pinni ja panni

P1260488
unenäovabrikust hullud uned tulevad


Mind pole ammu olnd, sest ma olin ära rännus. Kes instas mind falob, muidugi teadis sellest. 
Niiet. 
Igatahes. 
Ahjaa. Ma siin mõtsin. 
Ööbisime mitmes kodumajutuses, üks toredam kui teine. Ühes neist oli ühikalaadne kord. Mitmel pool manitsevad sildid sellest, kuidas olla. Näiteks soovitati köök endast jätta niisugusena, nagu sa tahaksid selle eest leida. Mis on vägagi eksitav. Isegi, kui meelevaldselt oletada, et jutt on just selle puhtusest ja korrast, mitte martsipanikringlite ja auravate kohvide arvust. 
Mulle näiteks korrashoiu mõttes meeldiks eest leida köök, kus on paar pesemata nõud ja mõned asjad veits laokil. Mõni kapp lahti. Midagi kellelgi veel käsil või lõpule viimata. Ma tunnen end taolises (eriti võõras) köögis kohe eriti hästi. Liiga puhtad lagedad köögid on kõhedad. Tekitavad kuidagi räpase tunde.

Teatavasti saab inimesed laias laastus jaotada kaheks: need, kes suudavad hoiduda oma nõude kohe pesemisest. Ja arutud tõmblejad. Kui kuulud viimaste hulka, on järgnev kirjatükk just sulle. Tähendab. Ma ei taha öelda, et ma tahaksin sulle ette öelda, kuidas sa peaksid oma elu elama. Eks me kõik oleme vabad tegema omi valikuid. Isegi, kui teinekord on need pigem närvihaigetele friikidele omaseid valikuid. Ma pole siin kellelegi ettekirjutusi tegemas. Ma lihtsalt tahaksin tutvustada asjade tegelikku külge. Et kui keegi on huvitatud, kuidas päriselt on.
Miks tuleks hoiduda nõude pesemisest vahetult pärast sööki.
  • Leiba tuleb luusse lasta. Juba vanad eestlased teadsid, et toidukorrale järgneb sama loomulikuna õige magus puhkehetk. Kindlasti oled isegi tähele pannud, et vahel hakkab pärast söömist nagu veidikene jahe ja haigutus kipub peale. See tuleb sellest, et keha ressursid on paigutatud toidu seedimisse. Selleks perioodiks tuleb aeg maha võtta, külg maha toetada ja tegeleda nende vähem ressurssi kulutavate tegevustega. Sobilikeks on näiteks uinak, raamatu lugemine või hajameelne mõtisklus tolmust ja ilmaruumi lõputusest. Tormata otse lauast tõustes vahetult järgmiste askeluste ja toimetuste kallale väsitab niigi kurnatud keha üle ja võib kaasa tuua mitmesuguseid sisemisi pingeid. 
  • Eluruumid peavad alati sisaldama pesemist vajavaid nõusid. Taoline nõue kehtib peamiselt kahel põhjusel. 
    • Esiteks on küllaldane hulk pesemata nõusid vajalik selleks, et oleks võimalik vaheldada keskendunud töötegemist nüride majapidamistöödega. Neile arukamatele meist, kes töötavad oma peaga ja sooritavad iga päev vähemalt mõned tunnid keskendunud tööd, on hästi väljapeetud pausid ülimalt olulised. Silm tahab arvutist puhata ja jalad sirutust. Pausid on loomulikud ja samas vältimatud. Nende täitmine järgmise snäki või veel rohkema ekraanile vaatamisega (9gag, fb, sarjad) on aga teatavasti väga kahjulik ja töötab risti vastupidiselt pausi mõttele. Kuni elamises leidub loputamist vajavaid kohvitasse ja leos ligunevaid riisipotte, on tõhusate töötundide vahepalad sisustatud millegi hoopis vahelduvamaga. Pealegi - ei tahaks olla ju mõni taolistest, kes hakkab töötegemisest närvide puhkamiseks üleni küürima midagi, mis juba on puhas.
