Wednesday, March 14, 2018

suust ja sulaseks

P2240059
saimegi lõpuks kokku
(laul)


Ühe varasema postituse all algas huvitav teema meeldivatest fantaasiatest. Fantaasiate kollektsioon sai kaunis - üksikul saarel üksinda olemisest ja tühjusest ja merepõhjast. 
Otsisin neid endast ka taga, vahelduva eduga mitu nädalat, nagu paistab. Ega eriti ei leidnud. Ma olen mõelnud üksi olemisest metsa sees või kusagil inimtühjuses meelega valitud kindla lõpuga ajalõigul. Aga see tundub pigem selline väljakutse mu terve mõistuse stabiilsust proovile panna. Huvitav, kui kaduma ma läheksin ja kas ma end üles leida oskaksin. Päriselt kindel olemata, kelle leidmisest ma siin räägingi. Mitte otseselt meeldiv fantaasia. Tundub õudne. Võib-olla osutub kunagi millekski vajalikuks. Esialgu väga ei isuta.
Ainsad minuarust vähegi sarnased meeldiva kujutluse asjad, millega ma suudan kuidagi suhestuda, on fantaasiad keegi teine olemisest. Näiteks ma vahel vaatan õpetajate töökuulutusi ja mõtlen pikki värvikaid kujutluslugusid, kes või mis või kuidas ma oleksin, kui ma selle töö võtaksin/valiksin/saaksin. Mingi muu linn ja kant ja teised töökaaslased ja teine kodu ja teised rajad. Täiesti enneolematult uus ja nii põnev. 
Või teinekord on mul õnnestunud mõne tuttavaga luua selline suhe, et me jääme ainult üht külge pidi kokku. Järjest üha enam tutvumine, koos olemine ja lähedasemaks saamine ei käi kogu täiega mitmetest eri külgedest ja olekutest, vaid ainult paarist üksikust. Selline ühekülgne hästi rangelt piiritletud suhe, mis teeb minuarust nii meeldivalt vabaks. Ma olen selle kontakti kestmise ajal vabastatud suurest hulgast endast.
Millalgi 90ndatel oli vist telekast mitu sellist prostituutimist romantiseerivat filmi ja selles 'kõik see siin, jah, aga see on ka kõik' selguses on midagi ilusat. Ma võin su alasti võtta, aga ma ei küsi su nime.


Ma olen viimasel ajal hakanud enesel tähele panema üht imelikku süüd. Ma justkui tunnen, et ma pean häbenema või kahetsema seda, et minust ikkagi kunstnikku ei saanud. Et ma ei loo. Ei joonista ega maali, ei tee midagi enneolematut olulist ilusat tühja koha peale valmis ära ja üha. Nagu see oleks jube halb. Nagu ma oleksin pidanud või oleks minust oodatud või nagu ma oleksin lubanud. Ja jube kahju ikka. Keegi justkui oleks pettunud. Peaks justkui varjama inimeste eest, et ma tegelt ei ole üldse kunstnik. Mitte väga välja paista laskma, et ma käin lihtsalt tööl ja teenin raha ja siis laristan seda ilusatele asjadele ja veinile. Ja see ongi kõik. Kogu mu elu enesekeskne point. Samal ajal, kui teised tähtsad olulised vägevad päriselt kuhugi lugevad inimesed teevad ja loovad uusi ilmu ja võib-olla on nende kannatus või äng selle pärast suurema tähenduse ja mõttega. On kunstnikud ja siis on need teised. Ja need teised on mõttetud. Hoiavad ülejäänud maailma käimas, et kunst saaks olla. Ja võib-olla sellest koledam, et ma kunstnikuks ei saanud, on see, et ma ei tahtnud. Miks ma ei tahtnud kunstnikuks saada. Mis mul viga on. Võinuks püüdagi. Alustada ja ebaõnnestudagi. Kui isekas võib olla. Mingi tasuta sõidule tulid vä? Midagi vastu ei anna. Ainult võtab ja võtab. Jõle elajas ikka.

