, kes vaatab ainult teele.

P6280079
klaasjad lombikesed

Internetis pidas keegi maha kõne, et see samunegi rüütellik džentelmenlikus on nõme ja tuleks kombena üleni hüljata. Kahjuks oskas ta tuua ainult kolme sorti härrasmehelikke vanamoodsa viisakuse žeste, mida taolised inimesed teevad: uste avamine, sisenemisel eesõiguse andmine, istet pakkumine. Ja ei olnud minu maitse jaoks piisavalt teemat kattev. Niisiis. Katmaks teemat.
Esiteks. Mis imelik argument uste avamise vastu on: 'ma saan ise!' Kuidas millal mis kujul on iial keegi öelnud, et teene osutamine väljendab, et inimene ise poleks hakkama saanud. See on kõrvaline. Ebaoluline. Seda ei pea eraldi üldse käsitlema. Ei puutu (naistele) uste avamise teemassegi. Rõhk on hoopis mujal. Mina näiteks eelistan, et inimesed ei sahmiks ilmaasjata minu ümber igasugu uksi avama, sest see on enamasti lihtsalt jõle tüütu. Sellega kaasnevad mulle sajad kohustused. Nagu mingi näiteks sellest uksest siis minek. Kust sa tead, äkki ma niisama jõlgun siin koridori otsas, sa kakud ukse pärani, mis nüüd mul on vaja su pärast kusagile hakata tükkima. Sa tee oma uksed endale lahti ja mine siis ise neist, kui sul väga sügeleb, isver. Noh ja kui siis viisakalt lähengi tollest uksest, mis minu jaoks eraldi avati, tuleb teha mingid tänukniksud ja need naeratused teeselda ja muu taoline. Ma olen tegus loomake, mul on päevläbi muudki teha, kui iga ukse juurde, mille lähedusse ma kellegi seltsis satun, omale kohustusi kaela tõmmata ja veel väikest tantsurituaali toimetada. Pärast imestan, kui põlved on noores eas pekki keerat kogu selle tarbetu kenasti kükkimisega.
Sisenemisel eesõiguse andmine pidavat tegelt teenima seda eesmärki, et siis on sel kenal ettelubajal hea eessiseneja peppi vahtida. Mina isiklikult väga hästi neis teemades ei orienteeru, sest ma pole lühinägelik. Mul on reeglina tolleks ajaks, kui me üheaegselt mõnesse ruumi astumiseni oleme jõudnud, su pepp juba üleni üle tsekat. Mingeid lisakavalusi pole vaja rakendusse tuua. Tavaliselt. (ole hea, vaata ka, kas siia auto alla jooksis üks hästi pisike kiisu :( vaata siitpoolt ka) Aga eks ta lepitud järjekorras mugavam on, pole seda asjatut jagelemist kitsastes kohtades. Mängime, et mina olen aadlidaam ja teeskleme, et sina oled hästi kasvatataud Mees ja ma lähen ees ja sa vaata ise ja kombes selle asjaga.
Nii ja mis see kolmas oli. Istet pakkumine. Reeglina siiski kriipi. Pean nõustuma eelkõnelejaga. Istudes on teatavasti keerulisem ebameeldivaks läinud olukorrast minema vingerduda. Ja kui seal on kitsas, siis pärast ongi, et istud ja vaatad püstiseisjate üleni ootamatult lähedal õõtsuvate puusadega tõtt nagu mingi puusadega tõtt vaatav asi kunagi. Puuslik.


P6270062
ilusad ohvrid

Eraldi lõiku vajab väljavaade päriselt tervenisti rollis püsivast demonstreerivast džentelmeni mängimisest. Sest tühja see autouks ja liftis mu mööda lubamine. 
Teeme nii, et auto tuleb mulle järele täpselt minuti pealt kokkulepitud ajaks. Mitte hiljem või minaeitea, var... ök... va.. varem. Brr.... Piletid on kohe leitavad õigest taskust ja kui sa küsid, siis ma isegi ei oskaks öelda, mis mudel telefon tal on, sest ma pole kunagi näinud teda seda kasutamas. Et mina ei pea teatrisaalis kaardilugeja olema ja teadma, kummalt poolt ridu loetakse või kust poolt vahekäiku saab. Et ma viin pärast garderoobis oodates end põgusalt seltsieluga kurssi, kuni tema seisab numbriga järjekorras. Muigan niisama ripsmeid plaksatades, kui ta mulle mantlit selga aitab. Et ma ei pea veini valima, veini tellima, veini eest maksma ja ammugi veel seda enesele (korduvalt) pokaali valama. Sinimerekarpidest rääkimata. Tõstan pilgu oma sigaretitoosilt ja leek on juba süüdatud. Ja daamile ulatatud taskurätikut ei küsita tagasi. Ja teatavasti ei ole sobilik võtta oma pintsak kellelegi külla minnes seljast enne, kui selleks on luba antud. Ja kuni istet pole pakutud, džentelmen seisab.
Ma mõtlen, et kui ta juba mu teenistuses on, siis tasuks ka teatavat taset näidata. Rollis püsida. Ma olen täiesti võimeline lubama inimesi end ümmardama ja siis neile korraldusi jagama. Oleneb, mis mängu me parajasti mängime.



