lahendusist, süngeist lauludest, isiksusest ja pudipadi

P8090035
marmelaad


Ütleme, et sulle helistatakse hommikul ja aetakse sind sellega arutult vara üles. Ütleme, et seda on sulle mitu korda juhtunud. Pärast niisugusi äratusi ei saa und ja tuju on teinekord terveks hommikuks rikutud. Sageli pole need kõned üldse pakilistel asjaoludel või olulistelt lähedasteltki. Väga tüütu. Vahel juhtub isegi, et sinu ärritus sellisest segamisest kajastub kohe vastavas kõneski ja ütled tahtmatult muidu kenadele inimestele pahasti. Mida siis teha?
Kui inimesed, kes sulle varastel hommikutundidel helistavad, kipuvad olema ühed ja needsamad, võid kasutada normaalset õpikust õpitavat enesekehtestamist. Enesekehtestamise teated on täiesti algoritmiliselt koostatavad ja kui nende sõnastamine on sulle harjumatu, võid abi paluda oma nõustajalt või oma kehtestuse enne selle lausumist kirja panna ja selgeks harjutada. "Kui sa helistad mulle tööpäeviti enne üheksat või nädalavahetustel enne lõunat, siis sa äratad mind oma kõnega ja see ärritab mind." Armastav lähedane või normaalne tutvusringkonda kuuluv täiskasvanu mõistab sellist asja ja arvestab sinu piiridega. Räägi inimestega. Nii lihtne ongi.
Teine on muidugi see, et sa saaksid ise olla selle olukorra osas mõistlikum. Keegi ei helista ju tegelikult sulle kell 4 hommikul. Need on suht normaalsed kellaajad, kui sind on äratatud, olgem ausad. Niisiis on küsimus selles, kas sa võiksid ehk vähem ärrituda? Äkki see polegi nii suur asi? Hinga. Taju oma tühise eksistentsi kaduvust ja ilmaruumi mõõtmatust. Ärkasid, siis ärkasid, mis seal ikka. Eriti osav ümbermõtleja oled - võid selles isegi positiivset näha. Nii palju saab varaärkajal tehtud ja maailm on just päeva esimesel poolel eriti kauni-ilmeline. Või ehk on su ärritumus mingitest kolmandatest asjadest - vale dieet või sobimatult hiline uinumisaeg, tsükli seis või valed rohud. Ei ole teised süüdi su seisundites.
Niisiis saab seda olukorda püüda leevendada, parandades suhteid ja olles tõhusam kommunikeerija, väljendades selgemalt oma vajadusi ja selgitades teistele oma piire, lootuses, et need neid arvestavad. Või asetades iseend selle nähtuse suhtes teisiti ja otsides tulemuse soovimatuid juurikaid ise enesest. Iga reaktsioon ja tunne on ju puhtalt valikute küsimus.
Või.
Või
Sa paned oma telefoni hääletuks, kui magama lähed.

Mis ma mõtlen, on lahendused. Kuidas mõni olukord saab põhjustada probleeme ja need omakorda soovimatuid olukordi ja neist tekkivaid lisaprobleeme. Ja kui palju erinevaid keerulisi huvitavaid loogiliselt põhjendatavaid lahendusi on sellistele olemas. Ühed raskemini teostatavad kui teised. Ja siis on olemas Lahendus. Üks asi, mis tuleb lihtsalt ära teha või kombeks võtta ja nähtus on elust kõrvaldatud. Seda oligi tarvis.
Ma mõtlen sellest, kuidas lahendust otsima hakatakse, läheb see samunegi joodikupalvus kohe käiku. Jaksu muuta asju või rahu nendega leppida. Ja muudkui mõtiskleda ja muudkui murda pead, kumma olukorraga parasjagu tegu on. Ja muudkui järjest lahinguid ette võtta asjade (ja inimeste) muutmiseks ja muudkui end nüpeldada mitte piisavalt suur ja rahu olemise eest. Samal ajal, kui lahendus on kusagil mujal hoopis. Hoopis muus.

P8100115
dün dünn



Banaanidega on pahasti. Ma olen sel suvel nüüdseks saanud kõikidest suurematest poekettidest krõmpsuvat banaani. Et ei ole maitsetu seepjas kõvapoolne banaan. Vaid on suud hirmutavalt paksuks ajav kurgi moodi krõmpsuv banaan.  Täiesti söögikõlbmatu ja ühtede eriti jõhkratega sai isegi küpsetamist proovitud, ei aidanud. Viimane kord oli tegemist täiesti kindlasti kollase banaaniga. Et see pole nagu ma varsi järaks ja süüdistaks neid mitte piisavalt viljad olemises.

