kiindumine, vihatants, taskud

P6030081

Kütan end vahepeal asjatult üles, vahtides, suu ammuli, teisi. Mismoodi nad on julmad ja hoolimatud, tähelepanematud ja rumalad. Aga siis, kuna imestamine ise on natuke rumal komme, püüan mõista. Ja mõistangi. Mõistagi. Kuidas peaks inimene teadma, kuidas armastada, kui teda ennast pole kunagi armastatud. "Sest ta on lugenud. Ta on kõrvalt näinud. Ta on vaadnud filme ja kuulnud lugusid. Sest ta oskab mõelda," teatab mu sõbranna mulle kategooriliselt. See sama vestlus, mida me ikka peame. Üht ja teist pidi. Inimene ise saab valida olla parem ja ei ole õigustust destruktiivsele saamatusele.

Lapsed on nagu koerad. 
Koeri on väga lihtne nutma ajada. Mida? Ära vaata mind, nagu ma oleks mingi koletis. Koerad on empaatilised elukad. Nii, nagu on koera võimalik vaimustusse ajada ise elevuses olles, saab neid ka nutma ajada. Ma olen näinud inimesi seda tegemas. See on arvatavasti kõige lihtsam trikk koeratrikkide raamatus. Tuleb lihtsalt loomale otsa vaadata ja hakata talle intensiivselt kaasa tundma. Kui tahad, võid veel tema käppa või midagi katsuda ja hullult muretseda, kuidas sellega ikka on. Pisaraid punnitada ja veits nuuksudagi. Koer saab aru, mis laadi olukorraga on tegu ja teeb hoolega tublisti kaasa. 
Ja tead seda, kuidas kõndima õppiva tite juures ei tohi ahhetada? Kui titt kukub käpuli või kaotab tasakaalu, ei tohi täiskasvanud õhku ahmida ja teda päästma ja lohutama tormata iga kord. Sest siis ta hakkabki nutma. Tegelikult ei ole väikestele junsudele käpulikukkumine mingi hull asi, nad on suht ümarad ja pehmed. Nõtked koguni. Tavaliselt lepitakse lähedaste ringis kokku mingi lustakas sõna, mida lausuda, kui ukerdav titeke natuke kukub. Opsti! Hehe. Pots! Seda peab külalistele õpetama, et need suures ebamugavuses lapse ümber tühja ei ahhetaks ja samuti õiget sõna tarvitaks. Üsna varsti õpib titt isegi seda matkima ja saab aru, et iga kord ei pea ahastama. Või vahel kukub ja enne nutma hakkamist otsib täiskasvanute nägudelt, kas see oli hästi traagiline just või tegelt mitte eriti. 
Ma mõtlesin ärevast kiindumusest. Teate küll, see on see hästi ebaveetlev viis inimestel kogu aeg olla valmis, et neid kohe-kohe hüljatakse. Ja siis nad rõõmsalt armastamise asemel klammerduvad. Ärevusega muarust vähe pistmist tegelikult. Igatahes. Ärevalt kiinduvad lapsed. Tuled kusagilt tagasi ja mõtled, et oled lapse hüljanud ja mõtled, et poleks pidanud ja kui õudne see ikka on ja kas lapsel oli ka äkki õudne. Haarad hoidjate käest lapse ja hakkad teda kohe hoolega lohutama, et pole viga, ma nüüd tulin, ära enam nuta. Kuigi, eksole, ta arvatavasti ei nutnudki. Aga nüüd muidugi peab. Sest sa oled tulnud ja olukord on ultra traagiliseks muutunud kohe. Mitte oma lahkumisega vaid oma tulemisele tooni andes. 
Einoh, ma usun, et päriselt rinnalapse juures olemas olemine ja tema appikarjetele vastamine võib aidata ta psüühikal normaalseks kasvada. Ei tule siin rõõmuga beebide hülgamist julgustama. Lihtsalt, nii palju sellest, kuidas laps maailma tajub, õpetatakse talle tema inimeste poolt. Äkki oleks hulk inimesi poole paremini kohastunud, kui nende vanemad poleks oma niigi raskete valikute juures kartnud oma lapsi pekki keerata? Või kui neid vanemaid oleks vähem näägutatud kartma. 
Agasamasjaa. Võibolla me oskame igal hetkel valida ise omal moel armastada, sõltumata sellest, millist sahmimist meie ümber kunagi ammu tegid need, kes ka tegid nii hästi, kui oskasid.

