Friday, March 22, 2019

kodustest tegemistest ja õpetamise tööst. kleitidest ja sinililledest ka

Näedsa kui tore. Sina ka siin. Saimegi lõpuks kokku.

P3100016
kaunist naistepäeva

Mul on olnud ootamatu märts. See koolitöö, mille ma vastu võtsin, on ajanud ööpäevad iselaadi ööpäevadeks. Päevad pikkadeks pikkadeks ja ööd pikukesteks. Ma jutustan endale nende päevade kaupa, kuidas ma vajan rohkem und ja vaene mina ju. Ja siis ärkan ka ilma hommikuste kohustusteta kell kuus üles. Et teha natuke arvutis tööd või minna trenni. Eks selles on teatav kaunis kooskõlagi. Eks õigem ongi. Vingub küll, aga teeb ikkagi. Aga vingub siiski. Võib-olla saaks sealt ühe ära jätta?

Vaata, ma olen mitu korda rääkinud sellest, kuidas koju tulles esimese tegevusena valitud asi on hea aegade iseloomustaja. Mul on mu taimed ja kass, kes mõlemad eri valjususega mind enda poole kutsuvad. Ja kui ma vahepeal suurema raadiusega olin, olid mul mu pildid. Viimasel ajal on mul laps. Mis on päris veider praegu lausuda, sest, kui sa  mäletad, ta on mul varsti juba pool mu elu olnud. Aga just viimasel ajal on nii, et ma tulen koju ja lähen esimese asjana lapse tuppa. Et temaga natuke niisama juttu ajada. Vaadata, mis ta joonistab ja rääkida igasugu ilma asjadest. Sest ma näen teda nii harva ja ta on ni tore. Jaa jah ma tean, see on pigem oodatav. Saad lapse ja kasvatad teda oma katuse all ja kukub välja noor inimene, kellesse sa oled pigem nagu kiindunud ja kelle maailm ja vaated sinu omadega paljus ühtivad. Aga ma mõtlesin siiski selle äratundmise ära mainida.


P2240002
valguse tagasi tulemisel võtab talv jonni kuju

Õpetamisele tagasiside andmisel hindavad õppijad tervet rodu etteantud omadusi. Ma maha vaatama ei hakka, aga kui ma peast loetlen, on seal meisterlik õpetamine, õppematerjalide soovitamine, toetav hoiak. Hmm. Äkki kolm tükki ongi. 
Mõni päev ma mõtlen, et ma olen mega halb õpetaja. Sest ma ei tea seda meisterliku õpetamise asja. Ma olen näinud inimesid seda tegemas ja pidanud oma imetlust alla suruma, et ma ei läheks neid üleni ära limpsima selle peale. Sest appimaivõi kui ilusti sa just ütlesid selle funktsiooni kohta, aah! Ja ma saan aru, kuidas see käib. Peab teadma, mis järjekorras materjali esitada. Alustada tuleks algusest. Sõnad tuleks valida hoolikalt. Täpsed sõnad. Arusaadavad sõnad. Ja need tuleks kohe öelda õiged, ei mingit puterdamist või sõnade valimist kesk lauset. Ja siis tuleb hoida tempo. Tempo hoidmine on hea, eriti hea, kui teda hoida madalal ka. Ma olen rohkelt järjekorra sassiajaja ja sõnadega puterdaja ja kiirustaja. Oo milline kiirustaja. Selle pärast olen ma kahtlustanud, et ma olen halb õpetaja. Kuigi ma püüan. Ja aitab see, kui ma olen sama materjali umbes samal tasemel grupile korduvalt seletanud. Siis hakkavad sõnad paremini käituma. Nagu öeldakse: 'Esimene kord seletan, keegi ei saa midagi aru. Seletan teist korda, ikka ei saa keegi midagi aru. Seletan kolmandat korda, ise hakkan juba natuke aru saama, nemad ikka aru ei saa.' Samas olen ma mõni kord jälle kogenud seda, et materjal on mulle nii selge ja selles selguses on järsku taoline taevalik ilu, et ma suudan end vaevu vaos hoida. See võib olla vaatemäng, kuidas keegi matemaatika seaduspärasuste peale klassi ees silda viskab. Aga see ei ole meisterlik õpetamine.
Aga toetav hoiak on niisugune asi, mis mind teist pidi kummastusse ajab. Sest kuidas saavad seda tööd teha inimesed, kellel ei ole toetav hoiak? See on ju ainus viis. Isegi, kui sa ei suuda sisu väga veetlevalt süsteemi seada kohe või pole kursis kõige paremate lugemismaterjalidega. Isegi, kui teema on sinu jaoks okseleajavalt igav ja lihtne ja igasugust optimismi ja entusiasmi pole kusagilt võtta. Toetavat hoiakut saab väljendada ükskõik kus ja kellele. Minuarust on nii hea õpetada, kui olla õppijatega mega kannatlik. Kui palju närve see säästab. Kui palju lihtsam mul endal on, painutades ja kohandades oma õpetamist õppija järje peale. Selle asemel, et ühel või teisel moel rusuvalt nõuda nõrgemas olukorras olijalt käitumist ja sooritust, mida tal pole parasjagu käepärast.
Ja noh. Eks ma siis sellega end lohutan, kui mu segased selgitused neid, nagu noored ütlevad, 'mähisesse' ajavad. Ja olen siis endaga ka mega kannatlik ja toetav. Ütleme, et ma ise ka õpin kogu aeg.