Pärast seda, kui me kevadel Triinuga Amanda Palmerit kuulamas käisime, olen ma püüdnud enam ära kuulata, kui sünge on laul. Amanda ikka hoiatas, et tema kontsert läheb süngeks ja teemad raskeks. Tegelikult väga ei läinud. Tegelikult võib-olla oleks tundunud raskemana, kui ta poleks üha meid sellest hoidnud. Aga nii oli. Ja nüüd folk. See on koht, kus on laulud ja nende sünguse hindamine tegelikult juba algusest. Süngust silmas pidades tulevad teatavasti kohe ju eesti rahvaviisid, hoia ja samuti keela ka. Sest väga sünge tõepoolest. Laula laula laula lapsekene, hõiska hõiska südamekene, kui surnud oled, saad vait olla, kui hauas oled, võid vakka püsida, hauas ja kirstus ja mulla all, siis pole enam vaja. Trallallaa.
Eks osa laule on surmast ja sellest rohkem nagu pulli pärast. Ei ole sünget midagi, niisama lollitab. Ja nii palju regilaulu on lihtsalt see vanainimese lugu, mida keegi ei viitsi kunagi ära kuulata - läksin sinna, siis seal oli see, sellega läksin tänna, ja too tuli ka ja läks nii ja siis läksin veel sinna ja siis veel tollega ja sain selle ja oeh. Aga jaa. Palju surma ja ärasuremist ja sellele viitamist ja haudade niitmist ja läinute igatsemist ikka ka. Ja selle kõrvale, kuigi mul on tema loomingu ja suuruse osas igasugune imetlus, on Amanda ikka nii nunnu ja kergetel teemadel püsiv. Äkki see on ameeriklane olemine. Või ta tegelt on rämedalt teemas sees ja ma ei habla ära, sest see keelebarjäär.
Ja keele ja mõistmise teemadel. Vahel mulle tundub, et ma saan murdesõnades väljendatud asjadest kuidagi nagu paremini aru. Või et veidikene Lõuna-Eesti keele taju annab kirjakeelsetelegi sõnadele väge juurde.

Folgil oli üks mees, kes ei lubanud kasutada sõna muster. Muster on kole laen maiteamis keelegrupist. Igatahes võõõhõõras. Eesti keeles öeldakse kiri. Vöökiri ja kindakiri. Kivi peale kraabitud lillekiri. Koti peale tikitud litrikiri. Asjad on kirjud ja kirjatud. Mis kuradi muster. Mustreid ei ole. On kirjad.


P8100084
turismiobjekt teemal turismiobjekt


Mu aeg-ajalt pealetulev pealehakkamine ja pakkumistele jahhimine viis mind muu seas kevadel ühte psühholoogide uuringusse. Selle algus oli mõnevõrra meelelahutuslik, sest tundus, et nad on sinna lükanud kõik olemasolevad isiksust puudutavad instrumendid üldse. Umbes kaheksanda juures läks lugemise järg käest. Igatahes sain jälle ennast suurde viisikusse paigutatud ja endale uuesti otsa vaadatud. Ma ei tea, kas ma olen teisenenud või mul oli valesti meeles. Igatahes olen ma hoopis keskpäraselt neurootiline (ma ise arvasin, et väheneurootiline, eiteamiks) ja üsna vähe sotsiaalne. Sotsiaalsem kui 30% vastajatest. 'Sotsiaalne' tähendamas siin kaastundlikkust, abivalmidust ja üksmeele hindamist. Ja noh. Eks ta tõsi on. Kogu aeg räägin ju, et peaksin kenam inimene olema. See südame headus ja nii. Saaksin kenam inimene olla, kui uskuda, et muutumine on võimalik. Arenguruumi on.
Aga mis mind veits painama jäi, on mu meelekindlus. Võinoh. Selle peaaegu täielik puudumine. Meelekindlam kui 5% vastanutest. On minust veel hipimaid inimesi. Mõni on. Kuid siiski. Ja mis värk selle neetud meelekindlusega on. Et ma enda ümber läbu jätan ja perfektsionist ei ole ja mind lõpetamata tööd öösiti üleval ei hoia - jumala veetlevad jooned. Ju? Mulle tundub, et minus on terve müriaad korralike töökate sihikindlate inimeste jooni. Kusagil. Ideetasandil. Aeg-ajalt pursatamas. Mitte mu ellu suurt raha ja tähtsaid töökohti tooval moel, vaid niisama, jutujätku mõttes. Ma olen tegelikult meelekindel inimene, kes on väga tuulepäise laiskvorsti kehas lõksus. Ja nii edasi, eksole. 
Niisiis on küsimus, kas ma olen kultiveerinud oma meelekindlusetust veel hullemaks kui see varem oli? Ja et kas ma saan selle tagasi tuua kuidagi. Natukenegi end kõpitseda. Või hoopis parem küsimus - kas ma vastasin tol päeval tollele isiksuse testile kuidagi eriti meeletult ja ma tegelt ei ole ebausaldusväärne alojaalne kriminaalne sõltuvushaige sooritusvõimetu lollpea. Hmm.
Samas madala meelekindlusega inimesed on need, kes võtavad hääletajaid peale ja räägivad meestega seksist. Niiet. Mitte päriselt järgmist teaduslikku läbimurret ilmale toov tublidus, aga siiski oluline panus ühiskonda. Keegi peab seda ka tegema.


