tipa-tapa tantsin heliredelil

ootab tänavanurgal kase all

Olime koos, kuid kadusid äkki.

Sume on öö. Me joome ühise õhtusöögi järgne vein. Film on just lõppenud. Sääsepinin akende taga ja meeleolumuusika tasane. Need head viirukid. Vahetame mõned laisad sõnad, kuidas vein nii magus ja vaarikad. Hästi. Ja siis sa kaod. Ma olen selles toas üksi. Muusika käib edasi ja kõik on muidu sama, ainult sind ei. Ma ei tea, kuhu sa läksid ja pole võimalik öelda, kui kauaks. Ma tean ainult seda, et sa tuled arvatavasti varsti tagasi. Võib-olla poole tunni pärast, võib-olla hiljem. Varem või hiljem. Nii on. See on varemgi olnud. Pole põhjust endast välja minna. Üsna tavaline asjade käik.

Me lepime päevi ja päevi oma kohtumist kokku. Viimaks see päev tulebki. Saimegi lõpuks kokku. Võtame räpased kõndimiskohvid ja põimume teineteise eludest ja lastest ja mõtetest ja plaanidest kõneledes üheks. Nii. Hea. Kuidas ma sind igatsesin. Me naerame ja vaidleme ja nõustume vaimustunult üksteise üle muudkui. Ma astun kaks sammu rajalt kõrvale, et oma topsi prügikasti tõsta ja kui ma ümber pööran, oled sa läinud. Eks ma aiman ka, sellest on juttu olnud, keegi teine vajas sind just nüüd. Kuid siiski. Ma olen kohmetu. See on hea rada ja päike ja nii. Niiet ma astun edasi. Samas tempos ja justkui äraootavalt. Küll sa varsti tagasi tuled. Mis seal ikka. 

Ma tulen sulle külla. Sa oled mitu korda öelnud, et ma võiksin ja nii lähebki. Ma lõpuks tulengi. Me teeme koos süüa ja ajame jutud. Istume ühiselt laua taga ja igas liigutuses ja asises toimetuses on rõõm jälle koos olemisest. Nii hea, et ma tulin. Õnneks ei ole ma enam nii kergesti ehmatatav. Ma tean neid signaale. Laual, muude asjade hulgas, seal on üks ristkülik. Sellest kostub tasane helin ja see neelab su. Nüüd ma olen üksi. See ei ole minu elutuba. See pole minu kodu. Ma olen veel jätkuvalt ülevoolavalt täidetud kellegagi koosolemis rõõmust ja energiast, mis on nüüd üleni üleliigne. Ma olen omapead. Millegipärast on selles kohmakas hetkes teatav viisakuse nõue. Ei tohi trampima ja karjuma hakata ja kõiki kõiki kõiki kohe siia platsi kutsuda, sest mina ja mina. Keegi ei ole mulle midagi võlgu. Kõik on vabad. Minagi. Segan suhkrut malbelt tassis ja jälgin huvitatult toataimi ja tapeedimustrit. Oh jah. Nii habras on hetk.

Üks kaks korda viisaastaku jooksul tuleb lühikeseks ajaks keegi, kes vaatab mind nii nii... ohh... niiimoodi. Tema telefon teeb piuks ja ta lämmatab selle naeratades minult pilku pööramata kinni. Ta on üheselt otsustanud, et see siin just see siin on see. See, kus ja keda ta tahab. Mitte ükski teine asi pole sel sekundil võimeline sekkuma. Ei puutu asjasse. Ei ole väärt.

Eks selles on teatav pakilisus. Paanikagi. Sest igaüks saab vabalt paar minutit oodata ja su tegelt jumala toredat tapeedimustrit vahtida, kuni sa paar tööasja, mõned essemmessid, pisikese kommentaari või vastuse saadad. Mis see siis ära ei ole. Ainult nende harvade üksikute hoidmiseks, kes on nii kaduvad haruldased enneolematud ja harvad, et kui neilt pilk pöörata, on nad läinud. Ainult nende kütkes hoidmiseks tasub edasi lükata see asine meil ja nood korralduslikud skaibid. Aganoh. Kui tihti neid ikka tuleb. Ja palju sa ikka jaksad niisuguses kaotamishirmust laetud kohalolus viibida. Ikka hajevil ja igalpool ja üleni ühtlaselt ühenduses on mugav ja mõnus.

vaatega järvele

Minu majas on mitu tuba ja nurgatagust. Ma tutvustan sulle neid põgusalt või häguselt osutades, kui sa tuled. Aga ega sa tegelt ei teagi. Ei peagi. Ma tõusen diivanilt ja lausun: oih, suhkur ununes, kohe toon. Ja sa tead, et ma muutun korraks nähtamatuks ja võibolla ei kuulegi sind, aga ma olen kohe tagasi ja üldse ma olen läinud sinu pärast. Või sa vaatad otsivalt ringi ja ma ütlen, et wc on see väike uks trepi kõrval ja kuni sind siin ei ole, pole mul ka midagi vaja seletada või teadagi, sest teadagi. 
Ma käin ringi ja minuga on kaasas mitmed mitmed mu toad. Kui sa mind tead, siis ma olen sulle mõningaid neist tutvustanud. 'Ma korra vaatan, kas ma saan kohe sulle selle lingi saata; ma vastan oma lapsele ära ja siis võime tantsima minna; sry ma pean kohe oma vanaemale tagasi helistama.' Ja siis sa tead, kus toas ma parajasti olen ja kauaks ma läksin ja ligikaudu umbes mis asjus. Noh ja vahel on sellised salatoad. Nagu sa külalisele kohvi serveerides ei lausu, et sa lähed nüüd vaatama, kas su trussikud on juba verised või veel mitte. Et ei pea ju detailidesse ometi.
Noh ja siis me olemegi, hängime niisama ja tühja sest pakilisusest ja nad vaatavad oma telefonid ja ju neil oli siis teise tuppa asja ja tulevad tagasi ja tapeet ja suhkrusegamine ja siis keegi neist tulebki oma toast tagasi ja ta isegi avab ukse sellesse tuppa ja näitab mullegi, et see salajane eelnevat mainimist mitteväärt, mis teda viimased 15 minutit ärahõivatuna hoidis ja hoidis, on pildid kilpkonnapepudest.



