potililledest, omaluulest, mälestusist ja toppimata ninadest

P9190167
kaar sild

Tähendab. Taimeharrastus on totaalselt kontrolli all. Sellega ei ole probleemi ega stressi ega midagi sellist. Keegi pakub mulle mõnd taime - ma tõenäoliselt võtan vastu. Monstera, mille ma suvel ühe talveaia lammutamisest päästsin, vist sureb ära. Aga mul on juba talle asendusvariante välja vaadatud. Vesipalm, mis sama päritolu, see-eest lokkab nagu miska. Miška? Lokkab nagu ta polekski saanud jõhkralt suurest juurepallist nüri labidaga lahti lõhutud, villtäide käes kannatades pool suve majaseina najal tuulte ja tigude sasida olnud ja siis kohmakalt plastpotti tõstetult tervenisti närtsinult maha lõigatud ja tuulekotta hüljatud. Tuli uuesti üles. On roheline ja kikkis. Kogu selle kohtlemise peale. Hakka või arvama.
Tõin õues olnud potid kõik ühel päeval tuppa ära. Ei, mitte sel päeval, mille ööks öökülma lubati. Naljatilk. Loomulikult sel päeval, kui kolm järjestikkust hommikut olid autoaknad jääs juba olnud ja neid pidi kõhvitsaga kõhvitsema haledalt halisedes ja ümber auto hädaldades, et ni krdi külm on ju niu niu. Tõin niisis potid tuppa ja paigutasin paikadesse. Võib olla, et see on see aasta, kui ma teen oma esiku lillelambi tõhusamaks kui lihtsalt konksu otsast alla rippuv keraamiline kellukas mehaaniliselt kõriseva taimeriga. Sest olgem ausad, see näeb loll välja ja see ei tööta. Seega.
Teeb niisiis lühikese potiloenduse ka... Nelikend üheksa sain praegu. Paar tükki tegelt vist vinduvad oma viimseid päevi, need peaks maha lõikama või välja viskama. Pihutäis erinevaid oksi ootab titeaias endale juuri alla. Või mõnel puhul juba mulda saamist, sest tegelt need on jumala okeid juured juba, aga ma täna ei viitsi.

Mõnusalt õdus ja kodune sisekujundus, kui minu arvamust teada tahate, käibki toataimedega. Veel on vaja sisekujunduseks raamatuid, pille ja tekstiili. Näiteks vaipu, kardinaid, patju, pleede, pehmemööblit. Ja kohtvalgustid muidugi. Ja kunsti? Arvatavasti kunst ka aitab.
Minu kodus täidavad sisekujunduses tekstiili ülesannet ka mitmesugused riiete hunnikud mitmelpool ootamas, et need ette võetaks. Näiteks selle saba-korsett-vöö, mille ma just omale kõigi imede kokkulangevusel sain, vajab ühe koha pealt kaht pistet. Ta vajab neid pisteid seal toolil lebades juba küllaltki mitu päeva. Pisteliselt tuleb meelde. 

P9170153
mõnipäev jõuab meelestki minna, kui hea see on, et jumalad meile Karlova on andnud


Kohtasin suve lõpus noort luuletajat, kes oli värskelt mõned oma tekstid trükki saanud. Päriselt toimetatud väljaande poolt, mitte niimoodi kontori printerist, nagu mõned, eksole. Uurisin kohe selle protsessi kohta ja sain nõndapalju julgustust, et saatsin isegi mõned teele. Nüüd ongi nii, et juba vastati ja vastavalt lubati. Aga konkreetsest tuututan sest siis, kui päriselt ilmunud toodet omal näpuvahel hoian. Igatahes tore. Ma täpselt ei teagi, miks. Kirjutamine ei too mulle au ja kuulsust, raha ammugi mitte. Siin ei ole mulle karjääriväljavaated ega pikemat perspektiivi. Aga ikkagi maru tore. 

Tegelikult sellega on jah üldse ka keeruline. Aru saada, miks miski rõõmu teeb. Hea, kui tead, mis see on, mis rõõmu teeb. Eriti hea on siis, kui tead, kus seda miskit jagatakse. Aga miksid on teinekord ka. Mitte, et nendega midagi peale hakata oleks. Aga niisamagi. Jutu jätkuks.


Samal ajal olen ma ikka ülekere triggered, kui keegi hakkab targasti õpetama ja väitma, et kõikide inimeste esimese kihi all oleva teise kihi all on põhjused lapsepõlvest. Lapse kuramuse põlvest omg. See, mis sul lapsena oli, kui sa laps olid, kui sa väike olid, need kõik asjad, need on igal pool kõige taga muudkui varitsemas ja tähendavad ja teevad tänahomme su elusse asju pidevalt. Ma ei saa aru, mis teil viga on. Jätke oma lapsepõlved rahule, ärge näppige neid kogu aeg. Saage üle ometi. Ja ärge tulge mulle ütlema, et mina oma lapsepõlve iga pisemagi psüühikanähtuse puhul näppimas pean käima. Las jääb.



P9170137
kas oskad?



