Wednesday, February 13, 2019

Keerleb ja kumab aeglastel tuuridel

P2010415
kunst vasta taevast


Toataimed ei ole kassid. Neil on kassidega sarnaseid jooni, tõsi. Nad vahivad akna peal ja ei tee sinust välja. Tahavad sooja ja teinekord mõnd paid või kohta, kuhu ronida. Ja olenevalt sordist võib mõlemi käest teinekord torgata saada. Aga toataimed ei ole kassid. Esiteks toataim ei röögi inimese peale eriti kõvasti. Minu kass on põhiline inimese peale röökija. Kui ma lähen hommikul kuurist puid tooma enne tema tuppavõtmist ja söötmist, siis ta tuleb minuga koos kuuri kaasa, et kogu puudeladumise aja mu pihta kaeblike kaebeid karjuda. Teiseks - toataimede võtmine, saamine ja äraandmine. Jumalik piiritus. Ma võin võtta täiesti hetkeemotsiooni pealt toataime ja keegi ei vaata mind nagu südametut koletist, kui selgub, et see taim ei sobigi mu maja või mu hoolitsusega. Ma võin kasvatada oma pisikesi taimebeebisid suuremaks ja avastada, et ma rohkem ei viitsi või et ei mahu ära. Ja siis need lihtsalt kellelegi ära anda. Ja see on okei. Paljud tahavad juba suureks valmiskasvatatud monsterat või sõnajalga. Väga vähesed vaimustuvad juba suureks kasvatatud kassist. Kui mulle üks taim väga meeldib, võin ma teda ohjeldamatult paljundada ja saada palju samasuguseid taimi ilma, et see oleks väga imelik. Ja siis ikkagi suvalisel hetkel ilma suuremate tagajärgedeta neist tüdida. Toataimi tohib sõpradele kinkida ja kingituseks küsida. Lihtsalt parim harrastus pidurdamatutele.

Ma olen küllaldaselt sageli silmi pööritanud ja sobimatult lõbustatud olnud, kui inimesed kaeblevad oma eluhäda üle, mis neid tagasi hoiab, samal ajal, kui see häda oleks lahendatav ühe väikese oskuse omandamisega. Mismõttes ei saa, sest sa ei oska. Õpi. Keegi ei tule kõhust välja, kohe asju osates. Kõik õpivad. Suur inimene, jumalküll.
Läksin oma kompleks-kaebluste saatel perearsti juurde ja perearst uurib mu trennirutiini kohta. Et kas ma ujumas käin. Haa! Ma ei oska ujuda, teatasin talle võidurõõmsalt. Joke's on you! Ja siis see arst sama rahulikult ja veits halvasti varjatud muigega: aga saaksite ju õppida?
Veits tuttav koht vä?
Niisiis ujumiskursus. Väga tore. Võtan kopsu õhku täis, panen pea vee alla ja hingan basseinivett nina kaudu sisse ja siis tulen pinnale ja tahaksin koha peal kõva häälega nutma hakata. Ja kuulan õpetajat ja keskendun ja võtan end kokku ja vaatan imetledes kõrval mullisid puhuvat saksofonisti ja võtan kopsud õhku täis, pea vee alla ja mullid ja kloorivesi ninas ja tulen pinnale ja kõigepealt ootan, et surmahirmu hüsteeria natuke maha läheks ja siis hakkan hingama. Nutma ei hakka, kuigi tahaks. Nii väga. Teised teevad selle aja jooksul viis vettehingamist, kui mina teen poolteist. Saunas pärast ühe naisega rääkisin ja see oli üleni vahetu naerupursatus: pfft sa mõtlesid, et sa õpid kuu ajaga ujuma? 
Noh. 