P6270054
las valgus me udemete vahel veel

Ma olen viimasel ajal täiesti ebaproportsionaalselt ärritunud olnud avalikult esinevate inimeste küündimatuse pihta. Ma tahan soorituste taset. Ma tahan professionaalsust ja ametisse sobivust ja silmapaistvat ettemõeldud läbimõeldust. Mitte kõigilt, mitte igal pool. Aga kui ma selle eest oma reklaamevaatava kohaloluga maksnud olen, siis peab selle tegija ikka teadma ka, mida ta teeb. 
Näiteks olen ma kõik tüdinud rasked väljapeetud ohked, kui ma vahetan autos raadiojaama ja satun saatejuhi peale, kes just tol hetkel on otsustanud oma energia-kulukat hiiglaslikku peaaju ja kõnevõimet tarvitada selleks, et eetrisse lasta kõik häälduvad ja mittehäälduvad täpitähed korraga. Kui sa ei tea, mida öelda, siis ära ütle midagi. See on okei. Me jaksame oodata küll su järgmise mõtte ära. Ei pea vahepeal mikrofoni pihta möögima. 
Või need samusedki omaarust humoorikat arvamust avaldavad inimesed internetivideotes. Lihtsalt. Valmista oma neetud kõne ette. Kui sul oli aega valmistada ette oma silmad ja juuksed ja valgustus ja mõnel puhul isegi oma neetud stuudio, valmista ette oma kõne ka. Pane kirja ja harjuta paar korda, lase sõbral üle vaadata ja õpi end haldama, eksole. Kohmakas saamatus ja suutmatusega edvistamine on õrnust äratav ainult hästi haruldaste olendite puhul. Nagu näiteks pandad. Kõik me ülejäänud peame natukene vaeva nägema ja veits harjutama kõigepealt.
Noh ja kui juhtub olema iseäranis ärrituspäev, tahan ma suurt ametialast asjatundlikkust igalt olendilt, kes mulle vähegi ette jääb. Kassiirid peavad olema võimelised oma kassasüsteeme laitmatult igas erandis käsitlema ja õpetajad ükskõik mis materjali absoluutselt meisterlikult esitlema ja juhid orienteeruma oskuslikult grupidünaamilistes protsessides ja ajakirjanikud omama silmapaistvat uurijavõimekust koos allikakriitilisusega ja nõnda edasi ja edasi.  Tehke oma neetud tööd ometi. Mis ebapiisavuste torulorutsemist ma pean taluma.

Oeh. Vahel ma saan aru, et ma olen teiste pihta armutult mölisedes eelkõige endale ette heitnud, alles pärast avaldamist. Seekord sain juba poole lõigu ajal aru. Mhmh. Hea töö.

P6270048
osi vahutab

Ma jätan siia ühe ilusa juuniluule, et oleks nende asjadega ühel pool.
Ma jätan siia ühe ilusa 80ndate kaverlaulu, mis mulle tuli ühe pildiga, mis ma tegin, aga lõpuks ei pannudki.


Ma panen siia vabalt valitud tsitaadi Õnnepalu Paradiisist, sest ma lähen raamatukokku kõiki neid teie ennelugematuid soovitusi võtma alles esmaspäeval.


   Aga kas me oleme kunagi päriselt üksi? Jah, kui enesehaletsus peale tuleb, ja jaanuari pikkadel õhtutel, kui raadiost polnud midagi kuulata ja raamatutel polnud midagi öelda (sest kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud), keerasin ma näo seina poole oma asemel, Helmi toa seina poole, kus tema juba magusasti magas oma voodis, ja andusin süngele enesehaletsusele. Enamasti hakkas ikka lõpuks kergem. Aga ma teadsin ka, et see on teater ja mul oli ka natuke piinlik, et ma Jumala ees sellist teatrit teen.
   Jah, nagu oleks meil kunagi keelatud armastada.

