kuidas on, mida planeerimist, elukad ja tantsunaised

P1030015
talvine allee


Printimine on nagu tekiila joomine. Sa paned selle printima ja unustad äragi, sest šalalaa, nigunii kohe tuleb ju. Siis veitsa aja pärast vaatad, et nokurat, ei tulnud ju ühti. Paned kohe uuesti printima, sest ju ikka ei saanud. Minesatea, mis asjus. Nüüd juba tähelepanelikumana märkad, et tõepoolest, ei tulnud. Siis paned kolmandat korda printima, sest misse siis ometi olgu. Võibolla vajutad kaks kordagi ja katsud toda neetud printerit ka, sest no kamm oon. Jaaaa siis tulevad kõik su prindid korraga, mis sa algusest peale oled printima pannud. 
Nagu tekiilagi. Võtad ühe, midagi nagu ei tunne. Võtad teise, tahaks juba saada. Kärsitult kolmanda topeltvõtnud oled, jõuavad kõik kohale.
Nagu printerisse saadetud dokumente, ei saa võetud tekiilasidki tagasi kutsuda. Peab hoolsam kannatlikum olema. Asjadele tulekuks aega andma. Või tõsiasjadega lihtsalt arvestama.

Keha on selline, nagu elu parasjagu on. Jaksan nii paljusid asju korraga tassida, kui paljuga ma üldiselt harjunud olen. Sõbranna jalutab metsavahel endaga umbes samasuurt tormakat koera, kes tirib nagu segane ja ta jaksab seda looma tagasi hoida, sest nii on. Ma tahaks vahel rohkem jaksata või kaugemale ulatuda, aga pole võimalust selle praktiseerimiseks. Võiksin suuta end käte jõul kuhugi üles sikutada, aga ei suuda ja ei hakka ka suutma, sest pole vaja end käte jõul kusagile üle sikutada. Puusad võiksid paremini lahti olla, aga mida ma siis nende lahtisemate puusadega teeksin ja miks ma siis seda juba ei tee.
Samal ajal neid paari kätekõverdust, mis trennis tehakse, ikka teen. Või lähen jalgsi rõõmuga ümberlinna. Ja oman täiesti terves ulatuses praktilist oskust varbaga köögituld kustutada, kui mõlemas käes on toidunõu või tass. Ja sulgeda auto pagasiruumi jalaga, kui seljakott on seljas ja ostud käes. Seerjuures vägapraktiliselt ebaveetlevalt, ainult parema jalaga, tõstetud puusaga ja kõverdatud tugijalaga (vaata ka Ministry of Silly Walks), sest nii on.

P1020003
järve läheduse joovastav gradient


Tegin lühi-inventuuri oma fotokates ja seadsin töökorda ühe vana lemmiku. Seal oli film sees, juba mõned pildid tehtud ja siis seisma jäetud. Mõtlesin endamisi, kui kaua see on seisnud, mis ajast need paar pilti olla võivad ja muu hulgas veeres minu peast läbi mõte 'kui ma haigeks jäin.' See fotokas sai varustatud uue patarei ja filmiga, aga jäi seisma, kui ma haigeks jäin. Kuigi ma ei jäänud ju tegelikult haigeks. Ma jäin kurvaks. Aga ma mõtlesin sellest nagu haigeks jäämisest. Ja ma isegi ei nimeta siin diagnoositavat depressiooni labaselt kurbuseks või ei eita selle haigus-olemist. Mul arvatavasti ei olnud depressioon, ma ei käinud igatahes sellega arsti juures, see võis olla misiganes. Aga mälestustes sobramise mõte tõlgendas seda haigusena. Paratamatu. See, mis mulle juhtus. Ootamatult. Ei saanud enam teha asju, mida ma olin kavatsenud. Vägisi jättis plaanitut pooleli.

