Thursday, January 04, 2018

tuhat nelisada kaksteist

P1030102
vaikelu häguse veiniga


Tegelikult olen ma ju veidi aega muusikakoolis käinud ja kuulunud korraks suhteliselt arvestatavasse koori ja suudan natuke isegi nooti lugeda. Ikka tunduvad muusikat tegevad inimesed nagu sädelevad hõõguvad superstaarid.  Hingematvalt müstilised. Tahaks neid lihtsalt vahtida ja kõrvale vahtida oma taltsutamatut soovi neid natuke servast limpsida.
Mis värk sellega on.


Käisin naiste maailmas (hea algus, onju) läbi kõikide lõhnade osakonna ja võtsin siis varrukast kinni ühel asjaliku näoga neiul ja palusin tal mulle meigialust kreemi soovitada. Sest minaeitea. Sest teinekord tahaks endale meiki teha. Ja kusagil on kindlasti mingid teoreetilised inimesed, kes mukitult näevad välja nagu nooremad ja tervemad versioonid iseendast. Et kõik teevad: o. Tundub, nagu võiks ju. Kui mina endale meiki teen, näen ma välja vanem, haigem ja hakkan kohe otsast lagunema. Niisiis ju ma teen vist midagi valesti. Näiteks äkki peaks mingit nähtamatut möksi panema enne kõiki teisi möksisid. 
Lausun asjatundlikule neiule oma situatsiooni tõsiduse ja mainin, et kuigi vinnid, on nahk pigem kuiv. "See on ainult pindmine kuivus, sest päriselt kuival nahal saa vistrikke olla," on ta mulle kohe tark, nagu teaks midagi.
Naine. Minu vistrikud ei tunne taolist sõnapaari. Ei saa, minu eesel. Mul oleksid reipalt läikivad punapõsksed tukslevad vistrikud ka siis, kui ma oleksin päikesekuivatatud kõrbemuumia, kes tuhastati kolm nädalat tagasi. Need vistrikud ei hooli. See õnnistus paikneb tervenisti väljaspool aega ja tingimusi.
Aga olgu. Sain paar testrit näpu ja olen neid testind. Kuigi ilmselt on kolme totsikut teist ja kolmandat asja veel vaja, et päris oleks. Et peidetud ja kaetud ja hoitud ja kinnitatud ja varjatud ja esile tõstetud. Ja siis see hakkab jälle otsast liikuma sinna poole, et ei viitsi üldse.
Võibolla peaks hea peitekreemi asemel endale lihtsalt parema iseloomu hankima.


Algab meigivideo. Tere tulemast minu meigivideosse. Täna ma näitan teile niisugust nagu ilust inspireeritud ilumeiki, ehksiis mis sobib hästi nunnuks kohtinguks ja teisipäeval nagu tööle minekuks. Hihi:) Ehket, niisiis. Loomulikult esimese sammuna, mida sa kindlasti pead tegema, enne siis selle meigi alustamist, on olla rikas ja ilus 20-aastane.


P1020061
lähme sõidame

Mu viimase aja harrastuste hulka kuulub igasuguste asiste võimaluste vaatamine ja nende mõttes läbi elamine ja siis nurka viskamine.
Vahel surfan ennastunustavalt tundide viisi ja võrdlen tootearvustusi ja erinevaid netipoode ja hindu ja kriteeriume mingit kindlat asja jahtides. Siis suumin välja ja ühendan ära, et mul pole taolist raha. Või isegi kui on, siis see ei ole hea koht selle kulutamiseks. Klõps klõps kümme tääbi korraga kinni ja eluga edasi.
Kuni mingi teine päev tuleb jälle mõte, et peaks totaalselt endale ostma tuhatkolm erinevat vidin jublak seadeldist, mis mu elu kardinaalselt uueks teeb. Või hullupööra hakkama homsest alates hoopis kandma mingeid steitment aksessuaare, milletaolisi mul ühtegi iialgi polnud ole.


