Wednesday, January 10, 2018

kollased juuksed. rohekas kleidike

P1090143
paras paar

Küsimus ja arutlus teemal: kes sa oled.
Järgnev on niisugune enamvähem mälu järgi kirja pandud ideede käik raamatust The Untethered Soul. Ma ei hakka ümber kopeerima, sest ingliskeelne ja ses pole midagi originaalset. Sarnast mõttekäiku olen ma lugenud ka ACT terapeutidele kirjutatud raamatust ja ühest teisest eneseabi asjast... äkki Radical Honesty või The Charisma Myth või mingist mediteerimisõpikust...? Polegi oluline.
Niisiis. Kes sa oled. Kui täiesti ootamatult inimest rabada selle küsimusega, siis ta vastab alguses midagi näiteks oma rollide kohta. Et ta on kellegi ema või kellegi teise alluv või kellelegi keegi. Ja vastab tõele, et ta oleks tema ise ja see, kes ta on ka siis, kui need rollid või ühendused peaksid katkema. Ta ise ei lakkaks tema olemast, kui ta poleks enam nende kolleeg või tolle abikaasa. 
Seega rollid ei ole see, kes sa oled. 
Siis saab inimene ennast tutvustades jutustada oma eluloo - alguses oli nii ja pärast nõnda ja siin ma siis olengi. Või kirjeldada end praegu - niinii vana, selline kogemus, taoline pikkus, kaal, maitsed, veendumused. Ja vastab tõele, et ta oli tema ise ka sel ajal, kui tal oli teistsugune keha ja pikkus ja veendumused. Ta on algusest peale tema ise olnud. Väikese lapse kehas ja suure inimese kehas; haigena ja tervena; siin elades ja seal elades; neid asju osates ja noid asju õppides. Ikka ise ju. Kogu aeg on miski, mis jääb samaks, miski määrab ta ära temana. Ja ta jätkaks endaks olemist ka siis, kui ta muudaks oma veendumusi, vahetaks töökohta või kannaks midagi muud. 
Seega. Kuidas sa vastad sellele tüütule küsimusele enda kohta. Kes sa oled. (ilma küüniliseks minemata, ma mõtlen) Ja seal tuleb mängu see natuke uusvaimse haisuline veits servast viirukisuitsune spirituaalne lillelapse jutt. Sa oled see, kes vaatleb. Seal kusagil selle ajutise soengu ja alatimuutuva naha ja kasvava kolju ja pealetükkiva sisekõne ja hetkel käsiloleva kogemustepagasi all ja sees on keegi muutumatu tuumikolend, kes seda kõike kogeb. See oledki sina. Ta oli seal, kui sa olid väikene ja oli seal, kui sa olid kurb ja on seal, kui sa langetad ära selle otsuse või täituvad su need soovid. Kõik kõik saab ümberringi ümber vahetuda ja vahelduda ja see sisemine keegi on alati sama, algusest peale lõpuni välja sama, sest tema ongi see, kes on. Mõned nimetavad seda hingeks või vaimuks või vaatlevaks minaks või idamaises religioonis ägedate susisevate silpidega. Igatahes see.


P1070118
aeg hakata kevadelt petta saama


Ma olin seda endaks olemise kohta just värskelt jälle lugenud ja maru tuttav ja teada värk. Ja siis sattusin kõndima üht teelõiku, mida ma käisin mitu korda nädalas umbes 20 aastat tagasi. Ma tean teoreetiliselt, et mina seda teelõiku käisin, sest mul on sellised mälestused. Ja mul on ka mälestused, et ma olin tol ajal teistsuguse kehaga ja teiste mõtete ja soovide ja arusaamadega. Ja vaatasin asjadele teist moodi (natuke madalamalt kasvõi, sest ma olin nõnda pisi) ja rääkisin endaga teistest asjadest. Ma tean, et sel ajal olin see mina. Nagu ma olen mina praegugi. Aga ma ei tunne seda. See teandmine tundub nagu õpetatud teoreetiline tekstilõik. Kui korraks seisatada ja püüda seda mõtestada või selle mõttega päriselt üheks saada, seda uskuda, tundub tervenisti võõras äkitselt. Kuidas ma tean, et see mälestus on minu. Või et mind pole vahepeal välja vahetatud. Või seda mälestust mulle tagantjärgi antud. Või misasja üldsegi. Kuidas ma nii palju erinevaid inimesi olen saanud olla. Mulle endale tundub, et ma olen üsna hiljuti saabunud.

