mis ma laupäeval tegin, (enese)juhtimistest ja hoogudest

Oioi, äkki inimesed teistelt lehtedelt tulevad, vaja siia ruttu midagi uut kirjutada.

P5090030
kutsuv

Mul oli hea päev. 
Olen hakanud rämedalt tubliks ja igal tööpäeva hommikul vara ärkama. Mõnel päeval isegi enne seitset. Ma ei tea. Veits on häbi rääkida neist asjust. Veits häbenen ka. Aga, näe, räägin ikka. Ja siis nädalavahetuseti on mul kombeks mitte panna äratust, et oleks rõõmu äratuse puudumisest. Muidu ei ole. On tavaline. Tuleb ise ehitada omad rõõmud, nagu ma siin ikka alatasa pajatan. 
Eile paigaldasin endale jälle sammulugeja. Need on muarust alati hästi tüütud, aga mul tekkis teiste inimeste juttudest aetud huvi. Täna oli pigem aktiivne päev, söögitegu ja aias müttamine ja nii. 16 tuhat sammu. Tegin hommikukõnni vahelduseks Peedule, sest ma tean, et seal tee peal vahepeal on hästi rõkkavad linnud ja kraaksuvad konnad. Olidki. Pärast andsin kiusatusele järele ja haarasin turult veel taimi. Ilge aiapidimine on siin lahti viimasel ajal. Muudku kaevun ja peenran. Olen nii palju huvitavaid ägedaid taimi saanud lihtsalt selle pärast, et need on teiste inimeste aedades laiama hakand. Suurema osa ajast olen oma tasuta tulnud taimetutsusid paigaldades üleni heameelega sihitus segaduses ja katsetan iga uue peenraga midagi uut. Servad, kast, põhja mingi sodi, kivid, puhmad, kompa, mättad siia või sinna. Minaeitea.
Hommikul (vara) ärkamise juurde käib piisavalt kaua mõnuga molutamine enne millegi tegemist. Seekordne Müürileht kõnetas ainult lapiti ja olen hommikuti kohvi kõrvale hoopis raamatut lugenud. Hoopis Muumitrolli lugenud. Tead kui hea. Kui kenad ja armsad on need tegelased ja kuidas kõik on kogu aeg natuke kurb ja hästi ilus. Ja kuidas ta niimoodi kirjutada oskab. Et iga tegelase kohta on väga hästi teada, kuidas see oleks, kui kõik oleks olnud nii, nagu tavaliselt on. Iga tegelase karakter ja selle piirid. Aga peaaegu üheski jutus ei ole kõik nii, nagu tavaliselt. On hoopis teisiti ja tegelased peavad tegema asju, mida nad tavaliselt ei teeks. Samas ikkagi mõnes mõttes endaks jäädes ja kui hästi see on lugedes tunda. Neid tegelasi on lugedes tunda. Ahh. 
Vahel inimesed loetlevad asju, mis aitavad neil elutahet hoida. Need on head nimekirjad alati. Mitte et mul elutahe pagema kipuks, aga rohkem seda on uhkem ikka. Üks hiljutistest sellelaadsetest ütles: Lizzo. Vaatasin järgi ja ongi. Lizzo on tore, tal on mõnusad laulud ja ta on oma videotes nii soe ja armas[1], aga terav ja tark ka[2]. Tahaks olla küll, kui on niimoodi olemine ka olemas. 


On selgunud, et paljud inimesed ei tea, et hatifnatte saab seemnest külvata[3]. See külvamise teel hatifnattide saamine küll töötab ainult jaaniööl ja ma ei tea, kust Nuuskmõmmik nende seemneid sai, aga nii on. Neid ei tohi väga lähestikku külvata, sest muidu neil on üles tulles käpad sõlmes.
Nagu kuuldavasti Maahommikus räägiti, võib oad-herned külvata paarikaupa kõrvuti. Just selle tarvis, et neil oleksid üles tulles käpad sõlmes. Saavad teineteise najal kasvada.
Seega hatifnatid on erinevad kaunviljadest vähemalt ühel moel.


