liikumisiiveldusest, sõnavõttude vaigistamisest, kodust ja masinaist, mis paid

PA200022
heleroheline udu


Mul on, onju, see reisi-iiveldus. Ma olen kindlasti sel teemal kaevelnud. Oot, las ma kaeblen korra veel. 
Ma ei saa bussis lugeda. Ega autos. Rongis on okei. Ja lugemise all ei mõtle ma nagu raamatuga enda kerra keeramist ja maalima ära unustamist. Ma ei saa mõni päev isegi telefonist instat sirvida! Ma ei saa kunagi sõidu ajal filme vaadata. Ma ei saa üldse pikalt oma pilku fokuseerida bussi sisemuses olevatele asjadele. Keegi mu ees ajalehte loeb, olen kohe veits vihane, sest ma kipun automaatselt sealt sõnu kokku lugema ja siis on teadagi. Süda läheb pahaks. Mõni päev läheb lihtsalt süda pahaks, vaatan aknast välja, läheb üle. Mõni teine päev piisab mul ainult kellelegi messengeris 'praegu ei tea' vastata ja ma olen täpselt kuni sõidu lõpuni (mis võib olla pool kuni kakspool tundi) üle kere suremas. Tervenisti pask olla. Sisemus keerab ja silmade tagune pigistab ja palav on ja kitsas ja kõik ebamugav ja kogu ihuline õud. Kui ma veel laps olin, oksendasin ka aeg-ajalt bussireiside puhul. Nüüd täiskasvanuna ma tean, et ma päriselt ei hakka oksele. Lihtsalt üleni paha on.
Kõige loogilisem seletus, mille ma olen saanud, on teooria mürgitatud olemisest. Kui ma vaatan bussi sisse, aga silmanurgast paistab keerlev mööduv maailm, siis jääb ajule mulje, et kõik on totaalselt pekkis, me (me = mina ja mu aju) oleme paha seent muginud ja kõige targem oleks see rutttttu välja oksendada, kui me üldse tahame veel mõnd hingetõmmet teha. Kui ma vaatan aknast välja ja loen tänavareklaame või teeviitasid, ei hakka halb. Sest mu fookus on liikumisel. Või kui on hea päev ja ma veits saan sõidu ajal telefoni näppida ja tšättida, saab seda ligihiilivat iiveldust ära ajada, vahepeal jälle natuke aega silmapiiri silmates. Veenda oma aju, et see on okei. Maailm peabki keerlema, sest me sõidame praegu.

Vahepeal olen ma kogenud liikumise kogemisest tulenevat selginemist. Näiteks kõndimine või rattasõit võivad olla taolised teraapilised tegevused. Ma võin olla maru tark või vaba või osav mediteerija või oma tähelepanu suunaja kusiganes kui kaua tahes. Teha tulutult tublisti kõiki neid asju, mis ma tean, et mu heaolu toetavad ja hoiavad. Aga ma ei saa ühe koha peal istudes niisugust selgust endale teha, nagu teeb jalg jala ette läbi maastiku ise kõndimine.
Ja siis vahel olen ma tundnud üle mitme päeva kestvat veidrat ebakõla oma kehas. Nagu oleks midagi valesti. Justkui tõuseks teatav protest, millele ma ei oska nime ega kuju anda. Niisiis otsustasin üks päev, et see on seesama motion-sickness. Liikumisest on paha. Ma olen liikunud, aga ma pole lubanud endal lõpuni mõista, et ma liigun. Seega tuleb oma liikumist märgata ja teha  selle juurde primitiivseid koha ja olukorraga kooskõlas olevaid meelelisi tegevusi harjutusi elamusi. Üleni olla endaga ühes koos.