P8100092
kibuvitsa küljes kasvab punane sammal ja ma üldse ei tea miks

Suvelõpule omane aeglaselt pealetulev rutiinijanu on viinud mind taaskord toitumiskava peale. Ma vist võiksin veidikene ringi otsida ja leida ka endale sobiva äpi. Aga ma hoopis ei tee seda ja vingun rakenduse kallal, mis ei peagi seda tegema, mis ma tast tahan. Sest minu toitumisprobleem on hoopis erinev sellest, mida kohalikud spetsialistid lahendada püüavad. Saada tasakaalustatud menüüle lisaks kogu aeg allteksti, nagu ma vajaksin tuge hoidumast lakkamatust räpasest magusaõgimisest või et mulle peab söömiseks keegi loa andma ja jutud muutumisest ja eesmärkidest... Kui ma tegelikult vajan sellelt rakendusest rahulikku kaalutletud toetavat stabiilsust ja meeldetuletusi, et päevas on neli toidukorda ja need kõik on oma ihu (ja hinge) toitmiseks. 
Aganoh. Eks ma saan ise ka toime tegelt.
Laulan ise mõmm mõmm.



Loen Gilberti uusimat raamatut ja see on nii tore. Mu armastus tema ja inimeste ja maailma osas kosub iga leheküljega. Kui hea ja nii täpselt õige, et kirjutatakse niisugusi raamatuid.
Mu kohvitops, mis näeb välja nagu objektiiv ja maksis ühes Jõhvi kaltsukas vaid mõned naeruväärsed sendid, on mulle sel suvel nii palju komplimente toonud. Nagu ma ise oleksin sellest parem ja targem ja ilusam, et mu kohvitops seda on. Ma olen mu asjad. Mida rohkem seda suurem ja ilusam.

Asjadega on üldse nii, et need maksavad 20 eurot. Peaaegu kõik asjad, mis on sellised asjad, mis täiega rõõmu teeks, aga mida pole tegelt vaja-vaja, maksavad 20 eurot. Mul päris tihti on nii palju raha. 20 eurot ikka leiaks. Aga mul ei ole raha kõikide selliste 20-euroste asjade jaoks. Üldiselt peaks omale parema impulssostude süsteemi sisse seadma. See praegune suht imeb. Kannatus ees JA taga.

P8100077
oota ära



Mis sinu impulssostude reeglistik või süsteem on? Kuidas sa hoidud tegemast kõiki neid 20-euroseid mittevajalikke väljaminekuid?
Milline su isiksuse tunnustest on kõige lähemal skaala otspunktile? Mis sa arvad sellest?
Ja miks need rahvaviisid ometi nii morbiidsed on?

Comments

  1. Telefonidest ja ärkamisest: mul teavad tuttavad üldiselt, et mulle ei maksa enne üht-kaht päeval helistada. Mõni võtab vahel vabaduse helistada kl 12 paiku, mis on mu praeguses režiimis isegi OK, aga ma kahtlustan selle taga mikroagressiivsust - "mis ta on selline, ei ole normaalne nii kaua magada, las ärkab parem üles".

