soojenda end tarkade tule juures

aega on

Kui keegi ajab mind seltskonnas täiest irratsionaalselt närvi, on tema käitumises tavaliselt midagi sellist, mida mina ka teen. Aga see tuleb mulle nagu tigupostiga. Kõigepealt ma märkan, kui nõme see inimene on. Ja siis ma lähen ta nõmeduse peale kettasse. Ja siis ma märkan, et ma olen kettasse läinud mingi täiesti tühise asja pärast. Siis märkan, et täiega palju olen kettasse läinud. Leian, et on imelik sellise asja peale taolisel määral end kettasse lasta. Ja alles selle märkamise peale jõuab mulle kohale, et ma olen ise mõõdukalt tihti umbes sama nõme, kui mitte nõmedam. Mõni ime siis, et närvi ajab. See on õudselt traagiline lugu, ära naera. Esiteks ei saa ma pärast oma äratundmist selle nõmedaga enam möliseda. Mingid pajad ja katlad, eksole. Ja noh teiseks, ilmselgelt, mul on endast ju ka kahju. Et ma nii nõme olen. Muidu saaks ringi käia ja mõelda, et äkki ikka nii nõme vast ei ole. Aga siis vaatan teist ja olen üleni: jep, see ongi nõme, mhmh.

Minu ümber tubades ja tööruumides on kõik segadus ja sassis, sest minu toimetamise meetod on selline. Need, kes toimetavad läbimõeldult ja süstemaatiliselt, ei peagi koristama enda järelt, sest neil on iga töökoht igal ajahetkel maksimaalselt korras. Mitte minul. Kui ma näiteks köögis askeldan, on enda järelt koristamine vaevaline pidevalt meelde tuletamist vajav tegevus. Selle pärast jääb köök minust, kui ma koristamist ekstra eraldi ette ei võta, maha nagu sea songermaa. Nagu pudru ja kapsad. Kujundlikud siis. Otsese pudru ja kapsad olen ma enne köögist lahkumist nahka pannud. Näiteks kui ma teen kohvi ja endal silma peal ei hoia, saab kuni neli väikest lusikat mustade nõude hulka arvatud.  
Ma olen teinekord vaadanud teisi inimesi toimetamas ja korralageduse hulk ei sõltu sugugi alati sellest, kui palju nad koristamist ette võtavad. Hoopis sellest, kui puhtalt ja hoolikalt nad kõiki asju juba algusest peale teevad. Neil on mingi fundamentaalselt teine meetod. Minu laud on korras ainult sel hetkel, kui ma olen just parajasti lõpetanud selle korda tegemise. Kui ma laua taga midagi teen, siis see on hästi hästi läbu. Aga ma olen näinud inimesi kuidagi nagu puhtalt viisakalt süstematiseeritult tegemas oma asju. Sellised variandid on ka olemas.
Või näiteks kasvõi meikimine. Kõik pliiatsid ja pintslid ja värgid põrandale või peeglilauale laiali ja sobramine ja möll lahti. Võiks ühe kaupa ka ilusasti läbimõeldult võtta ja panna, aga mina ei tea, kuhu ma selle neetud lauvärvi panin (siia kotti või sinna kotti või hoopis karpi või teise tuppa) ja ma pean ju kõik kõik pliiatsid lagedale korjama ja nad ühe kaupa hukka mõistma enne vedela laineri kasuks otsustamist. 

kärbseseened sulandusid tausta
(uus objektiiv/fotokas moonutab häguseid asju tahuliseks, mulle hullult meeldib)

Sellest kui palju ma söön, saan ma aru, kui liigun mitu päeva järjest samas rütmis umbes sama kasvu inimesega. Mul on umbes kaks korda rohkem toidukordi ja kõik need on tema omadest suuremad. Metabolism on ime. Vahel, kui mul tekib kahtlus, et kuna ma söön rohkem, äkki ma söön liiga palju. Taolisele tühjale stressi tootjale on mul kohe vastulause ka, mis selle esimese ära kohe kustutab. Ma mõtlen ka väga palju. Ajud on energiakulukad seadeldised. Kui ma olen konstantses analüüsparalüüsis kõike mõtestamas ja mitme nurga alt mõistmas, siis ma sööngi prae otsa magustoidu ka ja võtan suuuuuuure kohvi kaasa. Ma olen tööd teinud, mul on kütust vaja.