Aga muus osas küll. Ma arvan, et üldiselt vähemalt selle osa tunnevad kõik täiskasvanud ära, et nad ei ole iseendana pealiskaudne asjade ja mööduva lainevaht. Nõustuvad, et nende esimene vastus 'kes sa oled' küsimusele ei ammenda. Et nad on hoopis midagi sügavamat, jäävamat. Või nad on kõikide asjade igimuutuv kombo. Või et nad on kogu aeg üheaegselt täpsustamata mitu mitu: nii vaatleja kui sisekõne kui hilbud ja rollid.



Mulle meeldib uute inimestega tutvudes tähele panna, kuidas nad endast kõnelevad. Näidislaused:
'Mulle meeldivad sinised asjad.'
'Mina olen selline inimene, kellele meeldivad sinised asjad.'
'Ma kuulun nende inimeste hulka, kellele meeldivad sinised asjad.'
Kui tore. Sama infokild, sama praktiline rakendus (kingi talle midagi sinist, komplimendi teda tema siniste esemete eest, nooguta kaasa, kui ta midagi punast krimpsutuste saatel kõrvale tõstab). Aga hoopis erinevad käsitlused endast. Või enda tutvustamisest. Enda ja teiste erinevusest või enda kuuluvusest.
Samuti need tüübid, kes täiesti ootamatult misiganes väite peale kesk vestlust end üles kütavad: 'Kas sina oled kaa üks nendest inimestest, kes ...?' Proovi nüüd rahuneda.




P1070127
vastu valgust võlud

Kas me jõuame täna rõivamoeni ka vä?
Jeesh. Identiteet. Kelleks sa end õige pead. Teemal riided. 
On olemas üks arengufaas, millele ma praegu ei oska nime anda, sest ma pole neid tekste viimasel ajal lugenud. Faas, kus inimene samastub hästi tugevalt ühe kindla välise esteetilise nüansiga ja hakkab kohe pisarateni röökima ja kõiki peksma, sattudes olukorda, kus teda püütakse sellest nüansist lahutada. Näiteks ma olen koledal kombel tülli läinud noorte punkarite ja gootidega (kootidega?), arutledes nendega riiete ja välimuste üle. Eks ma olen natuke provokatiivne tõbras ka. Eks ma olen ise ka taolist faasi läbi elanud. Eks nad saavad rõvedalt palju võtta ka oma moevalikute pärast igalt poolt mujaltki. Eks ma suudan pea iga noore inimese oma mölaga vihale ajada, kui ma tahan.
Aga see on huvitav. See jonn. Ja sellises jonnis, nendes vastuväidetes, kus isegi hüpoteetiline võimalus olla teistsugustes riietes, on hästi valjuhäälselt sees üks mina. Selline jäik määratlus identiteedist või kuuluvusest, mis on hästi hästi tähtis. Niisugune jonn erineb titade kisast, kes tahavad tuhat aastat oma sitast lemmiksärki kanda ja mitte lubada seda pesta. 
Sest tita ütleb: see on minu oma ja ma tahan tahan tahan. 
Suur tita ütleb: see on mina ja sellest järeldub, et ma pean pean pean.

Võimalik, et minu jaoks on nendes enestele kehtestatud jäikades moereeglites midagi naljakat alates reegli sõnastamise teatud volüümist. Et kui keegi ütleb muige ja õlakehituse saatel: mulle lihtsalt meeldib pükse kanda, ma tunnen end nii rohkem endana. Ja keegi teine ütleb: õu maigaad, ma ennem sureksin kui paneksin kleidi selga, mina(!) ei kanna kleite! 
Noh. Ja kleit või mitte-kleit on veel suhteliselt leebe, sest need ei too mingeid piiranguid või kannatusi kaela. Saab kõik ülesanded ja rollid ja tööd tehtud ühel või teisel moel. Aga kui su maailm on puru ja puru, kui sul ei ole Gucci või ainult tumemustad riided või värvid just täpselt need ja su sooritus või teiste kannatus selle all kannatama peab. Siis on asi natuke haiglane muarust. Äkki sa vajad abi? Või natuke sõbralikku mõnitamist?

Einoh, muidugi kuulumine ja eristumine ka. Ikka tahad ju kellegi hulgas olla ja et teisedki teaksid, kellede hulgas sa oled. Paned sildid ja märgid ja stiilid enese ümber kihiti ja ongi turvaline hea. Isegi, kui su hulka kusagil silmapiirilgi pole, hulgas ikka. Või teinekord tahad kellegite teiste hulgas sugugi mitte olla. Või halva olukorra juures head nägu teha. 'Vaesed me võime olla, aga see ei tähenda, et me nagu põrrsad elaksime,' stiilis lausungeid saab arvatavasti riiete kohta ka teatada.
'Tervis võib kehv olla, aga arsti juurde minnes panen ikka omavahel kokku sobiva pesu selga. Sest mina.'


