord. esimestel kordadel tuleb natukese aja pärast mõte, et ju see teine, kes mulle neid vastumürgiasju ütles, on ka ise imelik, pagan, nüüd pean ma veel ka tema vahelejäämise pärast kartma.

      aga pikapeale hakkab mõjuma, eriti kui see tuleb enesekindlatelt ja autoriteetsetelt inimestelt.

      Delete
    8. ("hambad risti" käis selle kohta, kui mis tahes tegevuses, ükskõik kui toredas ja tähtsas, ei õnnestu päris kohal olla ja liigutad ennast nagu marionett. nagu ma ütlesin, parema tuleviku tarvis vormis hoidmiseks on sellestki kasu, aga see parem tulevik neist liigutustest üksi ei tule.)

      Delete
    9. +1, notsu.

      Mul on selle kohta postitus ka.
      Või noh, mille kohta pole, onjo - aga see on see: http://mahamure.blogspot.com.ee/2014/07/surnud-seis.html

      Delete
    10. analüüsisin veel, mis mul kripeldab, ja leidsin sellise järelduse, et sellised häirivad, mürgised mõtted tulevad ju tunnetest. on mingid häirivad tunded, mõtted on juba sekundaarsed, sinna ümber ehitatud ratsionaliseering.

      ja öelda "tunded on lihtsalt tunded, neid ei pea tähele panema"... mnjah, on hea osata oma tunded vahepeal kõrvale panna ja neist distantsi võtta - selline ellujäämisoskus. sest alati pole võimalust nendega tegelda. aga kui on mingi krooniline pahatundmus ja see ei lähe üle ka vahepeal kõrvale pannes, siis varem või hiljem peab temaga kuidagi ikkagi tegelema.

      selles mõttes on muidugi mõtted tõesti "lihtsalt mõtted", et nad on seal see sekundaaria.

      mul on vahel rämedalt kasu olnud sellestki, kui ma saan aru, mida ma õieti tunnen. nt üks ahaa-elamus, kui mu pealiskaudne ratsionaliseering oli "ma ei meeldi neile ja nad ei taha minuga suhelda," ärevus ja värk, õudne-õudne - ja ma kaevasin natuke sügavamalt ja avastasin, et mu ärevus tuli pigem sellest, et ma ei tahtnud ise parajasti inimestega suhelda. ja siis oli juba lihtne - passisin rahulikult köögis ja ootasin, kuni üksiolemise isu täis saab.

      alati ei pruugi nii kergesti minna, et tunde taga on mingi enda hõlpsasti rahuldatav vajadus ja siis mutku rahulda. aga ikka on parem aru saada, mis värk on. isegi vajadusi on kergem ajutiselt kõrvale panna, kui saab nende rahuldamiseks kasvõi tulevikuplaani teha, olgu või "poole tunni pärast saan pissile." või kui ei saa ka tulevikuplaani teha, siis öelda endale "Ok, on normaalne, et ma tunnen end sitasti, sest mul on selline-ja-selline häda." Sest siis ei pea end sitastitundmise pärast vähemalt süüdi tundma. sellestki hakkab parem.

      Delete
  5. ratsionaalne mõistus ei ole alati väga sõber, st siis kui keskendud mingile konkreetsele mõttele kogu olemusega. siis justkui paned endale ise silmaklapid pähe ja tekib nn ahas nägemisväli. sääsepunn oli hea võrdlus. nõuab tervet hulka enesedistsipliini, et mitte veriseks kratsida.

    neid pööraseid mõtete edasi-tagasi kihutamisi olen enda jaoks nimetanud mõtterongideks. see on päris huvitav tegevus: püüad neist distantseeruda ja vaatled neid, kuid ei keskendu... ja ühtäkki on nad kadunud. Kunagi mingil idamaisel hingamistreeningul käies omandasin. tiba kohendasin oma vajadustele, kuid tulemus on mõnus. kui on olnud üliintensiivsed päevad, mille lõpus pea ajab nn üleääre ja mitte mingi valemiga ei õnnestu uinuda, siis nende endast eemaldamine ja vaatlemine annab selle sisemise vaikuse üsna ruttu. samas on kõik jälle väga isiklik. ühele ema ja teisele tütar ning kolmas võtab mõlemad. proovi siis kirikut keset küla teha.

    alateadvus on ka kummaline ja igatepidi tõlgendatud mõiste (st seinast seina). aga kui ratsionaalne mõtlemine peatada ja lihtsalt olla või nagu kirjutad, et luua nn kunsti, siis kummalisel kombel tekivadki lahendused. ehk on see seoses nn kadunud asjade maailmaga, et kohe kui oled kadunud asja otsimise lõpetanud (ehk siis ei keskendu sellele), siis ilmub see täiesti iseenesest lagedale? olen täiesti eksperimenteeriunud endaga, et kuidas nii saab....aga näe, toimib. ja kui toimib, siis ausalt öeldes, on mul täiesti pohlad, kasutan kohe mõnudega.

    ja kui nn intervallmõtlemist kohaldada, siis saab parem ja ka kiirem, st kui jupp aega konsentreeruda, siis jälle nn pea laiali otsas ringi marssida ja siis jälle....

    pagan, pikaks läks...kuid pidin jagama:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. jah, need distantseerumistehnikad aitavad. ja irratsionaalse režiimi peale lülitumine ka aitab.