Doc Lubeni tambler jookseb mulle ka kogu aeg feedi ja tema kõige tsiteeritum tsitaat on ka umbes millestki sellisest.

P3120065
üks ilus suur trepikojasõnajalg, keda ma hiljuti kohtasin


Vahepeal mängisid raadiod ja muud kohad kogu aeg seda lugu, kus üks mees on kurb, sest tema tuttav naine on teises linnas ja suhtleb nüüd mingite muude inimestega ja teeb teisi asju. Need asjad ei olevat üldse selle naise moodi ja olgu ta ikka rohkem iseenda moodi. Ja iga kord, kui ma seda laulu natukenegi rohkem kuulasin, tekkis mul tahtmine sellele rumalale mehele lõuksi anda. Käivad vahel sellised tahtmised. Võinoh. Vähemalt nipsakalt talle nähvata, et ta oma rumalad lõuad peaks. Sest mida tema ka teab.


Mingist sisemisest sunnist või kohustusest enda moodi olla, olen ma ka mitu päeva pead murdnud. Sellest, kuidas vahepeal tundus hullult oluline leida oma stiil. Oma joon. Oma nägu. Näiteks tuvastada, mis riietusstiil sulle kõige paremini passib ja siis selle juurde jääda ja selles väga võluvalt stiilipuhas olla.  Nagu mingi täiskasvanud naine. Näiteks leida loojana oma 'hääl' või peateema ja siis selles areneda. Näiteks lõppudelõpuks otsustada ära, kas su käekiri on paremale kaldu või vasakule kaldu ja kas eraldi või seos. Näiteks oma neetud blogisse kirjutada ainult asju, mida su lugejad sinna lugema tulevad. Näiteks viimaks maha rahuneda ja lõpetada oma juustega ja oma lainerijoonega ja oma poliitiliste vaadete ja oma naljakate ketsipaeltega tõmblemine. Viimaks osata ikkagi öelda, kas sulle meeldib meloodiline poprock või vanamuusika või vihmapiiskade krabin katkisest veetorust. Lõppudelõpuks nimetada oma lemmikuks üht kindlat kirjandusžanri ja ilmutada mõõdukalt arvestatavat lugemust selle žanri ulatuses. Teada, mida sa tahad ja tunda ennast ja oma piire. Mitte vahtida igalt peegelpinnalt seda imelikku segast võõrast, nagu 'keskurat sina veel oled'.
Ja siis on need selginemise hetked. Mingite asjade kohta ilmneb teadmine. Enda ära tundmine. Ei teagi enam, mida ma otsisin, ma olen ju leidnud. Aga sellest äratundmisest hoopis meeldivamad on need harvad hetked, kus see rahutuse enda rahutus (metarahutus?) läheb ära ja asemele tuleb teist moodi rahu. Selline rahu, mis eemalolevalt muigab kogu selle defineerimiskihu peale. Litritega pitskleit, rätsepaülikond ja nahktagi ripuvad rõõmsas üksmeeles puu peal ja ketside kõrval on kontsadele ruumi ja ma võin Pärdi kontserdile sõites Bieberit ümiseda, kui juhtub olema taoline tuju. Ja ükski sellest pole vale või ebatäpne.

