Tuesday, March 06, 2018

kehakaal

IMG_0090
kooslus

Nii palju kohtan inimesi, kes kaeblevad oma kehakaalu või ümbermõõtude üle. Kord kaaluvad nad liiga palju, siis on jälle vaja mingit dieeti pidada, väiksematesse riietesse mahtuda. Kellel on liiga suur pepp, kellel liiga väikesed kleidid. Ikka suhkur ja kalorid ja grammid. Tihti järgneb ja eelneb ka paar ohet. Üsna tavaline on, et peolauale asetatakse kobar viinamarju ja need jäävad puutumata. Või järgneb pikk ettekanne sellest, kui palju paksuks tegevaid suhkruid neis on. Viinamarjades, saad sa aru. Süütutes viinamarjades. Pea kunagi pole ma kuulnud kedagi ütlemas, et tema kehakaal on täpselt just see õige, riided on parajad ja enesetunne mega.
Ma ei ütle, et ma pole kunagi oma kehakaalu silmas pidanud või kogemata liiga väikest kleiti ostnud või trennipäevikut pidanud. Aga mul pole juba, ma arvan, 3-5 aastat olnud kaaluprobleemi. Ma olen justkui kogu aeg hullult hästi pikk ja sale. 

Loomulikult ei saa ma kogu aeg kõike valimatult õgida ja ainult logeleda. Ikka pean mingeid valikuid tegema, aga see pole mingi eriti raske ju. 
Mul on selline seedimine, et mul pole hommikuti kõht tühi. Süda läheb tegelt suvalisel ajal küllaltki kiiresti pahaks ja maitsemeeled on hästi erksad. See tähendab, et mul on toidust väga kerge keelduda. Ma võin veeta päevi minimaalsetest ampsudest toitudes, sest söök lihtsalt ei tundu maitsev. Kommid - väkk, supp - liiga rasvane, praad - lõhnab imelikult, burger - ökk, pitsa - kas saaks õhukese ja hästi paljude tomatitega? Igasugune pirtsakas valimine ja kui parimal moel ei saa, lihtsalt ei söögi. Mulle ei maitse poekotletid, supermarketi sink, vorst, kohukesed, enamik jogurteid, poemagustoite, kastmeid, segusid... Ma ei viitsi võileibu teha ja ega mulle võileivadki väga ei maitse. Saia söön harva ja pagaritoodetel pole meie köögis eriti kohtagi. Hiljuti toodi meile kodune leib ja see on imehea, rohkete seemnetega, aga ma pole kuidagi osanud seda kusagile paigutada. Kuhu leib käibki.
Asjad, mis mul kunagi südant pahaks ei aja ja alati söögiks sobivad, on toored või keedetud aedviljad, puuviljad, seemned ja pähklid. Maitsestamata jogurt ja punane vein.

P4300147
lopsakas värk

Ma olen loomult lahja kehaehitusega juba väiksest peale. Minuga veresuguluses olevate inimeste hulgas on see küllalt levinud. Pikad peenikesed lahjad kahvatud vibalikud. Kõigi kohta ei tea, aga mu lapsel küll on seesama hommikune isutus ja bussis iiveldamine nagu mul. Suht imeliku kombo geenid, noh.
Kuigi ma kaalun umbes 60 kg (kilo-kaks siia-sinna), on mu kehamassiindeks ikkagi hästi madal, sest ma olen 175 sentimeetrit pikk. Ma kasvasin pärast täisealiseks saamist veel mingi 5 senti lihtsalt niisama lusti mõttes juurde. See pikkuse värk tuleb kasuks, kui mõnes mu sõbrannas ilmneb jälle moeloome kirg. Saan ilusaid modellidele tehtud disainrõivaid kanda. Rääkimata sellest A-korvist, mis ongi mulle muutumatuna igaveseks antud.