PA120045
ja nii ta läks


Avatud õppimisvõimelise inimesena on mul kombeks ikka lahkesti fb kommentaare vaadata. Nii enda kui teiste inimeste kirjutiste all. Kommentaarid on põnev. Eriti, kui tekib võimalus lugeda mõne sellise inimese arvamust, mida ma muidu ei kuuleks. Olen nende asjade peale palju mõelnud ja mitmeid täheldusi teinud. Niisiis siin on sullegi väärt õpetussõnu. Sõna võtmisest. Aga palun:
Mis teemal võib sõna võtta. Üldiselt, kui sa tahad hakata millegi kohta seisukohta väljendama, tuleb sul vaadata, kas praegu on selle asja kord. Teatavasti tuleb asju ette võtta tõsiduse või raskuse järjekorras. Alates kaalukaimast. Ja mitte ainult 15-minutisel koosolekul, vaid üldse iialgi. Ühiskonnas. Seltskonnas. Oma peas. Kuni on olemas tähtsamaid küsimusi, ära isegi vaevu. Kuni leidub ükski probleem, mis on keerulisem, kui see, millest sina tahtsid juttu teha, pööra oma tähelepanu kohe sinna või ära üldse mölise. Kuni on iialgi keegi kunagi olnud, kellel on raskem või valusam, pole see, mis sina öelda tahtsid kõneväärt. Ehk - mõtle ka, mida sa ütled. Pole vaja tühistel vähetähtsatel küsimustel siin peatuda ja kõigi aega raisata.
Kes võib sõna võtta. Muidugi võib sõna võtta ainult see, kes pole kunagi eksinud. Mitte ainult selle asja vastu, mille kohta ta sõna võtab. Vaid üldse ühegi asja vastu. Iialgi. Samuti on oluline, et inimene, kes teisele ütleb, elaks samal ajal ise oma tervet elu täpselt õigesti ja oleks sellega rahul. Mis tähendab, et kui sulle ei meeldi külastatud teatrietendus, aga samal ajal sa ise kannad auguga sukkpükse, ei tohi sa etenduse kohta midagi öelda. Vaata, misuke sa ise oled. Või kui sa pole rahul loetud raamatuga, tuleb sul enne arvustuse kirjutamist järele vaadata, kas sa ise kirjutaks paremini. Kirjutaks vä? Noh, siis ära mölise ka.
Millal võib sõna võtta. Sõna võtmiseks tuleb valida õige aeg. On loomulik, et sa ei võta sõna liiga hilja. Sest see on maru kahtlane. Mismõttes sa seda praegu jutuks tood. Miks sa enne midagi ei öelnud. Võibolla sa valetad, skeemitad siin mingit plaani, kaevad üles vanu asju ei-tea-milleks. Eks sulle siis ikka meeldis, kui sa, tookord midagi ei öelnd ja nii. Sest muud seletust olla võib. Mitte midagi ütlemine on ju nii selgelt kõnekas ühene märk entusiastlikust nõustumisest. Nüüd järsku ajad hoopis teist rida meile. Mida me üldse uskuda saame niimoodi. Niisiis - ära ütle liiga hilja. Samal ajal on teatavasti hästi oluline, et sa ei võtaks sõna liiga vara. Sa pole saanud mõelda ja mõista veel. Niimoodi vahetult ruttu, piuhh pauhh siuhh välks, hakata kohe lambist asju ütlema. Vaata ja oota veidi. Läheb paar aastat mööda, saad asjast aru, võib-olla arvad hoopis teisiti.
Kuidas võib sõna võtta. Ilma emotsioonita, eksole. See on täiesti ilmne. Ma ei tea, kellele see lõik üldse on. Sõna tuleb võtta rahulikult, häält tõstmata. Endast välja minemata. Närvidest rääkimata. Tuleb olla kõigutamatu ja argumenteeritud. Teravustest ja vaimukustest hoiduda. Esitada oma väljaütlemised lugupidavalt ja väljapeetult. See, et sina tunned end solvatuna, näitab lihtsalt su lapsikut rumalust. Et sul on paha või sa oled vihane või su väärikust on riivatud, näitab lihtsalt su vähest enesekindlust. Üldse, kui sa midagi tunned, siis oma viga ju. Ütle hästi ja ütle viisakalt. Ja kui ilma emotsiooooonideta neid asju öelda ei saa, jäta lihtsalt ütlemata. Rahune kenasti maha ära ja proovi siis.

