These violent delights

P9160157
kõrrepaadike


Ma olen sinust puudust tundnud küll, mu armas lugeja. Juba terved nädalad olen püüdnud leida hetke, kus saame koos maha istuda ja olla. Eks see selline kahe otsaga asi on. Mida kaalukam, seda rohkem edasi lükatud. Aga miks, oh miks. Sest tahaks ju, et oleks õigesti ja hästi. Just sinule. Et oleks päriselt. Mitte kiiruga möödaminnes. 
Aga nüüd on nädalavahe ja ma ei taha õhtusööki valmistada. Niiet siin ma olen.



Armasta mind, kui ma eksin, aga. 
Äkki saia söötmine partidele ei ole neile nii kohutavalt kahjulik?
Loomulikult, ma saan aru küll, nende olendite surmamine, kes ei ole otseselt sind kahjustavad parasiidid, on halb tegu. Nagu meil siin inimlikus ühiskonnas kokku lepitud sai. (Haah! kokkulepitud sai) Ja kokkuleppe kohaselt on süütute elajate surmamine halb tegu. Eriti halb, kui seda teha rumalusest või isekast halvasti-informeeritud haletsevast kaastundest, mille järele puudub igasugune vajadus. Selle poolest tõepoolest, jätke pardid rahule. Nad saavad ise. Proovige ometi olla.
Aga kas see meie sai on neile piiludele väga väga kohutavalt surmavalt kahjulik? Kas me oleme selle pardisöötjate suunalise kulmukortsutuse kokku leppinud kooskõlas just linnalindude dieedile spetsialiseerunud linnuteadlastega? Kas kusagil on üle lahatud, mis asjaoludel on linnas pardid surnd ja et kui tugevalt saab seda seostada pagaritoodete nosimisega. Või kui ongi, kas on uuritud, mis kuramuse huvi oli noil prääksudel üleüldse liiga palju magevees leotatud kõlbmatut kuivikut ampsata. Äkki nad olid haiglased juba jupi aega ja sai oli viimane piisk. Poleks olnd sai, oleks olnd kellegi loll koer või naabergängi part. Lõppudelõpuks pole pardid ka surematud. Ahh, surematud pardid, mõelda vaid...
Või näiteks mis huvi on neil partidel üldse linnas elada. Meil on rohkelt veekogusid ja erinevaid veelinde ja neile paremaid pesitsuspaiku. Ma olen mere ääres käinud ja teinekord mööda paari jõge libisenud - lindudel on kohti küll. Ja sinikaelpart just paterdab sinna, kus on liigivaesem loodus ja kole müra ja räpane õhk ja kaastundlikud tädiksed. Miks? Äkki neile on ikka hea see linnavärk kuidagi. Nad sobivad meie sekka.
Pealegi on tervenisti kõrvale jäetud küsimus sellest, miks inimene läheb lindu söötma. Sa oled ka neid linnusöötjaid näinud. Nad tahavad seda teha. Kui nad kardavad, et on vahele jäänud, peidavad oma saiakotikese mantlihõlma alla ja teesklevad niisama pilvede vahtimist. Endal taoline süüdlaslik ilme ees, nagu oleks just midagi sisse vehkind. Teeks kasvõi salaja. Niisugune tahtmine on lindudele saia viia. Mis vajadus see on? Kas keegi on selle üle mõtisklenud? Äkki meil on vaja rohkem interaktiivse linnaloodusega parke, kus inimene saab metsalistega suhelda. Sest ilmselgelt see isu inimestel sügeleb.
Lisaks. Mitu parti meil vaja on?

Ma olen mõni talv kodulinna partidele nisuteri viind. Mulle hullult meeldivad igasugu elukad. Mu lemmik nuumatav linnaloodus on muidugi Tallinnas Männi pargis elavad oravad. Neile meeldib mandleid männikoore sisse peita ja täiesti haigelt nummi maivõi.



P9090143
seenest oled sa võetud ja seeneks pead sa saama


Armasta mind, kui ma eksin, aga
Minuarust ei ole iidsest matmispaigast leitud surnukehaga koos maetud ilusad esemed küllaldane tõend, et tolleaegsed inimesed uskusid hauatagusesse ellu. Või et nad kindla peale pidasid mõeldavaks, et kadunukesel on noid esemeid vaja kasutada seal, kuhu ta teel on. Ei meigi senssi muarust. Ma ei vaidle, et neid asju haudadest päriselt leitakse või et sellised kaunid asjakestega ühes matmise kombed poleks märkimist väärt. Aga ma ei usu, et see täiesti ilmselgelt viitab ususse hauatagustesse järgnevatesse kohtadesse, kuhu siit ilmalt lahkunud kuidagi mingil kujul saama peaksid. Kuigi muuseumid ja lasteentsüklopeediad ja igasugu tarkpead muudkui mulle väidavad.
Sest ma näiteks arvan, et see võib olla lihtsalt lein. Seda inimest enam ei ole. Vähemasti mitte nii, nagu ta oli. Ja siin on ilusad asjad (tema asjad või asjad üldse) ja lähedaste kurbus või hüvastijätt või suutmatus kaotusega leppida on see, miks neid asju talle sinna hauda asetatakse. Niimoodi ilusti ehete ja nugade seltsis maetud on ikka tähtsad armastatud inimesed, kes maetakse neid teadnud inimeste poolt. Vaenlane või võõras ei aseta hauaauku mõõka või kaelakeed: näh, võta ja vehi sellega siis seal, kuhuiganes sa teel oled. Need asjad hauas ei ole pandud kaasa. Need on pandud lihtsalt... ära.