    Niisiis on põhilised, kes mulle hommikul helistavad, millegi müüjad. Ja viimati oli üks hullult tüütu ja pealetükkiv venekeelne kullamüüja. Ütlen pika venekeelse jutu peale "teil on vist vale number", lobiseb edasi. Löön telefoni kinni, helistab kohe uuesti. Viskasin telefoni A. kätte, kes oskab vene keeles midagi vastu öelda, A. ütles, et pole huvitatud, pani kinni - sekund hiljem heliseb uuesti.

    Lugesin A. feispuugist, et see pidi olema mingi Nigeeria rahakirjade alternatiiv - nüüd on ka venekeelsed rahakõned.

    Selle peale hakkasin igatahes telefoni uuesti pidevalt - pidevalt - hääletuna hoidma, aga sellel on muidugi see häda, et tuttavad ei saa mind kätte ka siis, kui vaja oleks, kui ma just ei juhtu õigel hetkel telefoni ekraani vaateväljas hoidma (hämmastavalt tihti küll juhtun).

    Aga ma olen kuulnud mingitest nutitelefonidest, mida ei saa niiviisi hääletu peale panna, et äratus töötaks. Need õnnetud peavad valima sissemagamise ja telefoniterrori vahel.

    Mis puutub sellesse, et varaärkamisega saab rohkem tehtud - ei saa. Mul on vahel see illusioon, kui ma ei ärka vara, sest ma kujutan ette, et kõik muu on samamoodi, ainult et hommiku arvel on veel päevatunde juures. Ja siis mingil põhjusel satun varasemasse režiimi ja avastan, et päev ei ole pikem, kui vara ärgata! vähemalt mitte töövõimeline päev. Sest kui ma kell üheksa hommikul ärkan, siis ma ei jaksagi kella nelja või kuueni hommikul tööd teha, vaid hakkan juba südaöö paiku ära väsima.

    Ja kui mind lüüakse vara üles perioodil, kui ma muidu olen hilisemas režiimis, siis ei saa ma sel päeval suurt midagi tehtud. Vähemalt mitte midagi, mis nõuaks mõttega süvenemist. Niisama ringi rapsida saab küll ja teha, mida kästakse või mis ma ise ette olen plaaninud, tantsumeistriklassid ja esinemised seega sobivad. Aga tõlkimine jookseb küll liiva. Vahel jään lihtsalt poole töö pealt magama, pea laua peal. Ja kui ei jää, sest üritangi varasema režimi peale minna ja hoian end kangelaslikult ärkvel, siis lihtsalt koen päev otsa. Ühtegi sisulisemat tõlkeprobleemi sellisel päeval ei lahenda, aju ei võta, lause algus on meelest läinud, kui lause lõppu jõuan. See peapõrutuse seisund, millega magamatus pidi võrduma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, varaärkamisest tuleb teine päevarežiim ja seega ka öörežiim ja üldse. Eks see 'ärkad vara saab rohkem tehtud' nõuanne oligi toodud kui näide ühest rumalaist.

      Et on olemas nutitelefone, millel hääletutena ükski äratuse äpp ei tööta, pole ma nõus uskuma.

      Delete
    2. njah, ma ei tunne nutifonide hingeelu pea üldse, nii et usun kõike, mida räägitakse.
      võimalik on muidugi, et teoreeriliselt saab äratust ka hääletu peal tööle panna, aga telefoniomanik lihtsalt ei oska.

      Delete
    3. Minu meelest on olnud olemas nuputelefonid, mis hääletu peal ei ärata, nutitelefonidest ma seda ei usu, või siis on see mingi müstilise tundmatu Hiina tootja müstiline tundmatu telefon.
      Küll aga on telefone, mis mingil põhjusel ei ärata, kui on välja lülitatud - ehkki mõni teine jällegi suudab ka sellises seisus äratada.

      Delete
  2. rahvalauludest - aga mispoolest surma pildil hoidmine morbiidne on? tavaline elu ju.

    ReplyDelete
  3. Mitte "muster", vaid "kiri". Hea küll. Aga "kiri" ei sobi igale poole alati. Ei sa ju ütelda "käitumiskiri". Või "sisse harjutatud ja õpitud tegevuskiri".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, ta vist pigem oligi selle peal, et käsitöös ja tarbekunstis seda sõna vähem tarvitataks.
      Kuigi äkki on ikka olemas mittekohmakas viis öelda käitumismuster ilma mustrita.