P1010047
vannihoov


Minu rõivakollektsooni koguneb riideid kogu aeg juurde. Riiete valimine, proovimine ja üldse vahtimine teeb mu tuju heaks. Halvast heaks ja heast veel paremaks. Ma vahel näen inimesi, kes riiete juurdehankimisel end kuidagi kammitsevad ja tagasi hoiavad. Ma neid vist mõistan küll, aga olen endalt selle kombe küljest ära harjutanud. Enese sundimised tuleb viia igas teemas võimaliku absoluutse miinimumini. Siis on hea olla. Sunni pealt ei jaksa kaua. Või kui jaksabki, siis miski muu hakkab kannatama.

Mul on väga vähe selliseid riideid, mis on minuni jõudnud päris uutena. Sest ma ei osta päris poest riideid, ostan kaltsukast. Või saan kellegi käest. Kasutatud riietel on garantii - need ei lähe pestes värvist ja vormist ära, ei lagune ega kaota oma kvaliteedis eriti. Aganoh. Põhiliselt on mul kasutatud riided, sest ma tahan riideid palju ja neid palju valida ja kaltsukates on riideid palju. Need on mitmetest hooaegadest ja stiilidest (erinevalt päris poest). Ja need on odavad.

Oma garderoobiga olen ma kogu aeg otsingutes. Mõnikord avastan ootamatult, et mõni asi on hästi tore ja ostan selliseid kokku mitu mitu. Siis võin mõne aja pärast otsustada, et tegelt hullult kole ja nõme on ja üldse ei sobi ju. Ja loobun siis kohe hulgast sellistest asjadest, mis on aastaid minu olnud. Mõne asjaga saab proovida ja katsetada, kas meist võiks paar saada. Bodid? Aga äkki pintsakud? Mõne teise asjaga on kohe alguses selge, et meist asja ei saa. T-särgid.
Praegu on asjad näiteks sealmaal, et mul on kõrgema pihaga alt laiasid pigem soliidseid kontoripükse rohkem kui teksapükse. Teksad on üldse maru nõudlik ese, millega koostööks sobiliku isendi leidmiseks tuleb rohkem vaeva näha, kui asi tegelt väärt on.
Natuke imelikke vanamoodsaid kvaliteetseid kleite olen viimasel ajal ostnud mitmeid. Selliseid, mis sobivad tööle, aga sobivad kontserdile või teatrisse ka väga hästi. Mõne ilusa leiu puhul on olnud vaja õmbleja abi või ise kodus mõned kohendused teha. Näiteks ühel muidu toredal kleidil võtsin varrukad maha, tegin külgedelt kitsamaks ja lisasin taskud. Teinekord on kohe perfektselt istuv kleit kurvastanud väikelinna keldrikaltsuka 50-sendiste toru peal 30 aastat enne, kui mina temaga kohtusin. Saatus, ma ütleks.


PC270032
läheb läheb

Üks põhimõte vist ongi, et odavusel ja odavusel on vahe. Ma tahan endale ette kujutada, et ma ei raiska raha ja loodust. Samal ajal jääda kvaliteedi ja hea maitsega ka ühte kaadrisse. Oleks mul rohkem raha, oleksid rohkemad mu asjad eritellimusel rätsepa või disaineri käest just mulle valmistatud. See oleks jube peen, ma mõtlen. Esialgu nii külluslik muidugi pole. Aga et reeglina võiks siiski inimeste hulka sattudes toimiva täiskasvanuna end ülal pidada ja riided vastavalt. Ei ole mingisugune tolgus-kolumats, asjad kõnelegu enesest lugupidu.
Teiselt poolt muidugi - kui on suva päev ja õhtul on trenn ka, olen ma ikka teinekord linna peal olnud ainult suvaka pika pluusi ja retuuside väel.

Teine põhimõte on rõõm. Misiganes otsast see riietest tulla saab. Osa asju on ilusat värvi või ägeda mustriga. Mõnda on hästi hea katsuda. Teine on jube mugav. Mõnega on hea mälestus. Päris mitu on lihtsalt hirmus ilusad just minu seljas. Siis on neid kandes vahelduseks mõnus peeglitega silmitsi seista. Kui ma kohtan kapis asja, mis mind igal kohtumisel kurvaks või vihaseks teeb, siis ma tõstan ta äraandmise kasti ja kohe ongi parem. Asjad on mulle kasutamiseks. Mitte mina neile.

