ma siin õpetamisest mõtsin

Nonoh, tundub, et õpetamistargutamist ei ole ammu olnud. 

valvsad õhtu-miisud

Kõigepealt peab muidugi sellest kõige tähtsamast. Mina. Ma ei usu, et ma oleksin väga hea õpetaja. Ma tean, et ma saaksin olla palju parem. Mis on teatavasti õpetamise töö juures kõige toredam asi. Alati saab (veel) parem olla. Ja see on selle töö juures (või äkki iga töö juures?) oluline meeles pidada - me tahame seda hästi teha. Iga õpetaja tahab olla hea õpetaja. Mõni usub, et ongi. Mõnel on koguni õigus. 

Kui ma õpinguid alustasin, oli mul eesmärk saada megaheaks tohutu meeldejäävaks vägevõpetajaks. Koguni lubadus, et kui selgub, et ma olen halb õpetaja, õpin uue ameti. Nagu see oleks mingi meditsiinilis-keemiline test, mille teed ära, saad vastuse teada ja siis edaspidi teadki. Ja samas kogu aeg mõte võib-olla üldse mitte kunagi kedagi õpetada. Sest nii õudselt keeruline värk ikka. 

Nüüd ma olen omaarust suurem ja targem ja räägin ikka seda 'alati saab parem olla' juttu. Esialgsed (9 aasta töökogemuse) vaheeesmärgid on olnud: 1. mitte teha kurja, 2. kõnetada vähemalt üht inimest klassis. Neis kahes olen ma nüüdseks juba suhteliselt kindel, et saavutan. Aganoh, see on niisugune saviks tagasi* tulemus.

* Inimesed, kes teevad oma elus head, lähevad pärast oma surma taevasse heasse kohta. 

Inimesed, kes teevad oma elus halba, lähevad pärast oma surma põrgussehalba kohta. 

Aga need inimesed, kes ei tee kumbagi, ei head ega halba, mis neist saab? Nemad lähevad saviks tagasi.

Kui ma praegu lakkaksin, läheb õpetaja minust saviks tagasi.

korraks istet võtta

Kõige sagedamini mõtlen ma oma igapäevaste toimingute juurde selle probleemipõhise õppe dilemma üle. Probleemipõhise õppe dilemma on see, kuidas mina teda nimetan, võib-olla oli tal paremaid nimetusi, aga mulle on ta see. See on küsimus õppetegevuste järjestamisest. Kas teooria enne ja siis praktika. Või praktika kõigepealt ja teooria järele. 

'Teooria enne' on hästi levinud asjade õpetamise viis. Kõigepealt loengutatakse sind haigutustesse ja sisutust tüdimusest meele äraheitesse. Siis sa kahetsed, et üldse oma nina neisse asjusse toppisid, kui surmavalt igav, miksküll miks. Siis antakse sulle asi kätte ja öeldakse, et tee nüüd. Räägiti sulle ju, kuidas. Kõik räägiti ära, hakka aga tegema. Ja sis sa kahetsed, et varem ei kuulanud ja ärkvel ei püsinud. Või närvitsed kogu tegemise jooksul: ma kuulen esimest korda!!!

'Praktika enne' on natuke vähem levinud, aga ka leidub. Kõigepealt antakse sulle ülesanne ja sa arvad, et sa enamvähem oskad või võiksid välja mõelda. Pusid-pusid, proovid-proovid ja no kurat, ei tule välja. Siis tuleb kõike seda kõrvalt lahke muigega vaadanud Targem ja ütleb sulle midagi, mida sul just oli vaja teada. Ideaaljuhul oled sa rõõmus ja teed vaimustunult 'ohoh, ongi!' ja pusid juba tõhusamalt edasi ja nii läheb. Halvemal juhul tunned sa, et su pusimine on sulle andnud ülemtarkuse ja tohutu kompetentsi ja igasugused targutajad, kes pole veel asja katsunudki, võiksid lihtsalt vait olla. Või vihastad selle lahke muige peale, mis su vaevasid seni sekkumata pealt vaatas: miks sa kohe ei öelnud!?

Praktika enne poolt räägib see üldine mõjusa suhtluse reegel - ära vasta küsimustele, mida pole veel tekkinud. 

Teooria enne poolt räägib see üldine soov inimestes mitte stressi tekitada.