Ma proovin nüüd välja mõelda, kas kõik need reeglid on olemas reguleerimaks ja kammitsemaks kõikide inimeste eneseväljendust. Või ainult nende, kes veits naiselikud on.
Ma ei ole kuulnud küll, et keegi paluks mehel rahulikult emotsionaalseks mitte minemata end väljendada või soovitaks mitte oma aega raisata ebaoluliste küsimustega. A samas minesatea. Ma ei jaksa ka kõikide inimeste asju kuulata ju.


20190825_191000
õhulilleseade: mida muud teha ilusate asjakestega, mis leitud ja samuti kaalukate liudadega, mis päranduvad



Nagu paljudelgi meie seast, on minulgi olnud päevi, kus ma mõtlen, kas see kinnisvaraost oli nii hea mõte. Ma arvan, et neid asju võib vahel mõelda. 
Aga siis ma pean oma ägedate siblingute seltsis maha nädalavahetuse, kus me plõnnime heldesti võimendatud kitarredega kaasa lugusid, mida me mängida ei oska. Õpime trompetit puhuma sel igavesti ägedal meetodil, et lugu mängib kõlaritest (pamparampampaa paa) sina hoiad pilli stardivalmis (pampampaa) ja kui õige hetk on, kuulad ära (pararampamp...), teed muusikasse õige mõnusasti bändiga kaasa: tuuuuu-uuut! Võib prää-ääks ka teha, kui pill parajasti kellegi teise käes on, aga tundsid ära, kuhu prääks käib. Ja õpime veel lihtsaid rahvatantse hästi kõvasti mütates ja hüpates ja trampides, et maru selge ikka oleks. Hommikul mängime takkaotsa veel telefonis seda mängu, mille peale tuleb karjuda, et kana hästi lippaks. Igatahes kogu metsalisus. Täiesti mõeldamatu naabritega linnakodusse. Absoluutselt hädavajalik hingele ja inimestevahelistele ühendustele.



Masinad on paid. Ja algoritmid hästi tublid. Näiteks põrutan maru suure mõnuga kurvi sisse ja tahan teise käigu peale vahetada - ei luba. Teab, et praegu on teise käigu jaoks umbe kippe. Pole vaja. Või hakkan kummalisest kalendrist sündmust otsima ja see ei näita mulle. Sest ta päriselt püüab, saad aru. Ta päriselt täiega püüab mulle nii õige ja hea olla, näitab mulle ainult tänast nädalat, sest täna on see nädal, mis on tänane. Ta on nõnda tark, ta teab, mis nädal on. Ja sündmused, mis olid 5 nädalat tagasi - ei hakka näitama. Näiteks sirvin PÖFFi kava ja lähen pärast filmi tutvustuse lugemist eelmisele lehele tagasi. Nii tublisti kerib mind kohe lehe lõppu, sest ma olin ju seal. Ju ma tahan tagasi lehe lõpus olla. Aga hästi tublisti jätab laadimata pool lehte, sest keegi pole vajutanud 'näita veel'. 
Vahel ma lähen muruniidurobotitest mööda ja tahaks neile pai teha. Nii tublid on nad. Ja natuke kurvad. Üksinda rabavad, pererahvas on kodust ära. Muru niitmine ongi loll töö. Kohe on maailm ka nigunii läbi. Aga tema vurab. Tublisti. Ihuüksinda. Kõht üle nuditud kõrte. Ikka üle nõlva ja tagasi ja ringiratast.
Kohvimasin on rumal ja ei oska katsuda, kui palju kohvipaksu tema põhjas on. Siis ta loeb kohusetundlikult tehtud kohve kokku, et kohvipaksu kogust ennustada. Oma kujuteldavate näppude peal. Ära tundmaks, millal mulle öelda 'tee sahtel tühjaks'. Ja hakkab otsast peale lugema iga kord, kui keegi kohvipaksu sahtlit liigutab. Sest tema, lilleke, mõtles, et tehtigi sahtel tühjaks. Usaldus on see, millele ta oma nii armsas piiratuses toetuma peab. 

