toidust ja muredest, igatsusest ja iseolemisest

P3150131
kui puudel on aastarõngad, siis seentel on ööpäevarõngad? vihmanädala rõngad?


Võib-olla see oleks teisiti, kui ma elaksin toidukullerite teeninduspiirkonnas. Aga on nii, et liiga palju söömisega küll muret ei ole. Ostsin läbimõeldult, sest oli vaja ette planeerida ja võimalikult pikaks end koju sulgeda. Seega igasuguse rämpsu või lohutustoidu ostmine ei tulnud isegi pähe. Need ju riknevad ja see pole üldse praktiline rahakulutus. Nüüd on elamises kõik asjad sellised asjad, mis vajavad ju valmistamist. Need asjad, mis valmistamist eriti ei nõua (nagu smuutimaterjal) said kohe alguses otsa.
Kiidan oma arukust osta koorepulbrit, sest pärast kohvikoore lõppu olen ma ikka tahtnud kohvida ja see elutähtis mugavustoode ei tundu tegelt nagu asi, mille pärast iga paari päeva tagant poodi lipata. Tellimus e-sahvrist ja Pähklimaailmast olid ka head mõtted. Janoh, pakk veini. Suht läbimõeldud värk ikka.
Millega ma ei osanud arvestada, on näiteks juurikad. Kartulit ja sibulat on, aga need paar olnud porgandit läks väga kiiresti ja ma kuidagi ei taibanud nimekirja läbi mõeldes, et mulle juurikad ju maitsevad. Noh ja siis ma ei tulnud selle peale, et kui kogu menüü koosneb pikalt valmistatavatest kodutoitudest, pean ma üldse iial söömiseks ju terve päeva neidsamu pikalt valmistama. Näiteks mõtlesin, et kuivatatud kikerherned on koduspassijale sama paslik toit kui purgi omad. Paar hommikut on tore kohe esimese asjana pliidi alla tuli teha ja siis seda tuld hoides kohvikannu kõrvale läbimõeldud menüü kohe heaga podisema asetada. Kruubid keema. Või pruun riis. Või kaunviljad. Aga mingi kell peab inimene ka tööd tegema ja raamatuid lugema, internetti passima ja kassi mööda tuba taga ajama. Ei saa tervet oma elu pikaldastele kruupidele pühendada, vaata.
Et niisiis jaa. Vinguda saab. Liigsöömise ohtu ei ole.

Treninniga natuke sama. Tantsinud eriti pole, aga küll jõuap. Võimelda ja kõndida küll. See on veider ajakulu teema. Päriselt võtabki 45-minutine trenn 45 minutit. Mitte poolteist tundi koos trenni mineku-tulekuga, letis registreerumise ja riiete vahetamise ja võtmed ja uksed ja värgid. Niisiis olen teinud põmst iga päev tunnikese pilatest pluss väiksed venitus-sirutus-pausid ja nüüd saab seda joogaga ka vaheldama hakata. Ärevate edasi-tagasi rahutute loomakeste rõõmud. Ei saa päev läbi lösakil olla isegi, kui tahaks.

P3150115
aegunud link



Samas olen ma tahtnud üle interneti hammustada neid, kes kellegi teiste karantiinihullumise peale lausuvad: minaeitea, mul küll sellist muret ei ole.
Niiet vb ei peaks ma siin üldse mölisema.