P9070124
õhtumaastik




Ma ei ole üldse tahtnud kirjutada, sest ma tahan ühel moel kirjutada, aga välja tuleb teine. Tahaks arutleda kõrgetel kütkestavatel teemadel ja ühendada leidlike niitide abil eri ideid ja maailmu, aga nikerdan siin mingite uitavate seostamatute pähekargajate vahel. Tahaks kirjutada sellist poeetilist servadest vaid natuke kurbust tuikavat ilu, aga näpuotstest tilgub ainult sappi ja sõimu. 


Minna närvi inimeste peale, kes lähevad närvi, on teatavasti ajatu tõend silmapaistvast mõistusest ja taiplikkusest.
Aga no tõepoolest. Inimesed jauramas sellest, kuidas kiirusepiirangud on nii nõmedad ja halbades kohtades. Inimesed vihastamas kiiruskaamerate peale või needmas maanteeääres kiirust mõõtvat politseinikku. Inimesed kirjutamas piiiikkii näppuviibutavaid artikleid liikluskultuurist ja nii rumalaist kihutajaist, ise seejuures kindla peale ikka ära mainides, et neil on püsikiirusehoidja maanteel 94 peal. 
No võtame juba kasvõi selle viimase. Ma küll ei ole väga intiimselt kursis koolieelse lasteasutuse õppekavaga, aga ma olen suht kindel, et iga vähegi eakohaselt arenenud kognitsiooniga viieaastane saab ka aru, et 94 on suurem kui 90. Kui kiiruse faking piirang piirkiirus maksimaalne lubatud kiirus teelõigul on 90, siis täpselt mis äraspidise rehkenduse põhjal sina, lilleke, jõudsid vastuseni 94. Kas sa ei oska arve võrrelda? Keegi pole sulle jutustanud keerulistest sõnadest nagu piir või suurim. Nii suured keerukad nummerid, käib sul natuke üle jõu?
Või üleüldsegi see hädaldamine piirangute pihta. Kas meil juhtub liiga vähe liiklusõnnetusi? Oleks tarvis, et rohkem loomi saaks surma? Liiklus on juba liiga totaalselt närviajavalt turvaline, et enam üldse ei kannata? Hullult sügeleb, et ikka pöördumatud kehavigastused sagedasemad oleksid? Miks on kiiiiiremini veeeel kiiremini sõitmine nii palju parem normaalsel kiirusel sõitmisest?
Ja muidugi 30-ga sõitmine. Sul on pehme ja mugav ja mõnus. Selja tugi ja pea tugi ja käe tugi, ilmatud valikud kõikvõimalikku muusikat ja meelelahutust kvaliteethelidena sind ümbritsema, kõiksugu suuremad ja väiksemad vajalikud asjakesed sinuga juba kaasas ilma, et sa neid eraldi hoidma või tassima peaksid ja mahe just parajalt mahe tuuleke puhumas su priviligeegitud kõrvataguseidki. Samal ajal liigud sa täiesti minimaalse pea olematu jõupingutuse mõjul iseeneslikult edasi igas minutis pool kilomeetrit. Automaagiliselt. Suurt midagi ise tegemata. Kordades kiiremini, kui sa jalgsi liikudes läheksid. Samal ajal, kui sul on ultra mõnus ja mugav. Ja see olukord, nagu paistab, ajab inimesi nii totaalselt kettasse, et parem las keegi saab arutult plekkkarbilt ligikaudu surmava löögi.

P9070113
kaks värvi



Mu uus parasiitsõna on poisu. Ma ütlen poisu asjade kohta. Seadmete ja objektide ja teinekord harva isegi olendite kohta. Puraviku või värvipurgi või koodirea kohta. "See poisu siin, mis see siin endast mõtleb." Asetan ehituspoes tikksae letile ja näitan näpu vahel terade komplekti: "Kas te teate, kas need sobivad sellele poisule ka." 
Ma harjutasin endal küljest ära kombe öelda täiskasvanud naiste kohta neiu või tšikk või tüdruk. Väga kaua kulus. Oh, see 'tüdruk' oli päris tugevalt kanda kinnitanud, igasugu vanuses inimeste kohta sai kogemata tüdruk öeldud. Nüüd on sellega korras. Sai küljest ära harjutet. Peab ainult vaatama, et nood poisud mul väga käest ära ei lähe.
Ükspäev juba olin veits šokis, kui üks vanem naine kasutas noorte õppijate kohta sõna 'peksupoisid' ja kui ma niimoodi viisakalt, võõras inimene ka, kohmetult naeratades üritasin lisada, et äkki see võibolla ei ole nii tore sõna, ei ole vast päris kena niimoodi ka öelda, teatas ta ootamatult tõsiselt: 'kõik halb tuleb meestest.' Mis oli minu jaoks too hetk veits ootamatu käik. Aga ju tal oli hea põhjus nii lausuda. Eks me kõik ole üks või teinepäev taolise mõtte otsa komistand.


