potililledest, omaluulest, mälestusist ja toppimata ninadest

kaar sild

Tähendab. Taimeharrastus on totaalselt kontrolli all. Sellega ei ole probleemi ega stressi ega midagi sellist. Keegi pakub mulle mõnd taime - ma tõenäoliselt võtan vastu. Monstera, mille ma suvel ühe talveaia lammutamisest päästsin, vist sureb ära. Aga mul on juba talle asendusvariante välja vaadatud. Vesipalm, mis sama päritolu, see-eest lokkab nagu miska. Miška? Lokkab nagu ta polekski saanud jõhkralt suurest juurepallist nüri labidaga lahti lõhutud, villtäide käes kannatades pool suve majaseina najal tuulte ja tigude sasida olnud ja siis kohmakalt plastpotti tõstetult tervenisti närtsinult maha lõigatud ja tuulekotta hüljatud. Tuli uuesti üles. On roheline ja kikkis. Kogu selle kohtlemise peale. Hakka või arvama.

Tõin õues olnud potid kõik ühel päeval tuppa ära. Ei, mitte sel päeval, mille ööks öökülma lubati. Naljatilk. Loomulikult sel päeval, kui kolm järjestikkust hommikut olid autoaknad jääs juba olnud ja neid pidi kõhvitsaga kõhvitsema haledalt halisedes ja ümber auto hädaldades, et ni krdi külm on ju niu niu. Tõin niisis potid tuppa ja paigutasin paikadesse. Võib olla, et see on see aasta, kui ma teen oma esiku lillelambi tõhusamaks kui lihtsalt konksu otsast alla rippuv keraamiline kellukas mehaaniliselt kõriseva taimeriga. Sest olgem ausad, see näeb loll välja ja see ei tööta. Seega.

Teeb niisiis lühikese potiloenduse ka... Nelikend üheksa sain praegu. Paar tükki tegelt vist vinduvad oma viimseid päevi, need peaks maha lõikama või välja viskama. Pihutäis erinevaid oksi ootab titeaias endale juuri alla. Või mõnel puhul juba mulda saamist, sest tegelt need on jumala okeid juured juba, aga ma täna ei viitsi.

Mõnusalt õdus ja kodune sisekujundus, kui minu arvamust teada tahate, käibki toataimedega. Veel on vaja sisekujunduseks raamatuid, pille ja tekstiili. Näiteks vaipu, kardinaid, patju, pleede, pehmemööblit. Ja kohtvalgustid muidugi. Ja kunsti? Arvatavasti kunst ka aitab.

Minu kodus täidavad sisekujunduses tekstiili ülesannet ka mitmesugused riiete hunnikud mitmelpool ootamas, et need ette võetaks. Näiteks selle saba-korsett-vöö, mille ma just omale kõigi imede kokkulangevusel sain, vajab ühe koha pealt kaht pistet. Ta vajab neid pisteid seal toolil lebades juba küllaltki mitu päeva. Pisteliselt tuleb meelde. 

mõnipäev jõuab meelestki minna, kui hea see on, et jumalad meile Karlova on andnud

Kohtasin suve lõpus noort luuletajat, kes oli värskelt mõned oma tekstid trükki saanud. Päriselt toimetatud väljaande poolt, mitte niimoodi kontori printerist, nagu mõned, eksole. Uurisin kohe selle protsessi kohta ja sain nõndapalju julgustust, et saatsin isegi mõned teele. Nüüd ongi nii, et juba vastati ja vastavalt lubati. Aga konkreetsest tuututan sest siis, kui päriselt ilmunud toodet omal näpuvahel hoian. Igatahes tore. Ma täpselt ei teagi, miks. Kirjutamine ei too mulle au ja kuulsust, raha ammugi mitte. Siin ei ole mulle karjääriväljavaated ega pikemat perspektiivi. Aga ikkagi maru tore. 

Tegelikult sellega on jah üldse ka keeruline. Aru saada, miks miski rõõmu teeb. Hea, kui tead, mis see on, mis rõõmu teeb. Eriti hea on siis, kui tead, kus seda miskit jagatakse. Aga miksid on teinekord ka. Mitte, et nendega midagi peale hakata oleks. Aga niisamagi. Jutu jätkuks.


Samal ajal olen ma ikka ülekere triggered, kui keegi hakkab targasti õpetama ja väitma, et kõikide inimeste esimese kihi all oleva teise kihi all on põhjused lapsepõlvest. Lapse kuramuse põlvest omg. See, mis sul lapsena oli, kui sa laps olid, kui sa väike olid, need kõik asjad, need on igal pool kõige taga muudkui varitsemas ja tähendavad ja teevad tänahomme su elusse asju pidevalt. Ma ei saa aru, mis teil viga on. Jätke oma lapsepõlved rahule, ärge näppige neid kogu aeg. Saage üle ometi. Ja ärge tulge mulle ütlema, et mina oma lapsepõlve iga pisemagi psüühikanähtuse puhul näppimas pean käima. Las jääb.

kas oskad?