Ma olen mõelnud sellest, kuidas häid mälestusi enda omaks teha. Kuidas teha nii, et olnud aeg või käidud koht oleks edasi minuga ja kuidas teada, et seda ei saa minult võtta ja see ei saa kuhugi kaduda. Sest võetakse. Ja kaob. 
On kohti, kus ma olen kooskäinud ja kuhu ma kunagi enam niimoodi ei lähe. Ja mul on nii kahju nende kaotamise pärast. Sest need olid head kohad. Vahel istun ja leinan ja igatsen. Et on möödas need ajad, kui minuga oli nii ja see või teine. Aga ei pea ju. Sest see elamus ja kogemus on minu. See ei ole kadunud, kuigi on kadunud suhted ja olemise viisid, mis mind sinna viisid. Aga mälestus on minu. Mina käisin, mina nägin ja mulle meeldis. Nii oli.
On kohti, kus ma olen olnud ja mis on tervenisti läinud. Ümber ehitatud, maha võetud või põlenud, uute omanike käes või lõputa kaugel. Ja mulle tundub, et need on seega minust ka kadunud ja vaja istuda leinata igatseda. Aga et oli ju. Päriselt oli. Ma ise oma silmaga nägin ja tundsin ära. Et praegu enam ei ole ja uuesti enam ei saa, ei tohi minu mälestuse kallale kippuda. 
Aga sama isegi selliste asjadega, mis pole kadunud või hävinud. Lihtsalt kontekstivahetusega. Näiteks muusika. Korduvalt olen klubis või poes kuulnud mõnd laulu, mille kohta tahaks korra käratada: ei te ei tohi see laul on püha seda ei tohi niimoodi rüvetada see on minu minu minu salalaul ainult teatud puhkudeks. Aga ei. Mida teised teevad sellega, mis on minu, ei võta minult seda. Võiks koguni öelda, et nad ei kuule tegelikult seda sama laulu. 


Su sõber astub ruumist välja ja tema abikaasa haarab tema rahakoti, sirvib sealt välja mõned rahatähed oma taskusse ja asetab rahakoti enne su sõbra naasmist tagasi endisele kohale.
Näed oma sõbra elukaaslast peol suudlemas ja käsikäes emblemas kellegi teisega.
Satud seltskonda, kus sinu sõpra pole, aga tema partner räägib kõva häälega su sõbrast halvasti ja teeb tema üle nalja.
Lähed mööda tänavat ja märkad oma sõbra abikaasat sõbra koeraga selle peale karjumas ja seda alandamas.
Ja mõtled endamisi: eh, minaeitea, ju see on nende omavaheline kokkulepe, lol.


P9170135
salarada


Lähen häälekoolitusele ja koolitaja hääldub nagu Tädi Ruth. Peaaegu kuulen vana salvestusseadme raginat ta pauside ajal.
Lähen suhtlemiskoolitusele ja koolitaja ütleb 'naiselik energia'. Teen püüdlikke hingetõmbeharjutusi enese rahustamiseks.
Lähen banaanidega kassasse ja kassiir hakkab ahhetama ja sahmima, et ta läheb ülekere kärna(!), kui palja käega banaani puutub. Mõtlen, et kas ma olen esimene klient kõikide klientide ajaloos, kes banaane eraldi kotti ei pane.
Lähen nõustaja juurde ja nõustaja ütleb: 'kaasõltuvus'. Niisiis lähen raamatukokku asja uurima ja raamat ütleb: 'naiselik energia.'

Sain peaaegu kutsutud noore inimese 18ndale sünnipäevale, tohin isegi sõbra kaasa võtta. Nimetan oma esimese eelistatud sõbra ja kutse võetakse tagasi.



Aga muidu on hästi. Uus leid on raadiosaade 'Open Ears Project' klassikalisest muusikast ja inimestest, kes seda kuulavad ja mis nad mõtsid. Nädalavahetused on üha tihedad ja täis ja mina neis seda ainult kohati. Kodus hommikukohvi ei joo, teen joogat. Kasutan Rentsi produktiivsusnippi kohe tööle mahapotsatades esmajoones midagi tööasjus ära teha ja maru hea on. Saan oma hingega ühele lainele, saame üheskoos ehk teadlasekski.

P9140125
leegitsev jõgi



Mis su põhilised sisekujunduse põhitõed on?
Kui palju sind su rõõmude (ja murede) taga kükitavad miksid huvitavad?
Kuidas sa oma teisenenud asjadega seotud mälestusi tervena hoiad?

Comments

  1. Toalilled - ei, mitte mingil juhul, need on ju mingid.. sõltuvad, peab jootma ja aru saama, mis neil vaja on, aga ma ei saa ja nad surevad🙄.
    Raamatud-tekstiilid jaa, need ei taha minult midagi.
    Mälestusi on raske alles hoida jaa. Nad ikkagi sisaldavad mingit hea asja otsasaamise nukrust.

    ReplyDelete
  2. Inimestel on kokkulepped, koertel ei ole, kui mulle tundub, et koera halvasti koheldakse, sekkuksin ma küll. Kõik muu on teiste inimeste eraelu.

    Aga seda ma keeldun uskumast, et tänapäeval inimene ei märka, kui tal rahakotist sularaha puudu on, sest seda hoitakse nii vähe. Me ka võtame teineteise rahakotist vahel, kui on vaja millegi eest ootamatult sulas maksta ja endal pole - kuigi enamasti juhtub nii, et kummalgi pole. Väljas söömist näiteks peab ette planeerima, et oleks jotsi ka anda jne. Nii et kui keegi mu rahakotist selle ainsa kümpsi ära võtaks, siis hiljem tuleb ühel hetkel kisa nagunii - ja kui mees ütleb, et tema pole võtt, siis helistan neile, kellega hängisime, ja küsin, et Murka, nägid midagi v?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma hoian kah sularaha rahakoti vahel harva, aga aeg-ajalt unustan ära, kui palju ma võtan. Sellest saan teada siis, kui ühel päeval ühtäkki avastan ühest rahakotivahest, kuhu ma polnud ammu vaadanud, viieka või kümneka, millest ma midagi ei teadnud.

      Delete
    2. alternatiivne seletus, et mul käivad vahel päkapikud rahakotti rahatähti toomas.