P3120054
loojangupuna

Üks nendest fantaasiatest, kus ma olen keegi teine kusagil mujal, on pealkirjaga Tallinn. Ma ei ole kunagi seal elanud ja mul on sealse elu ja inimeste osas üks imelik uudishimu ja aukartus. Tahaks proovida, kuidas oleks seal elada ja vaadata, kaua mul läheks seal kohanemisega. Tallinn on siit vaadates isuäratav. Juba kasvõi see, millise muretusega lausuvad internetis inimesed mingite poodide või kettide või kaupade või ürituste kohta. Taolisi asju, millest Tartu võib ainult unistada. Siit paistab, et need inimesed seal päriselt linnamõõtu linnas saavad teha ja näha mida iganes nende meretuultest kistud südamed lustivad.
Lisaks - nagu vist paljud, ma natuke kardan Tallinna tibisid. Kui ma olen mingil suuremal linnadevahelisel üritusel kokku puutunud endavanuste tallinlastega, on need alati kuidagi rahutukstegevalt ootamatusi täis. Teeb mind valvsaks. Sellises vaevutabatava nüansi mõõtmes. Kas neil on paljudele sõnadele veidi teised tähendusvarjundid või nad saavad žestidest oma moodi aru või midagi nende kõnerütmis või intonatsioonis. Hiigla huvitav. Natuke hirmus.
Ja eino muidugi on toredaid Tartu inimesi sinna ära läinud ja jätkanud tore olemist ja Eestis on veel mõni linn peale nende kahe ja üldseüldse teadküll.
Kui keegi heas Tallinna piirkonnas kodu omaja tahab suvekuudel mulle oma sõnajalgu ja kasse valvata anda, sis ma hea meelega prooviks selle päälinna elu järele.

Järgneb meelevaldne hüpotees. 
Väljend 'kade oled vä?' koos selle kasutuskombestikuga on mingi Tallinna värk. Ma ei saa sellest üldse aru. See ei ole loogiline. Küsida kellegi käest, kes esitab vastuväiteid, tõstatab arutelu või ei nõustu, et kas ta on äkki hoopis kade. Miksmiks. Sest esiteks mis pistmist on kadedusel kõige sellega. Ja teiseks, mida halba on kade olemises. Ja kolmandaks miks peaks keegi, kes on kade, hakkama sisulist muuteemalist arutelu pidama, olles kade kellegi, maitea, tisside või palga pihta. Millest ma aru ei saa.

P3120034
piilub puu tagant

Mis käegkakatsutavatesse argipäevadesse puutub, siis mul on vist tekkimas üks uus hobi. See on esialgu selline pigem leebe niisama avastamine, mitte tohutu kirg. Ma olen hakanud kodus asju kasvatama. Taimi. Mitmeid ja erinevaid ja see on veits tore. Kunagi varem olin ma korjanud üles ühe nendest hoiakutest, millega inimesed alati röökides endale tähelepanu ja kaasakiitvaid noogutusi koguvad. See käib ühe sellise valju monoloogiga, kus sa pead väitma, et kõik, mis sinu hoole all, kärvab kohe ära ja sa oled liiga hooletu ja hajameelne, et ühtegi rohelist asja elus hoida ja kaktused on ainsad asjad, mis sinu julma ignorantsust kuidagipidi üle elavad ja sulle pole mõtet ühtegi potiasja kinkida, sest sa suudad kõik kuidagi muuhulgas maha tappa ja sulle pole vaja elementaarseid potilillede hooldamise võtteid rääkida-gi, sest sa unustad samal sekundil kohe kõik ära ja vahet pole, sest siin on loetelu sinu poolt mõrvatud süütutest õistaimedest ja nii edasi. Selline kõne. Tead küll. Ma arvasin pikka aega, et ma pean ka taolist kõnet pidama, sest kõik lahedad lapsed tegid seda. Aga tegelt, nagu välja tuleb, on toataimed jumala toredad. Nad on natuke nagu lapsed ja loomad - nunnud ja mõõduka lag-iga interaktiivsed, aga nad kräunuvad vähemalt poole vähem. Pealegi roheline on ilus ja kui juba elamises eelistada kohtvalgusteid ja üleüldist küllust, siis lampide alla mingi lopsakuse suskamine on nagu selle sajandi parim sisustushäkk üldse.