    • Teiseks on pesemist vajavate nõude ja muude ootelolevate lihtsamate tööde konstantne kohalolu vajalik tõhusaks lapsevanemluseks. Teatavasti vajavad lapsed (ja muud lihtsad olendid) lisaks toidule ja nutitelefonidele ka küllaldaselt armastust ja mõistliku hulga hooletusse jätmist. Just selle mõistliku hulga hooletussejätu tarvis peab sul alati olema midagi muud, millega end hõivata. Hingata oma lapsele kuklasse, kui ta kodutöid lahendab, võpatades iga kord, kui ta valet tähte hakkab peaaegu kirjutama, või sundida oma ürgvõimsat pilku tema silmisse, kui ta oma niigi keerulisest päevast sulle jutustab, on liiga palju. Sina oled liiga palju. Kes suudaks taolise ülehoole all üldse normaalselt mõtelda. Leia ettekäändeid tekitamaks lapse toimingute saatmisest tervislikku distantsi. Anna talle ülesanne kätte ja lase tal seda omapead teha, kuni sa paar kahvlit puhtaks pesed. Esita talle küsimus ja lase tal rahus rääkida, kuni sa resti pealt kausse kappi laod. Proovi olla, eksole.
  • Pikalt sundasendis töötamine on väga kahjulik. Arvatavasti tegid sa endale ise süüa. Isegi, kui see oli kilepakendist eilase võiku välja urgitsemine või nuudlitele vee peale valamine. Söögivalmistamine on kehale ränk ebaloomulikes poosides vaevaline töö. Kokkamise ajal peab enamasti seisma ja kuhugi vaatama ja hoiduma igasugustest muudest asenditest. Jalad väsivad, puusad muutuvad ebamugavaks ja pinged alaseljas kuhjuvad. Õla-kaelavööndist rääkimata. Lisaks on nahale kahjulike veeprotseduuride konsentratsioon toiduvalmistamise perioodil selgelt üle soovitatud piiride. Eriti meie talvesid arvesse võttes. Hakata pärast sööki kohe edasi end sundima neisse samadesse köögi-asenditesse ja seisunditesse on otsetee rühi- ja nahaprobleemide kiiresse süvenemisse. Õige on teha söök ära, seda süüa ja siis kohe kraanikausside juurest taganeda. Oma ihu eest tuleb hoolt kanda.
  • Tervisliku ja tasakaalustatud toitumise alustala on selgelt eristuvad toidukorrad. Toidukord algab, siis see leiab aset ja seejärel on see lõppenud. Ilmne tõend toidukorra hiljuti lõppenud olemisest on tarvitatud toidunõu. Kui taolise päevakavas nii tähtsa sündmuse asitõendid kaotada, võib kergesti tekkida segadus - millal ma viimati sõin? mida ma sõin? kas ma üldse kunagi midagi söönud olen? äkki peaks midagi suhu pistma? Vägagi hukatuslikud küsimused. Eriti stressisööjatele ja rööprähklejatele. Järg kaob käest, kui iga puudutatud pind selle juurest ärapöördumisel tagasi tema algasendisse viia. Visuaalsed järjehoidjad ümbritsevas ruumis säästavad palju metakognitsioonile kuluvat energiat, väldivad asjatut segadust ja see vabastab mõtetes ruumi kõigele tähtsamale.
  • Iga asi omal ajal. Tulevike pärast põdemine ja veel mitte juhtunud olukordade pärast mure tundmine on katk, mis varjutab oma koormaga moodsa inimese igat käesolevat hetke. Asjad, milledeks puudub veel ainumaski tarvidus, tuleb jätta kiskumata. Tegeleda tuleks nendega siis, kui nendeks on kätte jõudnud paras aeg. Kui on öö, ei lahenda päevaseid küsimusi. Kui on kõht täis, ei tekita puhtaid nõusid juurde. Milleks sulle nüüd puhas taldrik? Sul ei ole seda praegu vaja. Sinu vajadused on juba ära rahuldatud ja on täiuslik aeg olla rahul. 
Nõude kohe ära pesemisest hoidumine ei pruugi olla lihtne. Aga olles piisavalt palju harjutanud ja andes endale ruumi ka eksimusteks, on igaüks võimeline sellega toime tulema. Alguses võib proovida ainult üht liiki nõudega või esialgu kõigest hommikusöögi asjad laokile jätta. Ole enesega kannatlik ja lase kogenumatel end suunata. Intervjueeri mõnd oma kolleegidest, kelle töölaual on pesemata kohvikruuse. Pane tähele kuivava pudrukausi kõrval raamatut lugevat noorukit. Tee endale märkmeid sõbra kraanikausi sisu kohta. See, et on nii palju inimesi, kes taoliste asjadega toime tulevad, on tugev tõend, et ka sina saaksid sellega hakkama. Julget katsetamist.

P1260487
hea jutu tool


Feedlys on üle saja asja lugemata ja üle jupi aja trennis olla oli üldisele jaksule natuke üllatav. Kuigi kogu soe maa sai veedetud ülesmäge matkates. Ma kah ei tea. Mul oli umbes kaks mõtet veel, aga las jääb.