P5140024


Üht ägedat raamatut, mis ma praegu loen, soovitas ühele mu sõbrannale tema mentor ja ma üleni peaksin selle läbi lugema, et edasi targutada. Aga ma natuke ainult. Raamatu pealkiri on Vihatants ja seal räägitakse inimestevahelistest suhetest, kus mingi vastastikkune paaris-käitumine kordub. Nimetab seda tantsuks ja see on hea metafoor tõesti, sest töötab päris pikalt. (vastikult toredad on need düsfunktsionaalsete inimsuhete käsitlused, kus kasutatakse lõbusaid metafoore)
Näiteks. Üks ütleb, et töö on halvasti tehtud. Teine süüdistab asjaolusid. Esimene ütleb midagi üldistavalt teise karakteri kohta. Teine lahkub tampides. Esimene teeb vihaselt töö ise ümber. Teine ütleb, et vabandab. Esimene ütleb, et andestab. Paus. Korrata kahe nädala pärast. Nagu paari koreo, sammud peavad kokku sobima. Ja -- kolm-neli! 
Aga vahel on rõõmsad või toimivad 'tantsud' ka. Ma olen seda eriti tähele pannud reisides. Kui kellegagi kahekesi reisida, moodustub justkui niisugune terviklik ühik, kus rollid on ära jagatud. Kui üks on parajasti hooletu uisapäine, saab teine mõistuse häält teha. Kui üks juba on paanikas, pole põhjust teisel olla. See on juba võetud.
Et nii seltskonnas kui kahe inimese vahel on dünaamika, on rollid, mida täidetakse ja skriptid, mida järgitakse. Mõnikord need kujunevad välja ja siis hakkavad settima. Kinnistuma. Kui sa ei taha seda vana tantsu enam tantsida, pead uue leiutama. Aga võib juhtuda, et teised tahavad sinuga seda sama tantsu edasi, sest neil on oma sammud juba hästi selged. Nad ei taha uut õppida. Vahel on vana tuttav kannatus vähem valus kui ümberõpe.
Ma olen sellest kõigest mõelnud, olnud ja olevaid asju selle valges mõtestanud. Praegu paistab nagu töötav metafoor ja kasulik teine veel pealegi. Annab ja aitab. Mitte ammendamatult, kuid siiski.

P5310071



Teatavasti ei ole naisteriietel taskuid, sest on oht, et naised võivad oma taskutes levitada patriarhaati õõnestavaid lendlehti. See on kõige ajaloolisem tõsifakt, mida sa täna kuuled. 
Õõnestamaks hulki veel mitte piisavalt õõnsaid asju ja tervenisti riskeerides oma ajastule vastava moesilueti tundmatuseni pekki keeramisega, tegime naistega minu pool taskuid.
Järgneb kogemuspõhine küsimata nõu.
Vaja läheb:
  • Kleidid-seelikud, millel ei ole taskuid ja keegi ei saa aru, miks. Võiks ju. Saaks ju. Peaks ometigi. Mis neil viga on. 
  • Mitmesuguseid riideribu ja -lappe, kangaid ja uut elu ootavaid varem mahakantud õmblusprojekte.
  • Naised, kes veits viitsivad; vähemalt üks, kes natuke oskab.
  • Vein.
  • Kohv.
  • Nädalavahetus.
  • Harutuskonksud, head tekstiilikäärid, käsitsi õmblemise asjad.
  • Õmblusmasin (või mitu). Meil oli 3 masinat kolme-nelja peale ja ikka oli vahepeal järjekord.
  • Triikraud (või mitu). Meil oli 2, aga kasutasime ainult ühte ja ootasime rõõmsalt järjekorras.
Kleidi küljeõmblus harutatakse tulevase tasku koha pealt lahti, tasku pooled õmmeldakse küljeõmbluse külge, siis õmmeldakse tasku pooled kokku. Õmblused triigitakse maha ja tasku ülemine-alumine nurk nõelutakse käsitsi kauniks. Olenevalt tasku kujust kinnitatakse seda paari pistega veel vööõmbluse või küljeõmbluse külge. Siis pannakse kleit selga ja keksitakse rõõmsalt mööda elamist, taskuisse mitmesuguseid asju susates ja sealt neid välja võludes. Kui vahel on hästi ilus viisakas kleit ja tasku jääb õmbluse vahelt näha, sest see on veits nihu õmmeldud või valet värvi riidest, on tegelt tervenisti suva. Kui isegi keegi kõrvaline märkab su nähtavat taskut, siis ta ei jõua sind kritiseerima hakata ega asu sinust kuidagi halvasti mõtlema. Sest ta saab kohe aru, et see on tasku ja mõistab, et sul pole seljas mingi lihtsalt kleit, vaid hoopistükkis äge kleit. Kui krimpsutabki nina, siis ilmselt kadedusest. Ta tahaks ka oma telefoni, kondoomid, tampoonid koos patriarhaati õõnestavate lendlehtedega vahepeal endale taskusse panna.