P3030001
vesi

Uued puud pidid tulema, sest see talv on aegade algusest peale juba kestnud ja kui ainult elektriga kütta, on ka nõme. Uued puud tulid niisked ja ma ei tea, kas on veel midagi haledamat kui niiskete puudega kütmine. Võib-olla ainult veidi lekkivad saapad. Või halvasti töötav juhipoolne kojamees. Et saab hakkama. Tegelt tuleb ju toime. Ei ole ületamatu. On võimalusi leevendamaks. Ja läheb varsti mööda ka ju. Aga ikka ilge nõmekas kuratjapõrgu maütlen. Argine talvine minipask on nagu katastroofi õhukeseks viilutamine ja selle õrnade vastikute sajatuste saatel mitme kuu peale laiali laotamine. Ära ei tapa, aga mis vahet seal on.

---

Kas sul on kindel maitse ja väljakujunenud stiil ja vaieldamatud eelistused? Kust said?
Kuidas sa andestad endale kõik need inimesed, kelleks sa ei saanud?
Mis su lemmik toataim on?
Kas sa oled kade vä?

18 comments:

  1. Stiil? Maitse? Ei tea, pole mulle jagunud. Eelistused tulid vist sünniga kaasa. Mugav, kergesti hooldatav, paljude taskutega.

    Ma pean endale aeg-ajalt andestama hoopis seda, et ma olen kuidagimoodi natukene nagu kunstnikuks saanud. No ja eelkõige ei pea ma andestama endale, vaid sugulastele-tuttavatele, kellele see asjaolu näib arusaamatu. Mismõttes kunstnik. See on ju mingi mõttetu elukutse, peaaegu nagu lits.

    Lemmiktoataimi on mitu, alates jaava sametlehikust (tahad poega?) ja lõpetades sõnajalgadega. Jänesejalg on hetke armastatuim.

    Kade? No vahest ikka. Enamasti olen ma kade kaugelt ja nende peale, keda ma ei tunne. Sest inimeste peale, keda tunnen, pole mõtet kade olla. Ma ju näen, et kuigi ta võib olla hiilgav ärimutt, ei oska ta näiteks käpikuid kududa. Või on oma emaga tülis. Või on kohe seljalõikusele minek. Mille peale ma kade peaksin olema? Ma ei vahetaks oma elu küll kellegi teise elu vastu, mis sest, et mõni väike asjaolu võiks teistmoodi olla.

    ReplyDelete
  2. Ikka olen kade ... nende fotode pärast, mida sa teed.

    ReplyDelete
  3. Kle. Mul on Tallinnas kaks kassi ja vaba tuba. Alati võid tulla linnaelu katsetama. Loodan, et sõnajala puudumine ei takista

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ajee. Jätan su meelde.

      Delete
    2. See ei ole suusoojaks pakkumine

      Delete
  4. oh, see tellistega pilt!

    ma nihverdan endale andestamise küsimusest mööda, jättes endale mulje, nagu ma elaks igavesti. ma peaks rohkem joonistama, kunagi lähen äkki isegi kursusele ja õpin paremini joonistama. Ja laulmist ja. kõik elu alles ees veel, ma ei pea kohe kõike ära tegema.

    mõistusega saaks nagu aru, et mul on tõenäoliselt vähemalt pool elu elatud, aga üldse ei tunne.

    on taimi, kellega ma saan hakkama. nt aafrika kannikesed. neile on minu kastmisrütm "kastan siis, kui meelde tuleb" täpselt paras, olen kuulnud, et innukamate kastjate kätte kipuvad nad ära surema (mu ema kaotas mõned, kui usin naabrinaine meie taimi suvel kastmas käis; sõbrannal juhtus usina kastmisabilisega sama lugu).

    bambused meeldivad mulle ka, aga nad kipuvad välja venima - lehetuust pika kuivetu varre otsas - ja võtavad mind nõutuks. Kas ma peaks neil tolle ladva maha lõikama ja otsast uuesti kasvama panema?

    monstera jälle ajab oma vohavuses peaaegu et hirmu peale. Mulle tundub, et ta ei lõpetagi kasvamist ära. ühel hetkel on siin majas ainult monstera, keegi teine ei mahu.