PB100025
trammitee sametine eikellegimaa

Kultuuriusinusest. 
Sticky Nipples. Apikene kui tore. Ma tahaks, et kõik peod oleksid niisugused. Nii palju glamuuri ja ilusaid inimesi, põnevust ja naeru. Järgmine aasta igatahes jälle uuesti ikka. Hingel hakkas kohe hea.
PÖFF. See tuleb ja isegi taolisse maakohta nagu Tartu lubati seda heldesti. Neil on olemas passid ja need passid on mitmesugused. Saab näiteks 16 filmi või 32 filmi passi osta ja eeldatavasti maru mõnus. Eks näis. Ma esialgu ostsin mahedama passi, sest sööma peab ka. Aga selles viimases ma päris kindel tegelt ei ole. Kava läheb üha tihedamaks ja põnevamaks.
Luuletamise november vältab ja ma olen öökimiseni sonette kirjutanud, kuigi me novembriga isegi mitte poole peal pole veel. Osutub, et tegelt on suht fain. Saab sisemise tiksumise õigesse rütmi ja hakkavad sõnad ka tulema. Seda siis heal päeval. Halval päeval tahaks luuletamise asemel ahastada ja veini juua. Aganoh. Siis ma olen seda teinud enne või pärast või ajal. Multitalent, vaata. Saan kirjutada amatöör-luulet JA samal ajal ahastusveinida.
Hakkasin Keisri hullu lugema ja esialgu veel ei kujuta ette, kuhu see mind viib.



Kus sa vahepeal käinud oled või kuhu plaanid minna?
Mida sa teed, kui sa oled öelnud ja siis sulle öeldakse, et poleks pidanud?

Comments

  1. Anonymous13:16

    See "kes ja mida võib öelda". Ma jälgin ja imetlen meie minister Järvikut. Nii hea! Nii kindlameelne! Nii sirge seljaga! MINA olen minister, järelikult teen ma õiget asja, ja minu sõbrad on ministri sõbrad ja järelikult teevad ka nemad õiget asja. Kõik te haukuvad tõprad haugute valel ajal ja vale puu alla ja kerige nüüd ___. Just selline enesekindlus on see, mida me poliitikult ootame, eks? Ja kuna naistel sellist enesekindlust üldiselt pole, siis ei saagi nad ju avalikule ametikohale sobida?

    Käisin Tartus, väga tore oli. Minge TÜ loodusmuuseumisse! Seal on tore ja hea. Aga oma võileib peab kaasas olema.

    Kaur

    ReplyDelete
    Replies
    1. Loodusmuuseumis oli jänes. Või küülik. Igatahes väga tõhusalt nohiseva nosuga nunnu. See on kõik, mis mina viimati nägin. Mida sa nägid seal?

      Delete
    2. Anonymous14:45

      Nahkhiire luustik. Kõrvuti morsa ja elevandi omaga. Liblikate tiivad ja vapsiku liht- ja liitsilmad, mida sai mikroskoobiga uurida. Väga huvitavad kirjeldused eesti biotoopide kohta, lugesin pikalt näiteks haavapuust ja haavikutest. Miljon liblikat ja põrnikat ja mardikat, paljud olid väga ilusad. Ekstra suur ja imekaunis väljaanne ja huvitav Maria Sibylla Merianist (1647 - 1717). Väga äge kristallide ja kivimite kollektsioon. Tohutult kivistisi - mul on lapsena Lasnamäe paemurdudest pärit kivistised siiani kapist alles ja aeg-ajalt korjan oma isiklikust mererannast lisa, nii et see kõnetas sajaga. Hästi välja pandud topised; ma olen seni pidanud topiseid jälestusväärseks, aga need olid tõesti huvitavad, vaatasime lastega pikalt. Ja nii edasi. Mulle tõesti meeldis ja lastele ka. Küülikut ei märganud. Iguaan oli küll, täiesti elus, ja elusad varblasesuurused tarakanid.

      Delete
  2. See liikumise-iivelduse teema on tuttav. Mul oli ka lapsena, oksendasin bussis ikka. Rongis mitte. Mul oli teooria, et see tuleneb sisekõrvas oleva tasakaalu-elundi puudulikkusest. Pea hakkab kergesti ringi käima ju ka? Kiikumine ju ka ei meeldi? Kõrge koha pealt alla vaadates või üle kitsa purde minnes on ju hirmus natuke ikka? - :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, kinnitan Tõnni sõnu.