P5140020


Tahaks juba seda aega, kus ma olen bloggeri uue editoriga harjunud. Vana oli tõepoolest iidne. Mõtlesin juba ammu, et kaua võib. Aga vanas ei pidanud ma enam ammu midagi muud mõtlema. Kõik käe sees. 
Olen selle kevade kohta häbematult vähe öid valgeni üleval olnud. Mitte kordagi veel üksi. Ma mäletan, et see oli mu oluliste rituaalide hulgas eelmine kord, kui üksi elasin. Aganoh, see oli ammu.
Õu kisub taolise kõikehõlmava janunemisega kasimatuks džungliks. Planeerisin küll oma aia nii, et seda peaks vähe haldama. Paistab, et natuke haldamist kuluks siiski ära.
Ostsin endale pisikese monstera. Olin juba ennemuistsetest aegadest tahtnud. Ei saanud päris seda, mis mul esialgu mõttes oli, aga ta on ikka nii tore. Kasvab kiiresti ja ajab lehti muudkui ja. Ma tean, et teda ei tohi tihti kasta, niiet tipin ta ümber vaimustunult ja vaatan, kuidas mul õnnestub nii vaimustunult reguleerida oma soovi midagi midagi m i d a g i ometigi teha. Ei tohi. Las olla.


Ilus instagram neile, kellele meeldivad mehelikud ihud ja (tubased) taimed: Boys with Plants
Õpetlik vaimukas video naisteriietele taskute tegemisest: Morgan Donner 
Mu viimaste päevade lemmiklugu: Stray Voltage - Bob Reynolds


Mis sul taskus on?
Kuidas sa oma lähedastega suheldes uusi tantse välja töötad?

Comments

  1. Ma ei oska kummalegi vastata, aga tänan väärtusliku näpunäite eest, et enne tuleb taskupooled küljeõmbluse külge õmmelda ja alles seejärel taskuks kokku. Ma oleks oma aruga võib-olla tasku valmis õmmelnud ja üritanud seda siis kuhugi siirdada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Saab jubaloodud taskutoodet siirdada ka, aga siis on suurem võimalus, et tasku läheb rõiva enda paneelide langemise suhtes imelikult nihkesse ja hakkab halvasti hoidma.

      Delete
  2. Mul oli mingil hetkel kui rohkem nänni kaasas oli vaja tassida, isegi taskutega vest.
    Käekotti pole kunagi olnud, sest ma unustasin selle kogu aeg kuskile maha. Isegi väikse ketikesega enese küljes hoidmine ei muutnud asja. Järgilohisedes tuli meelde, et oh, see tillerdis veel ka.

    Ja koreograafiast rääkides - raamatu võiks kirjutada! Endakõrgune virn kirjandust läbi loetud ja ei ühtki ÕIGET sammu veel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on vöökottidega sama. Võtan maha istudes küljest ära ja meelest ka siis, noh, on see mure vähem.

      Delete
  3. Mul on vahel külmetavad käed taskus või kindad või kortsus poenimekiri. Telefonid on ju nii suured ja libedad, et kleiditaskusse neid panna ei riski.
    Aga uutes tantsudes ma osav koreograaf pole. Tahaks olla..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Telefonitaskud on eraldi kategooria küll. Ma mõned tegin sellised, et tasku ülemine serv sai üleni vöö külge. Mitte tilga, vaid rohkem rombi kujulised. Siis kandis telefoni kah.

      Delete
  4. Peamiselt pabertaskurätikud. Hetkel on taskurätik hoopis laua peal, sest mu pidžaamal ei ole ka taskuid ja hommikumantli panin hiljem, sest külm hakkas.