Teine õpetamismõtisklus on mul ikka see eeskujuga õpetamise vägi. Millesse ma väga hästi ei usu. Eeskujuga saab õpetada muidugi ja peakski, aga sellele ainult sellele ei saa lootma jääda. Eeskujuga saab õpetada arutlemist või suhtumist, hoiakuid tehtava ja õpitava suhtes. Sõnavara ja tegevust saatvat kõnet. Aga rohkete vahesammudega või kergemini ebaõnnestuvate asjade juures on vaja õppijal endal ka käsi külge panna. Et õpiks ka. Väga väheseid asju saab pealtvaatajana päriselt selgeks õppida.

Kui ma (lapsele) mingit kodumajapidamise asja õpetan, panustan ma sellele, et ta on kõrvalt näinud inimesi kodudes askeldamas ja ei vaja uuesti ettenäitamist. Saab sõnadest ka aru. Kui ma kellelegi mingit arvutiasja õpetan, pean kinni reeglist, et ma ei puudutaks tema arvutit. Isegi, kui kõik kokku jookseb ja ülesande sooritamiseks vajalikud eeldusedki täidetud pole. Ta peab ise vajutama, kirjutama, leidma, orienteeruma. Muidu ta ei omanda. Kiire tihe detailne ettenäitamine ei hakka külge.

(Vahele pilt mu suhteliselt teatraalse maneeriga arvutiõpetajast, kes vahetunnis üksteiseotsas ühe arvuti ees turnivaid viiendikke hoogsate žestide ja kõva häälega laiali ajas: 'PERsonaaaal arvuti!')

Vahel istun kontori köögis ja inimesed seisavad, käpad lontis, kohvimasina ees. Teadvustamatagi lülitub sisse mu tavaline emarežiim ja ma ei nihuta oma juba lapikuks istutud kanni millimeetritki, vaid pakun üle köögi, et ma saan äkki aidata. 'Vaata, mis kohvimasina ekraanile on kirjutatud. See tähendab kohvipuru. Võta oma tass ära ja proovi, kas sa saad alt sahtli välja tõmmata.' Pööran pilgu ära ja lasen tal pusida. Kui ta on hädas ja teeb pahuraid mühatusi, ei tõuse ma püsti, usaldan, et ta saab endaga hakkama. Vahel saabki, vahel on ta varsti uuesti, saba sorgus, sahtel käes, nõutu. 'See tops tühjendatakse prügikasti, võid proovida sahtlit kraanikausi kohal kallutada ka, äkki seal on vesi sees.' Jaa jätkab ignoreerimist. Eranditult targad inimesed koos, õpivad küll.

Vahel lahendub taoline olukord nii, et keegi teine tõuseb krapsti püsti ja proovib kogu eelkirjeldet probleemilahendust eeskujuga õpetada, tehes ise kõik vilunult siuh-välks ära. Siis see, keda õpetatakse, võib-olla jälgib, aga sagedamini võtab oma telefoni ja ignoreerib, kuni probleem tema eest ära lahendatakse. Suure tõenäosusega küsib järgmine kord jälle sarnases olukorras sama kolleegi käest abi ette ärategemist.

Tundub, et paljud õpetamistarkused on küsimus sellest, kuidas vähem loengut pidada. Kuidas vähem asjatuid sõnu teha ja oma seletamist pidurdada. Kuigi need mulle endale jubedalt meeldivad. Sõnu teha ja seletada. Sageli, kui ma pikemat õppetundi planeerin, eriti mitmeti motiveeritud sihtgrupile, teen ma plaani tuhat korda uuesti algusest peale ümber ümber. Kuni see läbib mu paljud paljud kriteeriumid. Ja üks hea kindel tunni kvaliteedikontroll on küsimus, kas saaksid sama õppetunni läbiviimisega hakkama ka pohmaspeavaluga või väga väsinult. Ehk: ära mölise ja tõmble üksinda terve tund, nemad tulid õppima, las nemad teevad ka tööd.

aega on

Aga tegevust saatev kõne. Jaa. Üldsegi mingi arengupsühholoogia termin. Lapsed räägivad endaga, kui nad alles on õppinud rääkima. Seletavad samal ajal, kui nad teevad. See pidavat olema midagi mõtlemise ja/või kõne arenguga seotud, ei mäleta. (Tegevust saatev kõne läheb arengu käigus üldiselt sisekõneks peitu ära ja tuleb uuesti välja kuuldavaks kõneks ainult töönädala neljapäeval kell pool neli, kui kõik asjad on sama rasked, nagu kahepoolesele lapsele on õuna koorimine.) 