P2010406
liibuv gradient



Vaata, see koomikskarikatuur, mis mul siin kõrval on. Sellest, kuidas ma tahan rutiini ja siis mul hakkab igav ja ma tahan põnevust ja siis ma olen sellest kurnatud ja tahan rutiini. Nii on. Ja praegu me oleme selle koha peal, kus on põnevust rohkem kui ära mahub.
Üks on kohe paari nädala pärast algav põnevus, mille osas mul on tervenisti kehaväline kogemus. Ma vaatan, kuidas ma triivin ühe ohtliku ebamugava asja poole ja näen, et see tulebki ja vaatan end sellele kaasa aitamas. Ja mõtlen, et miks küll miks ometi. Ja pidurit ka ei vajuta. 
Niisiis. Minust saab kooliõpetaja. Umbes pooleteiseks kuuks. Päris koolis, kus on õppekava ja riigieksamid ja tunnid algavad kell kaheksa nullnull ennekristust. Sellises suuuuuures koolis, mille ümber on palju väikeseid mitte väga jõukaid kodusid ja kuhu, juttude järgi, ei olevat kuigi raske sisse saada. Siiamaani on kõik mu niisama unistused tsirkusega ärapõgenemisest ja uue elu alustamisest olnud seoses väikesesse linna õpetajaks minemisega. Ja nüüd siis selline võimalus. Ma ei tea, mida ma teen. Appi kui põnev ja õudne ja põnev.


Toitumiskavaga läheb, tänan küsimast, hästi. Peamiselt peab sellest rääkides rääkima viisidest, kuidas ma ei pea toitumiskavast kinni ja siin on minu loetelu.

  1. Kohvikoor. Eksole, musta kohvi võib juua, palju hing ihaleb. Aga kohvikoor on toit ja see on kavapõhine väljamõõdetud. Kuna ma hommikuti putru ei söö, pole isegi variant, et ma hakkan väljamõõdetud pudrupiima kohvile valama. Mistemõtlete, et mul targemat teha pole. Ma joon lihtsalt koorega kohvi ja misiganes nagu. Suhkrut ei pane kohvi sisse. See tahtis natuke harjuda, aga pole üldse hullu. 4 korda päevas söömine ja mittemagusad kohvid on päevase kohvide arvu vähendanud 3-4 pealt 1-2 peale. Sest ma ei asenda toidukorda magusa kohviga enam. 
  2. Värkide mõõtmine. Õuuudne. Mul on grammitäpsune kaal köögis ja ma olen õppinud ühele süüa tehes vältima konserve ja muid valmismõõdetud sulgumatuid pakendeid. Kuid siiski. Helde mõlemasuunaline ümardamine üle kogu pleissi. Sa ütled 100 grammi avokaadot, ma ütlen üks avokaado. Punkt. Ei hakka 50 grammi pärast uut apelsini lahti tegema või banaani otsa ära viskama. Aru peab ka peas olema.
  3. Alkohol. Ma ei tea. Ma igaks juhuks ei uurinud välja, mis on ametlik seisukoht. Ma ise rehkendan, et kui ma päevase süsivesikute arvu iga toidukorra juures pigem alla ümardan ja päris iga päev end päris segi ei kammi ja verd ka just andsin, siis on jumala fain isu järgi siin-seal veinida.
  4. Hommikusöögid. Ma tõesti püüan. Aga see on ebanormaalne. Nii palju ei peaks ükski olend hommikul sööma. Need kogused on jaburad. Terve pakk kodujuustu JA puuviljad JA lusikatäis rasva? Üle kahe viilu leiba ma lihtsalt ei võta isegi variandiks. Või ... missugune õgardlik koletis joob hommikul kohe pärast ärkamist terve liitri keefirist tehtud smuutit? 
Kõik muu on olnud väga lihtne. Aedvilju tarvitan ma niikuinii palju ja olen valmis leppima, et tegelt võib-olla siiski kilo toorest puuvilja ei ole normaalne lõunasöök. Pärast umbes kolmandat päeva hakkas hommikuti isegi isu olema ja näksimisvajadus puudub. Mitte et mul üldse oleks väga näksimisvajadust iialgi. Mul ei ole kodus kunagi küpsiseid ja kommi on ka ainult siis, kui keegi kingib.  Kohukesed pidi olema põhiline patule ajendaja ja mulle need isegi ei maitse eriti. Kontor on muidugi teine lugu. Vanasti ma ikka tegin seda, et kui kusagil tasuta süüa vedeles, püüdsin selle toidukordade vahel nahka panna. Tudengimentaliteet vms. Aga tuleb välja, et ma saan rahulikult noist kommidest mööda kõndida ja konverentsi kohvipausil veega piirduda ja pähklikausi kõrval nihelemata istuda.

Krdi patutoidukord maivõi. Või üldse toiduga patustamine. Vastik vastik vastik. Mõni ime, et inimesed oma toitumisest niipalju kettasse on aetud, sellised väljendid. Fui. Patt on see, kui sa inimestele kurja teed oma isekusest. Ei ole patt oma enese distsiplineerimisel teinekord piire nihutada. 