      Delete
    2. -mall on üks võimalik variant.

      Delete
    3. matrix23:57

      võib õelda igal mõrtsukal on oma käekiri :)

      Delete
  4. impulssostudest: viimasel ajal näiteks tuletan endale uut lahedat raamatut nähes meelde, et mul on arvel ainult umbes täpselt nii palju raha, et arved ära maksta ja natuke jääb söögi jaoks ka.

    kui on raamat, mida saab ka raamatukogust, siis tuletan endale meelde, et saab ka raamatukogust ja nii ei lähe A. meeleheitele, et ma ostan maja raamatuid täis ja me peame ise välja kolima.

    ReplyDelete
  5. Rahvaviisidest mõtlen nii: Esiteks, ajad olid karmid. Kui ikka Koiv on täis kooljaluid ja Narv on täis naiste päid, siis mis sa ära teed. Ja kui mees on joodik, aga kuskile ära minna ei ole. Ja töö on raske, aga pääsu pole. Siis lauladki seda, mis südames on. Teiseks. Äkki ei olnud surnute maailm toona elavate omast nii selgelt lahus? Hingekesed käisid ikka hingedepäeval kodus kostil, haua peale viidi muna ja söödi koos kadunutega. Nii et polnud põhjust seda ka lauludest välja jätta. Kolmandaks, ei ole ju valdavalt morbiidsed? Küllalt on hooplevaid pulmalaule, lõbusaid lastelaule, armsaid hällilaule, müstilisi muinasjutulaule, meeste ja naiste nalja- ja peolaule...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei ütleksi, et valdavalt surmateemas. Lihtsalt, et sageli või et parajasti kui, siis mitte vähe. Et ei ole nii, et natuke veidike tuleb jutuks, et keegi kusagil võibolla veits surnd ehk. Vaid sõnad peatuvad sellel mitu mitu salmi. Surnud jah, aga siis on ju haud ja siis on ju haual kasvavad lilled ja siis on ju igatsus ja vestlus selle surnuga ja siis on ju muld selle haua peal ja kirst ja...

      See rahvalaulude mitmekesisus on muidugi vägev, leidub laul iga asja juurde käiva iga meeleolu tarvis. Levimuusikas, kui seda üldse kõrvutada tohib, leidub laul ainult iga katkise paarissuhte jaoks.

      Delete
    2. Rahvalaulude morbiidsuse esinemissagedus võib tuleneda sellest, et lein oli ehk ainuke seisund, mil niisama maas istumine ja joru ajamine oli ka kõrgemalt poolt aktsepteeritav, st kohaliku vaimuliku või mõne muu arvamusliidri poolt.

      Delete
  6. Mul on arvutis 2017. aastal tehtud 5 isikuomaduse test. See ongi selline, nagu ma endast arvan. Kõige väiksem number on neurootilisus 11 ja kõige suurem on avatus uutele kogemustele 88.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu avatus oli 95. Niiet otspunktile sama lähedal kui mu kindlameelsus. Lihtsalt teises otsas.
      Aga mis sa mõtled oma nendest? Kas miski nendes numbrites tundus ootamatu või murettekitav? (muret vist mitte, su veetleva väheneurootilisuse juures)

      Delete
    2. Maisaa.
      Juba kolmat korda loen "Mu avatus oli 95" ja alati moodustub sünnituskontekst.
      VABANDUST.

      Delete
  7. jäin mõtlema - vbla murran lahtisest uksest praegu sisse - , et vbla tuleb morbiidsusjutt sellest, et eestlased arvavad väga sageli, et "morbiidne" on ld surmasõnast tuletatud. tglt tuleb sõnast "morbus", mis tähendab haigust. Surmakäsitlus ei pruugi niisiis etümoloogiliselt võttes olla morbiidne. võib olla sundimatu ja asjalik. vt ka lõbus palverändurite tantsulaul "ad mortem festinamus".