      Delete
  3. Aa, vabade suhete ja kokkulepete kohta - minu kogemus ütleb, et kui su sõbral on vaba suhe, siis pole võimalik, et sa sellest ei tea, sest miskipärast kipub nii olema, et monogamistid (kes minu arust tänapäeval üldse enamuses ei ole) ei tunne eriti vajadust rõhutada, et nad pigem monogaamiat eelistavad (umbes nii, nagu heterod, kes on enamuses, ei tunne vajadust rõhutada, et nad on heterod), samas kui minu tuttavad polüamoristid ja niisama ringihoorajad mainivad keskmise hommikusöögi käigus korra ära, et nad on igas suhtes oma kaaslast petnud või et nad ei usu monogaamiasse. Nagu sügeleks kuskilt. Aga ehk tallinlased lihtsalt vajavad veel rohkem tähelepanu kui mina või on see mingi varjatud kood, et "kui keppi tahad, siit saab". Lihtsalt imelik veits, Tartus oli see ka kuidagi avalik info, aga seda ei rõhutatud KOGU AEG. Ehk vajasid Tartu omad vähem reklaami ... Huvitav teooria.

    Ja kui juba läks siin inimeste seksuaalsete eelistuste pärast ründamiseks, siis miks on nii, et kui inimene ütleb peenutsevalt, et ta on sapioseksuaal, siis enamasti see ei tähenda inimest, kes ainult intelligentidega kepiks, vaid lihtsalt seda, et KÕIK ta kaaslased on koledad? Selles mõttes, et sa ei saa öelda, et sa oled sapioseksuaal ja siis a la Elver Lohoga seksida ning imestada, miks inimesed sind tõsiselt ei võta. Ja üldse, kui sa ütled, et sa oled sapioseksuaal, on see enamasti rõve peenutsemine, sest jätab mulje, et sa arvad, et teisi nagu ei huvita, kas kaaslane lugeda ka oskab - "erinevalt teistest MINA ei taha lauslolli". Ahah, ok siis.

    Sain südamelt ära, aitäh.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma ei arva, et oleks tingimata peenutsemine. See võib näiteks olla hoopis rõhutamine, et füüsilised parameetrid on suht savi.

      Delete
    2. mõnes mõttes siis teiste sõnadega "mehe puhul pole tähtis, kui suur tal on, vaid kui hästi ta ära rääkida oskab."

      Delete
    3. Apikene, jaa. Iga kord, kui keegi end sapioseksuaalina esitleb või selle definitsiooni kusagil suurelt sheerib, loen ma sealt välja: ma pean end teistest paremaks.
      Kui kellelegi meeldib teatud joon inimestes, siis misiganes meeldigu ju ometi. Või keegi eelistab mingeid omadusi, lasku käia. Aga selle eraldi esiletoomine kostab mulle alati nagu tuututus enda maru eriliseks seadmisest.

      Delete
    4. a võib-olla tuleb see lihtsalt kontekstist, kus normaalne on valida partnereid välimuse ja/või rikkuse ja positsiooni järgi, ja inimene tunneb, et peab ennast kuidagi õigustama? inimesed, kes leiavad, et "loll, aga ilus" on ihaldusväärne partner, on ju kuskil päriselt olemas, täpselt nagu on olemas ka "auk on auk" subkultuur ja "mees peab rikas olema" subkultuur.

      Delete
    5. ja siis olen ma veel tähele pannud, et mingi sellise peene sõnaga tuututamine juhtub neil, kes on enda kohta just midagi avastanud. Või siis on seda ennegi teadnud, aga nad ei teadnud, et selle kohta on sõna olemas ja nüüd on neil võimalik grupikuuluvust tunda, kuna enne mõtlesid, et on lihtsalt napakad.

      vrd ka sellega, kuidas ühtäkki avastasid paljud, et on okei introvert olla, ja hakkasid sellest kirjutama.

      Delete
    6. pmst paistab teil olevat eeldus, et inimesed on maru enesekindlad ja peavad ennast eee... normaalseks. või vähemasti on eluaeg arvanud, et nad tohivad sellised olla, nagu nad on. Sellisel inimesel pole muidugi põhjust kuulutada, et oo, sain enda kohta sellise definitsiooni teada, tuleb välja, et sellisedki loomakesed on olemas, ma olen päris!

      Delete
  4. Mälestuste osas olen hetkel kõikvõimas. "Mu selle hetke mina tundis nii ja see on väga hea, enam ma nii ei tunne või ei tee või sinna ei lähe või ei saa, aga mul on nüüd uued kohad ja inimesed ja mis möödas, see möödas, loeb ainult praegu."
    Välja arvatud, kui mõtlen, milline mölakas mu vanaema ikka oli ja KUIDAS on võimalik, et ma sellest aru ei saanud ja muudkui ennast süüdistasin. Ja tema ka ei saanud ja süüdistas mind. Ja kuidas ta üldse nii nõme olla sai, ise veel sõber ja puha ...
    Oot, mis möödas, see möödas ju?
    Nojah.
    Sisekujundus: õnneks on mul ka riidekuhilaid ja pesu kuivab kapinuppude küljes, muifu oleks kurb. Sest ma hindan tekstiile esteetiliselt, aga samas häirivad mind ebafunktsionaalsed asjandused ja oma kodus olen läinud funktsionaalsuse teed. Aga jah, see, et nad kuhjuvad ja ripuvad ja on, teeb olemise kuidagi kodusemaks.
    Üldse ei huvita miksid.
    Või noh, selge ju: tunnustus asja tundjatelt (mistahes Asja) on alati tore. (Ja halvustus alati ebameeldiv, isegi kui ma mõtlen, et see halvustus oli täiesti loll ja mis mõttes ja ise ta on loll! - aga tema on Asja Tundja ja ütles halvasti ja äkki nüüd teised usuvadki? Tema ise usub kindlasti, sest omast arust on ta pädev ja oh ja ah ja võeh.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vanaemast rääkides tuli sisse "tema", kes tegelt ei ole vanaema =P Aga seda pole lausete kujust näha, nii et ütlen eraldi.