      Kui laps olin, sundis ema meid bussis laulma ja mitte külg- aga esiaknast välja vaatama. Aitab.

      PS. Anna teada, kui oled bussis kõva häälega laulnud :)

      Delete
    2. Anonymous14:47

      Absoluutselt olen bussis kõva häälega laulnud; on üldse vähe asju, mida ma bussis teinud ei ole.

      Aga süda mul küll pahaks ei lähe, võin liinibussis raamatut lugeda või midaiganes.

      Kaur

      Delete
    3. Kui mul õnnestub end niiviisi ninapidi raamatusse matta, et mingit sõiduvirvendust üle raamatuserva näha ei ole, siis võib lugemine koguni iiveldust ära hoida. Aga hästi hoolega peab oma näo raamatusse toppima.

      Mingil määral sõltub mul iiveldus ka lõhnadest (kas kütusevingu viskab sisse või kas bussi sisenes suitsetaja). Korra aitas vana veidi võidunud raamat niisiis ka selle poolest: hingasin raamatulõhna sisse ja hoidsin igasugused vinguhaisud endast selle abil eemale.

      Täna olin bussis kohe õnnelik, kui minu ees lõhnas keegi kergelt meeldivalt higi järele - umbes nii, nagu seksikad mehed lõhnavad, kui nad on puhta ihuga higistanud ja see higi on natukeseks seisma jäänud. Kohe oli hea julge sõita ja mul ei läinudki süda pahaks (isegi kui eelviimases peatuses sisenes kaks suitsetajast noormeest).

      Delete
    4. Sisekõrvast see tõesti tuleneb. Minul oli lapsena pidevalt krooniline kõrvapõletik ja isegi mingeid operatsioone tehtud. Lapsena reisida oli täiesti kohutav, iga liigutus ajas südame pahaks ja klassiekskursioonidele jäi tihti minemata minu enda algatusel, kuna ei tahtnud nii pikka bussireisi. Täiskasvanuna on asi natuke paremuse poole läinud, aga siiski täpselt nagu Tõnn kirjeldas, plus lähevad mul kõrvad väga kergelt lukku ning ei saa neid enam lahti. Lendamine on minu kõrvadele meeletult valus, isegi kui sõidan liftiga üle 10 korruse, lähevad kõrvad juba lukku ning sukelduda ei saa üle kahe meetri, ega seisvas või aeglaselt liikuvas paadis olla. lõbustuspargid on üldse täiesti välistatud. Bussides tavaliselt mul aitab näoga sõidusuunas istumine, alati on jook kaasas ning uste kõrval istumine, saab peatuse ajal korragi värskemat õhku ja kui on laeva või lennureis, siis tuleb juba iiveldusvastased rohud sisse võtta. Segab elu ikka päris korralikult aga kuidagi muuta või ravida seda ka ei saa.

      Delete
  3. See Sticky Nipples - kui sul ei ole seltsi, aga tahaks, kutsu mind. Ma esimestel käisin ja mulle nii väga meeldis. Aga iga kord hiljem - IGA KORD - on kuidagi nii palju muud tegemist, et hakata üksi minema on raskem kui mitte minna ja nii ta on läinud. Aga kui oleks kellegagi koos ...!
    Jah, ma ka usun, et SELLISED ongi head peod =) Mul on nii kaunis mälestus sellest, kuidas Kapeten-mu-Kapteniga esimesel käisime - kuigi pärast oli rõve peavalu =P

    Aga mul tuleb 29. novembril taas 32. kooli Playbox. Ka lahe.

    Mina närin sõidukiiivelduse vastu nätsu, sest petan oma tasakaaluelundit siis tundega, et söön, pea peabki natuke liikuma, sest närimine.
    Aitab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. minul aitavad kummikommid veel paremini. Ma arvan, et neil on nätsu head omadused (kütusevingu haisu vastane peitelõhn pluss närimine) pluss see, et neil on natuke toitaineid ka. Muidu võib mul minna süda pahaks juba üksi sellest, et kõht arvab, et süüa peaks saama, aga süüa põle, mis on nätsu närides kerge juhtuma - nagu vist "Inimlikes imetabasustes" kirjutati - "Suult, mis närib lõhnavaiku, küsib magu: kes see on, kes koputab, aga sisse ei tule?" no ja närviline magu ajab ju ise sees keerama.