P5090038
värskelt tulnult vöödilised

Ma olen mõelnud eneseregulatsioonist. Ja kui ma ütlen enese, siis ma mõtlen teiste eneseregulatsioonist. 
Näiteks vaatasin üht megamaailmapikkust juutuubi videot, mis lahkas seda imetabast nähtust, mis on 50 halli varjundit. Siis tuleb alati rääkida sellest, kuidas käib domineerimine, olukorra juhtimine, juhtida tahtmine. Ohjamine, kui soovite. Ja kuidas see ei käi mitte. Ohjamise juures on maru tähtis, et see, kes ohjab, ohjab ka ennast. Mida kinkim värk, seda paremini. Kogu dünaamikal pole mitte mingisugust mõtet, kui kõik osapooled oma ülesannete kõrgusel ei püsi. Ma täpselt ei teagi, kuidas selles loos selle enesevalitsemisega oli, sest ma pole end päris lõpuni kurssi viinud. Minuarust oli halvasti. Aga minu meelest hea mõte, mida vahel jälle meelde tuletada. Enne, kui sa saad valitseda teisi, pead valitsema ennast. Kui sa tahad kogu olukorra juhtimist enda peale võtta, siis sa ise oled osa olukorrast ja pead juhtima seda ka.
Teine eneseregulatsiooni teema oli need inimesed, kellel on Tujud. Mitte tujud väikese tähega, et läheb tuju, tuleb tuju, lalala. Vaid need, kelle Tujud kestavad päevi. Vahel nädalaid. Ja kui kole see on nende jaoks, kes sellest Tujudega inimesest sõltuvad. Kui igatepidi kurnav on oma elu elada, kui see sõltub kellestki, kellega ei saa nädalate kaupa mõnest asjast juttu teha. Kes on seadnud asjad nõnda ja õpetanud end ümbritsevad välja sedaviisi, et need teavad teatud perioodidel kikivarvul käia. Kui näiliselt võimuahne ja tegelikult üleni lapsik olemise viis. 'Vaadake teie mu seisundeid, sest ma pole võimeline end ise haldama.'
Vabalt, paneme halva eneseregulatsiooni patta ka need hommikuti tusatsejad. Kui nad teevad sellest oma kaubamärgi. Kui nad on suutmatud oma hommikust seisundit kommunikeerima ammendavalt või vajadusel reguleerima. Muidugi on ultranõme, kui on habras varajane hetk ja keegi tuleb tuhandet asja korraga tuhande sõna saatel tahtma. Aga see tulnud tahtja ei vastuta selle eest, et ma-pole-hommikuinimene ei kannataks. Igaüks tunneb ennast ja vaatab oma heaolu eest ise. Vähemalt sedalaadi asjus.

Teinekord on ju neid peresid ka, kes panevad juhtpositsioonile lapse või koera. Et las tema otsustab. Las kamandab ja korraldab kõik. Teeme nii, nagu tema tahab. Perekonda kuuluvad teovõimelised täiskasvanud otsustavad, et selle lapse/koera tulek viis asjad kõik liiga keeruliseks ja nemad enam ei viitsi liidripositsioonil olla. Pole nii tore enam. Tuleb hakata kellegi teise sõna kuulama, siis ei pea ise mõtlema ja otsuseid tegema enam. Tavaliselt viib see ka selleni, et pisike paikapandud juht on hulllumas. Ei tule toime oma ülesannetega, ei saa hakkama kõigi asjade kontrolli all hoidmisega ja läheb endast välja. Pisikestel mutukatel tuleb enesegi juhtimist veel õppida. 