      Delete
  5. Sisekujundus? Kardinatest on ükskõik, neid võib teatud mööndustega ainult esimesel korrusel vaja olla. Aga vaip peab olema! Mõni väike kodune suvaline riidehunnik tekib ikka ka :) Potililledeta on tuba kuidagi elutu. Kohtvalgus!

    Miksidega on kunagi aastaid tagasi pikalt ja põhjalikult tegeldud, ma nüüd enam ei viitsi. Aitab mulle tänasest päevast küll.

    Ma ei tea, kuidas mälestusi salvestada. Mõnikord on kohe päris mure. Näen/kogen midagi suurepärast, fantastilist, tõeliselt imelist ja ütlen endale, et jäädvustan selle endasse. On see siis mõni koht või sündmus või kohtumine. Mõne päeva/kuu/aasta pärast olen selle täiesti unustanud. Miks küll? Väga vähesed mälestused jäävad enam-vähem igal ajal kättesaadavaks, enamus kaob, nagu poleks neid olnudki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ahhh, jaa, kohtvalgus. hädavajalik. Laelamp võib minu poolest olemata olla, kui on strateegiliselt paigutatud kohtvalgustid.

      a kardinaid on mul ka vaja, eriti pimedal ajal, mulle ei meeldi, et järsku on kõik kohad peegeldavaid pindu täis. Valgel ajal on nad nagunii eest ära.

      Delete
  6. Anonymous22:32

    Ootan raamatut!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei tule raamat. Tulevad mõned leheküljed vaid.

      Delete
  7. Läti Sprots22:54

    Muidugi tuleme kõik lapsepõlvest ja meie aju on ka sellest aja versioon ja mõttemustrid arenevad ka lapsepõlves see on normaalne, et inimene avastab et ta on pärit minevikust, aga kui sellest ebanormaalselt aru saab siis ongi viga ju lapsepõlves. Eks meil kõigil on ilmselge õpetamise peale tõrge sisse progetud just lapsepõlvest.

    ReplyDelete
  8. Ma urgitsen oma rõõmude põhjuste kallal vähem kui kurbuste. Sest põhjuse kallal urgitsemise ajend on lootus, et äkki põhjani välja kaevates saab kas põhjusest lahti või on kergem sellega leppida; rõõmu puhul ma ei taha põhjusest lahti saada ja parem ei surgi.

    Sisekujunduses - meeldib ilus tekstiil (mis tekitas mu üürikese ühikakogemuse ajal konflikti toanaaabritega: mina panin õdususe suurendamiseks oma seelikud toolileenile, nemad leidsid, et see on visuaalne müra või noh, segamini), aga printsiip on ühtlasi, et ta tuleks kas tasuta või väga odavalt, näiteks kaltsukast.

    Ilus diivanikate teeb diivani välimuse palju hubasemaks ja on tglt funktsionaalne ka, sest kui ma tahan toast tolmu vähemaks saada, siis on diivanikatet palju lihtsam õue viia ja kloppida kui diivanit ennast puhastada.

    Raamatuid peab kah olema, aga see ei ole niivõrd sisekujunduspõhimõte kui eluvajadus. Mul ei ole neid ilu pärast vaja, mul on vaja, et ma saaks iga hetk midagi võtta ja lugeda ja neid lugemisasju peab olema piisavalt erinevaid.

    Taimed tulevad kuidagi ise, mitte ilu pärast, vaid umbes nii, nagu võtaks halastusest kassipoja, kes muidu merekooli viidaks. Jäävad neist need, mis minu "kastan siis, kui meelde tuleb" režiimile vastu peavad. Tähendab, monstera, bambus ja varjukannikesed, mis imeilusasti õitsevad. Nüüd toodi mulle kolm basiilikut, mille kolisime täna õhtul tuppa. Näis, kui pikka pidu neil on. Võib ka juhtuda, et ma söön nad lihtsalt enne ära, kui nad ära närtsida jõuavad.

    ReplyDelete
  9. mälestused - ma ei saa hästi aru, mida tähendab tervena hoidmine. Mul on magusvalus tunne, kui kunagised kodud ja vanaemajuured meelde tulevad; mõnikord, kui uni ei tule, üritan detailselt meenutada, mööda neid radu käia. Mõnikord näen unes. On igatsus ja nukrus, aga teisalt ma ka ei taha, et igatsust ei oleks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tervena hoidmine - jaa hea küsimus. Ma vist mõtlesin siin midagi sellist, et see mälestus teemaga seotud uute kurbuste või kaotuste valguses oma sära ei kaotaks.
      Näiteks maamaja on mälestustes helge ja hea ja siis ühel päeval sellega juhtub midagi ja seda enam ei ole, aga mälestus on. Kas mälestus saab tänu sellele endale valu või kahetsuse sisse. Või jääb samaks.

      Delete
    2. valu võib sisse tulla, aga mõnes mõttes võib mälestus sellest helgemakski muutuda.

      Delete
  10. Ma pole ammu kellegagi nii sügavalt ühel meelel olnud kui sinuga sellesamuse lapsepõlve näppimise osas.

    Mälestusi pole mul tarvis terven hoida, püsivad täitsa ise kenasti terved, ei muutu ega teisene. Ma pigem küsiks, mis_mälestus_see üldse on, kui ta teiseneb??