Teine tore harrastus on mõelda asjadest, mille peale ma üldse raha ei kuluta. Ega aega. Kui nendest mõtlemine välja arvata. 
Näiteks spaad. Eksole, üks spaa on lihtsalt vannid ja saunad. Ma olen paar korda, kui mulle on küllaldaselt peale makstud, mõnesse sattunud. Lihtsalt eri temperatuuridel vesi ja õhk. Fääntside nimetustega. Ja poolpaljad märjad higised võõrad. Et ma natuke osaliselt mõistan seda pointi, võibolla mingi moment midagi lõõgastab või hakkab hästi poputatud olla korraks. Nagu mingi peen oleks. Aga mulle jääb siiski suuremalt jaolt arusaamatuks, miks selle eest maksta. Oma raha, mis sa oled teeninud ja millega saaks midagi päriselt haaravat sisukat uut erutavat toredat teha. Või miks inimesed ise päriselt tahavad uuesti spaasse minna, kui nad mõnes juba käinud on. Kuidas kloorivesi ja sinusse mittepuutuvate kehade hulgas libe olemine on midagi ihaldusväärset. Kas sellel on mingit pistmist ujuda oskamisega? Neis kohtades ei ole ju arvestatavad ujumisbasseinid. Või saab sealt mingeid priva teenuseid, mis on oma hinda väärt ja kõik need pehmed ihud, mis ligastena basseini ja sauna vahel pläterdavad, on tegelikult sisemiselt valgustatust ja joovastavat ihunaudingut täis. Millest ma aru ei saa. Kas ma keskendun valedele asjadele. 
Ja see kõik maksab ka. Kas kõigil inimestel ei olegi siis kulukaid hobisid või elamises alati midagi väljavahetamist vajavat või minu kontonumbrit?

PC280037
üks jalgpalli värav

Ma ei kirjuta, sest keegi ei loe ja keegi ei loe, sest ma ei kirjuta. Ja tegelikult isegi ei vasta tõele, et keegi ei loe, sest iga kord keegi loeb ja lausa loevad pigem need, kes mullegi loevad. Sest nad ütlevad ja arutlevad ja hästi ometi. Niiet sellega on tegelt korras ju. Aga siiski on vahel selline tunne, et vahet pole ja vaja ka ei ole, sest misiganes.


Üks tore psühholoog ütles/kirjutas, et ekstraverdid räägivad võrreldes introvertidega teist moodi. Nad ei vali oma sõnu hoole ja ettevaatusega ja on väljaütlemistes konkreetsemad. Ma ise ütleks, et see kõnelemise viis on liialdamine. Kõige loomulikumalt tulevad minust välja väited, mis on liialdamised. Üle ääre paljusus. Ma arvatavasti isegi liialdan praegu sellega, kui palju ma liialdan.
Näidisdialoog.
- Mulle küll meeldiks, kui oleks kodus hästi palju erinevaid taimi.
- Sina, jah, kaotad kohe igasuguse mõõdutunde.
- Mismõttes? Kuidas sa saad mulle nii öelda? Just sina peaksid teadma, mul pole mõõdutunnet kunagi olnudki.
---
Või kasvõi see, kui mu mees räägib mulle, et ta nägi õudusund, kus mina vaimustusin mingist väga halvast ideest ja iga asi, mis ta minu ümberveenmiseks ütleb, ajab mind veel rohkem elevusse. Ja hästi õudne uni ikka.
Seega, samuti. Kui endast natuke hale hakkab, on sõnad, mis välja kukuvad: mitte keegi pole kunagi minust hoolinud. See tuleb ära ja pärast võib tulla arutelu, et arvatavasti see lõpuni tõsi ei saa olla ja ehk on tegemist pigem hetkese uitmõttega ja vabalt võiks tõeseks pidada ka ühelt või teiselt poolt vastupidist väidet esitavaid lauseid. Aga need kaalutlevad eri kohti katsuvad arutelud on mu peas sosinal omaette nikerdavad. Kui neid eraldi esile kutsuda ja kuulama hakata. Kõvasti ja vilkuvate tuledega püsti kargav sisekõne on ikka liialdaja: alati! mitte kunagi! algusest peale! lõpuni välja! vahetpidamata! kogu aeg! kõik! mitte keegi! iga kord!!!

