 |
| ruumi on |
Mul on ikka vahepeal mõni hea mõte ka tulnud. See on lausa järjejutt. Hakkasin õues midagi ehitama/lammutama ja oli kruvikeerajat vaja. Kruvikeeraja toas. Just koristasin. Poristes saabastes minu ja kruvikeerajate vahel laiutab kaks vaipa. Mida kuradit need kruvikeerajad seal teevad. Persejavaarikad. Miks kõik nii läbimõtlemata on. Ehitasin tuulekotta tööriistariiuli. Ainult terve päev läks ja tuli hästi kõver ja kentsakas. Aga riiulib ammendavalt. Kappi tekkis ühtlasi ruumi ja sinna läks tolmuimeja.
Aplaus. Rahvas juubeldab. Ma tean, osa teist hoidsid hingi kinni. Nüüd on korras.
Ma tänan.
Joogamati küsimuse lahendasin ka ära. Paigutasin lebomati vaiba alla ja kasutan pikki retuuse võimlemistundideks.
Niisiis mis meil veel päevakorras on.
Mitu erinevat hobi võib inimesel olla. Kui koostantsida ei saa ja üksi joomisele vaadatakse viltu. Vaatamata sellele, et ma ei näe noid vaatajaid. Mõistan nende hukkamõistu. Heegeldan ühe hästi tasa kõneleva ameerika tüdruku juhendamisel omale eriti plikalikku pluuset, mis saab olema mitmeti pitsidega ja nii edasi. Teen üht uut makramee lilleriputit ja juba näen, et tegelt oleks teise kohta ka vaja. Peab mitu tegema. Ajan näpuga noodist järge ja mängin vahelduseks käte soojenduseks heliredeleid ülesalla. Vasaku käe pöial keeldub pärast kolmandat sõrme alt minemast, arvab, et peab neljanda ära ootama, teemistahad. Redise panin maha ja herne, aga kogu panust hoolimata pole kedagi üles tulnud. Ju sai vara. Saab uuesti panna. Õppisin uku peal ühe lihtsa näppeloo ära nii kaugele, et iga kord väga hullusti ei pusserda. Kui just esinema ei hakka. Seni olin ainult akorde mänginud ja appikene kui palju keeruline on järjest erinevaid noote reas mängida keelpillil. Vaatan kogu aeg seda kollas-pruuni kangast, mis oli vanaema suuretoa kardinad, kui nii oli, ja mõtlen, et üks suur maani seelik võiks ju veel olla ometigi. Kõrge piha ja taskute ja kroogetega puusa peal. Võtsin juba akrüülidega maalimise osas konsultatsiooni tuttavalt kunstiõpetajalt. Tõmbasin tasuta videomontaaži programmi, plaanin veiniklaasiriiulit ja pinterestitan oma elamist pidurdamatult.
Kas parv hobisid teise sõnaga on ärevus?
(Trenn ei ole hobi. Nagu onaneerimine ei ole hobi.)
 |
| fotosüüdistus eksootilisest nädalavahetusest |
Aaaaaga kõik on tegemata. Rebisin endale tööd juurde ja see on piisavalt jõukohane ja huvitav, et olen sellega tegelenud oluliselt rohkem, kui esialgu lubasin. Endale ja teistele. Et need teised asjad ikka painama hakkaksid. Ikka painama. Siis vahepeal teen neid teisi asju mingi megapõhjalikult ja saaksin oma 80+ õppija n korda 80+ tööd oluliselt kiiremini läbi vaadatud, kui ma nii palju ei pusiks iga üksiku kallal. Ükspäev konkreetselt ehitasin sisulisele küsimusele vastavat meili 40 minutit. Ma tean küll, et ma olen iidsest ajast juba endaga kokku leppinud, et optimeerin pigem üht inimest 'puudutada' kui tuhandele meeldida. Aga praegu, olles üks neist vihatud piitsaga koletistest selles valemis, leidub arvatavasti paremaid strateegiaid. Peaksin kirjutama, kõik eeldused on kirjutamaks. Ma isegi olen kirjutamise kuramuse kursusel. Registreerunud ja kohal olnud kõik kohtumised ja apppppppikuidasmaisuuda. Peaks koodi kirjutama ka ja aru saama, mida ma kirjutan, aga kogu aeg on hing kinni, et äkki ma kogusin ilmaasjata andmed ja ühhhhhtegi korrelatsiooni ei ole ja kõik ongi juhuslik mittemidagiütlev müra ja parem, kui poleks üritanudki. Ja iga järgmise mõistliku sammuga mõistlikult võetav valim väheneb häiritult ekraani jõllitamine intensiivistub.