P1280279
sõjakas sukulent




Miks minu riided kõik omavahel ei sobi ja miks ma pean tuuseldama ja sobrama, et endale sobiv kostüüm selga ajada. Mitte et ma kaebleks. Rohkem näitamaks, kui suur ja keerukas on mu garderoob.
Kui mul on trennipäev, pean ma päeval riideid vahetama. Ma hoian aega kokku, kui ma lähen kohe hommikul retuusidega ja panen alussärgiks trennikõlbuliku särgi. Vahel õnnestub, vahel mitte. Niisiis, milline kleit läheb nende retuusidega. See on suur küsimus. Peaaegu kõik retuusid on musta värvi, aga osa on lühemad, osa pikemad. Niisiis sokid/põlvikud/säärised ka. Ja no ei sobi iga kleit iga põlvikuga. Pikemad kleidid, millel pole alusseelikut või voodrit, takerduvad kõndides retuusidesse, sest need on pealt pehmed. Väga viisakad vanamoodsad kleidid ei käi sportlike või kentsakate põlvikutega. Hoolega ümber keha hoidva kleidi alla ei mahu mõni retuus üldse.
Kui päeva peale on kaalukaid kohtumisi, tuleks vaadata sellised riided, mis kommunikeerivad soliidset iga ja teadlikku tarbimist. Siis need väljaveninud kaltsukatuunikad, mis iga põlviku ja püksipaariga sobivad, ei lähe. Siis on vaja sukki või sukkpükse. Need, närakad, on jällegi erinevate tegumoodidega, eri värvi ja eri kohtadest puru. Pikema kleidiga oleks veel okei, lühemaga on juba labane. Või kleit on selgelt musta värvi, aga sukad on luitunud pruunikirjud - nii ei lähe. Kui kleit on veits libu, siis võrksukka ei pane. Hästi kinninööbitud koheva kleidi juurde võib võrksukk olla üleni fain.
Tööriietel võiksid olla taskud, saab võtmed ja telefoni ja slaidivaheti ja märkmepaberi ja kurat teab mida veel sinna sisse panna. Lisaks võib, kui on jaksu, jälgida, et tööriietest tiss välja ei paista või et neis veel viisakalt kükitada-kummardada annab. Rääkimata sellest, kas mul on parajasti tuju saada inimeste šokeeritud õhuahmimisi või ma pigem tahaksin oma raseerimata kaenlad kinni katta. Kui parajasti klassi ette minemise päev pole, siis on jälle ses osas suva.
On hulk riideid, millega saab vabalt paar tundi kusagil kaamerate või pilkude ohus silma paista. Aga nendega ei anna päev otsa olla. Ma saan aru, et teatud käsitlustes ei tohiks ükski inimene omada riideid, mis talle ebamugavad on. Ja nende käsitluste jutlustajad siis käitugu oma sõnade järgi. Mina tahan vahepeal silmipimestavalt hott või hullumeelne ka paista. Mulle on vaja seda seelikut, milles ma ei saa ratta peale istuda, kleiti, mille torkivad ribid kannatab paar tundi ilusti ära või kampsunit, mille kandadeni ulatuvad hõlmad igale poole kinni jäävad. Peale mugavuse on maailmas veel asju.
Ja siis pikkused ja ruumala ka ju. Puhvis varrukate peale ei lähe liibuvad varrukad. Madala värvliga pükste või seeliku juurde läheb pikem pluus, kõrge värvliga pükste või seeliku juurde lühem või liibuva puusaosaga pluus. Väga õhukeste pükste alla ei pane paksusid rohkete kroogetega päevadepükse. Ja nõnda edasi ja edasi.

P1270235
miup.


Tõenäoliselt oleks otstarbekas pidada taas selle hoo tarvis õpetajablogi, aga ma pole veel otsustanud, kas põhilehel või teha eraldi objekt just selle tarvis.
Mulle tundub, et oleks tore teinepäev kohalikku loodust ka sisse pildistada, aga kord ei ole aega ja siis on ilm selline, et mitmesugused sajatused otse kraevahel. Raske on see elu. Aga see-eest vaevaline.