Samas jällegi. Võibolla ei ole see ekstravertsus. Äkki on kõigi sisekõnes olemas see bänneritega hüsteerik, kes hüppab esimesel võimalusel kahe jalaga drama nupule. Ja erinevus on pidurdusprotsesside toimimises. olemasolus. kiiruses.

PC280034
mine nüüd



Mis see meiginõks on, millega hoopis ilusaks ennast tehakse?
Kas sa tead kedagi, kes meelega spaades käib ja kas sa saad temast aru?
Kui tihti sinu sisekõne liialdab ja kuidas sa sellele jälile saad?

30 comments:

  1. * Minu sisekõne ei liialda, vaid vähendab. Ma võin valust täiesti nõrk olla, mitte olla võimeline kummardama, iga kõvem heli on "Ära. tee. palun." (tasakesi ja hüümärkideta öelduna, sest ma ei jaksa rohkem) ja mu sisekõne, kui ma seda ei valva ja ei mõtesta, on: "Mul natuke pea valutab."

    * Ma ise ei maksa spaade eest, aga phmt mulle meeldib vesi. Elik kui mulle öelda, et tule, teen välja, mina mõtlen, kuidas seal saan palju eri vees vedeleda ja ok, ujuda väga mitte, aga see-eest teeb keegi massaaži - ja olen päris hea meelega nõus minema.
    Mu enda loogika oleks küll maksta pigem veekeskuse eest (sest odavam ja rõõmu umbes sama palju), aga kui keegi välja teeb, miks ei.

    * Mul läks aega, et oma näole sobivalt silmi värvima õppida. Nii umbes 4 aastat - selgus, et alumist joont pole vaja, see-eest ülalaule võib vedada mehiselt paksu triibu. Huulevärviga sain asjale varem pihta: kõik dramaatilised punased ja rõhukad tumepruunid võivad ju teoorias olla, aga kui mul on praktikas eesmärk enda jaoks ilus olla, tasub huuled nende loomulikust toonist HELEDAMAKS värvida.
    Vinnide peitmine oli küll keeruline. Nagu sure maha keeruline. Lõpuks leidsin, et peidan peitepulgaga ära ja panen jumestuskreemi peale ja käib küll.
    Nüüd mul pole enam vinne, kadusid ära koos rõhukate hormoonidega. Et keppi saamine aitab vinnide vastu? Ei. Raudselt mitte. Aga seksi mittetahtmine tekitab küll sileda naha.
    Nüüd on mu põhitegevus enne BB kreemi (CC kreem ilmselt oleks ka teema, aga enne mul tuleb BB kreemide varud ära kasutada, täh!) silmaalustele peitekreemi panna. Muidu on ikka päris aukus.
    Pidulikul puhul on kunstripsmed teema. Vahel teen suitsusilma (juutuub tutorialid ftw!) ja kulme üldse Browhouse'is kord kuus.

    ReplyDelete
  2. mulle ka meeldib liialadada ja ma ise arvan, et ma pole draamatseja. nüüd siis selge, ekstraverdi asi. ma teistele rääkides liialdan selle pärast, et siis nad kuulavad suurema huviga. aa endale liialdamine lihtsalt tuleb. võiks ju vähemaga leppida, aga kui tuleb siis tuleb.

    selle spa jutu kirjutasid sa mu selle spa jutu pealt maha, kus kõik pärast tulid ja ütlesid, et mismõttes, kloorivesi ja libedad ihud on maailma parim asi.