Mulle meeldib tegevust saatva kõne sisekõneks minemise mudelit tähele panna õppimise ja õpetamise juures. Õpetaja näitab ette, kuidas midagi teha ja näitamise juurde ta räägib. Modelleerib hoiakuid, suhtumisi, võtteid, lähenemist. Mitte ainult tehes, vaid ka kõneldes. 

"Ma ei mäleta peast seda reeglit, aga ma tean, kust seda otsida." "See tuli vist hästi välja, kontrollime kohe järele, kas nii sobib." "Proovime alguses lihtsama poole ära teha ja vaatame siis, kas oleme õigel teel." 

See kõne, mida õpetaja (või lapsevanem) ette näidates tegevuse juurde jutustab, võib õppija tegevust kõrvalt toetada siis, kui ta esimest korda ise proovib. Ja sellest moodustub tema sisekõne, millega ise ta hiljem seda omandatud tegevust saatma hakkab. Sel on hääletoon ja kõnetempo. Sageli õpetaja oma.

Minu kui algaja aedniku sisekõne on hästi armas ja õrn, sest sõbranna, kes mulle taimede kohta räägib, räägib alati nii ilusti minuga, kui mulle midagi õpetab.

Ma mäletan, kuidas ma lapsena oma juukseid kammides end alati noomisin ka.

Veel meeldib mulle sokraatiline meetod. Seda ma kasutan küll põhiliselt inimeste veenmiseks või nende maailma avardamiseks, kui mul peaks taoline huvi olema. Mõnede teemadega on mul suhteliselt kindel see teekond, kuhu ma saan arutelu küsimuste abil suunata. Enamiku asjade puhul olen ise kogu aja pigem eksinud ja see on hästi vahva ajude ragistamise töö. Kuulata, panna tähele, peegeldada adekvaatselt, kohandada tempot õppijale sobilikuks ja samal ajal planeerida seda hargnevat puud, mida mööda me kuhugi väärtuslikku uude kohta välja võiksime sammuda. Vahel on nii, et ma alustan küsimustega suunamist ja saan juba inimese esimesest vastusest aru, et no seda tööd ma küll ei viitsi lõpule viia. Vahel on nii, et ma alustan küsimustega suunamist ja arutelu suundub kuhugi põnevamale mujale ja mu esialgne eesmärk kuhugi välja jõuda, kaotab oma tähtsuse.

ära karda, ma ei hammusta

Ja siis on ju see sama vana teema. Kui sa veedad hulga aega õpetades, aga selle aja jooksul keegi midagi ei õpi. Kas sa siis õpetasid või mitte.

Aga proovi kellegi õpetamismuret kuulates öelda 'väljundid', jookseb ta karjudes majast välja nagu oleks bürokraati näinud.

Käisin ühel koolitusseminaril ja kauge kolleeg jutustas oma väga tuttavat ja minuarust valusilusat muret. Ta küsib õppijate käest, kas need said aru, mida neilt oodatakse ja õppijad vastavad, et said küll. Aga kui ta vaatab nende töid ja sooritust, tundub talle, et nad ei ole aru saanud, mida neilt oodati. Kuidas see saab olla. 

Kui me väiksed olime, tegi ema meile kogu aeg seda sõnade pealelugemisele järgnevat küsitlemist. 1. Kas sa said aru? 2. Millest sa aru said? Nii erinevad küsimused, onju.

Üks veidralt kõnelev suhtekoolitaja ka soovitas vahetada küsimus: 'Kas sa võiksid...?' küsimuse vastu: 'Kuidas see sinu jaoks oleks, kui...?'

Ainult need vastused, mida küsinud oled, eksole.

Niisiis sellest mõtlen ma ka. Kuidas teada, mida teine teab ja mõista, kuidas ta mõistab. Mille põhjal ma aru saan, et sa aru saad. Kas me saame koos minna, kui ma ei tea, kus sa oledki.

Ükspäev läksin kõrtsi ja minu sõprade seltskonnas oli tuttava näoga noor mees. Järgnes igati normaalne dialoog.

- 'Ma tean sind. Sa oled mulle kunagi matemaatikat andnud.'

- 'Kui ma tookord andsin, kas sa siis said ka?'

- 'Eee... ma igatahes võtsin.'

---

Millest sina mõtled, kui sa mõtled õppimisest ja õpetamisest?

Mida see õpetaja tegi, keda sa siiamaani heas mõttes meeles pead?