Saleduse (või mingi tasakaalunärvi kiiksu) juurde käib sageli kalduvus ärevusele. Ma olen sesmõttes nagu õpikunäide. Minu ärevus elab end välja liikumises. Kui ma muretsen või kardan või ketran, siis ma liigutan. Töö juures teen asja koridori teise otsa või mõnele teisele korrusele. Kuuekordne hoone on päris hea koht, kuhu oma tööstressi ärevust välja kõndida. Ma mõtlen kõige paremini just kõndides. Lisaks on mul oma maja ja suur aed, mis toob kaasa küllaldaselt rahutuse väljaelamise tegevusi. Rohimisest lumelükkamiseni.

Ma käin kaks korda nädalas trennis. Mul on enne trenni tavaliselt aega üle, seega ma lähen natuke varem kohale ja teen oma tantsutrennid topeltpikad. Umbes kolmetunnised, millest poole ajast olen kontsadel. Mulle hullult meeldib tantsimine, alati on meeldinud. Noh ja muidugi on need trennid parajalt tervele kerele ja mõjuvad lihastele, millede olemasolust ma enne seda trenni isegi ei teadnud. Kui ilmad on soojemad, liigun trenni jalgrattaga. Mis see paar kilomeetrit mul linnavahel rattaga visata on. Saabki värsket õhku.

Ma armastan toiduvalmistamist ja teen oma suuremad toidukorrad enamasti ise. Nii palju algusest peale, kui see on harilikus koduköögis võimalik. Seega puuduvad mu toidulaualt liigne sool ja rasv ja ebamäärased lisandid. Siin väikelinnas pole toidu kojutoomise teenust ka eriti ja restoranides käimiseks on mul harva raha.
Mulle meeldib söögi kõrvale vett juua, limonaadid mulle tavaliselt ei maitse, mahl on asi, mida ma võtan juba eraldi toidukorrana. Mu kodused kohvid on meega või natukese pruuni suhkruga.

P1040157
lemmikloomad

Einoh, muidugi mul on vedanud, et mul on kaks jalga all ja ma saan tantsida. Või et mu mees armastab ka süüa teha. Aga mis toitumisprobleemidest ja dieediraskustest kõik need inimesed räägivad. Suhkrusõltuvusest ja häirivatest kohukestest külmkapis. Mul küll ei ole nende asjadega probleemi. Ikka söön vastlapäeval kaks kuklit päevas ja sõidan talvel trenni autoga. Aga pärast saab ju jälle vähem söödud ja rohkem liigutud ja lihtne ju.


Okei. Aitab küll.
---

Ma kah ei tea. Ma vist suhtlen otsast Ebapärlikarbiga ja otsast mingi asjaga endas. Nii ammu olen tahtnud teha üksikasjalikku postitust sellest, kui lihtne mul on sale olla.

Miks ei tohi kellelegi öelda, et tema võluvalt meelpärane elu on osaliselt suur vedamine?

37 comments:

  1. oh, ma vaatan, et sul on minuga nii sarnane maitse - et köögi- ja puuviljad kõlbavad alati süüa ja poemagustoidud peaaegu mitte kunagi, selle vahega, et ma söön tavaliselt päris meeleldi leiba. üks õhtu oli mul terve õhtusöök selline, et murdsin ciabatta-tükke ja kastsin oliiviõli sisse ja sõin väga mitmekomponendise taimetee kõrvale. proovisin punase veiniga ka, aga taimeteega oli parem.

    mul siiski tekkis viimase paari kuu jooksul esimest korda elus huvi natuke rasvkudet maha võtta - savi sellest kaalust, savi ka vormidest, mida ma pean päris kenaks, aga selle ideega, et äkki läheb kuumahoogudega siis lihtsamaks. natuke alla võtmisega läks päris kiiresti, aga ei oska isegi öelda, kas sellest kasu oli. Igatahes suhtusin ma sellesse suure elevusega, "ma saan nüüd ka seda põnevat mängu mängida, mida teised mängivad". pealekauba saaks ma nüüd krigiseva häälega lisada: "saa nii vanaks nagu mina ja vaata, mis juttu sa siis ajad." (just kuumahoogude koha pealt, mitte kuju või kaalu.)