    surmajutud - olenemata stiilist - oleks vist pigem mortuaarsed või mortuaalsed (kui mortualia on suririided, siis miks ei võiks sama tüvega olla ka surmajutud). ja morbiidsete surmajuttude kohta (surma fetišeerivas mõttes) on mul pärast Perseuse veebisõnaraamatuga mängimist õudne kiusatus moodustada uudissõna morturioosne (sest "morturiare" tähendab surma igatsema)

    aga vbla, nagu öeldud, murdsin lahtisest uksest sisse ja Murca pidas algusest peale silmas, et haige värk.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, notsu. Samurdsid just sisse vägagi kinnisest uksest. Ma arvasin jah, et sõna 'morbiidne' kasutatakse eelkõige surmaga seonduvalt. Ju tegin sinnajuurde mõnd ingliskeelset sõnavargust ka.
      Aga rahvalauludes oleva surmateema juures huvitas mind, jah, selle süngus. Mis on morbiidse sünonüüm küll. Sünge. Ei tee regivärsis ainult kerget surmanalja, vaid istub teema peal ja järele ka ei jäta.

      Delete
    2. sünge on moroosne :P

      Delete
  8. omadustest - kui ma õigesti mäletan, on mul kõige rohkem servas avatus (suur) ja vbla ka sotsiaalsus. teised pole nii äärmuslikud, kuigi see korralikkus (jonnin ja keeldun conscientiousnessi sellises kontekstis meelekindluseks tõlkimast) oli selgelt alla keskmise.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, korralikkus on nii palju parem minuarust ka. Sest seal on see kord nagu tubade korrashoid ja põhjalik lõpunitegemine, korralikult tegemine. Ja korralikud inimesed on need, kes ühiskonna norme vaatavad ja reeglitest kinni peavad.
      Ainult siis jääb see kindlate eesmärkide seadmise ja nende meelega saavutamise komponent ära. Sest on korralikke inimesi, kes oma väga ilusas puhtas toas sõnakuulelikult kuhugi ei sihi ja kel takistusete esinemisel käed küljest kukuvad.

      Delete
    2. "tublidus"?

      Delete
    3. "kohusetundlikkus"?

      Delete
    4. nojaa, aga kesse kohustab mul just täna tööd lõpetamast, kui tähtajani on veel terve nädal? Või koristama? Kas keegi valvab ja hakkab jäleda häälega üürgama, kui piisavalt korras pole? Või mis?

      /alla kirjutanud väga kohusetunlik inime, meelekindel ka, aga muuhulgas olen ma meelekindel asjus "ma ei pea seda täna tegema, kui ma ei taha, maailm ei lähe hukka!
      / Tegelt mu arust on testid suures osas jamad. Koostatud mitte individuaalseid eripärasid, vaid mingit kujuteldavat "keskmist" silmas pidades.
      Et mitte öelda - igas osas jamad. Aga mõned mulle meeldivad ja nad võivad ju jamad olla, mulle ikka meeldivAD, ja nii annan natuke vabamaks seda jamaduse-asja. Sest vbla on neil toredatel ka teistele pointi, mitte aint mulle.

      Delete
  9. Anonymous11:37

    Mul ei ole mingit impulssostude "reeglistikku". Mul on neid impulsse nii vähe, et kui mõni tuleb, siis võibki osta.

    Viimati ostsin näiteks pealambi ja siis kaotasin kohe ära. See on veel ekstra mugav skeem, asjad ei jää koju koormaks.

    Kaur

    ReplyDelete
  10. Anonymous11:39

    Isiksuse tunnuste küsimus - pole aimugi. Kust ma seda teadma peaks? Ja mis skaala?

    Rahvaviisid on morbiised jah. Need rahva-musa plaadid, meil kodus on - Lepaseree, Maarja Nuut, pr Kalkun, Tormis - kõigil on kõige tähtsamaks lauluks mingi enesetapu-teemaline heietus.

    ReplyDelete
  11. Mul on telefon peaaegu kogu aeg hääletu peal, alguses perekond vingus (kuigi nad helistavad harva, isegi mitte kord kuus, kindlasti vähem) - ütlesingi lihtsalt, et ma ei arva, et keegi PEAKS kogu aeg kättesaadav olema. Kui ma teen tööd, teen tööd, kui teen trenni, teen trenni, kui söön, tahan rahus süüa, põhimõtteliselt iga tegevus on mulle olulisem kui 100% kättesaadav olemine. Tänapäevase telefoniga saab muidugi sättida ka nii, et mõne inimese kõned teevad alati häält ja teiste omad mitte kunagi. Ja ma ka ei usu, et on olemas telefone, mis hääletu peal ei ärata - aga kui ka on, siis saab äratuseks ometi kasutada käekella või kas või vanaaegse äratuskella osta, need on jätkuvalt olemas.