P3100018
kõrvits ja uba


Juba poole veebruari pealt hakkas Facebookis jutt pihta, et märtsis kanname kleiti. Kas selle üleskutse pilt oli labane või kirjeldus tibine või midagi selles meie-käändes. Või ma lugesin sealt välja survet naistel olla teatud kitsa definitsiooni järgi naiselik, et siis neid pisendavalt kiita nende just niimoodi naiselikkuse eest ök. Igatahes haaras mind mõnevõrra võõristus. Ei misasja kelleks te mind peate. Aga siis esiteks liitus selle üleskutsega mitu kena inimest. Ja teiseks ma täiega tahaks kleidiväljakutset teha. Mulle hullult meeldivad riided ja mood ja stiil ja enda sättimine. Igaks päevaks erineva kleidi selga ajada, vaadata, kas mul neid sobivaid kleite jagub ja inimestele rääkida neist. Ja ma tahaks teiste inimeste kleite näha ja teada, mis lugu nendega oli. Aga ikkagi. Tõrge oli ikkagi. 
Fääntsi sõna selle kohta on äkki internaliseeritud misogüünia? Ja see rikub minu jaoks mitmesuguseid rõõme. Sest ma nii tihti tahan olla nagu teised tüdrukud ja siis tahan olla nagu üldse mitte teised tüdrukud. 
Otsustasin siiski mitte olla pidur ja minna kaasa. Võibolla see on märk mu nõrgast iseloomust ja üleüldisest kalduvusest ikka valida põhimõtete asemel rõõm. Või see on üks mu põhimõtetest, et rõõm on ka asi. Ja noh, ongi tore olnud ju. Inimesed, keda ma nii harva näen, annavad iga päev ennast näole oma erisugustes kleitides ja mitu mu enda kleiti, mis muidu kurvalt ootsid, et mul tuju tuleks, on saanud tuulduda.


P3200026
aknast pääseb tuppa loomulik raamatuvalgus

Siia lõppu võiks tulla lugu sellest, mis raamatuid ma loen või kuidas ma olen tublisti käinud teatrites ja näitustel. Aga pole. Sest aeg ja raha. Vähemasti on plaane.

Täna lähen näiteks botaanikaaeda sinililli vaatama. Sinililled on minu lilled. Kui ma väike olin, tõi vanaema mulle alati sünnipäevaks sinililli. Need olid tillukeses kilekotis märja samblatuti sees terve tee värsked püsinud ja kinnitasid minu kaasasündinud veendumust, et ma olen maailma kõige tähtsam asi terves maailmas ja sinililled on olemas, sest mina olen olemas. Ja ega ta vist päris vale polegi.


Kuidas sa seda kleidikandmisüleskutset võtsid?
Kui sa oleksid õpetaja, milline õpetaja sa oleksid?
Mis su tavaline esimene tegevus koju saabudes on?

8 comments:

  1. Kingin sulle kimbukese sinilolli.
    Sinilolli armastan.

    - Andres Ehin. Luuletusi kõvadel.

    ReplyDelete
  2. Ma võtan kleidiväljakutset suure sisemise põlemisega ning ilma igasuguse kriitika ja kõhkluseta. Kanname kleiti! Hurraa! Eputame sellega! Ikka hurraa!

    ReplyDelete
  3. Nii head pildid, mainin ära! Kuigi sellel lumega pildil näen mina väga kunstilist skulptruuri, naine kummargil peaga teeb midagi, nt loeb.

    Kleidikandmine läheb suht hästi, aint üks päev oli, kus polnud öösärki ka (oli pidžaama), aga hommikumantel (selleks kasutan ma üht põlvini kampsunit tegelt) oli ja siis ma otsustasin, et piisavalt kleit.
    Ma käin väljas küll iga päev mitu korda, sest mul on koer ja mu poeg käib temaga korra ainult, aga ma ei pirtsuta - mantel ööriietele+hommikumantlile peale ja sobib küll.
    Ja no mingit pidulikumat väljaminekut nagu iga päev ette ei tule ju.
    Täna olen veel haige ka. Kui keegi pilti teeks, vaevuksin kleiti selga ajama, aga kes must teeb, on kus ma jään ...?