Mõnikord tundub mulle kaugete pikaajaliste plaanide tegemine nii kohutavalt mittemõistuslikult optimistlik. Peaaegu servapidi arutu. Kuidas ma panen end kirja mitu kuud kestvale kursusele, kui ma tegelikult ei tea, mis saama hakkab.  Ei saagi teada. Kuidas ma tellin mingit väljaannet terveks aastaks ette. Äkki midagi juhtub. Kuidas ma ostan praegu ära suure paki kohvi, kui ma võib-olla ei elagi nii kaua. Või midagi muud sellist... tegelikult täiesti võimalikku ju.
Muidugi panen ikka kirja ja tellin ära ja ostan ka, kui raha on. Ja kui seesama hirmus mõte tuleb, siis ei pööra talle väga palju tähelepanu. Sest teisiti ei saa. Sest tegelikult ei teagi. Tegelikult peabki. Kogu aeg peab olema täiesti idiootselt optimistlik. Nagu loll peast. Hommikust õhtuni iga asja juures lootma, et läheb plaanipäraselt ja kõik sujub ja tulevikud, kuitahes kontrollimatud ja ettenägematud, saavad ikkagi  kuidagi olema. Ja kui nad tulevad, need tulevikud siis, on hea, et neid niisugustena oodati. Ühes nendeks valmisostetud kohvide ja teokstehtud asjadega ja puha.

Mulle meeldis üks ameerika prõmm-poeedi väljend, et tulevik on gravitatsioon, me kõik triivime ilmeksimatu jõu toimel üha üskteise suunas. 
Tehniliselt. Loogiliselt võttes. Kui igasugune kohutav ettenägematu hirmus lõppemine saab ees oodata, saab täpselt samuti ees oodata igasugune ettenägematu sulnis algamine. Sest lõpud ja algused - kes neil tegelikult vahet teha oskab. Nii et kui ei anna vakka sundida ja mitte välja teha sellest, kes üha kurjakuulutavalt tuleviku teadmatuse eest manitseb, saab tema pihta Pollyannat teha.
- Ma ostan selle megasuure paki kohvi.
- Ära osta, see maksab palju ja me ei tea, kas me üldse vajamegi seda kohvi nii kaua.
- Jap, õigus. Võib-olla ei vaja... Sest võib juhtuda, et keegi hoopis kingib meile kohvi!


PC240027
leht saab seeneks



Loomalood

Naabruses elab koer, kes näeb oma aias luusides minu aeda. Kui ma satun hoovis liikuma sel ajal, kui koer väljas on, läheb ta suht segaseks ja haugub mu peale. Oma väikese koera närvilist haukumist. Kuigi ma olen temast mitmekümne meetri kaugusel ja isegi ei lähene ta territooriumile. Omanikel paistab olevat suht suva, vahel torisevad sellisel puhul tüdinult koera nime, aga mingit käitumisõpetust ei paista. Siit küsimus. Kui ma hangin endale divaissi, mis teeb inimesele kuulmatul sagedusel koerale vastikut häält ja vajutan selle nuppu iga kord, kui koer mu peale haugub, kas ta siis õpib minu peale mitte haukuma. Ja kas minu selline käitumine oleks selle koera (ja naabrite suhtes) meganõme või jah.
Või. Kas aedadega väikelinnas elades ongi kasvatamata koerte kisa paratamatu saatus. Kui ma käiksin rohkem õues, kas see loom harjuks minuga ära või lihtsalt kaotaks varsti oma hääle. Ja samuti küsimus vanem kui maailm - miks koerad hauguvad oma aiast väljaspool olevate asjade peale.

Tulin ühel õhtul koju, pimedas muidugi, ja laulsin prügikasti paika veeretades ja autost asju võttes kodulaulu. 'Ilma-aa kodu-uu tundeta me jääme-ee kodutuks.' Mõtlesin, et teen ruttu endale väikse smuuti ja keerdun tekisse. Osutus hoopis, et tegelesin köögi ja nõude ja lapse asjadega ja igasugune askelus. Elutuba, kuhu olid jäetud viimasest tõhusast nädalavahetuse loomehoost ainult käigurajad pooleliolevate ideede hunnikute vahele, oli hämar. Niisiis märkasin alles pärast asjade mahapanemist ja pikalt toimekas olemist, et kass on elutoavaibale oksendanud. Igati sobilik. Ja mitte ainult värskelt-ahnitsetud krõbinaid, nagu tal kombeks. Vaid ka osa hiirt. Veidi verist sisikonda ja pool(!) hiire pead. Selles pooles peas oli terviklikult säilunud ka hiire üks silmadest, mis vaatas ainiti hämara toa peeglisse. Suhteliselt gootiline värk. 'Kodus mõni väike asi korraga on suur...'
Seinatagune krõbistamine on igatahes vaibunud.


