 |
| punase-triibulised korstnad ja õhuperspektiiv mõlemad kuidagi rahustavad |
On ju vahel lugusid, kus loo tegelane ei mõista, millised asjad toimuvad unes ja millised ilmsi. Mõnes taolises loos on lihtsalt osa sündmusi niigi segaste ilmade vahel väikeses vahetuses, teinekord pea terve elu. Siiamaani on taolistes lugudes see vahetusseminek välja (ilmsiks?) tulnud tänu üldise loogiga piisavale lonkamisele. Üks hetk hakkavad asjad küllalt kahtlased tunduma ja tegelane saab aru, et unedega on mingi... kala? Samas ma pole veel kohanud lugu, kus unenäoseletaja appi tuleks. Keegi võiks ära teha.
Ma näiteks nägin üks öö unes, et sain raha. Olin saamas raha. Raha oli minu poole teel. Üks ammune tuttav, kellest nüüdseks on saanud kuulus teatriinimene, kirjutas ses unenäos mulle, et tahab ühe minu jaoks väga lihtsa töö eest mulle 6500 eurot anda. Mul on see meeles. Siis ärkasin üles ja kass oli ööseks tuppa ununenud ja seega koridori kakanud. Pidi ju vastupidi olema. Pidisus on vussis. Peab olema, et näed unes sitta ja see tähendab, et ilmsi tuleb raha. Mitte nii. Siis ma kohe sel samal pasa-koristuse hommikul lõhkusin ära kaks klaaseset ja sain pärastlõunal autot remonti viies teada, et ma olen veel vaesem, kui seni arvata andis.
Ma kah ei tea.
Ma kah ei tea.
Ebausk võib vahel olla nii ebausutav.
Ma olen oma unedega võidelnud küll. Tahaks magada. Tahaks nii palju magada. Kui ma äratuskella ei kasutaks, magaksin igal ööl* kümme tundi. Pikema väsitavama päeva lõpetuseks magusasti kaksteist. Aga samal ajal, kui uni on magus, on magus ka asju teha. Inimesi näha ja ilma imestada. Kohtadesse jõuda ja teha tehtuks teokesi. Kogeda edu elamust ja maitsta, mis maitsta annab. Niiet isu on igatine. Üles ja ära magama ka.
Praegu olen saanud endaga sellesse kompromissi, et püüan teha vaid kuuetunniseid öönatukesi mitte rohkem kui kolm tükki nädalas. Ja vähemalt ühe ilma äratuseta hommiku. Ülejäänute osas siis ei jää muud üle, kui end viisakasti äratada. Seitsme tunni pärast näiteks. Äratada end üles ja vedada oma haigutav kaisusoe ihu kohtadesse. Talle näidata. On küll olemas elu pärast und.
Kogu selle värgi juures peab pidevalt žongleerima kõiki seisundeid, mis on ühtaegu korraga mul peal.
Ma magan, kui ma olen väsinud ja pole saanud puhata. Aga samuti ka siis, kui mul on sooritusärevus või sooritamatus-süü. Vahel ma tunnen keset päeva, et kaotan kohe-kohe teadvuse, aga siis teen hädaga selle triggerdava asjaga algust ja varsti, kui juba läheb-läheb, on sellega uni ka pühit.
Muidugi ma magan palju, kui ma olen kurb ja tundub, et asjad on halvasti. Aga asjad lähevad paremaks ainult siis, kui ma nende suhtes toimetan. Tegusid ja noid teisi asju. Ja seega on uni mitmesugune enesesabotaaž. Kui ta tuleb nii. Peale tükkivalt.
Mu enesesundimisvägi on kohati jälle nii hea, et ma lasen teinekord raevukalt mitu nädalat vaid nappide unedega ja siis on kohe näha. Silmaalustest näiteks. Või üldisest äkilisusest. Peaks enese eest hoolt kandma. Võtma enda jaoks aega, mille jooksul ma teen enda heaks seda, et ma ei tee midagi. Leban teki sees ja näen oma puhkava pea fantaasiarikkaid viirastusi. Midagi muud tegemata. Kasutult. Kui mitte-mustad silmaalused mitte lugeda kasuks.