Minaeitea.
Veel olen ma oma naabreid vaadanud ja no ei oska inimesed koera kasvatada. Ma ka ei oskaks, aga mul ei ole koera. Seega ma olen ilmselgelt neist inimestest targem. Nii palju targem, oo. Üleoleva targutamisõiguse igati välja teeninud. Mis inimesed need on. Iffand... Muudkui karjuvad koera peale ja üldse ei õpeta.
Aga üksteinepäev jalutasin järve ääres. Muidu inimtühi, ainult kaks prouat olid seal oma kahe suure koeraga. Kusagilt kaugusest kostis pauk ja üks prouadest ütles oma koerale: ei ole hullu.
Ei ole hullu.
 |
| see on üks teine koer, kes on üks hea koer see on tema väravapost ja seal tema vahepeal peab vahti need rõõmsad asjad, mis ajavad istuva koera saba liputama, vaata, tulevad sealt paremalt |
Raha, igastahes, töötab niimoodi. Kui seda parajasti pangaarvel on, tuleb sellega ruttu midagi teha. Muidu saab otsa. Sa pead oma raha kulutama enne, kui sa oma raha ära kulutad. Iga kord, kui mul arved makstud saavad ja midagi veel konto peal on, haarab mind niisugune rahutus. Mida ma jõuan sel kuul korda saata? Kas mul tuleb hea mõte või suurepärane võimalus või enneolematu arukus selle rahaga midagi teha. Või see kulub lihtsalt niisama ära. Ma täpselt ei tea, mis see tegemise ja niisama kulumise vahe on. Vist söök versus pikaajalisem plaan. Vahel mul on juhtunud, et raha saab enne otsa, kui ma jõuan veini osta. Suhteliselt õudne.
Eelmise kalendriaasta lõpus mul oli üks niisugune raskest meeleheitevaevast kaetud päev või pool, kus ma teadsin, et mul on arvel raha, aga ma teadsin ka, et nii see ei jää. Nigunii raiskan jälle ära. Ilmaasjata. Nagu tavaliselt. Võimalused tulevad mulle muudku ja ma ei tunne neid ära ja üldse on ime, et need jätkavad. Arvestades mu oskamatut tänamatust nendega ümber käia. Ja nii edasi. Seega võtsin ette oma hinges kaevumise teemal: Missugused väljaminekud iseloomustavad mind kui isiksust. Mis on see muutus siin ilmas, mida ma tahan esile kutsuda või millele kaasa aidata oma maksejõulise rahakotiga. Millele kõiges selles, mis on või olla võiks, ma tahan oma pin-kahega alla kirjutada. Mis veel on olemas peale veini ja pitsa. Ja tellisin endale Müürilehe ja Värske rõhu koju. Ja saad sa aru, kui hea mõte. Päriselt võtan hommikul kohvi või smuuti kõrvale ajalehte lugeda. Ongi huvitav ja hea. Saan targaks ja tundma. Päriselt võtan Värske rõhu endale voodisse kaasa ja loen sealt omale unejutuks inimeste isekirjutet asju ette. Mitme inimese luuletusi olen mitu korda lugenud ja tekstidest korduvalt kogenud end ära tundmas teisi hingi just peaaegu siinsamas minuga peaaegu ühes hingamas.