Comments

  1. Mind pahandavad saatejuhid, kes kutsuvad külalise, aga tahavad ISE rääkida. Katkestavad, segavad, monoloogivad. f..k, kui sa kutsud huvitava inimese, siis lase särada tal, mitte endal!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, mind häirib see ka. Eriti nõme, kui nad esitavad küsimuse ära ja siis lisavad tegelt jumala hea küsimuse otsa veel mingi oma arvamuse ja sobimatute kildude monoloogi.
      Tundub, et see ongi äkki raske töö. Ma olen kohanud väga vähe saatejuhte, kes saavad intervjuu teha saatekülalise ja mitte enda nägu.

      Delete
    2. Robot23:58

      Saate juhtimine on formaat ja tuleb aeg täis muliseda. See töö ja ükski töö pole üle jõu käiv. Millegipärast inimesi häirib kui mingi virvendus ei virvenda nii nagu nad seda ootavad.

      Delete
    3. Ei, me eeldame, et inimesed teevad oma tööd korralikult. "Töö nagu iga teinegi" ja "virvendus" ei sobi omavahel, kui eeldus on, et inimene teeb oma tööd hästi, mitte "ah, keda kotib, käib kah".

      Delete
  2. Mul pole džentelmenlikkuse vastu mitte midagi. Senikaua, kuni minult ei oodata vastu veatut daamilikku käitumist. Mu vana ülemus (ja praegune treener) avab mulle alati ukse ja laseb mind alati ees sisse ja aitab üleriide selga, kui on läheduses. Aga see ei kohusta millekski, ma arvan, et ta ise ka üldse ei mõtlegi sellele, lihtsalt on automaatne käitumismuster. Ma üldiselt ei tee üldse tähelegi panema, kes kellele ust avab või kes istet pakub, võin ka vabalt ise olla ukse avaja. Mantli selga aitamine on juba natuke arhalilisem ja välja surev komme. Aga üldiselt on viisakas see, kui kõrvalseisja (olenemata soost) avab ukse sellele, kel mõlemad käed kohvreid täis. Olgem ikka viisakad kõigi vastu!
    Mulle tegelikult meeldib, kui meesterahvas märkab, et 25-kilone seguämber on minu jaoks pisut raske tassida ja tassib ise. Või vahetab mu sael starterinööri (sest ma ei ole seda siiani selgeks saanud). Aga kui ühisel üritusel, kus mehed ja naised saevad võrdselt, pillab korraldaja mokaotsast, et "eks naised keeravad mingi salati kokku", ajab harja punaseks. Mis mõttes?! Me oleme praegu võrdsed, peame igaüks kahe päevaga enam-vähem võrdses mahus skulptuure saagima ja mulle pannakse mingi köögitoimkond lisaks, sest ma olen juhtumisi naisena sündinud?! Ja kuna naised saagisid oma tööd edasi ja salatit hakkima ei läinud, pidi korraldaja ise raskelt ohates kööki minema. Paras talle.

    Mu arust džentelmenlikkuse kõrgem tase on see, kui härrasmees külasviibivale daamile ei pane nõudepesukohustust, vaid kokkab ja hoolitseb (isegi, kui ta ust ei ava). Parim džentelmen ei ole mitte suvaline kogumik õpitud reflekse, vaid vastavalt vajadusele kaaskondlase eest heatahtlikult (ehk isegi armastusega) ja austusega hoolitsev inimene.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo, need mehed, kes keset tööhoogu naisi köögitoimkonda kamandavad, saavad sellise sõimu minult, et pärast ei julge mõni isegi head 8. märtsi mulle soovida, ilma hoobi saamiseks valmistumata.

      Kas sa oled näinud mõnd meest, kes külla tulnud daame palub nõusid pesema? Kas nad on pärast sellist eksimust veel ühes tükis?

      Delete
  3. Oo, need osjad. Aga ma näen rohelist suitsu tüve ümber, mitte vahtu.

    Mu Mees läheb ustest alati esimesena. Põhjendusega, et iial ei tea, kes/mis teispool varitseb. Et just see on iidne ja mõistlik viis naist kaitsta, ja uuema aja tõlgendus härrasmehelikkusest on antud situatsioonis väga ebapraktiline. Mul võttis natuke harjumist, nüüd jään juba täitsa automaatselt tahapoole. Vahel vaadatakse meid imelikult.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma vist olin tol päeval mingi tammi juurest tulnud ja jõed küll vahutavad üle tammi kohisedes umbes osjalikult.