P5090032
kahekesi


Ühest imelikust ärevusest tahtsin ka rääkida. Kui mul üldse midagi on, siis mul on ärevus. Enamik neid on igavad, üks on imelik. See on minemahakkamise ärevus. Vahel on see ka alustamise ärevus või tegemahakkamise. Peamiselt ilmutab see kõikehaaravas ülekerelises eitahas. Tahaks sellele algavale kohustusele mõeldeski ainult mööda põrandat rullida ja karjuda ja trampida. Aga mitte teha seda asja, mis nüüd tuleb teha. Isegi nii toredaid asju nagu kellelegi külla minek või uude seltskonda peole minek, võivad seda käivitada. Mõnikord tuleb see isegi enne tundi minekut. Kuigi võiks ju selle 9 aasta jooksul rutiinseks muutunud olla. Nüüd isolatsioonis oli ühe korra enne virtuaaltunniga alustamist. Täiesti õudne. Kohealgav tegevus tundub tervenisti võimatu. Teadmine, et nüüd hakkab, et nüüd on aeg, et peab, tuleb, läheb lahti... see teadmine ajab endast välja rahutuks sügelevaks otsivaks. Ja kuhugi pole seda panna. Ei ole seda tegevust, mida ma tahan, on suur pealetükkiv tahtmine ja see tahtmine on mitte.
Asjaga pihta hakkan või lähen või teengi, ei ole midagi viga. Nagu poleks hoogu olnudki. Mul on üldiselt meeldivad kohustused ja ma olen optimistliku avatud maailmavaatega. Isegi ebameeldivas kogemuses on meeldivat, kui see on uus ja nii edasi. Tunni andmine veel eriti, peaaegu alati on hea ja huvitav. Aga need alustamise ärevushood. Väkk. Vist kõige õudsem ongi, et ma tean, et ma teen seda asja nigunii. Et mul pole enam aega rahus hulluda. Arvatavasti, kui oleks aega rahus hulluda, poleks hullumiseks mingit vajadust. Nokk kinni ja nii edasi. Nii komplitseeritud, maivõi.
Mõtlesin, et see natuke meenutab autistliku raevuhoo algust. Siinjuures, eksole, arvestades, et ma olen väga neurotüüpiline ja ma ei tea tegelikult, mis tunne see seestpoolt tundes olla võib. Aga just see tunne, et ma ei saa aru, mulle ei mahu pähe, miks mind järsku sunnitakse, ma pole valmis, see pole õige ja ma ei taha ei taha ei taha. Ma mõtlen, et äkki neil on umbes niisugune tunne. Rõve tunne. Õnneks harv. 
Mõtlesin, et äkki mu paralleel autismiga aitab mul ennast neis hoogudes aidata ka. Näiteks päevasse tekkinud harjumatute kohustuste puhul see endale piisavalt vara plaani kirjutada ja seal seda vaadata. End seadistada sellele vastavalt. Kohandada. Harjuda. Et kui ma järsku hakkan: nii hops püsti ja minek, ei ole nii suurt šokki. Teadsin ju. Olin valmis. Aganoh, ei saa ju ennast kogu aja niimoodi nunnutada. Eriti, kui mul kogu aja ei ole seda probleemi. Okei, jaa, vaatasin nüüd päris kirjandust ka ja üldiselt need autismispektri häirega lastega töötamise meetodid ei aitaks ega lohutaks mind. Ma ei saa end kõrvaldada stressi viivast olukorrast, kui selleks on mu elu ja töö. Võibolla ainult kinnisidumine... 
Tänan kutsumast ja palun vabandust, et ma teie kenale peole hilinesin, ma pidin end pooleks tunniks fliisteki sisse kookoniks kerima, et ma üldse tahaksin tulla.
Et sellised asjad juhtuvad tegelikult nii salaja, ei tea tegelikult kunagi, kes veel niimoodi vaevleb. Ja võib-olla need kõige veetlevamad olendid seltskondades ongi just need kookonist koorunud.


Ma loen praegu päris mitut huvitavat raamatut ja tahaksin nendest ka kirjutada. Aga tundub, et kell on vahepeal küllaltki mitu saanud.


P5090027
see pole eriti hea pilt, aga sellel on liblikas


Kuidas sa toimid nende inimeste läheduses, kes ennast (veel) ohjata ei oska?
Mis sind aitab su (imelike) ärevuste puhul?
Mida sa teed selleks, et su laupäevad oleksid mõnusad?

Comments

  1. aaahh, kommentaar haihtus, kui ma lehe kogemata kinni panin.

    Mul oli kella peale tegemiste ja minevuste ärevuse kohta see nõks öelda, et teha või minna juba enne (alati ei õnnestu), siis kui ma veel VÕIN, mitte PEAN. Või tähtajaliste tööde alustamine juba varem, mitte siis, kui juba tingimata peab.

    Aga mõnikord tuleb valida selle ärevusetõrje ja mõnusate laupäevade vahel. Nt täna tegin ma endale laupäeva mõnusaks sellega, et vahelduse mõttes ei teinudki tööd. Ja võib-olla ei tee nüüd pühapäeval ka. Mis võib aga tähendada esmaspäevast ärevust. Eks paistab. Iga päev töö tegemine hakkab jälle teisiti ajudele.