    maitsetaimede kasvatamisega läheb mul kehvemini, kuigi ma üritan, sest mulle meeldib süüa. asi pole isegi kastmise meelespidamises, ma ei oska neile kuidagi õigeid valgusolusid leida, küll venivad nad päikese otsinguil välja, küll kõrbevad liiga tugeva päikese käes ära.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma mehega kokku kolisin, tundis ta ühel päeval ära, et see minu allameetrine kolme lehega taimebeebi on tegelikult ju monstera. Hakkas mulle rääkima, kuidas see kasvab ju niiiii suureks. Justkui me peaksime valvsad olema, nagu saaks taim kasvada üle öö tervet maja täis. Justkui ma ei teaks, mis taimega tegu on. Väga tihti rääkis mulle, kui hirmus taim see on.
      Siis ma lõpuks leebusin. Ei taha ju inimest päris ära hirmutada. Kinkisime selle ühele koolimajas töötavale aednikule. Monstera siis.

      Delete
  5. aa ja ma olen vahel kade nende peale, kes oskavad päriselt süstemaatiliselt mõelda ja kellel on põhjalikud teadmised, ühesõnaga, nende peale, kes on minust palju targemad, mitte luhvtikustid nagu mina.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Misasja? Minu jaoks on jälle Notsu see, kes on süstemaatilise mõtlemise ja põhjalike teadmiste etalon. Vahetevahel olen natuke kade, kui ma aru saan, kui rumal ma tegelikult olen.

      Delete
    2. sina oled minuga võrreldes jälle maru loominguline ja tehniliselt taiplik.

      mul nagu olekski see teadmisevärk kõige tugevam külg, see, mille peale mina hea olen (tehniliselt olen kesine ja loominguliselt keskpärane). no ja siis on piinlik, et ma ei ole isegi selle peale, mille peale ma hea olen, päris-päris hea.

      Delete
  6. Ostsin endale eile kolm uut kaktust, olemas olevale neljale lisaks.

    ReplyDelete
  7. Tead, ma hakkan aimama, millega sa siin tegeled. Kõigepealt uinutad lugeja valvsuse pika, mõnuga loetava teksti ja viimase peal fotodega (see tellistega pilt näiteks). Ja siis, justkui muuseas, viskad postituse lõpus õhku paar pealtnäha süütut küsimust. Toataimed, kehakatted, kehakaal, kadedus, kahetsus, jne. Jutust ja piltidest eufooriasse viidud, valvsuse kaotanud lugeja asub muidugi õhinal vastama (mina näiteks olen siin ennast vist rohkemgi avanud kui omaenda blogis). Sina aga paned kogutud info tallele. Kui aus olla, siis ma vist isegi tean, mis eesmärgil sa neid küsimusi esitad. Sa oled pärit teiselt planeedilt ja kogud teavet inimrassi kohta.

    ReplyDelete
  8. 1. On stiil, täiesti on. Te kõik teate ju seda "seemisselgamahub"-stiili?
    2. Ei andesta. Kogu aeg valutab.
    3. Mu lemmikute seas on esikohal juba aastaid akna all kasvav sirel. Putukad ja muld on õues, aga lõhn on sõrmipidi toas.
    Aastakümneid ei tohtinud mul olla ühtegi toataime, sest taim=muld, muld=hallitus ja hallitus=surm mõne inimese jaoks päriselt. Nüüd, kui surm niikuinii oma korje ära tegi, võiksin ju...aga harjumust pole. Vaatan heldimusega teiste taimi teiste kodudes ja (üle sajandi) panin aknalauale tomatiseemned mulda.
    4. Ei ole. Või olen. Pigem ei ole, aga mõnikord olen. Salaja olen, kadedus on nagu kärn, mida on mõnus kratsida, kuigi ei tohi ja teistele pole seda ilus näidata. Nagu kärnagi.