    Esimesed asjad koju tulles on koer, arvuti ja söök-jook.
    Ma olen selgelt väga lihtne inimene =) Oleks vbla poeg ka, aga ta ei ole enamasti kodus, kui ma tulen, või on arvutis mängimas.

    Ma arvan, ma oleks suht hea õpetaja esialgu. Kuigi segaduses sellest, et mis mõttes eesti keel ja raamatud (ma võiks ka biolooogiat õpetada, aga seal on osad aastad täis teemasid, mis mulle endale ka "meh" on - teo sisikond, oi kui huvitav) ei olegi kõigi arust lahedad ja vaimustavad.
    Aga ma põleksin ruttu läbi, sest ma võtaks kõiki õpilasi hinge ja isegi kui neid oleks nt ainult umbes 100, hästi pisikene, see koorem mu hingel saaks liiga raske.
    Ma ei muutuks halvaks õpetajaks, aga nutt tuleks alailma millegipärast peale ja tunne "teen ja teen, aga miski ei lähe paremaks, ikka nad kirjutavad "et" komata ja üritavad vingerdada, loevad järelsõna ja mingi kokkuvõtte netist läbi ja üritavad mulle ümber jutustada, et aega vältida raamatu läbilugemise vaeva ja miks, MIKS ma üldse???"

    Tead, vbla ma ootasin kaua (asendusõpetaja elu päriselt ei asenda, tead), et tühi kõht on kõige parem kokk, aga tundub maru meeldiv postistus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Naine istub profiilis, eks ole.
      Ja palju kirjavigas. Ja ometi on mul palavikku täpselt 37 aint.

      Delete
  4. Ma ei teadnutki et kleidiväljakutse olemas on, aga mul on nii vähe kleite, et märtsiks poleks piisanud, Ma olen rohkem pluusi ja seelikuinimene :)
    Aga väljakutse iseenesest, kõlab ju hästi. Ma näen ka selels privileegi, et ma saan kanda kleiti, Ma ei pea. Saan ja tahan :)

    Kuna mu laps on välja kolinud, siis mu esimene tegevus on kass. Ma küsin, kuidas tal päev läks ja silitame vastastikku :) seejärel on taimed. Toalilled mind ei armasta, aga köögiviljadel on esimesed võrsed, silitan neid ja räägin nendega. Siis vahetan riided, võtan meigi maha ja hakkan süüa tegema..:)

    ReplyDelete
  5. Ma olin täiesti unustanud, et on kleidikandmise väljakutse - kui päike välja tuleb, tahan ise rohkem kleite kanda, aga tegelikult kannan ikka ehk paar päeva nädalas, sest trennipäevadel ei vinna sukkpükstega jamada.

    ReplyDelete
  6. Oota, kuidas ma seda kleidikandmisüleskutset VÕTSIN? Ma mõtsin toona üldse mitte üleskutse sõnastusele või et MIKS. Mõtsin, et ei viitsi muidu kleite kanda, kuigi kunagi 2016 tõdesin, et mida asja, nii ilus ja mugav, miks kõik (naised) kogu aeg kleiti ei kanna?
    Ja siis mõtsin, et noh, hea võimalus kõik oma arvukad kleidid kapist välja tuua ja üksteise järel selga panna, muidugi osalen.

    Aga ma kurvalt pean nüüd tõdema, et olen natuke juurde võtnud (noh, nii 12 kilo nt) ja varem ilusad kleidid ei istu enam üldse hästi (sa ei taha üht tütarlapselikku lillakashalli kaeluserüüžidega sametkleiti juurde? Oot, mul on kuskil pilt ka .... jumala lahe kleit, aga krdi nende lühikeste varrukate varrukaaugud on mulle kitsad! mida???) ja mul tekkis täna kleidikandmiskuule vajadus saada uusi kleite.
    See küll plaanis pold.
    =)

    ReplyDelete
  7. Kleite kannan (või siis seelikut pluss ülemist otsa) keskmisest kohalikust elanikust kõvasti rohkem anyway, nii et see üleskutse mind eriti ei kõnetanud.

    Ma olen tegelikult õpetajaks õppinud. Aga ei ole päevagi töötanud, kui praktika-aeg välja arvata. Mulle oli (on siiani) täielikult vastunäidustatud koolimajade helitaust, vahetundi pean silmas. Aga hilisemas elus on õpetamissituatsioone olnud küll, pean end päris heaks õpetajaks. Toetavaks. See toetamise asi on sul nii hästi välja toodud.

    Koju saabudes? Esiteks (enne koeraga tegelemist) pesen näo ja käed, vahetan linnariided koduste vastu. Näopesul on nii hügeeni- kui spirituaalne tähendus. Pesen võõra energia maha. Koduriiete all ei pea ma silmas mingeid lohvakaid lehvivaid lohisejaid, koduriided võivad täitsa linnariiete moodi väljagi näha, aga nad on _kodu_riided.

    p.s. Nagu vvn’gi, näen lugevat lumenaist.

    ReplyDelete