    Toalilli pole, sest neid ei saa koertehotelli hoiule viia, kui juhtume kauem kodunt ära olema. Ja sisekujunduse osas ma parem ei hakka, kommentaar tuleks pikem kui su postitus =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. nuh... ma olen kindel, et lapsepõlve ei PEA näppimas käima. Aga mul näiteks kummitasid mingid lapsepõlveaspektid vahepeal pikka aega, kuna ma neid rõhutatult mittenäppisin, st üritasin ära unustada ja teeselda, et pole olemas. Teesklemine käis sinnamaani, et mul olid teatud sündmustest mälestused justkui kolmandas isikus, peenem sõna on selle kohta vist dissotsiatsioon. Aga niskene sihipärane unustamine ofkoors ei tööta, see on nagu ülesanne "ära mõtle roosast jõehobust". Avaldus see peamiselt sel moel, et kui kellegi teise sarnastest sündmustest juttu tuli, lõi mul kohe kaane pealt ära.

      Ja siis millalgi tundsin, et nüüd olen küllalt vana ja tugev, et sinna musta auku uuesti vaadata; siis tundus kõigepealt, et oh, tore, enam pole seda saladust, millega ei tohi ennast sisse rääkida, saab inimese moodi elama hakata; järgmiseks läksid mälestused esimesse isikusse ja siis oli mõnda aega väga õudne (sest nüüd oli see kõik juhtunud päriselt minuga, mitte selle vastiku kümneaastase minevikulapsega, keda ma oma minevikuminaks tunnistamast olin keeldunud). Aga pärast seda rahunes maha ja nüüd on neist mälestustest juba peaaegu saanud nagu mälestused ikka. Ei püüa enam kramplikult enda ega teiste eest varjata, kui jutuks tuleb, siis ehk pulss tõuseb natuke ainult, aga üldiselt suudan normaalselt käituda ja ei lähe endast välja.

      nii et: asja eest teist taga torkida pole vaja, aga kramplik "unustamine" ja mälestuste eitamine ei tööta pikas perspektiivis samuti. lühikeses perspektiivis on see küll lahendus; eks neid nähtusi, mis ametlikult on psüühikahäired, aga praktikas mingil perioodil inimesele ellujäämistehnikana kasulikud, ole teisigi (hiljuti lugesin naisest, kes oli endale loonud sadu või isegi tuhandeid isiksusi, et oma lapsepõlv üle elada, selle kõrval on minu väike dissotsiatsioon poisike, aga mul polnud ka midagi kaugeltki nii hullu kui tal.)

      ja pmst on ju loogiline, et automaatne hirm teismelisekampade ees on mul ikkagi sisseõpitud, ega ma ei sündinud sellega.

      Delete
    2. kuigi on võimalik, et kui ma oleks lapsena kohe saanud neist asjadest rääkida, mis pärast kummitama jäid, oleks ka pärast see minevik vähem kaasas lohisenud. Saladused nõuavad ju tähelepanu - et ennast sisse ei räägiks. Kui asi on algusest peale miski, mis lihtsalt juhtus, on seda lihtsam selja taha jätta.

      Delete
    3. järele mõeldes ei pea selline mõjur või saladus muidugi üldse lapsepõlvest tulema. ütleme kui täiskasvanud inimene panna näiteks paariks aastaks Vene vanglasse, siis oleks ka sellel talle ilmselt mõju. ja teisest küljest - kui sellisel asjal on täiskasvanule mõju, miks peaks lapsepõlv olema see imeperiood, kus toimunud asjad midagi ei mõjuta?

      Delete
  11. ok, ilmselt ei ole ma ikka päris nii terveks saanud, et ma lapsepõlveteemad automaatselt päästikuna ei töötaks. pmst oli mu automaatreaktsioon sellele postituselõigule ja Epu viimasele kommentaarile "nad on toredad ja targad inimesed ja ka nemad mõtlevad, et ma olen ebanormaalne ja loll, et mind koledad sündmused oma lapsepõlves siiamaani häirivad."

    kurat küll. häda on selles, et ma ei pea lapsepõlve näppima, et see triggerina töötaks. Piisab, kui keegi ütleb "kool" või ütleb "õnnelik lapsepõlv" või midagi. või antud juhul "ärge näppige oma lapsepõlve."

    ReplyDelete
    Replies
    1. Notsu, ma Murca eest ei oska rääkida, aga mina pidasin “ärgu näpitagu” all silmas tahtlikku näppimist, igasugused küsitava väärtusega teraapiad jne, kus asju muudkui uuesti ja uuesti jõuga lagedale kougitakse, ilma et lastaks lahtuda, paraneda, minevikku vajuda.

      See, millest sina räägid, on hoopis teine asi mu meelest, nö. tahtmatu näppimine. Mul töötavad kah mitmed olukorrad/väljaütlemised triggerina, aga ma ei käi neid triggereid ise taga otsimas.

      Delete
    2. Ma üritan formuleerida, miks see lapsepõlve näppimine mind ka vihastab.
      Sest vihastab ja kui mu terapeut (kes nüüdseks on mu eksterapeut) ütles "äkki see on seotud lapsepõlvega" ma vaatasin teda nagu kassi, kes mu supi sisse kuseb.
      Sest jah, lapsepõlves oli igasugu jama kõriauguni, mis siis, et katus pea kohal, kõht täis ja keegi ei vägistanud ka.
      Aga kui ma olin teadvustanud, et see ja too olid jamasti, ei ole mul kopka eestki abi enam sellest, et kui mul on hülgamishirm, viia selle teke tagasi aega, kui olin viiekuune ja ema jättis mu sessi ajaks teise linna oma vanemate juurde. Et nagu "äkki see on seotud"? No shit, Sherlock, muidugi on see seotud. Ja nüüd on nii. Ja olen selline. Nagu ... kuidas peaks aitama mõte "sellepärast olen selliseks kujunenud", kui ma OLEN selliseks kujunenud ja nüüd nii on, ah, mh???