Ma hakkasin tegelt oma peas koostama loetelu põhjuseid, miks ma olen nõnda blogikauge olnud ja sugugi siin ei kirjuta. Aga siis sain ikka sõnal sabast kinni. Sest esiteks kedakotib. Teiseks 
Teiseks, mind ju viimasel ajal jubedalt tüütavad inimesed, kes süüdistavad kõike enesevälist oma enda käitumises. See on niisugune purunevate klaaside heliga saabuv selginemine. Et kui ühel hetkel aru saad sellest kombest, siis hakkad kogu. kuramuse. aeg. seda tähele panema. See on teatud inimestel selline iseäralik kõnepruuk, kus arutelud ja põhjuslikud seosed kipuvad olema ühesuunalised. Ükskõik millest parajasti jutt on. 'Olukorrad, need tulivad. Asjaolud, need olivad. Teised inimesed, nood tegivad. Ja siis mina, ah, mina vaene, vaeseke. Mul ei jäänud valikut. Mis variandid mul oleksid olnud. Polnud parata. Ma ei saanud ju midagi teha. Mulle tehti. Mulle jäid ainult sundvalikud. Ma ainult vaevu pääsesin eluga.'
Ja siis ma ikka vaatan sellist seletavat õigustavat arutelu ja püüan aru saada, kuidas 'sorry, minu viga, ma toon sulle kohe uue joogi' saab ometi olla nii kättesaamatu.

P9070095
mahajäetud linn


Aga jaa. Viivikonnas oli küll niimoodi, et me tolknesime seal värske olmeprügiga täidetud varemete ja läbi aedade meie pihta klähvivate peentõuliste koerte vahel, kui peatub auto: vabandage, kas te teate, kus siin see mahajäetud linn on. Suht see ongi. Mida rohkemat sa tahad. Isegi hüljatus valmistab pettumuse.


Kuidas sul lood? Mida sa teed kiirusepiirangute ja kõige enesevälise süüdistajate ja saiamaiate piilupartide osas?

Comments

  1. Jah, tõsi:

    "Isiklikud suhted, kõrgenenud enesehinnangud, rahuldamata tunnustusvajadused – see on kõigi ebameeldivuste ja kannatuste põhjus. Ja mitte ainult neile, kes nende põhjuste all ise kannatavad. Ka kõigile neile, keda seetõttu tahetaksegi panna kannatama, kellele tahetaksegi teha kahju, keda teadlikult ja tahtlikult tahetaksegi vigastada ja tappa.

    Tapmiseks ja vigastamiseks, ebameeldivuste ja kannatuste tekitamiseks õpitakse, treenitakse ja leiutatakse üha uusi võtteid ja vahendeid, veel julmemaid, veel jubedamaid, kurjalt ja vihaselt. Et tekitada veelgi hullemaid kannatusi ja ebameeldivusi ning õigustused ei lõpe. Sa nõuad midagi, sa ootad ja loodad midagi ja sa kannatad, kui sa seda ei saa.

    Jah, sellel kõigel on põhjus, aga tegelikult on kõik palju lihtsam."

    - Raamatust "Kuidas olla".

    ReplyDelete
  2. Saia ei vii. Enamasti ei vii üldse midagi. Vaatame lastega, kuidas nad tulevad lootusrikkalt, et oo! lapsed! nüüd saab saia! Ja siis pettunult ära ujuvad. Mõnikord viime, natuke süümekaid tundes, kamapalle. Ma palun oma õel seletada sulle, ta on teadlane ja tegeleb lindudega ja uurib lindude linnastumist.
    Olen ka mõelnud, miks on kultuuris nii sügavalt sees, et kiiresti sõit on äge. Juba lasteaiapoistele hakatakse seda filosoofiat märkamatult sisse juurima. Võiks ju hoopis olla, et osavalt sõit on vägev.
    Asjaolude süüdistamise vs vastutuse võtmise üle pean mõtlema. Katsun märgata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma ei ole kindel, et kiirusevaimustus on üleni kultuuriline. Ma ise olen suur madala kiiruse fänn, kui juttu on autoliiklusest. Aga kui ma esimest korda elus lennukis istusin ja see hakkas õhkutõusmiseks kiirendama, oleksin tahtnud vaimustusest ja mõnust karjuda.

      või vt koeri, kes topivad pea auto katuseaknast välja, et sõidutuult nautida.

      Delete
    2. tglt on mul tunne, et mõnus on kihutamise tunne. aga see tunne ise võib tulla olenevalt asjaoludest väga erineval kiirusel. Kinnises sõidukis siledal teel sain ma tõsise kiirusekaifi kätte lennuki õhkutõusul; kiirteel ei pruugi 150-km tunnikiirust õieti tähelegi panna, aga raputaval kruusateel tundub juba 50 või isegi 40 km/h jõuliselt kiire ja jalgrattal või suuskadega piisab sama kaifi saamiseks vast juba 20 km/h kiirusest.