PC240015
häshtäg november



Vahel mulle tundub, et mu põhilised õppetunnid (noorte) naistega koos trennis käimisel on inimeste ja mitte tantsu kohta. Mis tegelikult pole tõsi. Lihtsalt tundub. Sest tantsu ma võtan omaks. Inimeste üle imestan. Viimatine kord vaatasin kaht tiinekat, kes konkreetselt koosnevad jäsemetest. Kuidas nad on omavahel rääkides ka omavahel põimunud. Et nad istuvad põrandale ja siis, nagu õlakehituse või hajameelse sirutuse saatel seavad end mõnusaks raskeks pikkade koibade ja üleheidetud käsivarte pusaks. Üldse kuidas ühevanused sõbrannad üksteisel seljas elavad ja teist nägugi ei tee. Kui lihtne ja turvaline see võib olla. 
Nagu ma teaks seda tunnet, aga tegelikult ei tea. Kuidas on kellegagi koos suure grupi sees end nii mugavalt tunda, et teievaheline piir paistab hägustuvat. Sõbrannade kallistamine läks moodi, nii pole alati olnud. Minu nooruses ei kallistanud keegi kedagi. See tuli mingi uue kombena minu eluajal kusagilt kultuuri sisse. Kuidagi just niisugusel ajal, et minu grupp seda tegelikult üles ei korjanud. Need beibekallistused, mis vaevu ihusse puutuvad, on mind alati judistama ajanud. Ja mind on õnnistatud parima sõbrannaga, kes, nagu minagi, ei hooli mõttetust katsumisest. Nii siis ja muidu ka vaatan noori naisi ja tean, et aeg on uus. Need, kes on hiljem tulnud, on tulnud ka natuke teisiti.
Teistpidi jällegi. Osa asju korjad elu jooksul nii üles, et ei pane tähelegi. Näiteks omavahel kena olemine. Märkamine, et teine vajab abi ja võimalusel endast andmine, et teda aidata. Küllalt elus toksilise kiusliku tõrjuva hoiakuga tüdrukutekampasid kogenud. Aga ikka on nüüdseks maru imelik, kui üks tüdruk hakkab talle pakutud juuksenõela pärast liigutatult nutma. 'Te olete siin kõik nii armsad.' Hmm. Kas me saaks ka kuidagi teisiti?



P1030017
tema, kes lubab sul uskuda, et on mõnevõrra nõges. kuni selle päevani, kui talle kasvavad külge väikesed hoopis mitte-nõgeselikud oranžid tutid
ja tema, kes kasvatab end oma potis tihedaks tihedaks pusaks ja siis ajab hädaga osa võrseid haledaiks rootsudeks, sest ruumi pole ja lämbume ju



Et siis jaa. Seesamunegi. Just. Koeraküsimus vajab vastust. Ja kaugete plaanide osas - äkki nii ongi. Mis sa mõtled?

Comments

  1. koertekeel on suht lihtne, kuna neil pole väga palju variante, mida rääkida. kuna koer on sotsiaalne olend, siis levinuim variant on, et "hei, ma ka siin, tore et sa ka õue tulid." mõnikord nad ka kurdavad oma rasket elu a la "mul on nii igav, ma tahaks sinuga lobiseda ja mängida".

    et, noh, sa võiksid ju, viisakusest, midagi vastata. ma, tavaliselt, haugun midagi sarnast vastu, nagu ta mulle haukus. noh, nagu inimesegagi - räägime sama keelt, kiidame 11 takka.

    aa, noh, ega keegi ei keela sul sellist masinat ostmast, mis, müüja sõnul, teeb koerale vastikut häält, kuigi ta üldse häält ei tee :D tegelt - mul isegi on mõned sellised masinad kodus :P

    kuigi, jah, võib ka olla, et su naabri koeral on närvid läbi ja siis ta klähvib lampi, kuna on kogu aeg kuri, kui midagi läheduses toimub. tavaliselt sellised hüppavad ka vastu aeda ja lõrisevad. neile pole mõtet samamoodi vastata, nende vastu aitab kurja häälega karjumine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Koerte peale haukumist olen oma elus teinud küll. Selles olukorras kahjuks ei rakendu, sest koer on õues ainult koos oma inimestega. Ma ei taha, et mu naabrid mind väga imelikuks peaksid.

      Delete
  2. Nr 1. Sport - mõtlesin korraks, et oma blogi loen. Küll mul oleks vaja rohkem kätejõudu ja lahtisemaid puusi! Ehk siis kui sul on just vajadus puudu, tule ronima. Ma olen ... seitsmendal veebruaril Tartus, nii et võin suisa viia, kui vaja.