    Aga muidu on mul nii, et mida kallim inimene, seda raskem end kehtestada, sest seda olulisemad tema vajadused tunduvad. Siis võingi mõelda, et no kui ta helistas hommikul kell 8, küllap tal siis tõesti on VAJA rääkida. Kui on tuttav, siis ütlen lihtsalt julma rahuga, et ma helistan tagasi, kui ma ei maga, ja panen toru ära.

    ReplyDelete
  12. Impulssostude reeglistik või süsteem? No kuule, mis impulssostud need oleksid, kui ma mingit reeglistikku või süsteemi rakendaksin =) Tõsisemalt – mu ainukesed impulss(mittevajalikud)ostud toimuvad sekkaris, ja hind ei küüni ilmaski 20 euro kanti. Kui 10 maksab, on juba hirmkallis, aga noh, impluss, selle vastu ju ei saa, eks?

    Telefoniga on täpselt samamoodi kui Rentsil – iga tegevus, sh. magamine on mulle olulisem kui 100% kättesaadav olemine. (Täitsa off topic küsimus: kas sõnade ’magamine’ ja ’on’ vahel peaks koma olema?)

    Kõikvõimalikud isiksuse tunnuste skaalad – tead, ma tegelikult natukene vaenan neid. Panevad justkui kasti. Ma ei ole number, ma muutun iga päev ju. OK suure plaani annavad vast kätte, aga selle suure plaani teadmine võib põhjustada sinna kinnijäämist, mu meelest. Oh ja peale selle töötavad numbrid muidugi hea vabandusena kah – „aga mis ma parata saan, ma olengi selline!"

    Rahvaviisid on morbiidsed seetõttu, et „... aina nad surevad üksteise võidu, see on vist neil mingi eriline haigus” (vt. Tõnu Tepandi, Kiri kodukandist)
    =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. hmm, ma ei kutsu impulssostudeks tingimata mittevajalikke oste. Vahel hoopis selliseid, mida pmst on pikas perspektiivis vaja, lihtsalt lühikeses perspektiivis on peaaegu kõik raha otsas ja mille eest siis toidupoes käia. Või siis tuleb sellise ostu tagajärjel küüsi närida, kas elektriarve otsekorralduse ajaks on see arve, mis ma ise olen esitanud, juba ära makstud, et elektrifirma voolu kinni ei keeraks.

      Nt ühed väga head mitte-kõige-külmema-talve-saapad (tähendab, lahendavad suurema osa Eesti talve jaoks jalanõuprobleemi), mida ma olen ostmisest saadik väga palju kandnud, juba mitu aastat järjest, said niiviisi ostetud. Nägin veerand tundi enne bussi peale minekut teises linnas aega parajaks tehes müügil ilusaid ja mugavaid saapaid, mis täitsid just ühe olulise lünga mu jalanõupargis (talvesaapad, millega kannataks käia nii mõõdukate pluss- kui ka mõõdukate miinuskraadidega, erinevalt mu varasematest talvesaabastest, millega hakkas soojema kui -10se ilmaga jalgadel palav ja mis on kole rasked ka). Olin vähe maganud, väsinud, pidurid ei töötanud, ostsin ära, kuigi raha ei olnud. Krediitkaardiga. Sel hetkel tundus see võla peale ostmine kohutavalt kergemeelne. Ja impulssost oli see raudselt, sest mõtlemisaega eriti ei olnud. Ometi praktiline.

      Delete
    2. "Magamine" ja "on" vahel peaks koma olema.

      Delete
  13. P.S. Tünnipilt on võrratu.

    ReplyDelete
  14. Vara ärkamise ja tehtud saamise vahel on muidugi see ilmselge ajalooline seos, et kui sa ärkasid alles pooles lõunas, siis valget aega põllutööde tegemiseks oli poole vähem ja.
    Samas, suvel oli niikuinii kogu aeg valge, talvel jälle läks valgeks nii hilja, et noh, enne seda polnudki väga mõtet ärgata.
    Ei, ikka mingi vabrikutööliste ja kella peale jõudmise värk.

    ReplyDelete
    Replies
    1. mille kohta vist Peter Englund, kui see nüüd Theodore Zeldin ei olnud, ühes oma raamatus väitis, et see kella peale töötamise kord tuli alguses parandusmajadest. Vanglatest ühesõnaga.

      Delete

Post a Comment