      Delete
    3. nojah, pole kokku puutunud. Omast kogemusest tean ainult tahtliku kinnimätsimise, mälestuste tahtliku tõrjumise halbu külgi. Kui ma ei oleks lõpuks (ilma teraapiata) ise surkima hakanud, niipalju, et ma mälestused vähemalt omaks tunnistasin, oleks ma ilmselt siiani sealmaal, kus 10 aastat tagasi (varasemast rääkimata).

      ja üldisemalt võttes ma lihtsalt ei usu, et elu jooksul juhtunu meid ei mõjutaks. Kui nii uskuda, oleks see lihtsalt geneetiline determinism - või siis teist stiili umbluu- või "teraapia"-koolkond, kus mis iganes meeleolusid, mõtteid ja tundeid peetakse lihtsalt otsustamise objektiks, stiilis "aga kui sa masenduses oled, mõtle end rõõmsaks".

      mälestused, mis mul on, on minust päris suur komponent. ja lapsepõlvemälestused on ses mõttes olulisemad, et siis saadakse paljudest asjadest see kõige esimene ettekujutus, mille kahtluse alla seadmisega võib väga pikalt minna - või ei tuldagi kahtlemise peale.

      nt see, et perevägivallatsejad on enamasti seda vägivalda ka ise lapsena kodus näinud-kogenud, on ju statistiline tõsiasi. Konkreetsest indiviidist rääkides ei pruugi see nii olla, aga suurte andmekogumite puhul on seosed ikkagi olemas.

      Mind aitab mineviku peale mõtlemine sellisel moel, et kui mul tulevad haiglased mõtted pähe, siis tuletan endale meelde: see on lihtsalt selline vigastus. See ei ole objektiivne tõde. Võin küll kodust välja minna. Ei pea ennast ära tapma.

      Delete
    4. muidu (teemal, miks just lapsepõlvekogemusi nii tähtsaks peetakse) - lisaks sellele esimese ettekujutuse saamisele, millest ma juba kirjutasin, on lapsepõlve eripära ka see, et ollakse sedavõrd teiste inimeste otsuste võimuses, nagu täiskasvanuna reeglina enam ei olda. Võimalus oma keskkonnda mõjutada on lapsel oluliselt väiksem kui suurel, kui see suur ei ole just vangis või ori.

      Delete
    5. netist kindlasti leiab mingeid suvalisi isehakanud psühhoanalüütikuid, aga sealt leiab nagunii astrolooge ja kloorijoomise misjonäre ka, see ei tee neid tõsiseltvõetavaks.

      Delete
  12. üldse hakkas mul huvitav, kui Epu seletus peaks kehtima ka Murca kohta: nimelt kus üldse Eestis elav inimene neid surkimiskoolkonna terapeute kohtab. Eestis ei võeta psühhoanalüüsi minuteada psüholoogiaringkondades üldse tõsiselt. Kliinilised psühholoogid (ja haigekassa rahadega terapeudid) on kõik õppinud KKT-d.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, VVN näide oli abiks, aitäh!

      Delete
    2. Notsu, Eestis on jalaga segada nö. mitteametlikke surkimisteraapiaid. Oli siis, kui ma veel sealpool elasin, ja tundub, et tänaseks on neid juurdegi tekkinud. NB! Mitte et ma kõiki neid ühe lauaga lööks. Paberiga psühholoogi kabinet pole kaugeltki ainus koht, kust abi võib saada. Aga kahjuks on iga tõsiseltvõetava alternatiivse hingeabi andja kohta vähemalt kümme niisama susserdajat ja sooja õhu müüjat.

      Delete
    3. Ma muide jälestan kognitiiv-käitumuslikku teraapiat. Kõik see "sina ei ole halb, aga mulle ei meeldi see käitumine", oh-kui-viisakas, oh-kui-täiskasvanulik - ja mis teeb väike autistlik väga-väga-tüdruk seepeale? Üritab armastust ära teenida, käituda ikka paremini ja paremini ja siis ju armastatakse? Ok, ikka veel mitte, eks ma olen siis halvasti teinud, kuigi tegin oma parima, käitun veel paremini!
      Ja viimaks rong.
      Ja siis õppimine, et asjad ei käi nii. See ei ole su käitumine, mis inimesi sind hindama ja armastama paneb. Mudel on hoopis vastupidine - inimesed, kes sind armastavad ja hindavad, ei arva, et su käitumine neid häirib, aga inimesi, kes ei armasta, on lootusetu rahuldada. ALATI tahavad nad veel midagi, ole ikka veel veidi teistsugune - ja kunagi ei õnnestu neilt armastust ära teenida.
      Sest armastus ei tööta sedasi. Mitte SINA ei pea käituma piisavalt armastamisväärselt, vaid armastus elab (või ei ela) neis, kes armastavad (või ei armasta).