    Inimestega, kes end ohjata ei jaksa, tulen halvasti toime; vahel, kui õnnestub, siis näiteks nii, et võtan neid kui loodusnähtust. Nende halb käitumine minu juuresolekul ei tule minu moraalsest vajakajäämisest. Nii on kergem mõelda, mismoodi asi võimalikult valutult ära lahendada.

    a mul oli ütlemist ka õhtu- ja hommikuinimeste teemal. Õigemini on see näide suvalisest kategooriast, kus tunnusega A inimesed ja nende vajadused on nagu iseenesest aktsepteeritud ja tunnusega B inimesed peavad oma vajadusi kommunikeerima. Hommikuinimeste unevajadus on tüüpiliselt isegi linnade heakorraeeskirjadesse sisse kirjutatud, nii et mitmel juhul piisab neil oma vajaduste väljendamisest politseile (ilma vajaduseta ise nt lärmaka naabriga suhelda); õhtuinimesel seda valikut ei ole, ta peab igal juhul otse suhtlema või olema magamata. Koolikord on muidugi eriti ilmne näide, mis tabab ka koolilaste vanemaid.

    Seega: enesekehtestamise ja oma vajaduste väljendamise oskus on igaühele kasulik, aga kui mingi vajadus on vähem üldtunnustatud - kuigi moraalselt neutraalne, tegemist ei ole nt isuga süüa hommikuks väikelapsi -, tuleb seda oskust rohkem proovile panna ja ressurssi kulub rohkem ja sellestki ei pruugi piisata.

    Aga see on ainult üks näide. Kui ma mõtlen näiteks inimestele, kellel on hea olla siis, kui võimalikult vähe suhelda, siis selle kommunikeerimise vajadus on paras Catch-22.

    See meenutab natuke seda arvutimängumetafoori, mida vahepeal eri sugude elumugavuse kohta kasutati. Et on gruppe, kellesse kuulumine tähendab, et elu tuleb läbi mängida raskema difficulty settinguga (kui ma seda terminit õigesti mäletan).

    Nii et mõnele langeb suurem vastutus tagada, et teised teda vastu tahtmist ei näpiks või tema uneajal teda üles ei ajaks vms. Mõni ime siis, kui vahel läheb vihaseks ja tahaks, et ei peetaks ühiskondlikult normaalseks teistele vastu tahtmist käsi külge ja teiste magamatuse üle huumorit teha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täpselt. Kui enamik inimesi oleksid hommikul sünged, oleks seesama "teised ei pea su veidrusi välja kannatama!" inimestel, kes on siis lõbusad ja energilised ja tahaksid rääkida ja ette võtta ja asju teha.

      Delete
    2. Krt, ma just avastasin, et sul on võimekus kommunikeerida asja parandav (või lausa lahendav) faktor.
      Ja mhmh. Mu arust kui inimene juba suudab öelda: "Mulle on hommikutunnid ja kiirus EI," on korras.
      Täpselt nagu: "Ma hommikuti tahaks muudkui teha ja ette võtta, lõunaks rahunen maha!"
      Et on vedanud, et kommunikeerida suudan, et palju õudsem oleks "tahan karjuda, ent pole suud"?
      Absoluutselt.
      Aga "stupidity is not a right" samuti.

      Delete
    3. Ma ei tea, kas ma sain su kommunikeerumisvõime märkusest õigesti aru, aga kui see oli selle kohta, et "hea olla siis, kui võimalikult vähe suhelda", ei pidanud ma silmas päris kommunikeerimis_võimetust_. Ma pidasin silmas inimest, kes _suudab_ küll ilusti väljendada, et ma tahan rohem omaette olla. Aga sellega ta ongi juba sunnitud suhtlema ja sellist head valikut, kus saaks inimeste keskel olla (ja neid näiteks rahulikult vaadata ja seltskonnasuminat endasse imeda) tal suhtelmisunni kultuuris ei olegi. Vastandina kultuurile, kus siis, kui inimene külas vaikselt nurgas istub, eeldatakse, et ju ta siis tahab vaikselt nurgas istuda ja kui ära tüdineb, oskab ise selle vastu midagi ette võtta.

      kusjuures kumbki kultuur ei ole iseenesest halb kultuur, mõlemas on oma ettekujutus inimeste eest hoolitsemisest - "hoolitseme, et ta üksi nurgas igavlema ei peaks" vs "hoolitseme, et ta saaks rahus olla, kui tahab". Aga kuigi mõlemas kultuuris on kellegi vajadused need imelikud, mida peab väljendama, on sellel, kelle jaoks rääkimine on ise meeldiv, väljendamisevajaduse puhul mõnusam olla.