      a need ongi juba mõtete enda muutmise harjutused. mitte "kallistad oma kalleid ja vastad oma meilid ja sööd oma juurviljad" - kõik need tegevused lähevad jube õõnsaks kätte ära, kui peas käib foonil kogu aeg mingi jura. sööd küll juurvilju, aga maitset ei tunne.

      kriisiolukorras, kus on mingi tulekahju, on muidugi mõistlik see tulekahju ära kustutada, käigu sel ajal peas mis mõtted iganes. aga kui tulekahju kustutatud, siis tasub ka vaadata, äkki saaks midagi ette võtta sellega, et sööd küll, aga maitset ei tunne, kallistad küll, aga puudutust ei taju. teha mõtete enda kallal harjutusi ja nõkse.

      ja vahel töötab, kui rääkida mõne teisega ja kanda talle jura pidulikult ette - juhul, kui see on nii jura jura, et juba ettekandmise ajal torkab jurasus endalegi silma. isegi kui mitte endale, siis arukas vestluskaaslane oskab sellele tähelepanu juhtida (näiteks terapeut).

      no näiteks on päris hea šanss, et kui ma ütlen kõva häälega välja "ma ajasin kefiiri laua peale, SELLIST INIMEST EI OLE VÕIMALIK ARMASTADA JA KÕIGIL OLEKS PAREM, KUI MIND POLEKS OLEMAS!", siis hakkab endal naljakas. sest on ju totter. silmaga näha.

      kui ma lihtsalt laseks tal peas edasi keerelda, siis oleks üsna sitt olla ka õigeid tegusid tehes, näiteks kefiiri laua pealt pühkides. (sest mis kasu sest pühkimisest enam, ega ma sellega kefiiri mahaajamise tegu minevikust pühkida ei saa ja oma vastikut kefiiri mahaajavat olemust muuta, jne jne jne).

      Delete
    2. Seda rongi metafoori ma polnudki kuulnud. Olin kuulnud selges taevas mööduvate pilvede metafoori ja oja pinnal möödatriivivate lehtede metafoori. Mingid maanteed ja mööduv liiklusvool on vist ka mõnes käsiraamatus kasutusel.

      Kõvasti välja ütlemine või mingi muu töötluse tegemine oma mõtetele on täpselt tekstiraamatu näide sellest enese distanseerimisest mõtetest. Et see mõte ei ole mina. Mina vaatan seda mõtet ja võin temalt väe röövida näiteks tema üle naerdes. Mõtet ennast see ei muuda. Muudab mu kannatust selle osas, et mul see mõte juhtumisi on.

      Delete
    3. mõtterongid on mu oma leiutis (ikkagi vedurijuhi tütar ja sündinud raudteelaste päeval:). tundus mingil hetkel väga selge võrdlus ja aitas mind tookord.

      ma nende nn sisemiste hämaruste perioodil üritan alati seda segadust olemises sõnadesse panna. igasugused võrdlused, mis aitavad olemist korrastada, on siis teretulnud.

      Peegeldamine on muidugi eriti hea, aga kellel on aega ära kuulata, eriti kui sisedialogid väga intensiivseks muutuvad. Endaga rääkimine aitab ka. Kõva häälega väljahääldamine justkui vabastab paine. Lapsed vahel muigavad, kui mind endaga arutlemas kuulevad. ütlevad, et ema tutvub endaga...

      Ka olen aru saanud, et nn eemale tõrjumine ka ei lahenda, need mõtterongid tuleb nn neutraliseerida ennem, kui neist sudmõtted saavad.

      mida olen veel aegade jooksul täheldanud, et mida varem endas kogu see segadus likvideerida, seda tundlikumad maitsemeeled saavad (see notsu võrdlus juurikate kohusetundlikust söömisest maitset tundmata).

      see endaga hästi läbisaamine on vahel ikka ülienergiamahukas tegevus. ja just siis, kui arvad, et olemine heaks sai, tuleb järgmine mõtterong...

      Delete
    4. Välja kirjutamisest on kah vahel abi.

      Delete
  6. Anonymous23:32

    Ma arvan, et aju mõtleb sinust sõltumata neid mõtteid mis sinus saadaval on ja kui lahendus saabub ütleb ta sulle see on nagu peast arvutamine mõtled numbrite ja valemi peale ja saad vastuse ilma, et arvutama peaks.Kui aju keemilne tasakaal on häiritud, siis võib olla palju mõtteid.Tegelikult oled sa ise enda maaima välja endale välja mõelnud ja sinus on terve maailm olemas, aikult see on vaja endajaoks väljamõelda

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul käib peastarvutamine niimoodi, et sa (peas) arvutama ei pea? See teeb mind väga murelikuks, sest see vähenegi peastarvutamine, mida mina teha suudan, sisaldab siiski arvutamist ja minu aju ei saada mulle ühtegi vastust.

      Kui ma olen enda jaoks maailma välja mõelnud ja minus on terve maailm olemas, miks mul on see vaja enda jaoks välja mõelda?

      Kui koma järel tühik on õige, kas siis peaks punkti järel tühik ka õige olema?

      Delete
  7. Anonymous13:31

    kui üldine ajutegevus on mõtlemine, siis on ka arvutamine, kirjutamine, unistamine, analüüsimine,jne. mõtlemine, mis parata ma üldistan pead rohkem mõtlema, et endale see mõte valmis mõelda

    kui sul pole ühtegi mõtet oled sa kindel, et sa ei mõtle?

    koma ja punkti järgi peab tühik olema muidu arvuti programm ei poolta õigesti ja tähti ei või ka vahele jääda

    ReplyDelete