22 comments:

  1. Just. Talumehe rukis oli madal, kuid see-eest hõre.

    Ujumine. Ma ka ei oska ujuda. Aga paar nädalat tagasi otsustasin, et aitab, õpin. Mul on veekeskus lähedal, võtan privaatinstruktori. Sinu kirjeldus („kloorivesi ninas, tahaks nutma hakata jne“) võttis, tõsi küll, õppimistuhinat natukene maha. Ma veel vaatan seda asja. Enne kevadet ei plaaninud alustada nagunii.

    Väga sügavmõtteline garderoobianalüüs. Suures plaanis samastun.

    ReplyDelete
  2. Jajah. Joon küll tihti, aga see-eest palju.

    Mul võttis ujumaõppimine terve suve. Soe suvi oli, oma tiik ja ema-isa pidevalt kaldal õiendamas ja õpetamas. Olin siis kaheksane. Ega ma n.ö. õigesti ujuda ei oskagi, oskan pigem konnalaadselt ulpida, edasi liigun aeglaselt, kuid vee peal võin püsida järjest tundide kaupa.

    Tööriietel oleks väga edev lahttaskud :) Ma olen alati lahttaskute poolt!
    https://www.google.com/search?q=lahttasku&tbm=isch&source=univ&sa=X&ved=2ahUKEwi6rfL7trngAhUxyaYKHcFgC4UQsAR6BAgGEAE&biw=1366&bih=613

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sisuliselt nagu vöökott ju? Mul siukest tekstiiljat ei olegi. On see vuhvel gucci ja mingi sõdalase puusakott. Aga neid ma tööl ei kanna, sest ma nigunii võtaks istudes koti enda küljest ära ja siis on nagu sussidegagi - unustan kuhugi maha ja pärast maja peal jahin.

      Delete
    2. Aga samas olen ma nüüd õmmelnud mitu seelikut, mille külge käib sedasorti tasku. Nööpidega värvli külge. Eriti lihtne õmmelda ja kerge ägedaks ilusaks teha.

      Delete
  3. Lisan püksteprobleemi juurde, et päevade ajal peab pükse/seelikut vms eset üldse väga strateegiliselt valima: ei tohi liiga liibuda. Ei tohi olla mitte mingit värvi, mis ootamatuid plekke välja näitab. Peab olema erakordselt mugav, pehme ja mõnus, sest naha tundlikkus on siis kaks korda suurem kui muidu. See viimane käib üldse kõige kohta, mis vähegi vastu ihu ähvardab puutuda. Peab põlved soojas hoidma, sest kogu põlvede verevarustus haihtub päevade ajal kuhugi uttu ja nad oleks niigi nagu jääst tehtud, külm, külm ja sooja ei saa (sealjuures vajadus pidevalt akent lahti kiskuda, sest just siis on ka kohutav hapnikuvaegus, vbla sellepärast, et hemoglobiiniga jääb kitsaks).

    ReplyDelete
  4. a muidu on mul veel: kõige mõnusamad trenniriided, kui pole vaja kuskil viisakas välja näha. Trenniriided, millega hädapärast saab ka viisakas välja näha (näiteks tuunika/kleit on piisavalt pikk, et seda retuusi/dressipüksi katkenud elastaaniniitidega laiku ei oleks näha). Viisakad riided, millega trenni ei saa teha. Riided, millega saab sündsalt reisida (mul on sõitude peal kistumatu vajadus asendeid vahetada, põlvi või isegi varbaid vastu eesmise tooli seljatuge panna jne, nii et selliseid riideid ei saa panna, millega pesu sellise nihverdamise peale paistaks, ühtlasi peavad piisavalt hästi painduma - pmst ongi need viisakad trenniriided).

    ReplyDelete
  5. Jah, ma tegelt paari päeva pärast mõtlesin välja hulga riideid, mida ma üksteisega koos selga ei pane. Aga point on, et mul ei tule pähe ka panna. See suurte mustriaukudega ja üldse suuresilmaline puuvillane just-nagu-kampsun ei sobi ÜHEGI pluusiga, see ongi lihtsalt rinnahoidja peal kandmiseks, dohh. Jah, selle jaki alla ei saa panna ühtegi laiemate varrukatega pluusi - aga ma panengi aint maikasid või varrukateta kleite, see on kuidagi nii üdini loomulik, et ma ei tulnud selle pealegi, et laiade varrukatega pluusidega ju see ei sobi. Ja see pluus on ilus AINULT koos selle kitsa vesti või korsetiga. Aga ... mul ei tule pähe ka teda teistmoodi kanda. See pluus ongi liibuva, ent käsivarsi mittekatva lisandiga kandmiseks ju?!
    Phmt ma oman siiski hulka riideid, mis ei ole kapselgarderoobi teema, aga ma ise lihtsalt ei märka seda =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aahhh, murca juures saab nii mõnusasti riietest rääkida =)