    a kui ma nüüd olen tegelenud palavikumaalt (kus ma ei söönud pea üldse midagi) elavate maale tagasipöördumisega, siis esialgu oli täiesti kohutav: mitte midagi ei saanud süüa, peaaegu kõik maitses läägemagusalt, mõruduseni läägelt, öäk. välja arvatud hapukurk ja hapukapsas. aga hapukapsa abil hakkas edenema ja lõuna aegu sai juba suppigi süüa.

    ma räägin kogu aeg, et mu elu üks ja teine aspekt on puha vedamise asi, minu arust on see aus. et keegi ei hakkaks mind mingi töökusenäitena tooma või midagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üks põhjus, miks mul pole kodus saia-leiva kohta, võib olla see ka, et kui ma ciabatta koju toon, siis ma pistan selle kohe nahka. Ja leib tegelt ka. Ma lihtsalt ei osta neid kui baasasju, mida alati peab elamises leiduma igaksjuhuks valmis. Umbes nagu ma ostan oliiviõli või banaane või kohvi kogu aeg tagavaraks ka.

      Delete
    2. "Ela nii vanaks kui mina" oli see ütlemine, sest noh, saamine, see on nagu selline looduse armuand, aga elama peab aktiivselt, eksole. Tahtega või miskit.

      Delete
    3. ma pean küll tunnistama, et ma oleks nagu täitsa juhuslikult nii vanaks saanud.

      Delete
  2. Seepärast, et vedamine on siis, kui sa võidad lotoga palju raha. Kui sa teenid palju raha, siis on see töö. Sa oled selle nimel vaeva näinud ja valikuid teinud. Ma ei näe, kuidas see vedamine on

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pool valikust on ka juhuslikkus. Ma ei saa kogu au ja kuulsust ja tunnustust oma füüsilise vormi eest endale, kuigi ma teen muuseas ka arukaid valikuid selle toetamiseks. Samuti ei usu ma, et mu keskmisest kõrgem palk ja leebe graafik on ainult mu valikute ja raske töö tulemus. Lihtsalt on juhtunud nii, et sellised tööd taolistes asutustes tasuvad nii ja nii palju ja juhtumisi mul oli selleks ajaks, kui maailm niikaugele jõudis just taoline haridus, tutvused ja huvid.

      See on tore maailmade põrkumine. Vedamisele osutamisele vastuargumente tuua.
      Kui keegi tuleb ütleb mulle, et mu juuksed on ilusad ja ma ütlen, et henna ja silikoonivabad palsamid ja jahe loputusvesi ja tema ütleb, et mul on ju vedanud ka, siis ma olen temaga nõus.
      Kui keegi ütleb, et mul on tore laps ja ma ütlen, et teesklusteta aus suhtlus, palju moodsat väikelapsepedagoogikat ja mõõdukad kogused hooletusse jätmist ja tema ütleb, et mul on ju vedanud ka, siis ma olen temaga nõus.
      Keegi ütleb, et mul on töökohaga vedanud, siis ma ei ole üleni: ega töö ei tee ennast ei tee ja ega keegi mulle seda pihku ei pistnud ja mis te mõtlete, et mul on lihtne vä. Muidugi mul on vedanud.

      Delete
    2. Ma ütleks selle kohta pigem, et mind on hoitud või siis õnnistatud

      Delete
  3. See, et sul selline organism on, millega on lihtne sale olla, on vedamine.

    ReplyDelete
  4. Anonymous10:33

    See on ikka tõesti vedamine ,et ainevahetus on korras ja jalad liiguvad . Mina olin 35elt veel 60 kilone ja liikusin palju ka siis kui hädad 100kiloseks mind muutsid.