Ma olen mõelnud sellest, kuidas häid mälestusi enda omaks teha. Kuidas teha nii, et olnud aeg või käidud koht oleks edasi minuga ja kuidas teada, et seda ei saa minult võtta ja see ei saa kuhugi kaduda. Sest võetakse. Ja kaob. 
On kohti, kus ma olen kooskäinud ja kuhu ma kunagi enam niimoodi ei lähe. Ja mul on nii kahju nende kaotamise pärast. Sest need olid head kohad. Vahel istun ja leinan ja igatsen. Et on möödas need ajad, kui minuga oli nii ja see või teine. Aga ei pea ju. Sest see elamus ja kogemus on minu. See ei ole kadunud, kuigi on kadunud suhted ja olemise viisid, mis mind sinna viisid. Aga mälestus on minu. Mina käisin, mina nägin ja mulle meeldis. Nii oli.
On kohti, kus ma olen olnud ja mis on tervenisti läinud. Ümber ehitatud, maha võetud või põlenud, uute omanike käes või lõputa kaugel. Ja mulle tundub, et need on seega minust ka kadunud ja vaja istuda leinata igatseda. Aga et oli ju. Päriselt oli. Ma ise oma silmaga nägin ja tundsin ära. Et praegu enam ei ole ja uuesti enam ei saa, ei tohi minu mälestuse kallale kippuda. 
Aga sama isegi selliste asjadega, mis pole kadunud või hävinud. Lihtsalt kontekstivahetusega. Näiteks muusika. Korduvalt olen klubis või poes kuulnud mõnd laulu, mille kohta tahaks korra käratada: ei te ei tohi see laul on püha seda ei tohi niimoodi rüvetada see on minu minu minu salalaul ainult teatud puhkudeks. Aga ei. Mida teised teevad sellega, mis on minu, ei võta minult seda. Võiks koguni öelda, et nad ei kuule tegelikult seda sama laulu. 


Su sõber astub ruumist välja ja tema abikaasa haarab tema rahakoti, sirvib sealt välja mõned rahatähed oma taskusse ja asetab rahakoti enne su sõbra naasmist tagasi endisele kohale.
Näed oma sõbra elukaaslast peol suudlemas ja käsikäes emblemas kellegi teisega.
Satud seltskonda, kus sinu sõpra pole, aga tema partner räägib kõva häälega su sõbrast halvasti ja teeb tema üle nalja.
Lähed mööda tänavat ja märkad oma sõbra abikaasat sõbra koeraga selle peale karjumas ja seda alandamas.
Ja mõtled endamisi: eh, minaeitea, ju see on nende omavaheline kokkulepe, lol.

salarada

Lähen häälekoolitusele ja koolitaja hääldub nagu Tädi Ruth. Peaaegu kuulen vana salvestusseadme raginat ta pauside ajal.
Lähen suhtlemiskoolitusele ja koolitaja ütleb 'naiselik energia'. Teen püüdlikke hingetõmbeharjutusi enese rahustamiseks.
Lähen banaanidega kassasse ja kassiir hakkab ahhetama ja sahmima, et ta läheb ülekere kärna(!), kui palja käega banaani puutub. Mõtlen, et kas ma olen esimene klient kõikide klientide ajaloos, kes banaane eraldi kotti ei pane.
Lähen nõustaja juurde ja nõustaja ütleb: 'kaasõltuvus'. Niisiis lähen raamatukokku asja uurima ja raamat ütleb: 'naiselik energia.'

Sain peaaegu kutsutud noore inimese 18ndale sünnipäevale, tohin isegi sõbra kaasa võtta. Nimetan oma esimese eelistatud sõbra ja kutse võetakse tagasi.



Aga muidu on hästi. Uus leid on raadiosaade 'Open Ears Project' klassikalisest muusikast ja inimestest, kes seda kuulavad ja mis nad mõtsid. Nädalavahetused on üha tihedad ja täis ja mina neis seda ainult kohati. Kodus hommikukohvi ei joo, teen joogat. Kasutan Rentsi produktiivsusnippi kohe tööle mahapotsatades esmajoones midagi tööasjus ära teha ja maru hea on. Saan oma hingega ühele lainele, saame üheskoos ehk teadlasekski.

leegitsev jõgi

Mis su põhilised sisekujunduse põhitõed on?
Kui palju sind su rõõmude (ja murede) taga kükitavad miksid huvitavad?
Kuidas sa oma teisenenud asjadega seotud mälestusi tervena hoiad?