Jalutamisega olen avastanud mitmeid asju.
Esiteks see linn on ammendavalt suure pindala peal laokil. Seda ikka jagub siia ja sinna. Samas õnnestub mul umbes ülepäeviti kogemata linnast välja jalutada. Teise asulasse jõuda. Eelmine nädal koguni lugesin märkidelt, et väljun mingist asulast ja see ei olnud sugugi see, milles olin tol hetkel arvanud end paiknevat. Niiet orienteerumishooletutel on seiklused omast käest.
Veel on olnud tore näha, et teiste inimeste aedades on ka seletamatud ebamäärased hunnikud. Vahel autod. Mõnikord prügi. Sageli on kuhjaks ehitusmaterjal, mis kas pürib järgmiseks kõrvalhooneks saama või sirutub aplalt kõrvalhoone rollist otsapidi metsaks tagasi. Nagu me kõik, eksole. Samuti on inimeste aedades igasuguseid muid asju. Kukeseenekujuline aiamööbel, aiapäkapikud (-oravad, -koerad, -kitsed, -öökullid, -rähnid...) igasugustest materjalidest mitmesugustel sammaldumise astmetel, kiiged leidlikes kohtades, verandad, milledel on oma enda verandad, plekist draakoni kujulised veesülitid, peenrad ja peenraäärised millest iganes ja võõrasemad istutatud kuhutahes. On nii haigelt uhkeid maju, et see tundub otsast ebareaalne. Kus on inimestel ikka mitmetahulisi ideid ja vahendeid neid teostama olnud. Ainult vaata ja imesta. Seoses selle harjumusega olen hakanud oluliselt lahkemalt vaatama ka nende peale, kes minu aiast suu ammuli mööda kõnnivad. Vaadake, vaadake. Nii me elamegi. Need on siin meie hunnikud.
 |
| linnapiirist välja silma alt ära |
Esimest korda on Shutterstocki pildistamislist mulle teostatavatel teemadel. Muidu on seal alati: inimesed eksootilistel pidustustel, eri rassidest lapsed koos üht tundmatut mängu mängimas, salapärane toit, kadunud mandrid ja unustatud maailmaimed. Praegu on seal ainult kodu ja kodusolemine ja kodused asjad. Mitte et ma pildistanud siis oleksin selle mõttega. Aga ma saaksin. Ma olen nüüd nagu üks neist. Ühtlustab ära küll.
Samas proovin (saamatult) oma privileegi endale pähe mahutada. Pool päeva mõtlesin, miks inimesed ronivad kaks-kolm korda nädalas poodi, mis neil ometi viga on. Siis sain aru, et mul on ju auto. Jalgsi ei kannaks kahe inimese kahe nädala toitu koju.
Teinepäev guugeldasin fraasi 'arvuti läks lolliks' ja lugesin puhtalt oma meelelahutuseks inimeste suuri muresid insert klahvi või numlocki või mingi muu kaugeltnäha lahendatava asjaga. Itsitasin omaette. Siis ütlesin endale: ei tohi naerda, see ei ole naljakas.
Plaan on vaadata hästi palju 80ndate filme, kus mängib noor Mickey Rourke.
Ikkagi see üksi tantsimine paremini käppa saada.
Välja mõelda, kuidas süüa kõrvitsat, kui mannapuder ja äädikane salat ei lähe mitte.
 |
| pärast mängime edasi |
Kõrvitsast saab ka suppi ja makaronidele kastet. Või risoto sisse panna.
ReplyDeleteja kooki ja pirukat.
ReplyDeleteja nüüd tuli meelde, et üks mu sõbranna tegi kõrvitsast jumalikku salatit/magustoitu: riivis ära, lisas rosinaid, maitsestas sidrunimahlaga. Võib-olla läks mingit "magusat" vürtsi ka sisse, kaneeli või ingverit, ei mäleta täpselt.