Natuke käib see jonn ka veel. Meelega kanda valesti või ootamatult või kohatult. Teisiti. Sest huvitav on. Sest ärgetulge mulle ütlema. Sest isetean. Sest vaadake kõik - mina! Peab üks imelik meeleolu olema, kui ma end meelega märkamatult riidesse panen. Vahel kogemata juhtub. Üldiselt ikka sügeleb tähelepanu ja pilke ahnitsema. 
Ma saan aru küll, et taoline riiete ja soengutega lakkamatu möll ei kõnele just kaunisti võõrastele inimestele mu intellektist või vaimsest tasakaalust või tõsiseltvõetavusest. Aga näedsa. Ei lähe nende kujuteldavate võõraste pilgud mulle nii palju hinge. Pealegi on elu ilma vahelduseta totaalselt ök ja normid, mis on jäetud tervenisti torkimata, kindlasti kurvastaksid.
Ma kah ei tea.

P1090134



Mis su garderoobi koostamise peamised põhimõtted on?
Mis pistmist on sellel, kelleks sa ennast pead sellega, mis sul seljas on?

31 comments:

  1. Mormelar00:02

    Gooti.

    Uu. Ma tahaks küll Sinuga riietuse teemadel vaielda. Tundub põnev.

    Mina usun, et riietus loeb. See on eneseväljenduse viis. Ka valikute mitte tegemine on valik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. A miks seda enest peab väljendama? Ja kellele ometi peaks teda väljendama riietega? Ja mis juhtub, kui ta jääb mõnikord väljendamata? Või saab väljendatud mingi asi, mis võiks saada tõlgendatud mitteenesena? Kas riietega millegi olulise väljendamisel midagi olulist tõlkes kaduma ei lähe?

      Delete
  2. Ma olen alati kohutavalt hädas, kui on mingi tutvumis- ja tutvustamisring, sest minu automaatne vastus oleks "Ma olen inimene", aga jee, kes meist ei ole inimene, väga informatiivne küll-
    Niisiis olen hakanud ütlema, et olen eriline inimene, nagu me kõik erilised oleme.

    Aga mina panen endale selga aint neid asju, mis mu ilusamaks teevad. Ei päästa lahe muster või head mälestused midagi: kui ei tee mind minu meelest ilusamaks, ma ei kanna seda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ka kohutavalt hädas nende tutvumismängudega. Eriti, kui need on nõnda halvasti püstitatud, et ongi ainult endast midaiganes rääkida. Aga rohkem olen ma hädas sellega, et ma end nii tühise asja pärast hätta mõtlen. Funktsioneerivad inimesed kõik ümberringi muretult jutustavad oma elulugusid või loetlevad rolle või uhkeldavad kogemustega. Ja mina siin mingi mõtlen end katki või hakkan teiste mängurõõmu mingi trollimisega saboteerima.

      Ma ei taha kogu aeg ilus(am) olla. Vahel tahaks lihtsalt olla. Mugav või rahul või rahulejäetud.

      Delete
  3. Ja seekord on pildid niiiiiii!
    Eriti see vanni oma ja need kaks selle järel.

    ReplyDelete
  4. Mina olengi tolgus-kolumats. Või noh, kõigepealt olen muidugi ikka seesamunegi vaatleja inimese nahas jne. Ja selle vaatleja ümber on hilbud, mis kuulutavad, et tolgus-kolumats. Praegusel hetkel süvendab kolumatsi-immitsat asjaolu, et ma töötan koristajana ja ka lähen tööle tööriietes ning igapäevaselt ei ole tarvidust ilus ja moodne välja näha. Administraatorina olin natuke teistmoodi riides, lausa viisakalt :D

    Aga. Mul on tegelikult ilusaid riideid ka. Mõnikord võtan vaevaks visata jalast oma liimiplekkidega ja äraveninud tööpüksid, ning valin, millist omaõmmeldud seelikut kanda. Sest kõige sobivamaid riideid teen ma mõnikord ise. Nüüdki on ühed salatirohelised velvetid õmblemisel. Kõige peenema heegeldatud-vilditud jaki olen ise kokku keevitanud ja kui ma ikka tahan midagi tõeliselt ägedat, siis koon-õmblen-värvin-pleegitan nii, nagu keegi seda varem teinud pole. Kriteeriumiteks on sel juhul ennekõike mugavus, sest riie võib ju ilus olla, aga kui ta mind hammustab või pigistab või tal ei ole ÜHTEGI TASKUT! ei ole ta kantav. Niisiis oma kere järgi tegumood. Taskud. Värv (kindlates toonides roheline, oranž, punane, mustrid vms). Tegumoe juures on oluline, et rõivas ei oleks liiga paljastav, millegipärast ma ei talu liiga avaraid kaeluseid ja paljast keskkohta (puusapüksid on ka välistatud, need ei püsi ju üleval). Suvel on muidugi teine lugu, aga kahetsusväärsel kombel on palavaid suvepäevi, mil ma saan poolpaljalt ringi hilbata, jube vähe. Suviti ma võin küll olla nii, et poolteist pisikest riideriba ümber ma meel hea. Enamus aastast on siiski vihm, tuul, külm ja muu jama, nii et mini pole ka viimastel aastatel eriti kandnud. Retuusid on koduriie, väga külma ilmaga võib nad ka pika seeliku alla või pükste alla voodriks panna.