Kui tähtis ja tore asi on taga rääkimine, jumal küll. Kuidas inimesed sellest üldse aru ei saa. Kuidas ma pean siin juba teist korda samast asjast kirjutama. 

Kui keegi, kes mulle meeldib või huvigi pakub, hakkab taga rääkima kedagi, keda mina väga hästi ei tunne, olen ma kõik kõrvad. Igasugune elevus. Ma tahan teada igat väikest üksikasja, mida ta sellest teisest inimesest arvab. Ma tahan kuulda nalju ja liialdusi ja seljatagust sõimu. Meelevaldseid tõlgendusi ja koha peal improviseeritud vähetõenäolisi stseene. Ma tahan näha emotsionaalset väljaelamist. Täpselt teada, kui segadusse või närvi või tüdinuks selle teise inimese teod või sõnad on teda ajanud.

Esiteks... sest midagi kõvasti väljaütlemistega seoses. Ma täpselt ei teagi. Sest häbitud inimesed on kuidagi natuke veetlevad muarust? Või mingitki positsiooni võtvad ja seda kaitsvad inimesed. Kogu selline leebe järeleandlikkus ja vagur koogutamine stiilis 'eks teine inimene ise teab paremini' ja 'pole minu asi öelda' ja 'ju kõigil on mõnes mõttes natuke õigus' ja 'ma saan temast ka aru'. See kõik on nii kohutavalt surmani igav kuulata. Tuld ja alataltsutatud kirge, paluks. Alandlikku võltsviisakust suudab igaüks genereerida.

Teiseks väärtused. Väärtused selles suures tähenduses. Mida keegi peab õigeks ja valeks. Millesse ta usub ja millised on tema prioriteedid. Nendest asjadest ei räägita otse. Parim viis nendest teada saada ja anda, on kedagi taga rääkida. Ma tean, mida mu sõbrannad tähtsaks peavad, mitte selle pärast, et meil on olnud suur südamest südamesse vestlus tõest ja õigusest, kus me kõik oma olulised vaated tähtsuse järjestuses üles loetlesime. Pole kellelgi sellist aega. Vaid sest meil on olnud arutult plikalikke totaalselt üle igasuguse hea maitse piiride minevaid räntimisi sellest, millisel moraalilagedal ohtlikul mõtlematul moel mõni meie ühine tuttav on end ülal pidanud.

päike läbi purje

ACteraapias ja mediteerimise ja kindlasti mitme muu asja juures veel räägitakse, et mõtted on lihtsalt mõtted. Need tulevad ja lähevad. Nende osas ei pea midagi ette võtma. Neid ei pea lahti mõtestama või neile väge andma või neid isegi minema peksma. Mõtted on nagu sääsepunnid. Sa võid nad hästi rahulikult lihtsalt rahule jätta. Mõtted on nagu kõrtsi laes jalgpalli näitav telekas. Sa võid seda vahtima jääda, kui sealt midagi ägedat parasjagu tuleb. Aga ei pea. Võid hoopis vaadata, kui hea söök ja ilusad inimesed ja parasjagu aastaaegne ilm.
Sel ajal, kui mõtetelt on nende mõte röövitud, peab millelgi ju mõte olema. Mis loeb ja mis sinust sinu teeb ja mis midagi muudab. See on käitumine. Sinu sõnad. Sinu otsused ja nende täideviimine. Pole oluline, kas sa käid päevläbi ringi, peas laulmas 'sa oled kasutu tolgus, sa oled kasutu tolgus'. Oluline on, kas sa selle päeva jooksul kallistad oma kalleid ja vastad oma meilid ja sööd oma juurviljad.

Õpetatakse, et õppimisel on hea vahelduda keskendunult mõtlemise ja hajusa mõtlemise režiimi vahel. Et rehkendad nuputad murrad oma pead selle asja kallal. Ja siis jalutad, mõtted üleni igalpool laiali, korraks läbi pargi. Siis rehkendad nuputad murrad oma pead edasi. Teed ja siis natuke aega ei tee ja siis teed jälle. Pidavat maru hästi mõjuma, hakkavat paremini suured keerulised asjad külge. Eriti, kui öösiti tudid ka ja muud taolised toetavad tugitegevused. Tuditegevused. 
Eriti äge sel keskendunud tundide vahele hajusate vahetundide tegemise juures on loomingulisus. Mitte nagu püüd rämedalt Kuntsti(!) teha. Vaid see väiksem loomingulisus. Seosed, mida sulle pole õppematerjalis võib-olla ette antud, mis sa ise lood, sest sa said antud tükkidest aru.
See on see sama, miks inimesed duši all või voodisse heites järsku taipavad asju. Miks kood ei tööta või miks vastus ei tulnud õpiku taga olevaga sama. Ei oleks taiband, kui poleks päeva jooksul nuputand. Ei saa niisama duši alla karata keset snäkikuhjas sofal odava sitcomi vahtimist ja järsku tõestamist osata, eksole.