    Nr 2. Koer - vaevalt et see talle meeldib, aga kas sulle meeldib, kui ta lõugab kogu aeg? Haiget ta ei saa, käitumist korrigeerib, ma ei näe küll probleemi selle kasutamises. Iseasi, kas see mõjub või on mõttetu rahakulu, sest ma olen aru saanud, et ei mõju sugugi igaühele. Aga isiklik kogemus puudub, sest isiklikud olen kõik ilma selliste mõjuvahenditeta kasvatatud saanud.

    Nr 3. Põimitus. Ma mäletan küll, et ka minu noorusajal (istuge, lapsed, vanaema räägib ühe loo) oli tütarlapsi, kes nii olid. Ja juba siis ma vaatasin neid veidi kadetsevalt, aga peamiselt võõrastavalt, sest ma nagu tahaksin lähedust, aga ma ei tahaks seda niimoodi sõbrannadega. Tollal oli mulle võõrastav isegi see, kui mõni naine tihti mehel käest kinni hoidis, sest iu, nii codependent. Nüüd enda omal elan pidevalt seljas, aga samas saan probleemideta hakkama, kui ta vahepeal peab nädal aega ära olema. Või kui eraldi väljas käime jne. Nii et mine võta kinni. Aga ei ole minu arust sugugi ainult uuema aja värk.

    Nr 4. Mis plaanid? Ma sellest küsimusest ei saaud aru. Kas plaanidest oli juttu? Elu läheb nagu läheb, ma siin üritan kergelt suunata ainult. Okei, vahel jõulisemalt. Aga läheb ikka, nagu läheb.

    ReplyDelete
  3. Jaava sametlehik? On teine kuidagi tuttavliku moega :)
    Koerte kohta ei oska kommenteerida.
    Pikaajalised plaanid muidugi on. Ja teadmine, et enam-vähem mitte miski ei lähe nii, nagu ma arvanud olen. Aga mis siis. Las need plaanid ja kohvid olla. Küll nad kusagil lõpuks ikka oma koha leiavad. Vahetevahel muidugi juhtub, et plaani tuleb mitu korda ümber teha, kohendada, uuendada, parajaks õmmelda ja siis ikka ei saa asja ning lõpuks leiab ta oma õige koha prügikastis. Aga kes ütleb, et see ei ole just selle plaani jaoks täpselt õige koht?

    ReplyDelete
  4. plaanidest kirjutas keegi teoloog kuskil umbes nii, et kui inimene usub, et ta magama minnes hommikul ka üles ärkab või et ülepea mingi hommik on, siis see inimene pmst usubki jumalasse. sest selline optimism noh.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oled sa kindel, et see teoloog oli? Sest mina olen täpselt sama mõtet kohanud Victor Hugo raamatus. Aga ta võis olla selle mõnelt teoloogilt varastanud.

      Delete
    2. ega ma täpselt ei mäleta, aga Hugo võis nii või teisiti olla vabalt kelleltki juba näpanud. Või tuldi selle peale kogemata rohkem kui kord, ega see nüüd nii hirmus originaalne mõte ju ka ei ole.

      Delete
    3. Kus see Hugol oli muidu, ma ei mäleta?

      Delete
  5. (õiendus: see ülesärkamine oli seal positiivses tähenduses. usk sellesse, et maailm on hommegi kohal ja mina seal sees, oli seal siis nagu usk, et "küll maailm hoiab mind kuidagi kogu see aeg, mil ma teadvusetu olen".

    ReplyDelete
  6. Vastus koeraküsimusele.
    Esiteks, et taust mõistetav oleks. Jaa, aedadega väikelinnades on koerte kisa paratamatu saatus. Sest. Aedadega väikelinnades elavad muuhulgas inimesed, kes arvavad, et kui neil on aed, siis pole koeraga rohkem tegeleda vajagi. Nende jaoks on hea koeraomaniku tunnus see, et koer saab aias „ringi joosta“. Paraku on koer karjaloom. Ta ei taha lõpmatuseni „ringi joosta“, ta tahab (karjaliikmetega) suhelda. Kui pererahvas karjaliikmena ei kvalifitseeru (loe: inimesed toas, koer õues), üritab koer oma suhtlusvajadust mujal rahuldada, näiteks naabrite peal. Nii et on täitsa võimalik, et su naabri koer ei haugu sinu „peale“, vaid üritab sind karjaliikmeks värvata.
    Samas, see pole ainuke võimalik variant, kuna koerad loomulikult hauguvad ka oma territooriumist teavitamiseks, nii et isegi kui sa tema valdusele ei lähene, annab ta ikkagi teada, et see lapp maad on tema oma.