Kuulsin kogemata pealt vestluskatket, kus keegi ütles: 'ärkab kell viis hommikul üles, et molutama hakata.'
Ja ma tundsin enese ära. Ma teen seda ka. Ma ärkan tihti tund aega varem, et ma saaksin tund aega rahulikumalt teha seda, mida ma muidu teeksin 20 minutiga. Ja nii kuradi mõnus on. Kakerdan pidžaamas mööda elamist ja unustan poole kohvitegemise pealt end aknast välja vaatama. Räägin oma lilledega ja sületan kassi. Teen pool päiksetervitust ära ja siis vaatan põrandal vedeleva prahiga ühelt kõrguselt põrandal vedelevat prahti. Tõstan oma päevaplaani ümber ja seljakotti kokku. Võib-olla toon õhtuks puud tuppa valmis või vastan leebelt mõnele veel-ei-põle meilile.
Vaatan kella ja teen endaga mitu mitu korda läbi dialoogi. Kas on kiire? Ei ole kiire.
Need on muidugi kõik väga toredad võrdlused. Kirjeldada kedagi tegemas midagi, aga tõlgendada seda koheaimatavale vastupidisena. Nagu need laiskvorstid, kes alustavad koolitööga kohe esimesel päeval, sest ei viitsi viimase hetke paanikas tõmmelda. Ja need 'ma ei hooli, mida ma kannan' inimesed, kellel on väga hoolikalt läbi mõeldud kapselgarderoob ja ranged reeglid oma aksessuaaridele. Noh, et saaks igapäevaselt veel vähem hoolida.
Või kas see, kes koristab oma kodu tihti, on väga sassis koduga inimene või väga korras koduga inimene. Ja kas enda sageli pesijad on iseäranis puhtad või just uskumata räpased. Kui sul on alati elamises alkoholi, kas sa siis jood maru palju või ilmselgelt ju üldse mitte.
Kuhu see jõudma pidigi?
Et jaa. Uni. Selle laisa inimese asi, kes midagi ei tee. Vedeleb niisama. Ja selle virga tubli organiseeritud inimese asi, kes teab, et peab. Ja kui unenäoseletajad kasutuks kuulutada, siis uni iseenesest ei ütle inimese kohta veel midagi. See, kes parasjagu ei maga, võib sel ajal vabalt tegeleda hoopiski, appikene, laisklemisega ju.
Mis kellaks sul äratus on ja miks nii?
Mis sulle une peale ajab?
* Igal ööl - pealeütlev? Miks seesütev, 'igas öös', nii palju poeesiat sinna annab. (Magan igas öös kümme tundi.) Mõlemad justkui käituvad, et öö on mõõtmetega objekt, mille suhtes saab paikneda. Igal päeval ja igas päevas on küll suhteliselt sama igavad väljendid.
 |
| mitmesugused kirjud tasemed |
Ma olen oma unedega võidelnud küll. Tahaks magada. Tahaks nii palju magada. Kui ma äratuskella ei kasutaks, magaksin igal ööl* kümme tundi. Pikema väsitavama päeva lõpetuseks magusasti kaksteist. Aga samal ajal, kui uni on magus, on magus ka asju teha. Inimesi näha ja ilma imestada. Kohtadesse jõuda ja teha tehtuks teokesi. Kogeda edu elamust ja maitsta, mis maitsta annab. Niiet isu on igatine. Üles ja ära magama ka.
Praegu olen saanud endaga sellesse kompromissi, et püüan teha vaid kuuetunniseid öönatukesi mitte rohkem kui kolm tükki nädalas. Ja vähemalt ühe ilma äratuseta hommiku. Ülejäänute osas siis ei jää muud üle, kui end viisakasti äratada. Seitsme tunni pärast näiteks. Äratada end üles ja vedada oma haigutav kaisusoe ihu kohtadesse. Talle näidata. On küll olemas elu pärast und.