Comments

  1. Pesemata nõusid on ka hea kasutada last koduülesandeid lahendama motiveerimaks: "Kas hakkad koolitöid tegema või nõusid pesema? Vali ise!" Ja kui ta siis peakski ootamatult valima nõudepesu, oled ikkagi kasudega olukorrast välja tulnud. Viimase ärahoidmiseks tasub siiski kraanikauss korralikult nõusid täis hoida.

    ReplyDelete
  2. üks mu sõbranna sattus korra sõnelusse oma korterinaabri peikaga. peika pidas vajalikuks talle loengut pidada, et ei ole ilus oma musti nõusid elutuppa laokile jätta, sest see segab teda (peikat) ja korterinaabrit (peika pruuti).

    mu sõbranna apelleeris jälle sellele, et see elutuba on juhtumisi just see tuba, mis on selles korteris tema tuba, mis siis, et teised seda vahel ka elutoana kasutavad; õigemini - just sellepärast, et teised seda elutoana kasutavad, on tal vaja märgistada oma reviiri, nii et tema pesemata kohvikruusid teenivad tähtsat eesmärki.

    ReplyDelete
  3. Teine lugu meenub ajast, mil mu vennake jagas kellegagi korterit ja ühest hetkest alates nad enam lihtsalt ei saanud nõusid pesta, sest kraanikausis oli nõude vahel hakanud väike sidrunipuu kasvama ja ei saa ju hakata elu hävitama.

    elu teemal - üks tuttav bioloog rääkis, kuidas neil oli laboris kohvikannus kohvipaks hallitama läinud ja keegi pole viitsinud seda kannu pesta. Millalgi tekkinud kannu kõrvale hoopis silt "Anna elule võimalus!"

    ReplyDelete
  4. Hea katse :) aga Sa ei müünud mulle ideed maha:) Minu arusaam rahust, laiskusest ja minnalaskmisest ja puhkamisest on vastupidine. Tee kõik ruttu ruttu ära ja siis tuleb.... mõnus lebo:)

    Potid ja pannid pesen ma enne , kui söömagi hakkan. Ja need paar taldrikut ja nuga-kahvlit peale söömist. See ei vääri ju mainimistki, paar minutit ja tulemuseks süümepiinadeta südamerahu ja õigus täielikuks puhkuseks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tee kõik ruttu ära, siis tuleb lebo. Olen ka seda lähenemist kuulnud, tõesti. See tähendab, et igal ajahetkel peaks olema kõik tehtud, mida vähegi ette ära teha saab. Ja enne lebot tulla ei saa, kui need asjad on tehtud.
      Aga alati on midagi, mida saab ära teha. Igavesest ajast igavesti on asju, mida saab ära teha tehtuks enne lebo. Peale nõudepesu võiks ju kraanikausi ära pesta ja külmkapi ja köögipõranda. Ja tegelt on söögilaud natuke purune ja vaata ometi seda elutoa vaipa ja millal sai viimati aknaid pestud ja.... Nii ei jõuagi leboni. Piir tuleb kusagile tõmmata. Näiteks viimase ampsu järele. Täpselt paras koht muarust. Ette ei tee. Teeb, kui tahab või kui on vaja.

      Delete
    2. Nõus. Piiri on vaja. Näide mitte küll ainult nõudepesust, aga samadele järeldustele jõuab välja. Mu kusntnikust sõbranna, koduperenaine, ei ole maalinud juba aastaid. Sest maalima ei saa ju hakata, kui kuskil miski kripeldab - pesemata nõud, sorteerimata (või koguni pesemata!) pesu, lapsest laokile jäänud mänguasjad, talveks ära panemata suveriided, pesemata aknad, vananenud ja lapse ning kassi poolt rikutud tapeet, valet värvi köögilaualina... Loetelu on lõputu. Mina olen võimeline kunstiga tegelema peaaegu igasuguses ümbruses ja seetõttu on mul oma paarkümmend väikest näitust kirjas. Igast aastast midagi, mõnest lausa mitu. Aga tema elab pidevas remondis sest "ümbrus ei tohi häirida, kõik peab olema korras ja ilus!" ning "pere ei saa enda järelt koristamisega ise hakkama". Lausa kahju kohe, kuidas talent hääbub igapäevatoimetuste varju. Olen mitu korda näinud, et ta on molberti välja võtnud, lausa õlivärvitörtsud paletile pigistanud ja siis need värvid seal kuivavad ja lõeuendile ei saa kriipsugi, sest miski väline kogu aeg häirib. Lõputu kasimine ja korrastamine on kurjast, ma ütlen. Igale asjal on oma mõistlikkuse piir.