    ReplyDelete
  5. Murca kirjutab: "Aga mul pole juba, ma arvan, 3-5 aastat olnud kaaluprobleemi. [..] Loomulikult ei saa ma kogu aeg kõike valimatult õgida ja ainult logeleda. Ikka pean mingeid valikuid tegema, aga see pole mingi eriti raske ju." Ja siis tuleb keegi ja kommenteerib, et "sul on selline organism". Siin ei ole midagi pistmist organismiga, vaid harjumustega. Inimene on harjunud sööma vähe ja lahjat toitu, harjunud palju liikuma, talle meeldib vett juua jne, jne. Paksud inimesed, kellel pole selliseid harjumusi ja kellele tundub, et neil jääb ilma magustoiduta "kõht tühjaks", peaksid end lihtsalt ümber harjutama. Harjumuste muutmine pidi võtma vist 40 päeva - umbes 6 nädalat, et tekiks uus harjumus. Poolteist kuud magustoidust loobumist või liikumisharjumuse tekitamist, selle käigus ei sure keegi, aga jah, vaeva nõuab see küll. Enamik meist tahaks ju, et ühe, maksimaalselt kahe nädalaga oleks uus harjumus juba kinnistunud. Kui ei kinnistu, tuleb kohe mõte "see pole minu jaoks" ja asi lendab nurka. Küll ma juba tean... :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja harjumused on muidugi selline asi, mida saab muuta nipsust, lihtsalt otsustad, et võtan täna selle teise harjumuse, onju.
      /sarkasm/

      Delete
    2. Tsiteerin iseennast: "Poolteist kuud magustoidust loobumist või liikumisharjumuse tekitamist, selle käigus ei sure keegi, aga jah, vaeva nõuab see küll." Veel kord: vaeva nõuab see küll. Funktsionaalne lugemisoskus? Rida-realt lugemine? Ei ilmselt.

      Delete
    3. Kui see kõik nii lihtne on, siis võib-olla tasuks sul harjutada ennast teiste vastu vähem tige olema, kaks kuud harjutamist ja korras, kas pole nii?

      Delete
    4. See Morgie kommentaar pani mind küll muigama. Ei teagi kohe, kes siin sarkasmiga vehib? :) Tigedus on ainult sinu peas, lilleke.

      Delete
    5. Ja ma endiselt ei saa aru, miks loeb Morgie minu lauset "vaeva nõuab see küll" ja tõlgib selle oma peas lauseks "see on kõik väga lihtne". Aga eks inimeste peades juhtub imelikumaidki asju...

      Delete
    6. Kui keegi on oma tões nii kindel, veendunud, et teised ei viitsi lihtsalt vaeva näha, muidu oleks neil ju kõik korras, tõlgendub see tigedusena loomulikult.
      Väga paljude jaoks.

      Fking 6-8 nädalat ...
      See pole isegi naljakas, on lihtsalt kurb.
      Ma saan iga kord vaimse trauma, kui jälle ilmneb, kuidas inimesed lollakad on.

      Delete
  6. Uurija, kui vana sa oled?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tüüpiline Kaur Virunurme küsimus. Kui ma vastaksin nüüd näiteks "sinust vanem", siis ta kommenteeriks midagi sellist, et "ise nii vana ja ajab säänset lolli juttu". Kui ma ütleksin "sinust noorem", siis ta vastaks, et "saa nii vanaks kui mina ja siis tule rääkima". Nii et mingit vahet pole, mis ma vastaksin, seepärast jätan vastamata - pole sinu asi, Kaur! Sa pole nagunii üldse inimene, kellega ma vestelda tahaksin.

      Delete
    2. Aga miks Kauri ei armastata, arumaeitaipa.
      Ta on ju nii tore ja tark!

      Delete
    3. Anonymous17:09

      to uurija
      Väga hästi öeldud!!!

      Delete
    4. VVN, ma ei saa ka aru. Kauriga on lihtne suhelda, ta ei solvu, kui temaga vaielda jne. ja ta ei taha meelega haiget teha.