      Delete
    3. Võibolla on kogu mõnu allikas siis mitte kiirus vaid see tajutav väike servapealne oht? Maantee-rabelejad peaksid siis äkki sagedamini valetama või mõne erutava spordialaga algust tegema. Nagu vanasti muudkui rajati neid skeitparke ja kossuväljakuid, et siis äkki teismelised ei tee suitsu.

      Delete
    4. ma mõtlesin sellele võimalusele, et oht. Aga ma arvan, et see ei ole päris see. Nt ma ei usu, et need pead aknast väljatoppivad koerad ohtu naudivad, neile lihtsalt meeldib, kuidas tuul vihiseb.

      Ja kiirteel betoonmüüride vahel sõites annan ma endale aru, et ma olen sellise kiirusega kihutavas plekkmürsus, et kui midagi peaks juhtuma, siis on minuga kõõga. Aga kiirusekaifi saan pigem ikkagi siis, kui tunnen tuult ja raputamist.

      Suvel sain korra lahtise autoga sõita, kiirus oli tavaline mõistlik linnakiirus. See oli mõnes mõttes ebamugav, sest juukseid tikkusid suhu ja silma. Aga tunne, et oih, ma SÕIDAN, oli tugevam kui mugavalt tuuletus autos.

      Kui ma ühel talvel üle tüki aja suusatasin, oli samuti kiirusevaimustus - ma ei teegi õieti midagi, aga nagu lendaks - ja siis polnud ohtu ollagi. Kimasin muretult piki Emajõge.

      Ma arvan, et asi on ikka selles, et liikumist oleks tajuda. aga miks see mõnus on, ei tea. vbla annab sellise lineaarse liikumise tajumine vabadustunde - "lähen, kui tahan, kasvõi maailma lõppu".

      Delete
  3. Anonymous07:38

    Olen minagi kimpus nende süüdistaja tega, kes süüdistavad teisi omaenda vigades. Et teise silmas näeb pindu ja enda silmas palki ei näe 😉 Pole minagi ammu kirjutanud, aga sinust erinevalt väga ammu. Ma ei viitsinud panna oma blogi parooli alla ja minu õelad jälgijad tegid vahepeal mu elu üsna kibedaks.
    Nii kibedaks, et ei tahtnudki enam midagi kirjutada. Kiiruspiirangud on mu meelest mõistlikud asjad. See mõte, et hauda pandi asju sellepärast, et lihtsalt kalli inimese asjad ära panna, on päris loogiline. Lähen minagi täna saatma oma õpilast viimasele teekonnale ja on plaanis ta viimane töö hauda kaasa panna. Mitte, et ma arvaks, et ta seda omatehtud ehet hauataga kannaks, vaid ikka mu enda pärast, et midagi kaasa panna, et kuhu ma panen selle tema asjakese, ei tahaks terve oma edasise elu seda tõsta ühest kohast teise ja et keegi selle lihtsalt prügikasti viskaks. Nagu juba ühe mu kadunud sõbra tööga juhtus. Endale kaela ma teda riputada ei tahaks, lihtsalt pole minu maitse ja ei olnudki nii lähedane sõber ka, lihtsalt armas õpilane. Oled väga äge ja vahva ning hea sõnastada. Nii hea, et keegi ei saa millestki kinni võtta, mõistukõneline.
    Üks memm kagunurgas t, mummulisest köögist 😉

    ReplyDelete
  4. Tegelikult nii ongi, et teaduskirjandusest on ka raske leida artikleid, mis näitaksid, et sai on linnule halb. See muidugi ei tähenda, et ei ole halb, on ilmselt ikka. Seda lihtsalt ei ole uuritud. Meil on sai ja sellesse surnud pardid-luiged-tuvid, aga keegi pole viitsinud (või jõudnud, või rahastust saanud) korralikku teadustööd selle anekdootliku (tähenduses jutupõhise, mitte naljaka) teadmise peale ehitada. Näiteks ka ülekaaluliste matkaraja-oravate tervist pole keegi uurinud, kuigi sellid söövad kommi ja küpsist, nii et neil ilmselgelt halb on. Üks mu kolleeg Arizonas hakkas hiljuti uurima, kuidas sai mõjutab tuvisid, ja püüab seda müüa kui mudelit inimeste toiduga seotud haiguste (nt diabeet) mõistmisel. Teeb neile veresuhkru teste ja puha. Äkki sealt tuleb midagi konkreetsemat.
    Minu meelest on inimtoidu-rämpsu söövad metsloomad väga huvitav mudelsüsteem selle kohta, kuidas saast ja vale toitumine tervist mõjutab - tänapäeva inimeste terviseprobleemid on ju suuresti toitumisega seotud. Natuke lisaks ehk perspektiivi, kui näidataks, et see on universaalne liikideülene mõju. Nt ühel matkarajal oli kunagi umbes selline hoiatussilt: "Ärge andke metsloomadele inimtoitu! See põhjustab neil ülekaalulisust, karvade väljalangemist, stressi, agressiivsust ja südamehaigusi!" (sööge see parem ise sisse!)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlen, et kas loomal ei ole nii palju aru ja vabadust, et minna teise kohta elama või süüa vahepeal midagi muud ka. Inimtoitumisest tulenevates hädades on ju ka enamasti süüdi mitte konkreetne toit vaid tasakaalu puudumine.
      Ma saan aru, et kui aheldatud puuriloomale ainsa kättesaadava toiduna muudkui rämpsu ette kanda, siis tal on lõpmata halb. Aga parti (ega oravat) ei hoia keegi kinni. Või saab käsitleda, et linn (ja selle patused ahvatlused) hoiabki?