    meigireklaamides on ka alati nood, kes end vanemaks meikida tahavad. kunagi pole old, et vanaema teeb meigi ja kortsud läind nigu niuhti. aa ma sain sõbrantsilt lush-ist proovimiseks mingi primeri, mis on jummala vahva asi. primer teeb näo ühtlaseks, aga ei värvi. kasutatakse peale niisutavat kreemi ja enne neid bb-sid ja jumekaid. nimi on magical moringa. aga sulle ei pruugi see sobida, sest mul vist on rasune nahk, aga vistrikuid väga ei ole. vinnide kadumise ja seksi mittetahtmise koha pealt olen vvn-ga nõus. pole oluline, kas sa saad seksi või ei, peaasi, et sa ei tahaks rohkem kui saad, siis ei teki vistrikke.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Manjana, see su viimane lause on Nobelit väärt.
      =)

      Delete
  3. Spaadest lugedes on küll tunne, et milleks. Võõrad inimesed ja mingid protseduurid, mille käigus hakkab kardetavasti igav, sest raamatut ei saa lugeda, võib märjaks saada.

    Aga korra tegi onu oma sünnipäeva Pühajärve puhkekeskuses, kus me mulistasime mullivannis ja ujusime basseinis, lõpuks sõime kohvikus ja siis oli päris tore. Rahvast peale meie väikese seltskonna peaaegu polnudki ja bassein oli ujumiseks küllalt suur. Aga äkki see ei olnudki õige spaa, vaid hoopis ujula.

    Mul on üks lemmikmeiginõks see, et ma segan jumestuskreemi päevakreemiga (mille ma kunagi mingil laadaloteriil võitsin ja siis mõtlesin, et kasutaks ära ka, mis ta seisab niisama). See teeb pigmendikoguse hallatavamaks ja on vähem seda jama, et värv kuhjub kortsudessse jms ebatasasutesse.

    Kasutan ka seda meigialust geeli, lootes, et see pahteldab vaod ja urked enne kinni, kui ma pigmentidega peale lendan, aga ega ma tglt öelda ei oska, kas kasu ka on.

    Musti silmaaluseid heledaks värvida on samuti hea mõte (kui on aukus silmad), aga oleneb väga vahenditest. Mõni peitepulk või asjandus kuhjab ka seal pigmendi vagudesse (ja silma ümber on PALJU vagusid) ja siis on veel hullem kui enne. Ütleks, et vedelam on parem, aga vbla oleneb konkreetsest tootest.

    Ja siis armastan ma veel põsepuna, see teeb väga kerge vaevaga palju elusama välimuse. Seda ei ole raske sihtida, ei ole vaja sellist tapvat täpsust nagu silmade ja huulte juures, ja töötab nii hästi. tähendab, selliste kollakashalli jumega inimeste peal nagu mina.

    Ma tõmban teda hästi õrnalt ka silma kõrvale oimukohtadele.

    NB, kõiki mu soovitusi tasub lugeda arvestusega, et mul praktiliselt puuduvad tavameigikogemused, ma olen ainult esinemiseks meikinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Teemal "silmaümbruse-peitekreem" - ma kardan, et sul on selle vedeluse koha pealt õigus.
      Siis SEEPÄRAST meeldib mulle peaaegu-otsas-vana-silmaaluste-varjude-petja oluliselt rohkem kui uus-peaaegu-täis! Uus on ju tahke!
      Õnneks ma väga nõudlik ei ole, ühe tahke pulga jaksan veel ära kulutada, enne kui täitsa kortsu lähen ja enam ei tohiks =P

      Delete
    2. Aukus silmade peale ma just mõtlesin ükspäev. Äkki see on sedasorti asi, mida märkab ainult nende silmade omanik, kui ta peegli ees selle märkamiseks passib. Sest mulle ei meenu, et ma oleksin kohanud väga paljusid inimesi, kellel on märkimisväärselt aukus silmad. Igatahes olen ma kohanud rohkem inimesi, kes leiutavad viise selle peitmiseks või muretsevad, et peita ei oska.

      Delete
    3. No see ei ole konkreetne "kui silmad nii aukus ei oleks, oleks ilusam".
      On raasike üldmuljet, mis paar-kolm-viis kraadi paremaks läheb 100 punkti süsteemis =P

      Delete
    4. Ma hakkasin esinemismeigi vajadust tõsiselt võtma just pärast seda, kui ühe meigita esinemispildi peal nägin välja nagu kooljas või üks väga kahvatu muumia: pmst pealuu, nahk peale tõmmatud, kui hoolega vaadata on kuskil sügaval mingid silmad ka, aga selleks peab ikka väga hoolega vaatama.