    ReplyDelete
  9. * Kuidas ma endale andestan selle, et minust ei saanud muusik või kunstnik?
    Sest seda on täpselt sama vähe vaja kui seda, mida ma praegu teen. Kusagil pole kedagi, kes minu eneseväljendusest puudust tunneks. Inimesi, kes igasugust suurt kunzti ja mussi teevad, on juba väga palju. Keegi ei jõua eladeski ära kuulata ja ära vaadata kõiki neid teoseid, mida luuakse. Milleks vireleda, et saaks toota midagi omaarust "uut", millesarnast kusagil garaažis veel kaheksasada inimest pongestab ja mille sihtgrupp on umbes needsamad kaheksasada inimest?

    * See sisemine sund "mina ise" olla oli kunagi niiväga oluline - kuni ühel hetkel - plaks! - seda enam ei ole. Nüüd ma olen nii, nagu on lihtsam. Kui see üle läks, siis ma kasvatasin endale naiselikud juuksed, sest nii on lihtsam, ja viskasin ära hunniku vidinaid mis kunagi tähistasid mingit stiili, sest nii on lihtsam... ei häbenenud enam, et mulle meeldib diskens jne. Sest tegelikult ei ole vaja. Kedagi ei huvita kui stiilipuhas ma parasjagu olen. Enamikku ei huvita, kas ma üldse olen.

    * Aga KADE olen ma peaaegu koguaeg.

    Eriti palju ma kadestan neid, kelle kallimad ei ole ära surnud, sest see on nii pagana ebaõiglane, et minu oma on.

    Siis ma kadestan väga palju neid, kellel on nii palju ressursse või sotsiaalset kapitali, et nad ei pea täiskohaga tööd tegema.

    No ja siis veel nipet-näpet näiteks neid inimesi, kellel on selline aju, et nad suudavad vähem toitu süüa ja kõhnemad olla ja neid inimesi, kellel on aega teha neid asju, mida on päriselt mõnus teha ja neid inimesi, kellel on elus mingi üks kutsumus ja üldse mitte ebaselgust.

    * Lemmik-toataim on tomat, sest kui talle hästi lähedale minna, siis tunneb natuke suve lõhna.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kas kellelgi on kogemust toas viljuva tomatiga? mulle kingiti mullu kirsstomatitaim ja see kasvas muudkui pikemaks ja kasvatas igavesti palju õisi, aga vilju ei tulnudki ja lõpuks venis ta välja ja suri ära.

      Delete
    2. Mina olen kasvatanud toas aknalaual potis tomateid ja vilju saanud. Aga see oli madal põõsastomat, mis sobibki ka aknalaual kasvatamiseks. Võibolla oli see oluline.

      Delete
    3. Tomat tahab valgust. PALJU valgust. Ja süüa tahab ka, st lisavalguseta ja väetamata ongi kidurus ja põdurus ja venimine. Sort on oluline: ka kirsstomateid on madala- ja kõrgekasvulisi ja päris pisikesi ka. Kõige rohkem on lootust nende päris pisikestega. Näiteks see oli päris tõhus: https://seemnemaailm.ee/index.php?lang=ee&GID=14435

      Delete
  10. *Otseselt ei ole, aga on mõned stiilid, mida ma enda külge ei istuta, sest nad ei istu. Samas, kuna ma ei usu isiksuse muutumatut tuuma, siis võib lõpuks jumala vabalt juhtuda, et avastan enda küljes ükskord mõne sellise stiili. Ei saa igipüsivalt välistada.
    *Ma ei suuda andestada endale seda, et minust ei saanud kosmonauti.
    *Sibul. Võibolla saan mõne teise lemmiku ka, aga seni on kõik peale sibula, ausõna, enneaegu ära koolnud mu juures. Aga Lendav lubas mulle. Saame siis näha.
    *Vot ma ei tea, kas ma siis tunnistaksin seda avalikult või? Naah.

    ReplyDelete