    Kirjutasin siin ise õmblemisest, aga kui ma ikka kaltsukast leian midagi, mis vastab mu kriteeriumitele (mugav! ilusat värvi! taskutega!), ostan ära. Enamus mu garderoobist on kaltsukatest ja vahetustest sõpradega (kes on need vahetatavad riided ka kaltsukast ostnud).

    Üks oluline riietusese on veel - tasku. Kui seda pükste küljes ei ole, on püksid kasutuskõlbmatud. Küll saab aga ise pükstele taskud külge õmmelda. Veel kavalam on õmmelda lahttasku, mis on omaette vöö küljes. Siis saab teda vabalt iga suvalise riietuseseme juurde sobitada. Mina armastan taskuid.

    Mul on teooria, miks osa inimesi armastab avaraid kaeluseid ja mõni jälle üldse mitte. Ma kahtlustan, et see on kuidagi seotud näärmete tööga - näiteks kilpnääre (ja tema naaber harknääre). Ületalitlusega inimesed käituvad hoopis teisiti kui alatalitlusega inimesed. Alatalitlusega (või selle soodumusega) on ainevahetus aeglasem ja püüab säilitada eluks vajalikku sooja. Ületalitlusega (vi sinnapoole teel) organism kütab aga hoolega ja viskab kaelad-õlad paljaks. Ma ei ole sellele teooriale kusagilt kinnitust leidnud ega isegi otsinud. Mõni endokrinoloog võiks kommenteerida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No kui on ebamugav materjal, on automaatselt ka minu rõivaste hulgast väljas. Seda unustasin mainida.
      Aga ilma taskuteta saan elatud küll.
      Kott. Jap, olen kaasaskantava kandmisvahendiga nii harjunud, et muid asju kui võtmed, vahel kaardid ja tatipaber ei panegi taskutesse, isegi kui need on olemas ja piisavalt mahukad.

      Delete
    2. mul on kilpnäärme ületalitlus ja tõepoolest - see diagnoositigi tänu kuumahoogudele ja dekolteega pluusid-kleidid on sestsaadik kõige mugavamad riided, päris kõrge kaelusega asju ei riski naljalt üldse selga panna, kui ma ei taha just valmis olla seda jõhkralt märjaks higistama (aga märgade riietega on vastik ringi käia).

      Kodus on sageli nii, et A. on kahe kampsuniga, mina õhukese hõlstiga - ja siis hakkab mul palav ja ma olen sunnitud ka hõlsti seljast viskama ja paljalt ringi käima.

      Aga nüüd, kus mul on rohud peal, on maailma tasapisi tulnud tagasi selline asi nagu külmatunne, kui see rohi edasi mõjub, siis peab jälle garderoobi ümber korraldama.

      Muide, selle ala- ja ületalitluse kraesse saab suuresti ajada ka selle, kes kaldub depressiooni, kes ärevusele.

      Delete
    3. ... ja paljaks on hea ajada eelkõige kaelad-õlad, sest see ülemine ots on just see tsoon, kustkaudu organism üritab liigsest kuumusest lahti saada. õues kisun seetõttu sageli mütsi peast ära ja salli kaelast ja hõlmad lahti - kuni palavus üle läheb.

      Delete
    4. Et kui talitleb üle, siis oled kõhn ja ärev ja kisud kogu aeg riideid endal õlgade pealt ära ja kui alatalitleb, läheb ainevahetus aeglaseks, mõtted depressiivseks ja külm kahveel?

      Delete
    5. midagi nii jah. ja kui on parasjagu, siis on mõnus. iseasi, et külma-kuumatunne oleneb ka lihtsamatest asjadest, nt ceteris paribus peaks rohkema nahaaluse rasvaga inimesel soem olema, rasv hoiab sooja. a kui keegi võtab juurde just aeglase ainevahetuse pärast, on tal selle lihtsama loogika vastaselt ikkagi külm, organism ei tee eriti kiiresti toidust soojust.