      Ereda valguse värk, tavalise valguse käes on nagu näos ikka mingeid nüansse ja jumet ka, aga valge valgus - olgu prožektor või ere päike - tõmbab kõik ühtlaselt plassiks, aga reljeefi toob esile. Tulemus: elus pealuu.

      ma olen muidugi eriliselt ebafotogeeniline ka, haruharva, kui ma kuidagi inimese moodi pildile jään.

      no vt siin pildil näiteks, kusjuures siin ma vist isegi olin natuke meikinud, aga ikka on kooljanägu peas:
      http://www.wikiwand.com/et/Saltatriculi



      No ja teine hea põhjus vabaõhuesinemise eel meikida on tglt see, et ma kasutan siis kohe päikesekaitsekreemi jumestuskreemiga segamini. ja nii kaitseb meik mind ka kõrbemise eest.

      Delete
    5. aa, ja aukus silmi märkab ka neid ekstra passimata siis, kui on vaja silmi värvida. näiteks ei saa ma kunagi tõmmata sellist viiekümnendate stiilis lainerijoont, mis ulatuks silma välisnurgast poolde oimu, sest minu ehitusega ei saaks seda joont ilma jõnksuta tõmmata, silma välisnurk on nii sügaval, et kui hakata joont pikendama, tuleks kohe jõnks sisse.

      vbla pole selle nimi ka "aukus silmad", vaid "eenduvad kulmuluud" näiteks. mul on kõik silmaümbruse kondid hästi tugevalt esil.

      Delete
  4. Meiginõksudest ei tea ma midagi. Spaadest üldiselt ka mitte. Aga liialdamisega on mul hästi, isegi väga hästi. Ma aeg-ajalt ikka üritan ennast kontrollida, et liialdamine päris üle võlli ei läheks. Sisekõne-liialdamist deprekavabal ajal väga pole, aga suhtluses küll lausa pillavalt. Jälile saan nii, et mõnikord ka natuke jälgin, mida räägin ja avastan üllatusega, et "mida vanemaks isa saab, seda kiiremini ta noorues jooksis" (Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses). Tavaliselt elab minu sees väike lobamokk, kes enne ütleb ja siis mõtleb. Kui üldse mõtleb. Vahel ilmub välja Vaatleja ja siis need liialdamised ilmsiks tulevadki. Lobamokk aga arvab nagu Manjanagi, et vestluspartneri huvi nimel võib ju kõike suuremaks ja ägedamaks kruttida?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siin tuleb teha vahet sisekõne ja reaalse suhtluse vahel teiste inimestega. Need on kaks täiesti erinevat asja, omavahel võivad mõnikord suhteliselt nõrgalt seotud olla. Sellepärast on ka mõnedel inimestel lihtsam asju endale selgeks saada, kui nad saavad seda vestluses teha. Sest üksi oma peas on sisekõne mannetu ja küündimatu, aga vaata, teise inimese kuuldes (ei pea isegi midagi vastu ütlema) saab tõelise hoo sisse. Selle fenomeni tõttu on tööd ka psühholoogidel jne.

      Delete
    2. mul on sisekõne ja suhtlusega vastupidi - sisimas võin rahumeeli mõelda "KEEGI ei armasta mind!", aga päriselt kõneldes, olgu suuliselt või kirjalikult, tuleb mingi õudne pedantsus peale, justkui olekski võimalik end päris täpselt väljendada (hahaa).

      Delete
    3. Mul on samamoodi nagu Notsul. Sisemonoloog on juba kuueaastasest peale üsna byronlikult dramatiseeriv, aga (ma loodan, et) teisteni jõuab sellest üsna vähe. Ja ma olen ikka täisintrovert. Nii et statistika mõttes kommenteerin.