      Delete
  13. Ehk põhimõtteliseslt: Muuda oma käitumist, kui tahad, et teised susse paremini suhtuma hakkaksid, sa ei pea muutma iseennast!" ei tööta.
    "Otsi paremad inimesed, kui käitud juba hästi, sedasi, nagu sa tunned, et hea on (ja kuradile, mida X või Z arvavad), aga ei saa teistelt tagasisidet, mida ootad," on palju rohkem abiks olnud mulle.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kas KKT terapeut ütleski sulle niiviisi, et "Muuda oma käitumist, kui tahad, et teised susse paremini suhtuma hakkaksid"? ma ütleks, et sel juhul on ta lihtsalt ebakompetentne, terapeudi asi ei tohiks olla see, et "teised sinusse paremini suhtuma hakkaksid". Kui just patsient ise talle ette ei käi, et see ongi tema eesmärk, mis ta terapeudi abiga saavutada tahab.

      Delete
  14. Sarikommenteerin edasi, sest polegi sel teemal räusata saanud enne.
    Kogu idee "inimene ei ole tema käitumine, käitumist saab muuta" on jäle. Inimene, kui ta on terve ja õnnelik, just nimelt ON oma käitumine. Käitub nii, nagu talle meeldib, tundub hea ja kerge.
    Kui ta käitub sinuga ebameeldivalt, eemaldu, mitte ära hakka tema käitumist muutma, sest väga tõenäoliselt on niimoodi käituda talle meeldiv ja hea. Ja pole sinu asi ära võtta tema meeldivat, aga pole kohe kindlasti ka sinu asi ära kannatada endale ebameeldivat.
    Kui kellegi käitumine ei meeldi, mine ära. Kui vaja, kasuta tema eemalehoidmiseks seaduslikke vahendeid. Oi, või sa kavatsed eriti hästi käituda ja ära kannatada?
    Sest ühele või teisele pealtnägijale-teadjale nii meeldiks ja nende meelest oleks see just Õige käitumine?
    Kuradile nemad, kuradile Õige, kuradile kõik.
    Inimene on piisavalt tema käitumine, et otsustada - selle inimesega ma asju enam ajada ei taha ja MINA olen selline inimene, kes käitub, nagu MULLE hea on.
    Mitte krdi ... kellegi teise või viienda meelest sobilikult.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ot, minuteada (Murca on seda kraami vist rohkem õppinud ja teab vajadusel parandada) ei ole KKT ""sina ei ole halb, aga mulle ei meeldi see käitumine". Ma olen aru saanud, et puhas biheiviorism oleks just nimelt see empiristlikuvõitu reduktsionism, et inimene ongi ainult tema käitumine või vähemalt on käitumine ainus, millest meil on võimalik midagi teada saada. Ja "kognitiiv" tuli sinna väga adekvaatse täiendusena, et "võtame lisaks käitumisele arvesse ka seda, kuidas inimene ise tunneb". Nii või teisiti, laias laastus peaks point olema selles, et põhjused pole olulised, oluline on inimene toimima saada.

      Mu enda reservatsioon selle suhtes on kahtlus, et toimimise mõiste on neil väheke liiga ühiskondliku toimimise poole kaldu. et kui juba hakkama saab, siis on kõik korras ja terve. Aga vbla ma eksin ja see mulje on jäänud lihtsalt haigekassa piiratud vahenditega tegutsevatest terapeutidest, kellega kohtumiseks saab aegu paratamatult üksnes n.ö tulekahjude kustutamise jaoks, millegi põhjalikuma jaoks pole aega, sest ukse taga on juba järgmine tulekahju.

      igatahes on mulle sümpaatne, et paljud KKT koolituse läbinud ametlikud terapeudid on ka gestaltteraapiaga tutvust teinud (millest mul on mulje, et see lähtub rohkem inimese enda seatud eesmärkidest. aga hoiak on väga põhimõtteliselt "siin-ja-praegu"; minevik on oluline ainult niipalju, kuipalju ta olevikus inimest segab.)

      Delete
  15. oh, aga nüüd hakkasin lugema teraapiasuundade tõhususe teemalisi vaidlusi ja selgub, et psühhoanalüüsist välja kasvanud teraapiasuundadel paistab olevat ikkagi reaalne toime. Loen parajasti psühhodünaamilisest psühhoteraapiast, millel olevat pikas perspektiivis püsivam mõju kui KKT-l (mis annab lühikeses perspektiivis tulemusi).

    Aga psühhoteraapia meetodi mõju on muidugi jube raske rangelt teaduslikult kontrollida, sest kuidas sa teed topeltpimedaid katseid - terapeut ise ju ikka teab, mis meetodit ta kasutab, ja vähegi arukas patsient saab sellest kah aru. Platseeboefekti on raske välja taandada.

    Mulle tundub üha rohkem, et tähtsam kui konkreetne meetod on terapeudi isik ja tema sobivus patsiendiga (näiteks kas patsient teda üldse usaldab). Umbes nagu kooliõpetajatelgi.

    mul endal oleks näiteks jube raske teha koostööd terapeudiga, kellest mul on tunne, et ta on minust puhtintellektuaalses mõttes rumalam. isegi kui ta on õppinud ja kogenud terapeut ja peaks teoreetiliselt selles asjas olema minust pädevam. Aga kui ma pean oma juttu kogu aeg jälgima, et ma tema jaoks liiga keeruliselt ei räägiks, ei saa ma ennast lõdvaks lasta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Phmt on mul sama oletus (et oluline on terapeudi isik) ja sama tähelepanek (et suht võimatu on usaldada terapeuti, kellele mõnel alal pean MINA a-d ja b-d õpetama, sest ta ei tea muidu).
      Aga ei, tegelikult ei ole KKT terapeut mulle midagi öelnud, ma võtan koduste (khm, psühholoogida laps ja ema mees on ka psühholoog) käitumise pealt, sünteesides seda kõigega, mida teraapiatest tean ja üldise autistide-kuradile-käitumisteraapiad suhtumisega.