      Ma mõtlesin kunagi, et sama häda on siis, kui läbi käivad inimene, kes armastab tülitseda (sest saab vererõhu mõnusasti üles või mis iganes põhjustel), ja inimene, kes ei armasta. Kuni nad suhtlevad, on eelis igal juhul selle käes, kes armastab tülitseda, sest tüli saab üles kiskuda ka sellest, kui teine väljendab, et ei taha tülitseda.



      Delete
    4. Minus tekitavad väikest kõhedust seltskonnad, kus on normaalne nurgas istujat torkima minna lähtudes, et nii istumine tähistab muret, mis vajab teistepoolset sekkumist.
      Esiteks pean ma sellise normiga seltskonnas hästi hoolega oma näoilmeid jälgima, et keegi mind torkima ei tuleks. Hoidma iga kell tagataskus sõnalist muretut seletust igale oma liigutusele. 'Ei, ma korraks mõtlesin ainult. Jaa mul on kõik hästi. See lugu mulle ei meeldi, aga ma kohe tantsin edasi. Ma ootan oma sõpra, ei kusagilt ei valuta...'
      Teiseks tähendab see, et kui mul oleks mure, ei tohiks ma sellest rääkida. Vaid peaksin nurgas kükitama ja passiivagressiivselt põssutama, et keegi mind aitaks.
      Kolmandaks - kas ma pean kogu aja kogu seltskonnal silma peal hoidma, et näha, kellel mure on? Sest need on nii krüptiliselt tähistatud ja on kerge kahe silma vahele jätta ja kogemata südametu julmur paista.

      Delete
    5. hear, hear.

      Ma hindan kõrgelt ka seltskondi, kus inimesel lastakse vahepeal rahulikult lugeda.

      Delete
  2. 'Mis sind aitab su (imelike) ärevuste puhul?'

    Üüü.

    Ma olen nagu... paberitega hull või nii. Kohati ei ole hull, aga siis jälle olen. Ja too hull-olemine on just ärevuste tõust (obsessiiv-kompulsiivne häire, sundmõtted, täpsemini) ja nood ärevused on ikka päris imelikud olnud. (notsu võib kinnitada) Mis mind aidanud on, on hirmutavate mõtete tiitrimine ühes oma keha reaktsioonide jälgimisega nondele mõtetele. Tähendab, lihtsalt leban, lasen oma pähe tulla vähimal mõttel, mis ärevust põhjustab. Vaatan, mis füsioloogilist reaktsiooni see põhjustab (tavaliselt lähevad kaenlaalused näiteks kuumaks). Ei tee midagi, ei hakka mõttega vaidlema ega midagi, lihtsalt ootan, kuni too füsioloogiline reaktsioon vaibub. Siis kordan protseduuri, kuni mingi aja pärast enam ei teki füüsilist ärevust selle mõtte peale, sest keha on ära õppinud, et aa, see on okei, ma arvasin, et peab midagi tegema, aga ma ei teinud midagi ja tuli välja, et kõik oli okei, nii et võib-olla ei pea selle mõtte peale paanikasse minema. Siis teed sama protsessi natuke kangema koleda mõttega jne. (omaette mäng on avastada, millised mõtted seda reaktsiooni tekitavad - üheks näiteks, mille peale ma alguses ei tulnud, on igasugu vastuargumendid koledatele stsenaariumitele - nendega tekib tunne, et kui ma neid usun, tekib mul petlik turvatunne, ja see on hirmus ohtlik!)

    Võib-olla lähenesin ma sellele küsimusele nüüd liiga meditsiiniliselt või midagi, aga mulle meeldib veidi sel teemal rääkida ja too küsimus andis nüüd alibi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, mõtete lubamine jaa. Ma vist teen sarnast, aga kirjutades. Ma ei suuda peas terviklikke loetelusid hoida, nad võtavad kätest kinni, sulanduvad kokku ja hakkavad ringiratast tagasi tulema. Kirja panen, tekib selline selge distreetne struktuur. Saab ühekaupa vaadata üht ja teist ja nende kohta tunda, mis tuleb. Alates lihtsamast. Noh ja kirjapandud loetelud, kui kordusi ei tohi olla, ammenduvad ka. Siis ei ole tunnet, et on maailmamiljontuhat kõikvõimalikud mõtted igavesti. Vaid on näiteks neli.