Kogu selle värgi juures peab pidevalt žongleerima kõiki seisundeid, mis on ühtaegu korraga mul peal.
Ma magan, kui ma olen väsinud ja pole saanud puhata. Aga samuti ka siis, kui mul on sooritusärevus või sooritamatus-süü. Vahel ma tunnen keset päeva, et kaotan kohe-kohe teadvuse, aga siis teen hädaga selle triggerdava asjaga algust ja varsti, kui juba läheb-läheb, on sellega uni ka pühit.
Muidugi ma magan palju, kui ma olen kurb ja tundub, et asjad on halvasti. Aga asjad lähevad paremaks ainult siis, kui ma nende suhtes toimetan. Tegusid ja noid teisi asju. Ja seega on uni mitmesugune enesesabotaaž. Kui ta tuleb nii. Peale tükkivalt.
Mu enesesundimisvägi on kohati jälle nii hea, et ma lasen teinekord raevukalt mitu nädalat vaid nappide unedega ja siis on kohe näha. Silmaalustest näiteks. Või üldisest äkilisusest. Peaks enese eest hoolt kandma. Võtma enda jaoks aega, mille jooksul ma teen enda heaks seda, et ma ei tee midagi. Leban teki sees ja näen oma puhkava pea fantaasiarikkaid viirastusi. Midagi muud tegemata. Kasutult. Kui mitte-mustad silmaalused mitte lugeda kasuks.
 |
| õrnus õhkab |
Kuulsin kogemata pealt vestluskatket, kus keegi ütles: 'ärkab kell viis hommikul üles, et molutama hakata.'
Ja ma tundsin enese ära. Ma teen seda ka. Ma ärkan tihti tund aega varem, et ma saaksin tund aega rahulikumalt teha seda, mida ma muidu teeksin 20 minutiga. Ja nii kuradi mõnus on. Kakerdan pidžaamas mööda elamist ja unustan poole kohvitegemise pealt end aknast välja vaatama. Räägin oma lilledega ja sületan kassi. Teen pool päiksetervitust ära ja siis vaatan põrandal vedeleva prahiga ühelt kõrguselt põrandal vedelevat prahti. Tõstan oma päevaplaani ümber ja seljakotti kokku. Võib-olla toon õhtuks puud tuppa valmis või vastan leebelt mõnele veel-ei-põle meilile.
Vaatan kella ja teen endaga mitu mitu korda läbi dialoogi. Kas on kiire? Ei ole kiire.
Need on muidugi kõik väga toredad võrdlused. Kirjeldada kedagi tegemas midagi, aga tõlgendada seda koheaimatavale vastupidisena. Nagu need laiskvorstid, kes alustavad koolitööga kohe esimesel päeval, sest ei viitsi viimase hetke paanikas tõmmelda. Ja need 'ma ei hooli, mida ma kannan' inimesed, kellel on väga hoolikalt läbi mõeldud kapselgarderoob ja ranged reeglid oma aksessuaaridele. Noh, et saaks igapäevaselt veel vähem hoolida.
Või kas see, kes koristab oma kodu tihti, on väga sassis koduga inimene või väga korras koduga inimene. Ja kas enda sageli pesijad on iseäranis puhtad või just uskumata räpased. Kui sul on alati elamises alkoholi, kas sa siis jood maru palju või ilmselgelt ju üldse mitte.
Kuhu see jõudma pidigi?
Et jaa. Uni. Selle laisa inimese asi, kes midagi ei tee. Vedeleb niisama. Ja selle virga tubli organiseeritud inimese asi, kes teab, et peab. Ja kui unenäoseletajad kasutuks kuulutada, siis uni iseenesest ei ütle inimese kohta veel midagi. See, kes parasjagu ei maga, võib sel ajal vabalt tegeleda hoopiski, appikene, laisklemisega ju.
 |
| turritab siia-sinna |
Mis kellaks sul äratus on ja miks nii?