Aah ja siis takkaotsa, et asi oleks tervislikult ülevõlli enesehaletsus.
Vaene mina. Vaene vaene ainult mina ja mina. Küll mul on raske, mitmed mitmed inimesed, kes on minu isiklikus elus olemas, vaatavad mõnikord mõne teise asja kui minu peale. Milline kohutav õõvasidtekitav kahetsusväärne saatus ühele ilmsüüta inimlapsele on osaks saanud. Oo, julm ebaõiglane armutu maailm. Ja ei ole sel ka leevendust ega lõppu. See needus ja nende julmade isiklike reetmiste jada jätkub arvatavasti mu surmani. Isegi sellest edasi ja edasi. Ma olen täiesti kindel, et te, hoolimatud tõprad, vaatate oma telefonidesse ka minu matuste ajal. Aga sel ajal ma ei pööra oma hauas te sündsusetu kohalolematuse peale, nagu teotatud kadunukestel kombeks olevat. Sest selleks ajaks olen ma kõikidest nendest üksildustest ja hüljatustest niipalju pöördumatult ärapöörand, et selleks on juba liiga hilja. Liiga. Hilja. Ja siis te kahetsete. Nutate kibedaid kahetsuspisaraid, tihute oma pihuseadmed niiskuskahjustustesse. Ma teeks kahjurõõmsalt muhahaa, aga ma olen vahepeal ära surnd. Et millal, jah? Arvatavasti sel hetkel, kui te olite liiga hõivatud oma nutiseadet näppides. Ja nutke siis. Ja paras teile ka.

vana postkaart

Aga rääkides ilus ja trendikas olemisest. Millest siin inimesed mitte just värskelt rääkisid, aga nagu ma rääkisin, ma olen blogide lugemisega totaalselt graafikust maas. Ma vist olen varemgi ära tundnud, et nooruslikult riietumine kipub küllalt läbikukkuma mul. Tähendab - ma panen end omaarust nooruslikult riidesse, aga iga tähelepanelikum trenditundlik olend mõistab, et ma olen üleni juba vanamoor, sest mu nooruslik riietus matkib mu 90ndate-ja-nii iidoleid ja see pole praegu sugugi lahe.
Näiteks ma lasin oma juukseid lühemaks lõigata ja palusin neid natuke järku ka ja mu juuksur täiega jagas biiti ja mul on heas valguses hästi sätituna nii Rachel-Buffy-spaissgööl soeng, et annaminna.
Või see, kuidas ma oma kõrges vanuses ilmselgelt ei küündi mõistma, miks on vaja panna kõrge värvliga teksade juures lotendav t-särk püksi ainult kõhu pealt. Otsusta ära, kas sul on särk korralikult püksis või misse. Oleks siis et puusa pealt, hea taskule ligi pääseda. Või selja tagant, et neerud külma ei saaks. Aga ainult sutsuke särki sättida püksivärvlisse just kõhu pealt. Mis värk sellega on?


Ja ma olen mitu korda kiindumusest mõelnud. Või sellest neetud 'lapsepõlv teeb su ära' needusest. Või sellest, kuidas vältiv-ärevad karakterid on trükis ja kinolinal nõnda veetlevad, sest me neid nii mõistame. Ja miks. Aga ma loen veits ja mõtlen veel ja siis.
Ja ma olen mitu korda endast targemaks saanud ja mitmest asjast viimaks aru. Ja mõni kord on selle peale juhtunud, et ma ei hakkagi arvama, et ma pean ikka väga loll olema, et mul on nii tihti võimalik nii palju targemaks saada. Siiski mitte alati.
Ja ma lahendasin ära pulgaga ratta selga ronimise kohmakuse. Alguses ma tõstsin põlve kõrgele ette ja suskasin-sudisin jalga üle pulga nagu ilmapulgata rattal teeks ja eeeeh ukerdus. Aga see käib tegelt teisiti. Tuleb teha ülakeha kallutus ette lenksu poole ja vibutada varbaotsteni sirutatud jalg tagant üle sadula. Siis on kaunis. Pisike plié tugijala päkal juurde, kui taolist huvi on.

võililled ootavad, et neid tuppa lastaks, (sest) kedagi pole enam kodus

Ma hullult ikka üritan mõelda, et see on mu enda eelarvamus ja selge naiselik usjas kadedus, miks ma ebavõistlusse sellise distantsi hoidva ettevaatlikusega suhtun. Ja siis nad ise saadavad meeldetuletuse, et tulge ju ikka peole, nii tore saab olema, tasuta söök ja labane klatš ja soss-soss-sosistamine. 
Oeh.



Kuidas sa millestki jälle lõpuks aru saades hoidud mõtlemast, et sa ainult lollimaks lähed aastatega?
Millal sa viimati oma telefoni täitsa ära panid, et kellegagi päriselt segamatult olla?

Boonusküsimus: Kas sa tead kedagi, kellel on Suure-Jaanis vaba tuba?