ReplyDeleteTeiseks on tal mood teha tavalist marineerikõrvitsasalatit hoopis ebaküdooniaga, ilma äädikata. Vbla pani ka õunamahla. Seda saab soovi korral süüa nagu kompotti, nt ma sõin vahukoorega.
Jep, kõrvits on sel moel täiesti vinge, et saabki täiesti magusat asja (nt kooki) ja täiesti soolast asja (nt suppi).
ReplyDeleteMul ei ole palju aastaid olnud, aga kui oli, tegin suppi, kus kõrvits püreerus sisse ära (paned keema, natuke vett ka, aga üldse mitte palju, kohe kindlasti mitte nii, et kõrvitsa ära kataks, eieieiei!), juurde panin merevaiku vmt ja siis sees olid lihatükid (enamasti ka hakkliha või kanafilee, midagi, mis kaua keema ei pea), vahel kartul, vahel paprika, vahel mais, vahel porgand ,vahel nad kõik, maitseaineteks vist muskaat ja must pipar ja muidugi küüslauk.
Mul läheb küüslauk phmt iga soolase toidu sisse.
Kook kippus lisaks kõrvitsale tavaliselt sisaldama (lisaks võile, jahule, munale ja suhkrule) pähklipuru. Või mandlipuru.
See kasvatuse-asi: mul on koerte ja inimestega üks teooria.
Et armasta ja läheb hästi.
Häda on selles, et inimesed ei oska armastada ja ise ei tea seda. Ja siis nad arvavad, et "armasta" tähendab, et ära märka, ära hooli, ära tee mitte midagi ja läheb hästi.
Ja no ei ole nii.
Ah õige, läätsed olid ka kõrvitsasupi-tavalisand.
DeleteMulle tundub, et palju 'armastust' käib koerte pihta ainult reageerides. Koer haugub, karju ta peale. Koer leiab mingi asja rohu seest, raputa teda. Aga et ise pöörduda koera poole ja alustada suhtlust kusagilt... Nagu mõnes peres väikelastegagi - ainult keelud-kamandamised, mitte mingit dialoogi. Selles mõttes muidugi mugav vastutuse vabastus. Kui ainult reageerida ja muud mitte midagi teha, teed vähem ja justkui vähem valesti?
DeleteNii on.
DeleteAga kui sa armastad, sa ju ei reageeri ainult. Sa oled ise ka aktiivne ju, onju?
Tegelt ma kommenteerisin veel, et öelda: phmt kõrvitsakooki saab teha nagu õunakooki. Igal viiseil, millega õunakooki tehakse. Eriti kaneeliga =) See sobib nii õunte kui kõrvitsaga.
Muskaat sobib ka kõrvitsaga väga hästi, nii soolases kui magusas toidus.
Deleteüks kõrvitsatoit, mida ma ükskord, kui mul hulgem kõrvitsat oli, kogu aeg tegin, oli lihtsalt tükkidena panni peal, sibula (vbla ka küüslaugu) ja musta leivaga praetult, maitsestasin samamoodi kaneeliga, nagu VVN soovitab. Tihti ka aedliivateed elik tüümiani. Midagi haput panin maitseks juurde - tomatit, kui oli; kui ei olnud, siis piserdasin palsamiäädikat v sidrunimahla.
DeleteJa muide ei pea üksi tantsima, meil endiselt esmaspäevased zoomi trennid toimivad.
ReplyDeleteJaa, ma unustan kogu aeg ära. Aga üksitantsu on ikka vaja. Iga päev peaks paar tundi tantsima, kui tahta sellist elu omale, nagu mina omale tahan.