      Elik see "Ma ei võta sõna, kas sa oled halb või hea, aga käitu nii, nagu mina tahan, muidu mul on ebameeldiv" on mulle kodust hirmus-liiga-väga-jäledalt tuttav.

      Delete
  16. Elik oluline polnud mitte minu sõnastatud eesmärk (pold ju terapeut-klient suhe, vaid perekonnaliikmete vaheline kommunikatsioon), vaid et teine pool saaks mu tegema, mida tema tahab.
    Sai ka.
    Suht kaua isegi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sest (see on minu minulik omadus) ma ei taha, et teistel halb on. Mul on endal halb, kui teistel halb ja elada koos kellegiga, kel on minu pärast halb, on piin.
      Aaa, et teistel ei ole halb, kui minul halb on? Noh, siis ongi nii, et kohandan end lõputult nende järgi ja IKKA ei ole nad rahul, sest kuna nende soovitud käitumine ei tule mul loomulikult, ei ole ma selles täiuslikkuse lähedalgi.

      Hea näide on kodused toimetused mu teismeliseajal. Et ma tegin hea meelega kõigile süüa (ja päris hästi ka), teenis paar heakskiidusõna vahel ära küll. Aga iial, IIAL ei koristanud ma piisavalt palju ja "mul on halb, kui su tuba sedasi välja näeb!" ja ma polnud piisavalt küps, et öelda "MUL jälle on halb, et sind see häirib ning sa sel teemal tänitad, sest mind ennast ei häiri ja koristada ma ei jaksa rohkem, mul on muu elu ka!"

      Delete
    2. njah. terapeudi ülesanne ei peaks (ideaalis) olema panna patsienti tegema seda, mis terapeut tahab. õigemini, terapeudi asi ei peaks olema üldse midagi tahta, v.a see, et patsiendil hakkaks parem. ja eesmärkide seadmine (et mida see "parem" üldse tähendab) peaks olema patsiendi enda asi.

      Minu põgusa teraapiakogemusega terapeut niiviisi püüdiski, lihtsalt minu jaoks jäi kohtumisi liiga väheks, et ma oleks suutnud ennast talle täiesti lahti teha (ja väheks jäi seetõttu, et täiesti ilmselt ei olnud mina üks neid tulekahjusid, mida haigekassasüsteemi terapeut esimeses järjekorras kustutama peab).

      Delete
    3. Vbla olen ma ebaõiglane, et terve teraapiasuuna sedasi koduse kogemuste pärast vetsust alla lasen.
      Aga minu senised kogemused terpeutide ja teraapiatega on "ei no, kui terapeut on tore, on temaga tore rääkida - ja algul oli mulle vaja paljude asjade kohta öelda, et hei! see ei ole sinu bläkk! - aga esiteks ei taibanud hulk teraapiapakkujaid seda teha ja kui ma enam ei üritanud kogu maailma kanda, polnud neid ka vaja.
      Ehk tegelt ma ei saa sru, mida nad teha saaks muud, kui minuga lahked ja sõbralikud olla ja mind kuulata ja öelda, et mhmh, mul on õigus.
      Sest kui nad ütleks, et mul pole õigus, ma lihtsalt ei usuks ka =P
      Elik phmt minu teraapiasuundade vetsust allalaskmine KÄIBKI selle pealt, et kas mulle meeldib, kui minuga selles võtmes räägitakse või mitte =P

      Alguses (peale rongi - alguses) ma arvasin küll, et teraapia peabki valus ja raske olema, ikka nutetakse ju pärast seansse ja ... aga selgus, et ükski terapeut ei saa mulle midagi võrreldavalt valusat teha, kui ma ise endale teinud olen. Mul igav, ükskõik või tore. Või ma vihastan - kui terapeut oli LOLL mõnes asjas, ma ikka vihastasin korralikult. Et nagu - sa tuled mind omast arust abistama, aga ei oska midagi muud teha kui rääkida, et vampiirid (e. minu interpretatsioonis on kuningad ju vampiirid sellisena, nagu vampiirid loogiliselt oleks) on seksuaalsuse sümbol ja mida ma ses mõttes oma raamatuga öelda tahtsin?
      Nagu ...... .................
      Ah, mängi omaette, noormees!

      Delete
    4. mul oli terapeudist niipalju kasu, et ta aitas mingitest punktidest aru saada, kus ma iseennast torpedeerin. St kohti, kus mingid haiglased hoiakud, mida ma enamasti isegi ei märka, tekitavad elus probleeme, mille üle ma kurdan. Või segavad saamast seda, mis ma tahan. (konkreetsel juhul aitas ta ilmsiks tulla sellel, et ma suhtun ellu nagu maailmavalitseja.) Kusjuures see õnnestus hoolimata sellest, et ma teda veel täiesti ei usaldanud. Piisas sellest ühest harjutusest, kus ta lasi mul valida erinevate pildikaartide hulgast selle, kellega ma ennast kõige rohkem samastan, ja selgitada, miks just selle karakteriga. Rääkisin end kiiresti sisse, et "see on kuningas, ta vastutab oma rahva eest" - ja ta hammustas ilmselt läbi ka selle, et ma sain viimasel hetkel sõnasabast kinni ja ütlesin "alamate" asemel "rahva".

      Delete
    5. a lollid on jah nuhtlus. mida kuradit. see on üks asi, mille poolest mulle gestaldi koolkond meeldib: et iga sümbol tähendab seda, mis tähenduse sümboli kasutaja ise talle annab. ei ole mingeid stammtähendusi, mis kõigi jaoks kehtivad. "vampiirid tähendavad seksuaalsust" on mingi horoskoobi ja alkeemia.ee tasemel jutt.

      Delete

Post a Comment