      Delete
    6. depressiooni kohta ma tglt ei tea, aga ärevuse kohta uuris arst konkreetselt siis, kui ta mind diagnoosis, nii et see on nähtavasti ületalitlusega seotud küll.

      Delete
  5. Ja nende normide kohta, mis torkimata jättes kindlasti kurvastaksid: ma arvan, mu elu ongi selle peale üles ehitatud, et norme torkida ja "aga nii saab ju ka!" leida.
    /omaetterääkimise valitseja olen

    ReplyDelete
  6. No ei oska ennast defineerida. Enda meelest pigem lihtne ja tavaline. Riietuses suht sama, tavaliselt tume ja tagasihoidlik. Nii on lihtsam ümbritsevat jälgida. Aga teisel päeval tuleb teine tunne ning selga hästiistuv kleit, kingad, ehted... Enamik lemmikriideid on kuskilt kaltsukatest leitud või siis riidepoe stangedelt allahindluse viimased mudelid, mis ilmselgelt just mind oodanud on.

    ReplyDelete
  7. Mu meelest hiilgav tähelepanek see mulle-meeldivad-sinised-asjad inimesed vs ma-kuulun-nende-hulka-kellele-meeldivad-sinised-asjad inimesed. Et kes näeb iseennast, kes suuremat pilti.

    Ja see tuumik-olendi küsimus, just. Kui selle nn. vaatlejaga kasvõi õhkõrna kontaktigi saad, appikene kui palju sujuvam siis elu on. Aga kontakti saamine, veel enam selle säilitamine, igapäevaselt kasvõi paariks sekundiks kogemine - see on vääääga suur töö, vähemalt minu puhul.

    Garderoobi koostamise põhimõtted? Sinu sõnu kopeerides: teisiti. Sest vaadake kõik - mina! Kasvõi mingi väike detail valesti, ootamatult, kohatult. Märkamatus ei meeldi. Just, et miks ma end sedasi riietega upitan? Intellektist ja tõsiseltvõetavusest jääb puudu? Koht eneseanalüüsiks. Aga enne pean teise kruusitäie kohvi saama =)

    Oot, eelnevast tuleneb ju ka vastus su teisele küsimusele. Mis mu riietumis-stiilil pistmist sellega, kelleks ennast pean. Eriliseks järelikult? Teistsuguseks? No vähemalt ei järeldu otseselt, et teistest paremaks.

    Sekkarist soetatud riideid (loe: kogu garderoobi) tuunin peaaegu iga hilbu puhul. Alati on miskit, mis sissevõtmist ja/või juurdepanemist vajab. Aga kriteerium #1 on materjal. Nagu VVN - kui riidetükk mu ihu vastu hea ei ole, jääb kandmata, olgu kui ilus tahes.

    Nodsu, see avarate kaeluste teooria makes sense. Ainult et sel puhul olen mina erand. Talitlus ala, aga kinniseid kaeluseid ei talu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise arvasin, et need inimesed, kes on üleni: ma kuulun nende hulka..., näevad ennast või seda omadust maru tähtsana. Kuigi see võiks ka tühine olla. Suure pildi (misiganes see on) nägemise alla läheb mumeelest iseendast mitte väga suurte sõnadega rääkimine.

      Delete
  8. Hmm, mu kommentaari viimane lõik sai veidi imelik, kiirustamisi.
    Mis ma tahtsin öelda, oli: Nodsu, su kaeluse-teooria on pädev. Kinnise kaeluse mittetalumine tuuakse lausa kilpnäärme ületalitluse sümptomina välja, muide. Mina kuulun erandite alla. Alatalitlus, aga kinniseid kaeluseid ei kannata. (Mitte et ma üritaks haiguste teemale kalduda, jäägem ikka hilpude juurde, onju =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh põrgut. No mis see siis nüüd on täna, et ma nii pealiskaudne? =) Kaeluse/kilpnäärme teooria pakkus ju välja hoopis Lendav.

      Aga kuna ma siin täna juba kolmat korda tagasi olen, kasutan juhust ja ütlen, et su fotod alati on suurepärased.

      Delete
  9. Tõde on hoopis see, et ei ole olemas sellist tuumikolendit, vaid ka inimese enda sisemine mina on pidevas muutumises, kasvamises või kahanemises, võta kuidas tahad. Me oleme suuremalt jaolt siiski oma kogemuste summa, korrutatuna geenipagasiga ja jagatud keskkonnamõjudega.
    teadvust ei ole võimalik vaadelda lahus selle kandjast ja see, kui drastiliselt aju muutub esimese eluaasta jooksul ja see, et see muutumine pole sugugi ainult kvanitatiivne kasvamine, peaks juba ise vihjama, et ei, tuumikolendit ei ole.