      vvn, mul on samamoodi, et näiteks X kampsikut kannan ainult Y seelikuga ja ei tule pähegi teistmoodi kanda. Sest see on mu meelest parim kooslus, kuigi Z seelikuga sobiks ju kah. Aga vot mulle „kah“ variandid ei sobi. Nii et riietuse mõttes olen kehv kombineerija (hmm, kombinee?), mul on konkreetsed, väljakujunenud komplektid. Ühesõnaga, ei liigitu kapselgarderoobi inimeseks.

      Delete
    2. "kombinee" tähendab etümoloogiliselt võttes "kombineeritut" - st kombineeritud alussärk + alusseelik.

      Delete
  6. Anonymous09:41

    Jaa! Õpetajablogi palume!

    ReplyDelete
  7. Vee all väljoahingamine ja üldse päris ujumine vajab prille. Kas sul on? Ma jonnisin nende vastu aastaid ja siis hankisin ja siis sain aru, et olin olnud lihtsalt... tola.

    Uurisin välja, mis on kapselgarderoob. Googeldasin isegi seesama asi + "for men". Ma saan aru, et pean endale kümme korda rohkem riideid ostma kui mul praegu on :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Soovitatavate riideesemete hulk varieerub eri soovitajate vahel 10 kuni 50 riideasjani, nii et huvitav, kas sul on 1 või 5 riideeset?

      Delete
    2. Viis. Püksid, kingad, kaks särki, pintsak. Mantel kadus ära (sellest tunnen puudust, tobe on talvel teatrisse minna). Muud nagu... pole.

      Delete
    3. ot, mis sa siis teed, kui püksid pesus on? ootad masina kõrval ja tõmbad märjalt jalga või kasutad üht kahest särgist ajutiselt pükstena?

      Delete
    4. ja ilmselt sa kas ei määri oma riideid nii tihti ära kui mina või kotib see sind vähem (ma nt ei viitsiks nii tihti pesu pesta, kui tihti mu trennipüksid ja -särgid mustaks lähevad, järelikult on neid mitut vaja)

      Delete
    5. a pmst illustreerib see (masina kõrval ootamine jne) seda, mida Murca eelmises postituses kirjutas - "kapselgarderoobi tarvitaja täiesti uus vabastatud aeg jaotub ühtlaselt pesunööri all murelikult kordamööda niiskete teksasäärte kompamise ja särgikaenalde nuusutamise vahel".

      Delete
    6. a kle, nüüd tuli mul meelde, et sa millalgi kirjutasid, kuidas sa ostad siis, kui mingi ese on paras jne, kohe mitu tükki, et oleks tagavaraks. Kas sa neid tagavara-asju ei arvesta? pmst on see täpselt see, mida eriti puristlikud kapselgarderoobi fännid promovad. "kui sul on 3 paari musti pükse ja 6 valget t-särki, siis on alati lihtne riide panna."

      Delete
    7. Peaks tegema mingi "avatud garderoobi" päeva, kus blogijad saavad üksteise riidekappides tuhnida :)

      Või "my kitchen rules" variandi, et sõbrad tulevad külla, võtavad alasti ja siis sa riietad nad oma maitse järgi ära.

      Sulle on mul roboti pildiga hommikumantel näiteks.

      Kaur

      Delete
  8. Õpetajablogi paluks jaa. Neid on maailmas minu teada kaks, aga puukingad on nüüd private ja priimula ei blogi enam eriti, järel seega null. Ma nii tahaks teada, mida näevad ja mismoodi mõtlevad need inimesed, kes meie jõmpsikatest haritud täiskasvanuid püüavad teha. Blogivaid õpetajaid on muidugi veel, aga nad ei blogi õpetamisest. Nii et paluks. Ma tulen joonistan kommentaaridesse lilli või miskit.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jube harva kirjutab, aga:
      http://koolmeisterdaja.blogspot.com

      Õpetajablogidest on tõesti suur puudus. Ootame!

      Delete
    2. Päris karm lugemine.

      Delete