      Mis aga puutub minu nõudepesusse, siis hetkel ei ole mul veekraani. Kauss on liiga madalal (hakkab seljale), aga kõrgemale ei ole seda antud kitsas ruumis ka kuhugi panna. Ning vett peab kannuga soojendama ja muu jama. Nii et nõudepesu toimub siis, kui ma tunnen ennast piisavat tugevalt selle töö tegemiseks (selg ei valuta, ei ole liiga väsinud vms). Või on mõnda pesus olevat anumat hädasti vaja. Enamasti peseb mu nõud hoopis ema, kes siit iga päev korra läbi astub, et edasi igapäevasele metsakõnnile minna. Temal oma kodus mingeid kohustusi pole (elab vanema tütre perega), soojas vees solberdamine talle lausa meeldib (haigetele kätele on soe hea) ja paistab, et selg ka haige pole. Minul hakkab selg mõnikord juba 5 minutiga pooleks minema... Vanainimesega on küll see häda, et osad nõud tuleb pärast üle pesta, aga mis sest. Tema ise on väga rahul, et saab last aidata.

      Ohh, ma ei jõua ära oodata, millal saaks voolava vee all nõusid pesta! Nõudepesumasina vajadusest ma ei saa üldse veel aru.

      Delete
  5. Minu jaoks on nõudepesu sageli asi, mida teha, kui ma midagi muud ootan. Kohvivee keemamineku või saia röstimise järel.

    Ja nt koogitainased nõud saab just sel põhjusel pestud sel ajal, kui ma passin küpsevat kooki ega riski köögist ära minna.

    Meil on veel see eripära, et me vist peseme vähem nõusid kui teised. Näiteks taldrikut, mille pealt ma olen lihtsalt võileiba söönud, ei pea ma vajalikuks pesta, kui see just eriliselt lögane võileib ei olnud. See taldrik peab lihtsalt ootama järgmist võileiba või mingit muud toitu. Sama lugu on minu teetassiga - kui ma jõin sealt enne teed, miks ma ei võiks sealt järgmist teed juua?

    Kohvitassi pesen enne uue kohvi tegemist, sest mulle meeldib keeduspiraaliga kohvivett keeta ja pätikat teha. Kahe kohvi vahel jõuab tassipõhjas olev paks just parajalt tihkeks muutuda, et teda oleks mugav komposti panna.

    ReplyDelete
  6. Nii head nõu pole ammu saanud. (nõud-nõu. Ha!)
    Anyway. Osake minust kuulub nende "arutute tõmblejate" kategooriasse, aga nõudepesemise teemal olen sinuga täiesti ühte meelt. Sest söömine on selline... kuidas nüüd öeldagi... spirituaalne tegevus mu jaoks. Sellele peab pühenduma. Nii nagu ka söögitegemise protsessile - pole nii, et laksad tagantkätt midagi pannile. Ühesõnaga, vahetult peale viimast ampsu lauast püsti kargamine ja kraanikausi juurde tormamine on siin majas keelatud, kuna lõikab söömis-rituaali jõhkralt läbi.

    Osa söögitegemiseks kasutatud riistu pesen kokkamise käigus, aga potid/pannid/taldrikud peavad ootama. Kummalisel kombel on enamikul mu siinsetel sõpradel, iseäranis naissõpradel pestud nõude fetish. Viimane lusikatäis veel suus, aga juba käised üles kääritud ja kraanikausi poole teel. Ma olen mõnega lausa käsivõitlust pidanud köögis =) Tänaseks õnneks enamik juba välja koolitatud. Ei karga lauast püsti enne, kui kogu seltskond söömise lõpetanud - isegi mitte selleks, et taldrikut kraanikaussi panna, pesemisest rääkimata.

    ReplyDelete
  7. Pärast sinu üliveenva postituse lugemist hakkavad innukad nõudepesijad häbenema ja mööda seinaääri käima.

    ReplyDelete
  8. Anonymous10:47

    See et kas nõusid on liiga palju see tähendab et puudub defitsiit(kel vaja see peseb) või ei kuulu nad kellelegi (igal oma). Söögi tegemisega on nii, iga üks saab paki nuudleid ja isu peab parajasti nii suur olema, et nuudlid hammustatakse esimeseks ja kui vesi soojaks läheb tehakse pulionks peale ja nii saab maitsev toit kõhus valmis. Ei saa ju kallist mängimise, puhkamise ja silmapööritamise aega muuks raisata. Ei mingit sekeldamist raskete tegevustega nagu koristamine, nõudepesu ja söögitegemine. Igasuguse ilu tegemisel tuleb konsulteerida oma psühhiaatri, advokaadi ja pankuriga.















    ReplyDelete

Post a Comment