    Või nagu Heinleini jutus "Enese ees ja järel" - umbes, mälu järgi - minu ise on viimane punkt teadvuse laienevas reas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mida on või ei ole võimalik vaadelda sõltub sellest ka natuke, mis vaatlemise eesmärk on. Näiteks kui eesmärk on õppida mediteerima või mingeid väikeseid hingehoolduse nõkse, pidavat tuumikolendite vaatlemine maru tõhus olema. Või neist arutlemine. Vähemalt ma olen nii lugenud.

      Teadvus ja selle kandja. Aga kui sa oled teadvusetu. Näiteks magad. Näed und. Kes seda und näeb?

      Või kuidas sa tead, et sellest, kes sa lapsena olid, sai just see, kes sa nüüd oled. Kui kõik rakud vaheldusid ja aju moondus arenes muutus. Mingi 'vaadeldav' või 'vaatleja' miski jäi ju samaks. Kui mitte loogiliselt, siis kuidagi tunnetuslikultki. Või ei?

      Delete
    2. Magamise ajal ei ole inimene teadvusetu, vaid, ütleme, alateadlik :p.
      Teadvusetuse koha pealt mul kogemused puuduvad, aga väidetavalt on siis totaalne väljalülitus, ainult elutagamise süsteem kuigivõrd töötab, seega ei ole "minu ise" sel perioodil isegi üldse oluline küsimus.
      Eneseteadvuse ehk nn sisemise vaatleja või superviisori tekkeks ei pea ju olema tegemist muudest muutustest isoleeritud osaga, see lihtsalt areneb ja muutub koos ülejäänud ajuga - ja kuna nn algusest võetakse kaasa piisavalt palju uuestisalvestatavaid detaile, jääb mälu/isiksuse/teadvuse järjepidevus täiesti alles. Muide, tõsiasi, et inimesel tekib eneseteadvus alles hiljem, mitte ei ole kohe sündides kaasas, viitab samuti asjaolule, et "vaatlev mina" ei ole mingi absoluutne ja sõltumatu nähtus.

      Moondub nagu moone või? Inimene ei muutu nii äkiliselt või drastiliselt nagu putukad moonde käigus, inimesel on see kauakestev ja pikaldane protsess, ent ka tõugust liblikaks muutumise korral on ikka tegu sama isendiga.

      Delete
    3. jah, ma mõtlesin sama, mis Morgie: et niipalju, kui teada on, ei ole seda vaatlejat, kes endal ja välismaailmal vahet teeks, päris kohe pärast sündimist olemas.

      Elias väidab, et see mentaalne piir inimese sisemaailma ja välismaailma vahel (füüsilises mõttes kahtlane asi: kust algab sees, kust väljas? nahapinnalt? kui ma suu lahti teen, kas siis on välismaailm mu suus? mis hetkest alates on söödav toit "mina", millal veel mitte?) on seda tugevamini ja selgemalt tajutav, mida rohkem käitumise kontrolli inimene endale rakendab - sest kontrollides tekivad kontrollitavale justkui piirid.

      Mõtlesin sellele käitumiskontrollile just eile, mustlastantsuvideoid vaadates. et meie liikumisest on ikkagi näha, et me vaatame ennast kõrvalt. nii palju, nagu traditsioonilised mustlased ei vaata (mingil määral vaatavad muidugi, täiskasvanud inimesed ikka vaatavad, aga määron erinev, nende ühiskond ei nõua nii palju seesmist afektikontrolli, vaid rakendab rohkem välist kontrolli).

      Delete
    4. õigemini, mälu järgi refereerides ütles Elias, et see kontroll ise muutubki sise- ja välismaailma vaheliseks piirikihiks.

      Delete
  10. Kui minu käest küsida, kes ma olen, siis oleneb see olukorrast. Kes ma küsija jaoms tõenäoliselt olen. Muidu olen lihtsalt inimene, homo sapiens sapiens, vt vastav wiki artikkel või mida sa oma küsimusega õigupoolest teada tahtsid? Delfiinidel tekib eneseteadvus oluliselt varasemas eas, kui inimestel. Mille üle me vaidleme?

    ReplyDelete
  11. Mis su garderoobi koostamise peamised põhimõtted on? - pistan selga mis mugav on. Valget ei kanna, ebapraktiline.
    Mis pistmist on sellel, kelleks sa ennast pead sellega, mis sul seljas on? - ma ei tea, kas on pistmist või?