Mis mured mul on.
Mul ei ole joogamatti. Mõtlesin, et joogamatt on mingi tobe asi, mida kellelgi vaja iial ei lähe, sest saab ju vaiba peal ja see samunegi lebomati, millega telkimas käiakse, on ka pehme. Aga ei. Vaip on kare ja ei ole nii pehme, et sellel hoogsaid turjale rulle teha. Lebomati on natuke liiga pehme ja mega libe. Ja kleepune. Päris jälk. Katsin ta fliisist pleediga ja täitsa vedas, et ma nõnda palju olen seni end liigutanud ja sain end lihaste abil püsti hoida, kui see mingites asendites alt ära venima(!) hakkas.
Tahaks rohkem õues askeldada, aga askeldan toas. Õues on külm. Ennemuiste käisin ma õues, sest mul oli vaja kohtades olla. Nüüd, kui mind kuhugi ei oodata, pole nagu põhjust kuhugi end sättida ka. Niisama ümber järve või järveni käin vahepeal. Aga aias askelus hakkab alles siis, kui keegi mu internetis nii närvi ajab, et ma pigem riisun mulluseid lehti ühest hunnikust teisesse, kui et kujundan eeskujulikku  väljapeetud vastust ilmsetele idiootsustele.
Ortotondi aeg tühistati ja mul on juba kaks breketit lahti tulnud. Just sellise hea ajastusega olengi. Ühe olen ilmselt nahka pannud ka. Teine tolkneb oma traadi küljes kurvalt. Mõnes mõttes nagu mõttetu probleem. Esteetiline küsimus. Kumb on tähtsam - rahvatervis või minu, vanamuti, sirge hambarivi. Optimism ütleb, et järgmine-ülejärgmine kuu äkki mõni spetsialist ikka on nõus mind üle vaatama.
Päevane keskendumine on täpselt nii lünklik, nagu mingid lünklikud akudega hõredad asjad on. Eriti sest kõik veebivahendid, mida ma kasutama pean, on aeglased. Nii. Kuramuse. Aeglased. Ma võin hakata suure urraaga isukalt asju teoks tegema, aga kui ma pean iga liigutuse järel üle sekundi vastust ootama, läheb mul isu äragi. 



Meeletu inimeste igatsus on. Mõtlesin ükspäev, kuidas ma oma sünnipäevapidu ei saa pidada ja ei saa inimesi külla kutsuda. Ei saa nendega lõkke ümber istuda ja koos laulda. Ei saa neid kallistada ja ei saa klaase kokku lüüa. Ja vaatasin, et kurat, nutt tuleb peale. Nii tahaks inimestega koos olla.
Vaatasin ükspäev pornerootilist videolavastust ja täiesti fantastiliselt ebarealistlikud stsenaariumid. Saadsaaru, seal oli üks naine, kes kirjutas tsaumisteed oma sõbale, kes ei olnud sama mees, kellega ta just hommikust sõi. Ja see sõber vastas: tule külla. Naine läkski. Läkski hoopis teise majja ja sai kokku kellegagi, kellega ta ei ela ühes majas. Ja tead, mis siis selgus. Sel sõbral olid omad sõbrad külas. Veel inimesi! Nad istusid koos suurel diivanil ja ajasid niisama juttu. Naine läks ka nende hulka, ta sai seal uute inimestega tuttavaks. Uute inimestega, saadsaaru, inimestega, keda ta veel varem ei tundnudki. Ja nad kõik olid koos üks suur seltskond seal koos. Ma ei teagi, mis edasi sai, olin selleks hetkeks juba mõnuvärinates laua alla vajunud. Kurat, kus kujutletakse ikka mõnusid.


P3080083
kompositsioon väikese pilvemasinaga



Rõõm inimeste puudumisest on ka. Näiteks oli ükspäev kellelgi küsimus, kas üldse ilma väikelasteta inimesed teavad, kui hea neil on. Kas nad isegi saavad aru. Nad saavad aru. Mõnel inimesel on see rõõm osa nende päevasest rutiinist. Nii hea, et ma praegu mingite väikelastega majas lõksus pole. Oleksid hooooopis teised rituaalid ja muu rutiin. Hoopis muul moel oma arunatukesest kinni hoidma. Kuigi mul on eluaeg ainult hästi tšill laps olnud. Ja mida vanemaks ma saan, seda parem laps ta väiksena oli, eksole.
Samuti on mul hea meel olnud, et mul pole enam vanavanemaid. Mis võib-olla kõlab nagu kole mõte, mida mõelda. Mul on hea meel, et nad ei pidanud seda jama nägema. Seda hirmu ja ärevust ja ebakindlust. Seda majanduslangust või misiganes horrorit, mis meid veel ees ootab. Mitte et ma tahaksin öelda, et mu eelmise sajandi algusest pärit vanavanemad vähe horrorit oma elus nägid. Hmm. Võib-olla ma tahan öelda, et mul on hea meel, et ma ei pea praegu pealt nägema, kuidas nemad jälle kannatama peavad. Ikka ainult enda peale mõeldes.