      Delete
    2. on olemas termin "supernormaalne ärritaja", mille üks näide on see, kui kajakas läheb hauduma võimatult suurt kunstmuna ja jätab oma munad laokile. Sest ta on kohastunud eelistama suuremaid mune, sest need on elujõulised. Looduslikus olukorras oleks suurim muna pesas tavaliselt tema enda oma, nii et suurusevaimustuses piiripidamise kohastumusel pole olnud põhjust tekkida - üldiselt on ikkagi rohkem järglasi olnud kajakatel, kes valivad haudumiseks suurimad munad. Kui pidevalt mingeid hiiglaslikke libamune ette sokutataks, siis ehk saaks kohastumusliku eelise kajakad, kes mune suuruse järgi ei diskrimineeri, aga sellega läheb aega.

      Toit, millest saab ennast just toitvuse tõttu haigeks süüa, on ehk samuti supernormaalne ärritaja. Loomade - ja isegi inimese - evolveerumisajaloos pole sellist aega, kus kaloreid on liiga palju saada, veel eriti pikalt olnud - nii et sellisel kohastumusel pole veel olnud aega kujuneda.

      Lisaks ei ole loomal saanud kujuneda võimeid tunda ära otseselt kahjulikku (st hullemat kui lihtsalt liiga kaloririkast) toitu, millega tema esivanemad pole põlvkondade viisi kokku puutunud. Nätsu näiteks. Ja ega see inimestegagi teisiti ei ole. Neid lugusid on ju küll, kuidas ilma teadmisteta inimesed loodusevaimustuses mingeid liblesid söövad (näiteks sügislille või piibelehte karulaugu asemel) ja mürgituse saavad.

      See oli nüüd minu kui profaani ettekujutus, Tuul võib parandada, kui ma kuskil puusse panin.

      Delete
    3. jäin mõtlema, kas naftaloiku või sulanud asfaldile istuvad linnud lähevad samasse rubriiki või mitte.

      Delete
  5. Kiirus ja spidomeetri näit ei ole tegelikult üks ja sama asi, aga küllap sa tead seda isegi.
    Näiteks kui minu auto spidomeeter näitab 96 km/h siis on auto kiirus 90 km/h

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tean. Tean. Aga see tundub nagu lahendatav tehniline viga. Peaks rehve kontrollima minema?

      Delete
    2. See ei ole viga. See on autotootjate teadlik otsus. Spidomeetrid ei ole päris täpsed. Aga autotootja ei saa lubada, et 90 kmh näitav auto sõidaks tegelikult 91 kmh, siis annaks tarbija ta kohtusse (minu tehnika sunnib mind seadust rikkuma!!). Seega tehakse MEELEGA viga ohutule poole ja pannakse 90 kmh näitav auto sõitma 86-87 kmh. Sisuliselt juristide võit inseneride üle.

      Delete
  6. Eiei, need, kes panevad püsikiirushoidja 94 km/t peale, teevad seda alati GPS-i järgi, sest siis kiiruskaamera veel trahvi ei tee. Ja üleüldse "ei tohi lubada maanteele tüüpe, kes ei suuda sõita sellel teelõigul maksimaalse piirkiirusega! Mingu autokooli tagasi!" ning kindel on see, et "pea kõigis liiklusõnnetustes on süüdi 85 km/t venivad idioodid, kelle pärast üks korralik autojuht läheb metsikult närvi ja on SUNNITUD tegema ohtlikke möödasõite!"
    Selline loogika siis....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks see osa autokoolist, kus õpetatakse kiiruse põhjal peatumisteekonna, ohutu pikivahe ja möödasõiduks vajaliku teepikkuse arvutamist, ongi need raskemad osad.
      Kui sa sõidad 10 kilomeetrit 90 asemel 85-ga, läheb sul selle teelõigu peale 6,6 minuti asemel 7. Sund ja närv on sellise kaotuse juures vältimatus.

      Delete
    2. Jah, 24 sekundit elust kadunud. Mis kadunud - varastatud!
      Ma vist ei hakkagi sellisest mõtteviisist aru saama.

      Delete
    3. Palun. Ma proovin selgitada.