      Aga kas ta siis on sind teinekord mõne ohu eest kaitsnud ka? Stiilis - läheb ruumi sisse ja siis seisatab sinu ette vägevana ja sosistab sind ruumi eest varjates üle õla: nad on siin kole paljad.

      Delete
    2. Novot. Mul läheduses kesksuvised metsapõlengud, mistõttu nägin osja-suitsu.

      „Kole paljad“ peale turtsatasin naerma =) Vaata, meil on teist sorti ohud. Mees seisab vägevana mu ette ja sosistab üle õla: nad on siin kõik kauboikaabudes.

      Delete
    3. Millal on inimene korraga kole ja paljas? Kui ta on vana, äkki?

      Delete
    4. siis pidi aitama maalimine-joonistamine - kunstnikud räägivad, et kui joonistada v maalida, pole koledaid inimesi enam olemas.

      Delete
    5. Vahel on inimesed kolepaljad, kui nad on räpased või väsinud või haiged. Mõni kord on hästi vihased või kurvad võõrad silmale inetud, neid seejuures paljana ei taha ettegi kujutada.
      Kole paljas võib olla lihtsalt kohatu ka. Või ootamatu. Et alastuse nägija peab ka teinekord nõusoleku andma, et kõigil oleks alastuse juures olemine ilus ja hea.

      Delete
  4. Mind on kuidagi nii kasvatatud, et see, kes esimesena jõuab, avab teistele ukse, soost olenemata. Erandiks on see, kui sa jõlgud niisama ja näed, et sinu ees oleval inimesel on neli kilekotti ja lisaks kaks last kaenlas, siis jumalime, tee see kiirem samm ning lase ta uksest sisse, olgu ta siis naine, mees või kaamel (ilmselt on kaamel, kui kogu selle pagasiga veel liikuda jõuab). Bussis iste pakkumine sama moodi - kui ikka noorem meesterahvas on karguga, pakutakse istet, mitte ei mõelda, et noor mees, las seisab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, sama siin. Ma mõtlesin, kas seda iseenesest mõistetava jutu lõiku üldse selles teemas lisada. Sest kui räägitakse rüütellikust käitumisest, on normaalne ümbritsevatega arvestamine kuidagi kõrvaline. Sest tegelt on argiselt sada ukseavamist minu poolt või mulle, mis ei sisalda kummardusi ja knikse ja nilbeid lipitsevaid daamiksnimetamisi.

      Muarust on kõige rohkem ustega jändamist siis, kui sul on lapsevanker. Ma pole isegi möödunud 10 aastaga sellest traumast üle saanud. See on umbes, et on trepp ja raske vedruga uks ja uksel on veel mingi neetud lävi ja siis on ribiline uksematt ja vankril on mingi jõhker vedrustus all ja vankri kerega ei saa midagi lükata, sest seal on see laps ju sees ja õõõõh. Ja kui keegi üritab samal ajal, käed taskus must mööda trügida, et mis sa siin pidurdad, inimestel on kiire, on tal vedanud, et mul on käed kinni ja ma ei saa talle virutada. Niiet kui ma vankriga inimest näen nende mitteautomaatsete uste lähedal, olen kohe ekstra tähelepanelik, äkki ta vajab abi.

      Uh, aga need inimesed, kes teiste näolapi (nooruse) põhjal otsustavad, kas neile on istet vaja või pole sugugi, on küll jälgid.

      Delete
  5. Ahjaa, see suitsetamise märkus on imelik, sest mulle ka viimael ajal tundub, et keegi enam ei suitseta. Ma pole ise kunagi suitsetanud, aga minu meelest vanasti kõik tossasid ja nüüd on kõik maha jätnud ning kuidagi prevaleeriv seisukoht on, et intelligentne inimene ei suitseta, muidu vaadatakse kohe halvustavalt. Aga mu isiklik ameeriklane on mitu korda mulle öelnud, et üks eurooplaste kohta käiv stereotüüp, mis tema meelest täiesti õige on, on see, et eurooplased suitsetavad palju - et teda üllatas Eestisse jõudes see, kui palju ta tänaval suitsetajaid näeb. Nii et taas see, kuidas inimesed oma tausta põhjal sama pilti täiesti erinevalt tõlgendavad. Tema lihtsalt ei tea, kuidas 20 aasta eest vanaemad lapsi süles hoidsid samal ajal suitsu kimudes. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Neid konipurke trepikodade ees ka vahel harva näen, siis imestan ja mõtlen, et kas peaks mõnele noorele inimesele lühikese ajalooloengu pidama. Enne kui need päriselt kaovad.

      Delete

Post a Comment