See postitus valmib tasa pisi. Ma käisin vahepeal poes. Nimekirjaga ja läbimõeldult. Käisin ööpoes, et oleks vähe rahvast ja tundus mitte väga originaalne mõte. Teisedki olid selle peale tulnud. Meil siin kohalikus poes oleks nagu iga päev jaanipäevaeelne reede, kui ainult parkla järgi oletada. 





Kuidas majandus käib? Miks meil ei ole kohutavalt palju uusi töökohti tekkinud kaupade valmispakkimise ja kojutoomise vallas. Kui kaua peab ootama, et teenused järele jõuaksid vajadustele. Mida teevad täna need bussijuhid, kes enne tegelesid pendelrände inimeste edasi-tagasi sõidutamisega. Miks mu kohalik raamatukogu ei tee hommikul piimaringilaadset tiiru. Täna hommikul helistas mulle telefonimüügi tädi ja väitis, et nende kaupu koju toov autojuht eelistab sularaha. Kas kõik need koolimajad ja ärihooned, mis praegu pimedas ja kütmata seisavad, ei hoia meie kõigi raha kokku? 

P3250061
ojakallas kahe kassiga

Päevad lähevad omavahel sassi, niisis peab hakkama päevikut pidama. Mis päeval ma mis sööki ja millist trenni tegin, mis ülesanded tehtuks said, mis tunne oli. Eilne refleksioon jõudis kenasti sinna välja omadega, et kui päeva peale hirm peale tuleb, peaks püüdma lohutustegevusena raamatut lugeda. Mitte närviliselt netflixida või juutuubis juhm olla. Sest siis saab hing suuremas ulatuses lohutet ja pole päriselt nii loll olla.
Võib-olla kerkib selle käigus ka mõni originaalne mõtegi ja lakkab see tüütu olustikukirjelduspostituste treimine.



Mis mured sul praegustes oludes on ja milliseid neist levinumatest sul üldse pole?
Kuidas sa end lohutad, kui hirmus hakkab?

Comments

  1. Kas neid hooneid üldse saab kütmata hoida? tglt... kui vesi välja keerata, siis ehk saabki.

    ReplyDelete
  2. Mul on peamiselt rahamure, aga see on ka "issand, mul on kestev kuusissetulek, millega elan ära. Sitasti, aga mitte napilt ja kohutavalt sitasti, vaid normaalsel tavalisel määral sitasti," ehk mure formaadis "tegelt on veel hästi ja küll kõik laabub".
    Natuke on ka "mu poeg vist ei õpi niii palju, kui normaalseks peetaks" aga no - ma natuke teen temaga asju (keemia peamiselt, neil on see jubelihtne alguse keemia veel), K. teeb teisi asju (matemaatika peamiselt) ja mõnede asjade osas ma viitsin pinda käia ka.
    Mõnede osas (vene keel!) ei.
    Ja ma mõtlen, et kõik teised lapsed tema klassis ei ole ju ometi maru tublid?! Ta on tuntud kui "lahtise peaga tüüp, kes mõnesid asju ei viitsi". Mis tähendab, et paljud teised on ... raskemas seisus oma koolihinnetega ja no KUI halvaks tema koduõppel muutub siis?!
    Vist mitte jubekolehalvaks.

    Ja mul ei ole mitte ühtegi teist muret. Nagu =)
    Mitte. Ühtegi.
    Kes sureb, kes elab, kas poeskäik tapab, mida süüa, ... pohh pole v?
    Ja "millega oma aega täita" tõesti ei ole küsimusekski kerkinud.
    Ma ei jaksa midagi teha nagunii ja olen endale juba ammu paika pannud suht optimaalse päevas tehtavate asjade arvu, millega enam-vähem hakkama saan.