      Delete
    2. Einoh, tühja kõhuga sõitmisest me üldse ei räägi ju =D
      Siis ma ju lausa ise kutsuksin iiveldust ja täitsa võiks ka oksendamiseni minna asi =)

      Delete
    3. nojah, aga mõnikord on vaja sõita näiteks sellisel kellaajal, et enne sõitu lihtsalt ei suuda endale piisavalt toitu sisse ajada. Kui mul jääb ärkamise ja kodust väljumise vahele tund või vähem, siis hea, kui ma endale ühe võileiva sisse suudan suruda, eriti veel, kui see ärkamine tuleb tavalisest varem, nii et ma olen ainult mingi 5 tundi maganud.

      Ja ma olen ka selline, kellel on - eriti kui päeva jooksul on vähe võimalusi end liigutada - vaja päris tihti süüa, et nätsu vms närimine lihtsalt mao õrritamisena ei mõjuks. Nt kolm tundi söömata on juba piisav aeg, et niisama närimine kõhtu hakkaks narrima. Aga tüüpiline Eesti bussisõit on ju ise üle kahe tunni pikk, bussi peale minek võtab kah oma aja ja vualaa.

      Delete
  4. Nende ütlemistega, mille kohta öeldakse, et poleks pidanud, on niimoodi, et ma olen katse-eksituse meetodil ära õppinud, et enamjaolt on lihtsam MITTE öelda. Mulle endale lihtsam siis. Aga vahel ma ikkagi ütlen ka, kui enam kuidagi teisiti ei saa, ja kui SIIS öeldakse, et poleks pidanud – vat siis see mind ei kõiguta.

    Mul on üks teine vaatenurk kah välja pakkuda, kui ütlemistest juttu, (lisaks sinu millal/kuidas/kes vaatenurgale, millele ma suures plaanis alla kirjutan, iseäranis selle tõsiduse-kaalukuse osas. Tundub, et ükski asi ei kvalifitseeru enam kaalukaks, kõik pannakse nö. esimese maailma murede patta) – ühesõnaga, inimesed (sotsiaalmedias) ei oska vahet teha ISIKLIKUL ARVAMUSEL ja FAKTIL. No ma näiteks lähen ja teatan, et „täna on ilus ilm“. Ja kohe leidub kümme tarka, kes röögatavad, et mis mõttes ilus, nii tuuline ju, ja jahe, OK et päike paistab. No ma saaks aru, kui nad mulle turja kargaksid, kui ma ütleksin, et täna on +20 °C aga tegelikult on kasin +2 °C. Ma avaldan ISIKLIKKU ARVAMUST, aga seda võetakse FAKTI pähe. Õppimisvõimelise inimesena (sind tsiteerides=) kasutan tänaseks seetõttu võimalikult palju väljendit „mu meelest“ või „minu arvates“, et asi nö. puust ja punaseks teha, kuigi peaks ju niigi selge olema, et avaldan vaid omaenda seisukohta, ilma või mille iganes suhtes, mitte ei kuuluta mingit lõplikku tõde.

    ReplyDelete
  5. ...ahjaa, ja "liikumisiiveldus" on nii lõbus sõna =)

    ReplyDelete
  6. Anonymous20:02

    Kui Soome satud, käi apteegist läbi ja küsi Postafeni. Enne sõitu tablett sisse võtta ja ei mingit muret.
    Mul on ka labiilne tasakaalunärv või midagi sarnast. Enam ei mäleta täpselt diagnoosi, mille närviarst pani.
    Ükskord kogemata juhtusin Soomes apteegist merehaiguse ravimit küsima. Eestis mingil põhjusel ei müüda. Siin on ainult looduslikud ingveri, tammekoore ja mustikaga tabletid, mis minul küll absoluutselt ei toimi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu puhul toimib ingver suurepäraselt (kui vahel lennukis või laevas olemine hapraks kisub), aga mitte tableti kujul, vaid ikka vana hea värske ingverijuurikas. Valmistan kodus ette - koorin, lõikan õhukesteks liistakuteks, panen väikesesse plastkarpi. Närin aeglaselt.