Mis sulle une peale ajab?
* Igal ööl - pealeütlev? Miks seesütev, 'igas öös', nii palju poeesiat sinna annab. (Magan igas öös kümme tundi.) Mõlemad justkui käituvad, et öö on mõõtmetega objekt, mille suhtes saab paikneda. Igal päeval ja igas päevas on küll suhteliselt sama igavad väljendid.
Üks huvitav asi on veel ehk tähelepanuväärne. Unenäost ärkame tihtipeale, isegi mitte und mäletades, selgesti teisenenud meeleoluga. Nagu oleks midagi väga head läbi elanud. Või, vastupidi, midagi jubedat ja painavat. Igatahes unenäo-elamused mõjutavad nendele järgnevaid tavateadvuse meeleolusid. Samamoodi ka raamatu lugemine. Või teatrielamus. Või filmi vaatamine. Ning samamoodi ka fantaasia-rollimängud.
ReplyDeleteNagu oleks neil kõigil mingi ühine funktsioon.
Sooritamatus-süü on suurepärane väljend.
ReplyDeleteTäna* näiteks panin ma äratuskella 12.30 peale helisema, et oleks enne bussi peale minekut tund aega mittekiirustada. See lõppes muidugi paanilise kiirustamisega, sest tund aega on siiski ilmselgelt liiga vähe, et pesta, kusta, kammida ja hommikust süüa, eriti unisest peast - ma panin kõigepealt pluusi pahempidi selga ja seejärel, üritades viga parandada, tagurpidi (ja siis enam ei lootnudki pihikseelikut sinna otsa õigesti tõmmata, vaid toppisin selle suvaliselt seljakotti, et küll hiljem kuskil panen, seelik oli abisoojustusena nagunii seljas ja bussiteekonna peal polnud ka karta, et tuul mind nii lühikese ajaga ära võtab).
ReplyDeleteMagama olin enne seda saanud vist üheksa paiku hommikul, üritasin küll varem, aga häda on selles, et teised inimesed on hommikul ärkvel ja mingi paanika ja häire hakkas varahommikul pihta, mida ma pidin kohe lahendama ja ei saanud magama minna.
*Täna on see päev, mille järel ma ei ole veel magama läinud, öelgu kalender, mida tahab.
see pluusi selgapanemise raskus vastaks muidugi riietusmeemi küsimusele "kas riietumine on teie jaoks väljakutse?"
DeleteJuba kolm kommentaari ja keegi pole öelnud, et magamine hea, "miks me magame" raamat jms.
ReplyDeleteMa ei ole seda raamatut lugenud, muide. Mulle piisab refereeringust "seal on kirjas, et magamine hea ja see on hea raamat". Ja sellest, et täiesti mitu inimest, kes ei ole mu hinnangul mitte lollid, hakkasid rohkem magama pärast seda. Nagu päriselt, mitte et "plaan on, aga läks nagu ikka", vaid PÄRISELT. Stiilis "on aastavahetuse öö, aga me läksime pool kümme magama, sest uni on nii tähtis ja polnud ju mingit HEAD põhjust üleval olla".
Ehk siis ma teen ka seda "ei hakka kiirustama, vihkan kiirustamist!", aga ma magan palju lõunaunesid. Nagu PALJU. Ja kui mul on magamamineku tunne, lähen ka. Sest uni hea ja tähtis.
Kuigi ma pole seda raamatut lugenud.
Mulle piisab teadmisest, et ta on.