      Delete
    4. ilmne sümptom on see, et väiksena võtsin ma "Muumipapa memuaare" puhta kullana. liialdused? mis liialdused?.

      Delete
  5. Ma olen spaade koha pealt nõus. Olen käinud, aga ikka väga raske südamega. No ei tõuse käsi maksma mingi 150 euri, et ööbida ja käia saunas.

    Minu tööandja kinkis mulle spaasse minemise kinkekaardi ja ma nüüd mõtlen, millal ma sinna lähen ja kellega. Aga eriti millal, sest ma tahaks, et seal oleks peale minu umbes 0 inimest. Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen, et tuleb mingi must inimene oma ihuga ja leotab ennast seal minu kõrval, intiimkehaosade mahlad ringi loksumas, paks varbaküüs ligunemas.

    :s

    ReplyDelete
    Replies
    1. Anonymous23:39

      Sa käid 3 sotti/öö spaades v? :D Minu meelest saab siin mingi 125 eur/ öö eest juba väga vinge asja ja kui pool veel sõbranna maksab, siis läheb ju vaid kuus kümpi :)

      Delete
  6. Sa oskad nii kenasti küsida, kohe kisub vastama =)

    1. Meiginõks, millega end ilusamaks teen: 8-9 tundi sügavat ööund. + Instant Radiance Lotion.

    2. Tean mitut inimest, kes meelega kloorivesi-libeded-kehad-spaades käivad. Ei, ma ei saa neist aru. Aga nn. jaapani spaad, neis olen käinud, meeldib. Privaatne tünn, eelistatult õues, privaatses varjualuses.

    3. Sisekõne, hmm. No näiteks kui tekib Situatsioon, on mu sisekõne reeglina vait nagu sukk, rääkimata liialdamisest. Paari tunni möödudes hakkab ta tasakesi pihta, et oot, kuule, mis SEE nüüd oli. No ja siis ta kerib ja kerib ja päeva lõpuks saan minagi lõpuks aru, et mulle tõmmati kott pähe. Kuna tõmbajat pole üldjuhul enam käeulatuses, käib sisekõne viimaks vaikselt maha. Aga hoidku selle eest, KUI juhtub käeulatuses olema =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, Avon. Kas selle proovida saamiseks peab tundma kedagi?

      Delete
  7. Minu meiginõks on mineraalpuuder (nt Artdeco). See katab naha punaseid ebakõlasid ja ravib ka nahka. Alates sellest, kui eksämm kunagi 10a tagasi mulle esimese mineraalpuudri kinkis, kadusid mul kõik vinnid ära. Ja ma ei oska ega taha mingeid jumestuskreeme-primereid, mis elu keerulisemaks teevad ja naha rasvaseks, niiet katsuda ei julge. See mineraalpuuder on küll üdini kerge naha peal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. meigikrunte on selliseid ka, mis ei ole üldse rasvased. kunagi, kui ma esinemismeigi komplekti koostasin, müüs üks müüja mulle pärast mulle otsavaatamist kohe matistava geeli, rasusele nahale mõeldud. läbipaistev geel. kui mul tuleb esinemisnägu vahel ülehelikiirusel pähe teha, siis ma piirdungi meigipõhja tehes sellega, sest loodetavasti natuke tõmbab ikka siledamaks ning sellega on vähem mökedamist ja vähem ohtu vigu teha - ja siis juba joonistan sinna peale vajalikud näojooned ja tõmban laia joonega põsepuna.

      Delete
    2. ahjaa, see minu läbipaistev meigipõhi on Body Shopi oma, teistest ei tea.

      Delete
    3. Ma kunagi lugesin mineraalpuudrite kohta. Sain ainult rohkem segadusse. Jääb suht arusaamatuks, mida puudritest rääkides mineraaliks nimetada. Või kust läheb mineraalpuudri ja mitte sugugi mineraalpuudri vaheline piir. Mingit kiviteadust seal taga ei ole. On ainult turundus.
      Aga kunagi mul selline puuder oli küll, mis nagu vinne vähendas ja naha rõõmsamaks tegi. Niiet mingi iva seal on.