    Üldiselt ei ole mul vaja suhteid sedasi korrastada, sest esiteks mul ongi vähe inimesi ja teiseks klapime nende olemasolevatega päris hästi.
    Aga vahel on ikka jama. Selle Tüübiga enamasti. Ja siis ma räägin, aga samas tean, et ta ei võta sisse ja samas ma ei OSKA midagi muud teha, kui rääkida, mis tunne mul on ja kui see tunne on paha, nõuan, et tema ei nõuaks mult asju, mida ma ei taha teha.
    VÕi seletaks hästi ära, miks see vajalik on.

    Aga talle rääkimine ei toimi väga. Ta jääb vait ja siis järgmisel päeval poleks tema poolt nagu midagi olnud.
    Tantsiks teistmoodi, kui oskaks, aga ei oska. Aga no ära ta ka ei lähe. Ja viimasel ajal ma enam ei tahagi, et läheks. Sest tegelt on meil jamaolukordi ikka vähe elus, head aga palju.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mumme tundub, et selle pärast inimesed samu tantse jätkavadki, et nad ei oska veel muid. Või ei tea täpselt, millist nad selle asemel tahaks. Iga ümberõpe nõuab muidugi hiiglapalju ressurssi ka, need ei kasva teatavasti puu otsas.

      Delete

  5. Mehi ja taimi poleks küll tarvis olnud linkida, ma veetsin jupp aega nendega, selmet midagi asjalikku teha. Taskuvideo ka, nii särav naine ja puha. Ja noh, tilgapildi pean loomulikult ära märkima. Sa ikka oskad.

    Aga tasku lisamine ise on mul juba ammu kasutusel, ning jaa, ka seda tean ammu, et enne küljeõmbluste külge, siis kokku. Ja mu lemmikvõte on teha tasku(d) sellist värvi/mustrit materjalist, et ta rõivast endast eristuks. Tekib sihuke intrigeeriv ääreke, et oo, mis see on? Kas sealt pääseb kuhugi edasi?
    Taskus on mul käed, vajadusel koerarihm. Telefoni ma taskus ei kanna. Võeh.

    Tantsud. Hm. Ma mõtlen, et see, et uut tantsu õppida ei taha, ei pea tingimata tähendama, et vana oleks “kannatus”. Sest kui lihasmäluks teisenenud tantsusammud sobivad, ei pea ju aega uute õppimisele kulutama. Aga see pole muidugi reegel – uusi üldse mitte proovida on ju kah kuidagi… arg?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kannatus ja uue mitte õppidatahtmine ei pea muidugi koos käima. Ma mõtlesin seda, kuidas vahel inimesed kannatavad, mõlemad kannatavad, ise ka saavad aru, et see on kannatus, aga uut ei õpi. Kuigi kannatus. Sest siiski tuttav.
      Kui sammud sobivad, siis on hoopis teine lugu, jah.

      Delete
    2. Vana tuttav tants ja vana tuttav kannatus. Uus ja tundmatu on mõnikord palju hirmsam - et võibolla saab ilma kannatuseta, aga mis siis, kui see uus ja tundmatu tants toob veel suurema kannatuse? Vana sisseharjunud tants ja vana sisseharjunud kannatus on oma tuttavlikkuses ju turvaline. Välja astutakse alles siis, kui "õudne lõpp on parem kui lõputu õudus". Aga sinnamaani on ju ruumi tantsudeks ja kannatusteks laialt?

      Head, soojad, armsad, hellad ning mõnusad tantsud on loomulikult ka olemas. Ma sain aru, et sa küsisid pigem negatiivse stsenaariumiga tantsude kohta. Eks igaühel ole omad skriptid, mille põhjal automaatselt reageeritakse. Kas tantsija üldse saab aru, et ta käitub automaatprogrammi järgi ja teiseks, kui ka saab aru, kas ta siis tahab/julgeb programmi ümber kirjutama hakata, see on väga individuaalne.

      Delete
  6. Kui ma nägin seda postitust ja pilti kuskil, mõtlesin kohe - oo kas Murca vaatas Morgan Donneri videot. Sain kinnitust. Igavesti vahva tegelane. Saatsin talle hiljuti video, kuidas tehakse pastlaid ja kujutad pilti - ta vastas mulle rõõmsalt. Kilk. Olen teda YouTubes juba vähemalt poolteist aastat jälginud. Ni tore.

    ReplyDelete

Post a Comment