    ReplyDelete
  3. seisukohad, mis välistavad üsna suure hulga muretsemist: pole minu asi, läheb nagu läheb, mina ei vastuta.
    Ei kaupade kullerteenuste teke, ülemaailmase majanduskriisi ja kaupade lõppemise tulek, tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus, isegi haridussüsteemi oma (selle osas tunnen kõige enam, et mul ka on mingi roll, sest kool jättis mulle iga väga hullud jälejd) EI OLE MINU ASJAD.
    Juhtub, siis juhtub. Läheb, nagu läheb. Mina saan reageerida toimunule, aga üritus toimuvat juhtida on mulle liiga raske koorem kanda. Maijaksa.
    Nii et ei tee.
    Ei mõtle ka, et peaks tegema.
    Jäkk.
    Kui ei tee, ei mõtle ka.
    Ses osas ma olen hea. Oma mõtete juhtimises (ja väljalülitamises).
    Kui just parajasti halb ei ole =) Mul on need tunded ka, noh =P

    ReplyDelete
  4. Mured: Eelkõige teadmatusest tulenev rahutus - kui kaua see kestab? Kas anonüümsest statistikast võib mingi hetk saada reaalne olukord, kus keegi mu lähedastest on väga haige ja mida mina saaksin teha (tegemata jätta) selleks, et seda võimalust minimeerida (see on selline konstruktiivne mure). Kuidas läheb mu väga lähedase inimese kiiruga planeeritud kodusünnitus, mis on kohe-kohe kätte jõudmas?
    Laste koduõpe - sarnaselt VVN-iga arvan, et minu laps ei saa ehk kõige lorum olla? Ehk? Võib olla? Ma ise olen selline perfektsionist, võib olla peaksin hoopis tema "küll jõuab, küll piisab" suhtumisest õppust võtma, mitte talle pinda käima ja endale sellega lisamuret tegema? Aga samas on ju hea võimalus harjutada ajaplaneerimisoskust ja tähtaegadest kinnipidamist (väga tüütu on suure inimesena teha koostööd inimestega, kes teistega ei arvesta ja tähtajad üle lasevad), ja ma saaksin talle selles osas ju abiks olla alguses natuke (läheb uurib Stuudiumist laste päevaplaane ja valmistub teismelist teki alt paistvast varbast näpistama)?
    Hämmeldus, kuidas ma ei jõua nelja koduse lapse kõrvalt piisavalt tööd teha. Virtuaalloengud, projektitähtaeg, artiklite kirjutamine. Edeneb väga visalt. Ma arvasin endast rohkem.
    Peaks maakodusse kolima? Või siiski linna jääma? Maal on lastel parem, aga linnas on minul lihtsam. Hm...
    Lohutused: õega jooksmas käimine varahommikusel luhal, kui metsvint oma esimest kevadelaulu teeb. Head aeglased hommikusöögid. Botaanikaaed. Et päike paistab ja forsüütia hakkab kohe õitsema ja eile nägin võilille. Tellin postiga ja kojutoomisega häid ja ilusaid asju, veendes ennast, et ma toetan sellega kohalikku väikeettevõtjat. Eile tuli Feelweari meriinopluus. Nii pehme ja mõnus ja nii kallis.
    Lahjavõitu, vähevõitu neid lohutusi? Peaks juurde leiutama.
    Murca postitused on ka lohutus hommikusöögi kõrval. Päevik jah, võrgupäevik? Ja küll see sünnipäev ja uued inimesed ükskord tulevad. Võib olla küll alles järgmine aasta. Ja naudi palun minu eest ka ilma lasteta karantiini!

    ReplyDelete
  5. Et peab last torkima õppima.
    Et igast väiksest asjast võib tüli tekkida.
    Et ei julge kodus trenni teha.
    Et ei taha süüa teha.
    Et nende paari allesjäänud sõbraga ei saa kokku saada.
    Et äkki tekib apteegil tarneraskusi.