Ma tean küll, et magamine on hea, aga praktikas on mul kolm valikut: kas sundida end kogu aeg vägivaldselt hommikuinimeste päevarežiimi ja hakata end siis magamisele häälestama, kui mul on kõige magusam tööaeg ja pea võtab kõige paremini ja üldse on tunne, et ma jaksan kõike ja suudan kõike; loobuda ülejäänud maailmaga suhtlemast, kui nad just end minu õhtu-öörežiimi peale ei pane; või jätkata nii, nagu praegu: suurem osa ajast magada siis, kui ma ise tahan, aga vahetevahel olla sunnitud väga lühikese unega läbi ajama, sest kellelgi on mind vaja, nt on vaja kl 14 bussi peale minna, et kl 17 teises linnas tantsutundi anda.
DeleteUinakud päästavad muidugi palju, isegi kui nad on mingi veerand tundi ainult.
Vabandust, hilinesin natuke, ütlemisega. Magamine ON hea. „Why We Sleep“ ON hea - juhul kui sa seda raamatut silmas pidasid, vvn.
DeleteJa Tõnniga väga nõus, et unenägu ON elamus. Ma Manjana juures (ta armastab unenägusid tõlgendada) olen ühtepuhku korrutanud, et mitte unenäo faabula pole oluline, vaid see, milliseid tundeid unenägu nägijas tekitab. Elik kui juba tõlgendada, siis pigem emotsioone, mitte sündmustikku.
Aga muidu – ma olen kah see inimene, kes, kui peaks juhtuma harv vajadus vara ärgata, varub mittemidagitegemise jaoks vähemalt tunni. Veel parem poolteist. Nii et kui ma näiteks hommikul kell neli pean kodunt lahkuma, on äratus hiljemalt 2:00 AM. Mulle, kuldmagajale (8 öötundi vähemalt) on hommikune kiirustamine veelgi hullem karistus kui napp uneaeg.
Mina ärkan 6 (vahel ka 5.50) ja tööle sõidan 10 min kella 8ks. Mis ma tahan öelda, on see, et 2 h varem ärkamisel pole muud põhjust, kui et ma tahan rahulikult dušata (vajadusel pesta ja kuivatada ka pikki juukseid), teha kohvi, teha rahulikult süüa (olgu võileib või puder või isegi pannkoogid!), tehtut manustada, skrollida telefoni vaadates Terevisiooni ja niisama muneda. Pluss natuke varem tööle minna. Avastasin mingil hetkel, et vähe magamine (nt mingi ürituse tõttu) ja ärkamisega viimase hetkeni venitamine, et siis hullunult, hambahari suus, uksest välja tormata, on palju hullem, kui lihtsalt magada veel vähem, aga teeselda ärgates, et kõik on nagu tavaliselt :D.
ReplyDeleteJessas kui ilus kasepilt!
ReplyDeleteAa muarust oligi niipidi, et kui näed unes raha, hakkavad halvad asjad juhtuma.
Ei kasuta äratuskella, laupäeval kasutasin, panin üheksaks ja tundsin täpselt seda tunnet, et kuidas ma olen täiesti unesoe ja niiviisi soojana ei tohi mööda elamist ringi tuuseldada, sest kõigepealt tuleb tunnikese end voodist välja vedada, et õiges soojusrežiimis olla. muidu pole kindel, et kas kõik osad ikka töötavad korralikult.
Kõigepealt olid kirjud tasemed, mis sobisid maja välisilmega - kohe näha, et elanikud oskavad näha ümbritsevat ja annavad oma panuse, et maja sobituks olemasoleva ümbrusega :) ... ja siis tulid kased...õhkan.
ReplyDeleteTööpäeval heliseb äratuskell 06:00 - Miks? Laps vaja bussipeatusesse transportida, et jõuaks õigeks ajaks kooli. See on kui elad külas, tsivilisatsioon on vaid 5 km kaugusel, ent ühistransport väljub ajal, mis annab lapsele koolis diagnoosi "krooniline hilineja". Väljun kodust kell 7:15, tööle jõuan juba 7:35 (liiklus on hõre). Puhkepäeval tõusen vabatahtlikult kell 07:30 - uni läinud. Uni tuleb ise, kella kümnest õhtul. Küllap on organism sellise režiimiga kohanenud ja mina olukorraga leppinud.