    ReplyDelete
  12. mu vastus sellele "kessaoled"-küsimusele sõltub suuresti sellest, mida minu arust teada tahetakse. no nt kui kuskil pulmas nii küsitakse, siis suure tõenäosusega tahetakse teada, kelle sugulane või tuttav ma olen, mitte seda, mida ma oma olemuseks pean. mulle meeldib, et keeleteadusse tekkis suhteliselt hiljuti selline distsipliin nagu pragmaatika, mis on väärt meeldetuletaja, et lausete otsene semantiline sisu pole kaugeltki kõik, mida lausetega tehakse, ja kui võtta kõik öeldavad laused, siis need, millel peale semantilise sisu edastamise muud pointi polegi, on lausa vähemuses. reeglina on kõne tööriist, millega püütakse mingeid eesmärke saavutada. ja kui kõneleja pole mulle vastumeelt ja tema eesmärgid ei tundu mulle alatud, siis ei näe ma põhjust nende saavutamist saboteerida.

    ReplyDelete
  13. (kui kõneleja ON vastumeelt, siis ma võin muidugi mõnuga jonnida ja teha näo, et tema lausetel on AINULT semantiline sisu. sellist jonnimist kutsutakse tähenärimiseks. ja kui tema eesmärgid on vastumeelt või lausa ohtlikud, siis saan ma end kaitsta, tehes näo, et sain mingil muul moel aru. nt teatud külgelöömisjuttudele olen ma niiviisi reageerinud.)

    ReplyDelete
  14. Vahemärkus: ma vahel mõtlen, et küll ma olen trark.
    Ja siis tuleb notsu.
    =P

    ReplyDelete
  15. Esimene reaktsioon küsimusele "kes sa oled?" oleks minu puhul vist kiunatus "armas aeg, jätke mind vähemalt selle teemaga rahule!"
    Täiesti kõlbab iseloomustamiseks, ideaalne lausa.

    ReplyDelete
  16. riiete valimisest:
    poes valin vaheldumisi taktiilselt ja visuaalselt, viimane käib eriti värvi järgi. See, kumb on esimene, sõltub asjaoludest - vahel jääb ilus värv juba kaugelt silma ja ma lähen näpuga katsuma; vahel on taktiilsem päev, ma libistan hajameelselt sõrme üle riiete ja kui tuleb eriti mõnus aisting, vaatan, kas ka välimus on ok.

    Sobivus loeb ka - ma olen ajapikku õppinud neid asju mitte selga proovimagi, mille värvist ma tean, et näen sellega välja nagu laip; aga mitte ainult. On värve, millega ma näen väga hea välja, aga mis käivad mulle ei tea miks närvidele, vähemalt enda seljas - interjööris v teiste küljes palun väga, las olla.

    Taktiilsele aistingule jääb muidugi alati vetoõigus - ükskõik, kui ilus miski iseenesest ja minu seljas on, ma ei saa kanda asja, mis torgib või ahistab või ajab kohe higistama.

    Visuaalsene aisting saab vetoõiguse enamasti siis, kui ma avastan, et riie on oma liibuvuse kohta liiga lirakas, tähendab, toob liiga palju ihu esile ilma sellele tuge pakkumata - aga reeglina on see liigne liibuvus juba selga pannes tunda, nii et asi ei pruugi vaatamiseni jõudagi, kisun juba enne ära.

    Liiga lotakaid asju mu nägemismeel ei pruugi välja praakida - näen küll, et see asi mind just ei ehi, aga kui on hästi mugav ja mõnus ja turvaline selle kartulikoti sees olla, siis võin kasvõi välja näha nagu heinasaad või prügihunnik. enamik selliseid asju on küll kuidagi isevoolu teed mu riidekappi siginenud - keegi eiteakes on mingi sellise asja mu poole unustanud ja ma ajan selle selga, kui parajasti midagi muud käeulatuses pole, ja avastan, et ohoo, see riie on puhtast mõnust tehtud.

    no ja kodus valin tuju järgi - vahel on isu riietest mingi lugu koostada, minna välja mingis rollis; ja vahel on jälle tahtmine endale lihtsalt võimalikult mõnus kookon teha. Rollirõivastusest on abi näiteks ebakindlas olekus, kui ma inimesi kardan.

    ja siis on maiteamis värvitujud, ma ei tea, millest see sõltub, millal ma tahan kanda halli, millal roosat ja punast. vererõhust? meeleolust? ei tea.

    vähemalt pole nüüd 40+ vanuses enam nii tihti seda, mis noorena, et seisan peegli ees ja hakkan nutma, sest vahet pole, mis ma selga panen, ikka näen peeglist ainult mingit ilgust.

    ReplyDelete