      Delete
    5. Oh, notsu, tihti tahan.

      A seekord ei. Vanuse küsimus on sellest, et organismi käitumine muutub vanusega. Ma olin noorena kõrend. Võisin süüa mida ja palju tahes - ikka kõrend. Nüüd on suht vastupidi. Liigun nii et maa on must, söön omast arust normaalselt - kaal on laes ja sinna ta jääb. Mu ümara kehakuju ja liikumisvõime vahel on paras kontrast. Mitu korda on mulle kõhu peale patsutatud ja öeldud "mis f*n mõttes sa jooksed poolmaratoni alla kahe tunni või ronid kõrgmägedes"?

      Ja vanusega tekivad muud eripärad ka, mis kehal ON ja mille pealt sa saad aru, et oma organismi tahtlik või teadlik juhtimine ei toimi. Notsu eelkirjeldatud temperatuuri-asjandus näiteks. Lisaks saad sa aru, et keegi ei jõua tegeleda KÕIKIDE keha või üldse iseenese aspektidega korraga. Mõni kulutab kõik lusikad üldse inimeseks jäämisele, mõni kulutab lastele, mõni kulutab kultuurile või tööle või hobile või heategevusele. Öelda "söö paremini, hakka kõhnaks".. ei toimi.

      Nii et "harjuta end ümber" kõlab noore ja lastevaese inimese mõttekäiguna. Seepärast vanuse küsimus.

      ** Kahtlemata on inimesi, kes on sajand vanad ja ikkagi heas vormis, lisaks ka kultuursed, töökad, armastusväärsed ja mida kõike veel korraga. Selle kohta kehtib eelpool öeldu - vedas. Naudi.

      Aga üldiselt on inimesi, kes on 45+ ja kel on kõik asjad korraga korras - vähevõitu. Pealt neljakümne tundub olema see vanus, kus üks, teine või sajas süsteem su elus üles ütleb. Kas läheb laps pätiks või hakkab keha narritama või läheb mees nooremaga või mis veel.

      Delete
    6. Ma ei mõista endiselt, mis puutub asjasse minu vanus. Kui sul, Kaur, on ainevahetusega midagi halvasti, siis soovitan ikkagi harjumused üle vaadata, enamasti peaks seal midagi muutma. Kui sa sööd "oma arust normaalselt", siis äkki sööd sa ikkagi veits liiga palju? Jne. Kui sina teed mu jutu põhjal järeldusi minu vanuse kohta, siis on see sinu probleem.

      Delete
    7. Mul pole sellele kommentaarile milleski vastu vaielda, ainult ääremärkusena lisada, et kuigi mu keha ajab mind praegu nii segadusse, nagu ma varasemast ei mäletagi, isegi puberteedist mitte (a vbla on asi selles, et lihtsalt on ununenud - või oli eneseteadvustamisvõime siis niipalju kesisem), ei tahaks ometi noorust täiskomplektina tagasi. 15-20-aastase energiat ja toorest mälu küll, aga niipea, kui tuleb meelde, mis sellega ühes paketis käis, tuleb "ei, ei, ei, ei."

      aga keha, jah. ma ei tea, mis värk mu kuumahoogudega on, ilmselt mingid hormoonid, aga pole veel sotti saanud, mis täpselt ja millest tingitud. aga muidu on küll tajutav, et enam ei saa niiviisi ilma magamata hakkama nagu noorelt; liigesed jäävad kergemini haigeks ja ei saa nii ruttu terveks tagasi; ja üks tantsuõpilane, ise minust üle 10 a noorem, juba kurdab, et nüüd jääb selg selle peale haigeks, kui tuul märja nahaga läbi tõmbab, vanasti polla jäänud.

      ma ise kogen temperatuuride kõrval kõige enam seda, et enam ei saa pärast pikka istumist v lamamist kohe kepsutama hakata, enne on vaja tükk aega rahulikult aeglaselt võimelda, et keha tööle hakkaks.