    Teiseks. Divaiss pole paha mõte. Aga siin on kaks „aga“. Paarist korrast nupule vajutamisest ei piisa. Tulemuse saavutamiseks peab olema väga järjekindel ja VÄGA täpse ajastusega. Vajutad vaid siis, kui koer häält teeb, ja kui esialgu sekundikski vakka jääb, eemaldad OTSEKOHE sõrme nupult. Koerale peab asi olema mustvalge: haugub, on ebameeldiv. Vaikib, kaob ebameeldivus.
    Ja nüüd veel teinegi „aga“. Selline koolitusmeetod töötab ainult suht terve närvikavaga isendite puhul (koera pean silmas, mitte sind). Närviline koer, olles korra divaissi tunda saanud, hakkab järgmistel kordadel sind nähes veelgi hullemini lõugama, et appi, appi, kohe tuleb kole vile, eelmine kord kah tuli, niipea kui see naisterahvas nähtavale ilmus!!

    Kolmandaks. Eetika ärgu takistuseks saagu. Kui naabrid ei oska/taha oma looma ohjata, on sul mu meelest täielik õigus enda heaks midagi ette võtta. Ühesõnaga, edu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muidugi jaa teatud puhkudel võiks see tõesti lihtne suhtlusvajadus olla. Viimatine kord me kohtusime, siis oli ta inimene temaga tüdinult kaasas, vahtis telefoni ja koer hullus üksinda. Samas vahel nad siiski jändavad temaga, loobivad mänguasju ja lapsed kilkavad. Aga siis on sama - loom jätab oma seltskonna tegevused-nuhkimised-müramise kohe pooleli, kui minu aias liikumine käib, tuleb aia äärde ja hakkab siiapoole kisama. Kui suurt karja see loom arvab, et peab karjatama.

      Delete
  7. See "aga äkki läheb hästi!" oli mulle megasuur avastus ja hea tunne nii ... noh, pool aastat peale rongi või nii.
    Parim asi, mida ükski psühholoog on öelnud või teinud mulle.
    Rääkisin, kuidas ma ei julge looda, ei taha mõeldagi tulevate asjade peale, sest äkki läheb halvasti.
    Ja tema ütles rõõmsalt naeratades: "No aga äkki läheb hästi?" ja mul oli puuga pähe saamise tunne.
    Et tõesti. Kui on ühtpidi ebakindel, on ju ka teistpidi ebakindel.
    "Äkki" võib ka hästi minna!
    Kuigi, pean lisama, elukogemus ütleb, et enamasti ei lähe. Või noh, on ootamatuid pisiasju, mis lähevad hästi ja siis oodatud töötulemeid, mis vahel lähevad hästi ja vahel halvasti. Aga mida ei ole (ja ma üha enam mõtlen, et ei SAAGI minul olla, sest ma ei armasta uudsusi), on ootamatud suured ja eredad hästiminekud.
    Samas väikesed ja nunnud on ka toredad.
    Alates nt sellest, et mul pole iial üksi pakk Hiinast (ja neid on 440 juba tellitud) kaotsi läinud. Ja inimesed saadavad mulle kohviraha ja vahel tuleb seda nii palju, et võiks veski ka osta. (Kuigi ma ei osta sest mul kulub see raha mujale marjaks ... eee, mitte marjadeks, aga apelsinideks ja kooreks ja lambipirnideks ja seajalgadeks ja juustuks jne ära.)

    ReplyDelete
  8. Sa seda Rževski anekdooti pole kuulnud siis või?

    Porutšik Rževski olevat küsitud, et kuidas ta naised ära räägib.
    Rževski olevat vastanud, et lihtsalt küsib, kas saab.
    Teine olevat imestanud, et niimoodi võib ju vastu kõrvu saada.
    Rževski olevat vastanud, et jah, aga võib ka lihtsalt saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. selle võiks optimismi valvenäiteks võtta.

      Delete
    2. Nojaa, aga oluline on see, et selles olukorras optimism töötab. Ja pessimism ei tööta mitte. Kui ikka üldse ei küsi, siis ei saa ka, ole muidu nii äge kutt kui võib.

      Delete

Post a Comment