      Delete
  7. Anonymous20:11

    Oi, need koolide Playbox üritused pole üldse lahedad mu meelest, sh. 32. kooli. Mitte ise ju ei laulda ega mängita pille. Põhiaur läheb mingi video järeletegemiseks, ja see peaaegu täpselt järgitegemine on piinlik, milles loomingulisust pole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle VÄGA meeldib. (muide, seda playbox tähendabki, dohh, noortebändide võistlus on mujal.)
      Aga sul on püha õigus neid mitte armastada, neid ei huvita ja mind ka mitte =)

      Delete
    2. Ma arvan nagu vvn, et meeldib. Las nad alustavad kusagilt ja millestki. Kui playbox annab esimese esinemiskogemuse ja julguse, siis saab sealt edasi minna, olgu Koolitantsule või kuhu iganes.

      Delete
  8. a ma käisin Tartu Waldorfgümnaasiumi kooliteatri "Cymbeline'i" vaatamas, kangesti tore oli. Mitu head osatäitmist ja lahingustseeni lahendus oli uskumatult leidlik, ma vaheldumisi ja korraga naersin ja ahmisin selle leidlikkuse üle õhku ja üritasin silmadega kõiki väiksemaid võitlusi haarata, aga tundus, et oleks pidanud selle kõige haaramiseks õige mitmel etendusel käima. See tekitas jälle isu millalgi lavavõitluse kursustel ära käia.

    Aga nüüd on jälle alanud periood, kus ma ei jõua naljalt mingitele kultuuriüritustele peale iseenda esinemiste. Selle "Cymbeline'i" aja ma suht jõhkralt võtsin lihtsalt, jätsin omaenda tantsutrenni ära ja vat läksin teatrisse.

    ReplyDelete
  9. Sa oled nii tore! Rõõm tuleb lugedes peale.

    ReplyDelete
  10. ups, ja täna, õigemini kalendri poolest juba eile, sattusin ootamatult - tänu sellele, et olin unustanud õhtul telefonil hääle maha võtta - Vanemuise 150 aastapäeva tüki esikale -https://www.vanemuine.ee/repertuaar/w/. Ei kahetse, ületas ootusi (ei olnud lihtsalt ajalooline popurrii-kapustnik, oli üldiselt hea maitsega tehtud ja mitte liiga otseütlev). Muusika oli kohati lausa väga hea (sümfooniaorkestri esituses psühhedeelne rokk oli näiteks jalustrabav).

    Omamoodi elamus oli ka selle aftekas: kultuuriürituse kohta oli seal harjumatult vähe tuttavaid, peaaegu ei olnudki teisi, seega olin süües-juues sageli omaette (kui mu kaaslane oma lugematuid tuttavaid tervitamas käis) ja vaatasin inimesi. (kes olid enamjaolt väga toredasti riides; jõudsin järeldusele, et ma olen ise oma riietega mingitesse kümne-paarikümne aasta tagustesse stampidesse kinni jäänud).

    ReplyDelete
  11. Olen olnud üks õelus, kes korraldajatele eelmisel aastal soovitanud, et Tartus PÖFF filme ei näitaks. Festivali jaoks oleks mittenäitamine suur rahaline kokkuhoid. Publikuhuvi oli/on ikka väga tagasihoidlik, vaatamata kohaliku korraldustoimkonna entusiasmile. Paraku on PÖFFi meeskonna kultuurimissioon suurem kui talupojamõistus :)

    ReplyDelete
  12. Jah.

    https://www.sciencealert.com/here-s-why-you-get-car-sick-your-brain-thinks-it-s-being-poisoned

    ReplyDelete
  13. Jep. Vaidled millelegi vastu ja: "Kui sa sellest endast välja läksid, kui see sind nii puudutas, siis on see järelikult sinu kohta tõsi."

    ReplyDelete

Post a Comment