      Delete
    8. Ma vist ei viitsi seletada.

      Jap, nii on =) Kama, mida mõni arvab, ega tema teismoodimõtlemine mind sega =)

      Delete
    9. (mu viimatine kommentaar oli Kauri kommile vastuseks, siin pimesi läheb vahel järjekord segaseks.)

      Delete
    10. minu oma jälle uurijale =P

      Delete
  7. Mis puutub harjumustesse, siis mulle tuli kohe Karikate Emand meelde, kes võitleb alakaaluga. Vahepeal sõi saia, võid ja liha kahe suupoolega, et juurde võtta - tulemus puudus. Enamasti küll harjumuste muutmisel on teatud mõju, aga inimese keha on siiski üks suur keemialabor ja hormoonipundar ning asjad pole alati nii lihtsalt harjumustele taandatavad.
    Nagu ka lastekasvatamisega: sama sisend mõõduka hoole ja ausate vestluste näol võib ühe lapse puhul anda hea tulemuse, teise puhul aint emale hallid juuksed, sest lapse loomus nõuab hoopis teistsugust lähenemist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just.
      Me ei ole ühesuguste eeldustega, muuda aint keskkonda ja kui see kõigil ühessugune on, tulevadki kõik ühesugused välja.
      Lihtsalt ei käi see nii. Samad kombed, mis ühe puhul annavad kehamassiindeksi 17, annavad teise puhul 24 ja nii lihtsalt on.
      Me oleme erinevad.

      Delete
  8. Tänud, Ritsik! Minagi olen eluaeg kuulanud seda „miks sa nii kleenuke oled, söö rohkem“ mantrat, kuigi mu päevased toidukogused on suuremad kui mõnel täismehel ja kalorisisaldus ajaks kaalujälgija ahhetama. Paraku on mulle kiire ainevahetus antud. Ja et suu juba kaaluteemadel lahti tegin, võtan vihaselt sõna valitsevate topeltstandardite osas – ülekaalulisusele osutamine on body shaming ja ebaviisakas ja mida kõike, aga kõhna kehaehitusega kodanikele sobib „söö rohkem“ näkku ütlema tulla küll.

    p.s. Kaur, õnneks on sul õigus, vanusega ainevahetus muutub, nii et tundub, et ka minusuguste jaoks paistab tunneli lõpus valgus =)

    p.p.s. Uurijale: Kaur on üks terveima närvikavaga kommentaator, keda mina tean. Lust mõtteid vahetada, isegi kui täiesti eriarvamusel. Nii et mõtle enne kaks korda, kui teda siin slämmima tuled – dzhotile viskujaid leidub ilmselt rohkem, kui sa surnuks tulistada suudad =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. epp, ma loodan seda valgust oma silmaga näha, nimelt kui lühinägelikkuse miinused maha peaks kuluma hakkama - siis, kui terve nägemisega inimestel plussid hakkavad tulema.

      Delete
    2. Hah. Ma tänan. Kardan küll, et eksite, a see selleks :)

      Mul on see "miinused kuluvad" faas käes, tulemus - ootuspäraselt - et ei näe ei lähedale, ei kaugele.

      Delete
    3. aga minu isal kulub küll lihtsalt miinuseid vähemaks.

      Delete
  9. Vabandust, Murca, saatsin oma eelmist kommentaari sulle umbes viis korda, kuna blogger (jälle) tõrkus näitamast, et kommentaar on läbi läinud.

    Ma vist vanamoeline, aga ei saa sellest toidukraami kojutellimise asjast aru. Mu meelest pool söögitegemise rõõmu ongi see, kui käid ja valid ja näpuga katsud.

    Mis puudutab soovimatust võluvalt meelepärast elu vedamisega seostada – kummaliselt omane inimloomusele jah. Ja mitte ainult eestlastele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. selle teine pool on minu arust hullemgi - "küllap need, kellel halvemini läheb, ikka kuidagi süüdi on."

      Delete