    ReplyDelete

  6. Oi, uus kujundus?!!

    Mured, hmm. Mul, nii kummaline, ei olegi väga neid praeguste oludega seotud muresid. Ei, üks siiski on – et kui Mees peab komandeeringusse minema, paari tuhande kilomeetri taha, siis kas ja kuidas Viirus tema igapäeva ja tervist mõjutab. Aga muidu elan üsna täpselt nagu enne. Vabatahtlik karantiin kanjonikaldal on mu igapäevane elu olnud juba hea mitu aastat.

    No ja seetõttu, et elu pole palju muutunud, pole (seni?) ka hirmus hakanud, pole vajadust olnud end lohutada. Abi on muidugi ka parandamatu optimist olemisest. Samas, mul pole VVNiga sarnast „läheb nagu läheb, kes sureb see sureb“ tunnet. Mul ei ole pohh, kas poeskäik tapab, või mida süüa. Ma ikka väga tahaks, et ei tapaks, ja et süüa oleks =)

    ReplyDelete
  7. Uus? See on uus ju! Ma ei tea kohe, minu vanuses need uued asjad ... Olen väga segaduses.

    Aga mul on sama teema - muidu kusjuures oli hea nett, aga ei teagi, kas nüüd asi selles, et kõik kodus ja kurnavad, aga vaatan videoloengut ja vahel kaob nett lihtsalt minutiks ära. Ja noh, selle ajaga hakkan juba midagi muud tegema ja siis on raske tagasi tööle saada.

    ReplyDelete

  8. Muredest on üks suurem, mis seotud asjaoluga, et vanemate iga paneb nad riskigruppi. Maandamiseks sai juba märtsi algul teha, mis teha andis.

    Enda, kaasa ja laste tervise pärast ei muretse, eeldatavasti elame üle kergete sümptomitega, võimalik, et juba tehtud.

    Majanduse koha pealt muret pole, pigem annab turgude ja kinnisvara hindade volatiilsus enneolematuid võimalusi. Majandus kukub rängalt niikuinii.

    Muidu täitsa tshill, ela nagu filmis. Ainus jama, et isegi igasugu vabaõhu kohad nagu suusamäed ja rahvuspargid kinni. Jooksmas veel ei keelata käia. Toidukraami või tarbekaupade otsa saamine pole vähemalt aasta veel teema.

    Reisimisega on mõneks ajaks jokk ja kui tagasi tulebki siis lennupiletid kardetavasti täitsa kirves.

    ReplyDelete
  9. Mina kodus kahe lasteaialapsega ja samal ajal jätkub kohtutöö. Mure on, kust leida töötunde. Kas Kuressaares elavad ämm ja äi peavad vastu. Kurvastus koledate numbrite pärast Itaalias ja Hispaanias. Hirm Eesti vanadekodude pärast. Kadedus, et teistel on palju aega ja pole väikseid lapsi. Kergendus, et mul pole palju aega ja rõõm väikestest lastest. Parim teraapia on nendega õues batuudil hüppamine. Kuna see batuut on meie jaoks nagu vangide jalutusõu, oleme sellel juba kümneid mänge välja mõelnud. Täna hommikuks avastasin, et ootan esmaspäeva, kuna siis kolleegid aktiveeruvad ja saab nendega kirju ja sõnumeid vahetada. Rõõm, et peame abikaasaga hästi vastu ja oleme hea tiim, isegi kui väiksem laps korraldab tunde kestva oksendamismaratoni. Heade söökide kokkamine. See, kui lapsed minu tehtud häid sööke vahel söövad. See, et kuskile pole kiiret ja alati on ees ootamas järgmine täpselt samasugune päev, mil jõuab teha seda, mida täna ei jõudnud. Et ei pea lapsi hommikuti lasteaeda venitama.

    ReplyDelete

Post a Comment