      Ma sain prooviks ühe sellise primeri, mis katab näo nagu pehme plastikukihiga. Väga kummaline elamus. Pole veel täismeigi alla seda proovinud, taolised pidavat koos jumestuskreemiga maha rulluma.

      Delete
    4. too body shopi primer jätab naha peal umbes samasuguse tunde, nagu need päikesekaitsekreemid, mis on matid, mitte läikivad. nt nagu eucerini 50+ faktoriga näole mõeldud päikesekaitse.

      st on tunda, et mingi kiht on peal, aga see ei tundu mitte rasvane-kreemine-kleepuv, vaid justkui... tolmune?

      Delete
    5. Mineraalpuudris ei ole tavaliselt talki ja ta ei ummista poore, tavapuudril võib sees olla igast jura. Näiteks siin meie enda kodumaine Ontic Mineralsi puuder, TÜ-s keemiadoktoriks õppinud daami väljatöötatud bränd (täitsa tean isiklikult ja julgen alla kirjutada) - kindlasti Tartus ka müügil. http://www.onticminerals.ee/et/c/veatu-mineraalne-pohi Tellides miskit muud, saab isegi soetada kodulehelt testreid minu teada :)

      Delete
    6. küll see kosmeetikakeel on keeruline. talk on ju muidu mineraal mis mineraal, aga puudris, näe, ei ole.

      Delete
  8. Meigiteemal veel: lugesin hiljuti (vist oli Vogue) erinevate metropolide viimase aja meigitrendidest. Seal mainiti, et jumestuskreem (rääkimata silmaümbruse peitekreemist) pole pariisitaride hulgas enam in. Et ongi trendikas selline väheke väsinud ja magamata välja näha, tumedate silmaalustega - muuhulgas vihjena aktiivsele armuelule.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja üldse - kes tahaks endale 20-aastase silmaümbrust. Need, tibuksed, ei tea ju ilmast ega millestki.

      Delete
  9. Anonymous08:53

    Meiginõks on Joe Blasco, aga tuleb leida väga täpselt õige toon. Parem, kui mõnes salongis õiges valguses professionaal katsetab ja määrab.

    ReplyDelete
  10. Mina näiteks käin iga päev vaatamas, kas sa oled bloginud ka, sest äkki oled ja see oleks ju nii mega.

    Aga kaasa rääkida ei oska, sest ma ei meigi end, sest ma olen laisk. See, et ma viitsin heal juhul kord kuus lasta ripsmeid püsivärviga tumedamaks teha, ongi see kõik. Talvel jään isegi jalgade epileerimisega laisaks, nii et nende iluprotseduuridega on mul, nagu on. Kui mingi päris pidu on, siis panen kulmupliiatsit ja värvin ehk ripsmed päriselt ära, aga muud ikka ei tee. Vahel olen mõelnud, et peaks, aga siis peaks jälle kurssi viima end kõigi nende asjadega ja laiskus tuleb vahele.

    Aga sisekõne on mul takistav. VVN-iga teatav paralleel, vahel ma näiteks täiega tahaks abi, aga mu sisemine mina ei luba seda küsida, sest ma PEAN ju tugev olema. Küll lubab mu sisemine mina hiljem teise inimese peale solvunud olla vms, sest mis ta siis on nii loll. Aga ma võin üleni valutada ja sisekõne teeb ikka, et "nii hull ka pole ju, proovi nüüd natukenegi olla, inimesed vaatavad". Samas kui nälja ja väsimusega on igati ok jonnima hakata, sest kaua ma pean kannatama.

    ReplyDelete
  11. Ma tahtsin lihtsalt vihjata, et mina näiteks olin väga üllatunud KUI suur mõju on põsepunal. Muu on teoreetiliselt ikka teada - et joonista silmad suuremaks ja huuled punasemaks. Aga põsepuna. Natuke põskede peale ja kohe on elusam ja rõõmsam välimus.

    ReplyDelete