      Aga kas sul on häid ennetuse strateegiaid ka?

      Delete
    2. see mõtete lubamise teema meenutab seda, kuidas ma olen ebakindlushoogude vastu võidelnud sel teel, et võimendan oma ebakindlad mõtted absurdini. "ma ajasin kohvi maha ja NÜÜD MITTE KEEGI EI ARMASTA mind enam". Kuigi njah, lisan klausli, et see on mul töötanud subkliinilises hädas ja millegi rängemaga pole mul kogemust.

      Delete
    3. Ennetuse kohta eriti strateegiaid pole, kui too ülemine välja arvata (noh, et kui mingi idee ei tekita enam füsioloogilist ärevust, siis ta ka ei trigerda enam, kui ma peaks mingi hetk tema otsa koperdama, mingil moel on nood harjutused tulevaste ärevushoogude vähendamiseks). Praegu selline labiilsem aeg ka, kipun üsna kergesti trigerduma. Aga kuidas neid suisa ennetada, seda ma küll ei tea, isegi oli suur tükk tegemist, et algsed tehnikad välja töötada.

      Delete
    4. Mul on tunne, et absurdini viimine on natuke teisest ooperist, see kõlab natuke nagu argument teemal 'miks see mõte loll on', mis tähendaks juba, et ma vaidlen selle tegelasega, kes mu peas on, mis on juba viga. Ära toida trolli, eks ole. Minu meetod läheneb mitte sellest küljest, et mis selle argumendi tõeväärtus või tõenäosus on, vaid sellest, milline on mu emotsionaalne reaktsioon ja kuidas toimida nii, et see ei häiriks. (issand, ma just tabasin, et budistlik 'mu' on hirmus sarnane kontseptsioon) Kuigi kohati käivad mingid argumendid ka läbi, aga see on tunduvalt sekundaarsem nähe. Argumentatsioon saab alata sealt, kust paanika ära kadunud on. Sa ei saa pidada diskussiooni kellegagi, kes iga mõtte peale ulguma võib pista.

      Delete
    5. "Mul on tunne, et absurdini viimine on natuke teisest ooperist, see kõlab natuke nagu argument teemal 'miks see mõte loll on', mis tähendaks juba, et ma vaidlen selle tegelasega, kes mu peas on" - ma ise ei taju seda nii.

      Ma tajun seda nii, et ma viin selle, mida ma tunnen, täies tobeduses, ühtegi lolli detaili maha salgamata sõnadesse. Ei vaidle, vaid just jaatan ja tõeväärtust ignoreerin täiega, aga verbaliseerimise käigus tekib emotsionaalne distants, ma tulen sellest tundest välja. Sõnades on see lollus alasti ega tundu enam mulle endale päris - tundub millegi sellisena, mida mingi tobe Muumipapa psüühikaga dramaqueen kuskil raamatus võiks mõelda, mitte päris inimene (mina).

      Aga niiviisi töötlen ma puhtalt irratsionaalsetest tundeid. Loogiliste mõttejadade vastu ei pruugi see sama hästi aidata, need sõidavad juba algusest peale samas ajutsoonis kus verbaalia.

      Ma olen sellise jaatamismeetodiga vahel ka jämedamakoeliste kehatunnetega tegelenud: märgates, et ma kipun kühmu vajuma või ujedaid liigutusi tegema mitte ei teeskle kedagi reibast ja enesekindlat, vaid lasen minna ja hakkan teadlikult seda asendit võtma, ise jälgin, mis hetkel mul on tunne, et vohh, täpselt õige asend.

      sellel tundub midagi ühist olevat selle lastekantseldamisvõttega, kus kaubanduskeskuse mängutoa kasvataja möönis lapsele, kes nuttis (sest ema ei tulnud piisavalt ruttu poest tagasi, et lastesaadet vaatama jõuaks), et tõepoolest nõme lugu, täitsa arusaadav, et sul on nüüd tuju paha.

      Delete
    6. üldse tundub, et laste lohutamise nõksud töötavad ka iseenda peal päris hästi, kui meelde tuleb.

      Delete

Post a Comment