Alateadvus. Selles uusvaimsuse tähenduses. Mul oli tunne, et selle juurde on mingi jumalik muinasjutt jutustatud, aga ükski mu tuttavatest ei teadnud seda. Hakkasid mu küsimuse peale kõik ettevaatlikult sõnu valima ja midagi muud defineerima. Niiet ma olin sunnitud kuugeldama. Esimesest paarist tekstist tulid juba sellised pärlid, et tule taevas appi. Näiteks kasutatakse uusvaimsetes tekstides alateadvuse kohta taolisi väljendeid:

tohutu jõud... harmoonias kõrgeima alateadliku väega... meie isiklik alateadlik vägi... Meie sisemine jõud ... kõrgeima väega - oma alateadvusega ... oma tegeliku sisemise väega ... Alateadvus on väga tark ... ammendamatut varaaita ... alateadvus teab lahendusi ... Teie alateadvus võtab kinni teie sõnadest 

Hullult äge, onju. Mingi ürgne loom on sinu sees ja tema teab sinust alati paremini ja suuremalt ja rohkem. Aga ta, sitakas, otse ei ütle. Ja ta saab asju teoks ka teha, aga kuidagi nagu... salaja. Pealegi, tundub, on kõigi inimeste alateadvused eraldi olendid, aga nad on kõik enamvähem sama targad. Maksimaalselt targad. Ja mingist asjassepuutumatust suvaliste lahtiste mõtete foonist pole sellises käsitluses juttugi. Kõik, mis seletamatult märkamatult teadvustamatult sulle pähe kargab, tahab sulle midagi öelda.

mu lemmik lehtla

Igatahes. Mis ma mõtlesin. Mõtete tulevast ja minevast foonist. Ja hajusast mittekeskendunud mõtlemise režiimist. Ja alateadvusest. 
Et kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eiteakust järsku mõte, et ahhaa see mõiste tähendab üht teist asja ja seega see ülesanne lahendub ju hoopis nii, ma olen leidnud, hõissa. Siis sa viskad nõud käest ja istud oma töölaua taha tagasi. Keskendud. Proovid oma idee läbi. Ja kui see töötab, siis ongi äge ja oledki teinud. Ja sa võid öelda, et seda tegi sinu sisemine jumalik alateadvuse ammendamatu vägi, kinkides sulle selle taevaliku õiglusega väljateenitud lahenduse. Või sa võid öelda, et eelnev keskendunud töö tasus end ära. Või misiganes.
Aga kui sulle tuleb köögis nõusid pestes eitea kust mõte, et tegelikult ei ole sinu kollektiivis ühtegi inimest, kes sinu tööd päriselt hindab ja arvatavasti su vanemad soovisid, et sa poleks sündinud. Mis siis teed? Nimetad ka selle alateadvuse ilmutatud tarkuseteraks? Istud kiiresti oma töölaua taha ja hakkad passiivagressiivset krüptilist FB postitust valmis treima?


Ärkasin täna hommikul ja leidsin oma isiklikest arhiividest iidse pikaltpesitsenud veendumuse, et kui ma oma lähedastesse lihtsalt usun, on see minu poolt küllaldane toetus neile nende unistuste täideviimisel. Ja ma ei tohi, jumalaeest, mitte midagi öelda. Pean lihtsalt naeratama ja vagur püsima ja jäägitult neisse uskuma. Sest pärast, kui kõik saab teoks, on nad mulle tänulikud, et ma neisse algusest peale uskunud olen.
Ja siis ma olin üleni nagu: wut.


Ma olin selle loo Ane Bruni versiooni kuulnud, aga tegelt see vist ongi PJ Harvey lugu. Mõlemad versioonid on head. Iseloomulikud.