      Sõiduauto on individualismi kehastus par excellence. Suur metallist kast, MINU OMA, sõidab sinna ja nii nagu MINA TAHAN. Selle "mina tahan" sisse käib ka kiirus.

      Ehk, 85 kmh koperdaja mitte ei kuluta mu aega, vaid rikub minu volitust oma vallasvara käsutad. Kuid see - eneseteostus - on minu põhiõigus, Maslow on selle jaoks ekstra kihi eraldanud!

      Ühiskondlikult käituvad-mõtlevad inimesed ei saa sellest individualismi värgist vist tõesti aru. Samamoodi nagu seaduskuulekad kodanikud (D&D "lawful") ei saa aru seaduskuuletutest (D&D "chaotic"). Eks me õpime üksteise kõrval elama, seda ikka. Aga inimesest, kes ei lähe punasega üle tee ka siis, kui ühegi olendit ega masinat lähedal ei ole, ei hakka ma päriselt mõistma - mitte iialgi.

      Delete
    4. Anonymous15:08

      Kõige ohtlikumad on need kes arvutavad teiste aega, tunnevad kadedust, mõtlevad teiste mõtteviise välja kompenseerides sellega oma võimetust ja otsides endale õigustust.
      Valgusfoor on liikluse reguleerimiseks, kui liiklus puudub, puudub vajadus seda ka reguleerida või on see kohusetunne, häbi, miskimuu tunne mis paneb inimesi seisma, ehk nad ei ole selgeks teinud endale mis mõte on fooril vaid nad teavad et punase tulega ei tohi.

      Delete
    5. Samas ei salga ma kiiruse lummust. Olen isegi kihutanud ja oi, see on mõnus. Aga minna bersergiks kellegi peale, kes ei taha, ei oska või ei saa sõita suurima lubatud sõidukiirusega on lihtsalt oma närvide rikkumine ja närvilisena riskantseid möödasõite tehes oma ning teiste eluga riskimine.

      Delete
    6. Kas keegi läheb bersergiks? Või no mõni jah, aga kas neid on nii palju, et neist tasub rääkida?

      Mul isiklikult on rohkem kokkupuudet nähtusega, kus iga möödasõitja peale näidatakse näpuga ja tänitatakse "ei tea kas läheb sünnitama". Seda ka siis, kui ise sõidad autos kõvasti alla lubatud kiiruse ja teeolud on imehead.

      Delete
    7. Sõidustiililt.
      Ja muidugi mitte kõik, neid on üksikuid.
      Ma ei taha üldistada.
      Las sõidavad mööda, üritan selle möödasõitjale nii mugavaks kui võimalik ka siis, kui endal jalg raskem on kui vaja, kuigi paaril juhul tuhandest olen seda sõgeduseks pidanud, ühel juhul tuhandetest on see kümnekonna kilomeetri pärast ka koleda tõestuse saanud.

      Delete
  7. Ma lugesin kuskilt, et värske sai kleebib luigel noka kinni, nii et ta ei saagi elu jooksul (ehk päev umbes) seda enam lahti.
    aga et kuivand sai tapab, selles ma juba kahtlen - et jah, kui MIDAGI muud ei söö, mingeid vitamiine jne ei saa, siis on kurjast, aga et mõningane osa kaloreid tuleb saiast, seda tõsiasja ma kuidagi ei suuda jubedana näha.
    Ega ma seda ka usu, et lõviosa meie endi tõbedest tuleb toitumisest, nagu Tuul ütleb. Ma LIHTSALT ei usu seda, seda minu kogemus on vastupidine: kui ma hullunult jälgisin oma toitumist, surin meeleoluhäiretesse.
    Ja nüüd, kui võtan vabalt ja ei hooli väga, söön vahel (no kord kahe nädala sees nt) kiirnuudleidki, olen niiiiiiiiiiiiiiiiii palju õnnelikum =) Toidust MITTEhoolimine tegi minu jaoks palju rohkem, kui üritus "õigesti" süüa, "õigesti" treeenida, "õigesti" elada.
    Hauapanuste kohta - muidugi!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. no ma olen aru saanud, et üks häda on see, et rändlinnud ei lähe rändama, vaid jäävadki saiaootuses linna passima. Ja siis ei ole neil ju oma normaalset toitu saia kõrvale võtta.

      Delete
  8. Ma siis selgitan seda kiiruseasja, nii nagu mina tast aru saan.

    Kiirusepiirangud on suvalised. Arbitraarsed. Laest välja imetud. Seaduseandja tahtis mingit ümarat, hästi meelde jäävat numbrit. Teeme linnas 50 (mitte 48 ega 51) ja maanteel 90.

    Tegelikult on ohutu kiirus igal teel ja iga ilmaga erinev. Samal tänaval võib ta olla pühapäeva hommikul 60 (vähe liiklust, hea nähtavus, jne) ja samal õhtul 20 (pime, sajab). Aga seadus ega märk ei tea sest midagi, nemad ütlevad alati 50, nad ei oska paremini.

    Seega on 90 vs 94 täiesti suva.
    Ja ärge tulge seletama, et 90 on sellepärast tähtsam, et ta on kusagil paberil kirjas. Liiklus on lakkamatu riskianalüüs ja mingi paber - pähh.