DeleteNii tore ostmisvaba joogamati-lahendus. Mina teen joogat praegu paljal põrandal ja kui vaja midagi põlvede alla, on lähedal valmis väike ovaalne lambanahk, mis käis beebikärusse. Loen vahel jahmatusega, kuidas kodu ümber- ja mõnusamaks tegemiseks ostetakse ja tellitakse hästi palju asju. Palju uusi asju mõjub nii keskkonnale kui rahakotile kui hingele kui väikeste laste tervisele muserdavalt. Mitte et ma üldse ei mõistaks rõõmu, mida uued asjad vahel pakuvad. Aga enamasti saab ju lihtsalt olemasolevaid asju ümber tõsta ja ongi kohe parem. Mu laste lasteaias ka tõsteti (tõstetakse - nad lähevad sinna veel üks päev tagasi, vähemalt noorema lapse puhul võib lootusrikas olla) iga natukese aja tagant kogu rühmaruum ümber ja kohe oli palju põnevust ja uusi mänge.
ReplyDeleteKoduasjadega on, jah, see häda, et need on kas kole kallid või kole koledad. Odavat ilusat asja leiab harva. Enamasti tuleb kõige parem, kui asja tarbeks ise see käsitöö ära õppida.
DeleteTubade ümbertõstmine on täielik energia-maagia. Minu lapsepõlvekodus tõsteti ka sageli ruume ümber. Vahel on isegi värskendav, kui riiulis asjad teisiti sättida või vahetada tugitooli suunda. Kohe uus hingamine toal.
Huvitav, kas seal lasteaias mõned lapsed kannatavad ka selle vahelduse all? Kõik ei ole ju sama vaheldus-maiad, nagu meie. Vanematekodus oli alati mure, kas väiksed õved leiavad öösel vetsu üles, kui voodi pole vanas kohas enam.
Mina jällegi loen üllatusega, kuidas sellised asjad inimestel toimivad. Ma põlvede koha pealt olen nagu printsess herneteral, ma ei saa isegi tavalise joogamati peal põlvili olla, kui on millegi jaoks vaja (no näiteks spagaadi jaoks on vaja ja reielihase venitamiseks jne), keeran oma igati korraliku joogamati kolmekordseks kokku. Lihtsalt põrandal aeleda oleks ka ikka väga ebamugav.
DeleteAsjad aedades - jaa. Ma imetlesin ammulisui vanast autorehvist tehtud luike. Imeilus. Hingega. Kael kaugel välja sirutatud, graatsiline nagu, noh, luik.
ReplyDeleteMis videoprogramm? Mul on, aga see on nii paganama ebamugav, et tahan uut ja lihtsamat. Lastel on kooliasjadeks vaja.
Ja edu kõigile n*80+ kodutööga maadlejatele, eksju.
Ma olen praegu teinud algust LightWorksiga (https://www.lwks.com/). Töö juures Adobe asjadega harjunud, see on küllalt sarnane. Palju hiire-žeste ja loogiline lõikumiskeskkond. Eksporti pole muidugi veel teinud, võib-olla seal on üllatusi.
DeleteAutorehvist luik oli must või ülevärvitud?
Valge, rehvi must paistis natuke läbi ja andis kerge hallika tooni juurde. Ja jäme muster oli nagu "suled". Kui tahad näha, siis Vasknarvas, kindluse juurde viiva teenurga otsas :)
Delete(Kaur)
Ja Adobe (Premiere Elements). Seal on miljard võimalust. Mina aga tahan teha midagi imelihtsat. Neid imelihtsaid asju aga tuleb nagu totakas kõikide saja imeviguri vahelt otsida. Pmst proovin ma lennukikandjaga poes käia.
DeleteAdobe on aga ise ka loll. Ma impordin video, lõikan tal otsad maha ja tahan salvestada. Mispeale programm avab kilomeetrise dialoogi igasugu seadete jaoks. Mis alguses on kõik umbes nullid. Ma saan need seaded sinna pandud... aga nagu miks peaks? Miks ei või vaikimisi võtta lihtsalt sama formaati, reso, kaadrisagedust jne jne jne jne nagu sisendil on?
Ehk, uurin seda LightWorksi, aitäh!