    Mis aga liikluse ohutuses loeb - on ennustatavus. Ja sarnasus. Et kõik saaks üksteisest igal hetkel aru. Ja et kõik käituks samas olukorras võimalikult sarnaselt. Et KÕIK näitaks suunatuld (ja umbes sama pikalt), et KÕIK hoiaks sarnast pikivahet, et kõik sõidaks võimalikult sarnase kiirusega.

    Nii et kui liiklusvoog (ehk, enamik teisi) kulgeb kiirusega X, siis ohtlik on nii sõit X+Y kui X-Y. Ühel juhul teed sina möödasõite, teisel juhul teised sinust.

    Kiirusele X+Y on üldiselt raske õigustust leida. Ajaline võit on tõesti imeväike.
    X-Y ehk siis aeglasel sõidul on enamasti põhjus. Võõras juht võõras autos võõras linnas karjuva lapsega otsimas mingit asja vaidlemas ämmaga jne jne jne.
    X+Y sõitjate jaoks on X-Y põhjused idiootsed.
    Ära siis roni võõrasse linna, kui sõita ei oska!
    Ära saa lapsi, kui sõita ei oska!
    Ehk - enesekindel, ennast tugevalt kehtestav (enamasti isane) juht vs ebakindel, vähem kogenud, vanem juht.
    Ja internet peegeldab / võimendab seda suhtumist.

    Ehk:
    - piirkiirus on vaid suvakas number,
    - sellest kiiremini / aeglasemalt sõitmine on ok, kui seda teevad antud teel ja hetkel peaaegu kõik,
    - sellest VEEL kiiremini sõitmine on ohtlik ennastkehtestav lollus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ennustatavuse kohta meenus see, et foorituledest üle lastakse igal pool - aga erinevalt. Ja kohalikku foorieiramise kultuuri on vaja tunda, et ohutu oleks. Nt Eestis on valdav hoiak, et "noore punasega võib sõita", sest teisest suunast pole siis veel roheliseks läinud ja pole tglt kedagi karta.

      Kaukaasias pidi olema vastupidi: juba enne tule punaseks minekut on arukas enne ristmikku pidurit panna, sest teise suuna pealt hakkab liiklusvoog tulema juba enne roheliseks minekut (sest kõik ju teavad, et punase lõpus pole enam ohutu sõita).

      Seni, kuni kõik tegutsevad sama loogika pealt, ongi ohutu.

      Delete
    2. Justjust, siit see "a moožet bõtt drugoi maaster jeedjet?".

      Delete
    3. Mu point ei olnud, et peab sõitma punkti pealt spidoka järgi 90ga, või muidu. Ma muigasin rohkem selle veidra vastuolu peale. Et sellest paganama püsikiiruse hoidjast hakkavad inimesed jaurama siis, kui nad hakkavad jaurama teistest juhtidest. Teistest. Kes on vastutustundetud ja rumalad. Püsi. Kiiruse. Hoidja. Vaadake mind. Ma pole mitte ainult hästi varustatud riistadega edukas olend, ma olen ka vastutustundlik ja tean, kus teiste pihta näppe viibutada.
      Samal ajal ise tuututades maailmavalju häälega, et ta ületab teadlikult meelega kiirust sel määral, et veel vahele ei jää. Et mis moraalilugemine ohutusest ja (liiklus)kultuurist, kui ta ise ei vali kiirust teeolude või ohutuse järgi kogu aeg üha uuesti paindlikult, vaid vurab eelseadistatud kiirusel, mis on politsei silmis arvatavasti veel okei.

      Delete
    4. Moraalilugemine, jah. Me kõik teeme midagi valesti. Kogu aeg. Ja käitume seadusvastaselt. Sedasama liiklusseadust rikume me KÕIK ja ka kogu aeg. Vähemalt meie kui linnaliikluses sõitjad. Ja kõndijad. Rikume nii sujuvalt, et me isegi ei adu, sest kogu aeg ja kõik teised ka.

      Aga ma tõesti eriti ei kohta neid maailmavalju häälega tuututajaid. Kus nad elavad? Internetis?

      Delete
    5. Internetis. Arvamusartiklites. Facebookis. Kontori köögis.

      Delete
    6. Läksin kohe ootusrikkalt kööki, aga seal arutati, kuidas võimalikult täpselt inimese sisemist temperatuuri mõõta :(

      Delete
  9. Ja no inimesed sõidavad autoga eri põhjustel eks?
    Mitte kõik ei taha lihtsalt töölt koju saada.

    Tsiteerin üht värsket neti-vestlust:
    "Ma lähen nüüd rammin kedagi liikluses, sest minu meelest on see kõik nii ebaõiglane."
    ("see" oli mingi javascripti kiiks)

    ReplyDelete
    Replies
    1. selle jaoks on ju lõbustuspargi atraktsioon välja mõeldud, aga kui sellest jääb väheks, äkki oleks mingit frustratsiooni-rammimisparki tarvis. et teised elusalt koju saaks.

      jalgratturitele ukseka tegijad on ehk sama kontingent.

      Delete
  10. Kui kedagi nüüd päriselt huvitab, siis läheb kohale või kuulab vähemalt üle neti:
    https://www.mnt.ee/et/uudised/tudengite-liiklusohutuse-teemaliste-loputoode-konverents

    11.oktoobril toimub Tallinna ülikoolis tudengite liiklusohutuse teemaliste lõputööde konverents. Konverentsil esitlevad erinevate Eesti kõrgkoolide tudengid oma liiklusteemalised lõputöid, millega nad hiljuti kaitsesid oma bakalaureuse või magistrikraadi. Lisaks on kutsutud esinema külalislektor Helsinki Ülikoolist.

    Konverents toimub Tallinna Ülikoolis Astra majas Narva mnt 29, Euroopa saalis (ruum A 222) algusega kl 10.00. Veebivahendusel liituvad konverentsiga üliõpilased Sisekaitseakadeemiast (Kase 61, Tallinn, B-õppekorpus ruum B-235 (FBI-auditoorium)). Samuti on olemas võimalus jälgida otseülekannet veebis.

    ReplyDelete
  11. Mattias11:39

    Sai on inimeselegi rämpstoit, miks ta pardile hea peaks olema. Pardid kolivad linna sellepärast et loodus ei salli tühja kohta, üldjoontes täpselt samal põhjusel miks hapnik kopsust verre või süsihappegaas verest kopsu liigub. Üldjoontes järgib loodus päris edukalt füüsikaseadusi. Ja ega inimenegi selles vallas väga kaugele viska. Gaza sektor, puhas termodünaamika, vähenda ruumala, rõhk ja temperatuur tõusevad.
    Sõidukiirus, jah, võimalikult väheste manöövritega on ohutum ja ökonoomsem.
    Matmiskombed, need seletused on pärit umbes sellest ajast kui antropoloogia tähendas midagi sellist millega tegeles Pipi papa neegrikuningas, me teame et metslased pärismaalased oma primitiivse mõtlemisega tegemas oma primitiivseid asju uskudes oma primitiivseid asju. Loomulikult on kõik mida nad tegid tehtud sellepärast et neil olid oma pooletoobied usud ja pooletoobised kombed ja pooletoobised kultused. Meie, tsiviliseeritud inimesed, teeme tarku asju ja usume tarku asju ja oleme ülde igatpidi vinksvonks, aga nemad seal, noh, teadagi. Misha Lotmanil oli selle kohta hea näide, mingi vikerkaarepoiste lugu vms mida mul pole õnnestunud ise üles leida. Umbes nii et teises ilmasõjas oli mingi meeriklaste lennusalk kes lendas maitea õhtul vihma käes ja vaatas et milline kena vikerkaar, meeskonnavaimu ja sõjas mitte hulluks minemise nimel nad maalisid selle omale tiibadele. Aga kui nüüd tuleviku antropoloog selle lennuki kuskilt välja kaevab siis on ilmselge et selles hõimus valitses vikerkaarekultus.
    Probleemide endast välja asetamine käib kuskile Freudi kanti. Aktiivsuse-passiivsuse skaala eluhoiakus. Kui said kisahulga kohta liiga vähe tissi omal ajal siis arvad et asjad sinust ei sõltu, kui liiga palju, siis arvad et oled maailma naba, kui parasjagu, siis on vanemad selles osas hästi hakkama saanud. Mul pole praegu aega seda lõpuni mõelda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea vastus =) Ma küll päris kõigega nõus pole (liiga palju tissi ei ole võimalik saada IMO, maailma ainult minu jaoks eksisteerimise pidamine on teiste juurtega ja väga sageli ei ole need "ma olen nii oivaline, siis maailm vahepeal kisub mind mu normaalselt oivalisusest eemale", vaid "KÕIK mõtlevad nüüd, milline lollakas, milline mölakas ta on, tal on seelikul plekk! vms", kuigi tegelt kedagi ei huvitagi), aga hea vastus.
      Selline intuitiivselt loogiline =)

      Delete
    2. Jep. Imikule elutähtsa hoole andmisega ei saa teda 'ära hellitada'. Saab muudel viisidel, aga kas seda just helluseks siis saab kategoriseerida.

      Delete
    3. Agajaa. Antropoloogid olemas süvenematud üleolevad rassistid võib küll mitme küsimata omaksvõetud teadmise all olla.

      Delete
  12. Kõrrepaadikese parem nimi võiks olla lugapaat või lugapart. Kunagi oli mänguasjamuuseum ERM-st deponeerinud endale filmivõteteks ühe, Andres siis tegi mänguasjamuuseumile hunniku enda lugaparte.

    ReplyDelete
    Replies
    1. O, pardi moodi on nad natuke tõesti. Mida see 'luga' seal tähendab?

      Delete
    2. pakuks, et seda:
      http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/luga.htm

      Delete
    3. novot. sisemaa lapsuke. ma tean ainult, et vee ääres kasvavad miskised kõrred ja võibolla mõni neist on pilliroog

      Delete

Post a Comment