aint veits lambikas |
Vabandust palumine on peen kunst. Ja sellele on palju erinevaid lähenemisi. Mõnes mõttes on vabandust palumisega nagu lohutamisega. On käsitlusi, mis õpetavad seda õigesti tegema ja kirjandust, mis seda on analüüsinud. Aga lõpuks on küsimus ikka nende kahe inimese (või grupi) vahelises, kus juhtum aset leidis. Kuidas neile õige on. Tavaliselt on hea teada, millist vabandust sult oodatakse, kui mingi sita kokku oled keeranud. Et siis valesti ei vabandaks. Aga vahel on jälle nii, et keegi vabandab täiesti käpardlikul saamatul moel su ees ja kui tahad, võid sellest mõelda, et see oli parim vabandus, mis tal anda on.
Ma hakkasin selle peale mõtlema ja tundus, et järjestatav taksonoomia. Pealegi - ma olen oma elus täiega puusse pannud vabandades ja näinud liiga palju haledaid sorrisid. Endalgi vaja neid asju meelde tuletada. Niisiis.
Vabandust palumise viisid. Vabandava poole kaasamõtlemise keerukuse järgi järjestatud.
- Sõnade 'palun vabandust' lausumine. Rohkem mitte midagi. Ainult need sõnad. Vahel sellest piisab. Ongi olemas. Ei pea midagi selgitama või sahmima, seda oligi tarvis. Mõni kord silub see suhted kohe ära. Mõni kord muudab see sõnavahetuse tooni nii, et saad natukese aja pärast paremini asjast aru. (Näiteks mul oli üks kolleeg, kes lendas väga emotsionaalsete sõnaohtrate teemadega peale ja kui talle öelda 'palun vabandust', hakkas ta aeglasemalt ja selgemalt rääkima. Samas, minesatea, võibolla oli see minupoolne manipulatsioon.)
Lihtsalt vabandavate sõnade lausumise meetod teatavasti ei too oodatavat tulemust, kui seda öelda näägutaval või etteheitval toonil. Ka siis mitte, kui sul on kombeks kogu aeg alatasa igasugu asjade pärast enne probleemi tekkimistki igaksjuhuks ettetaha vabandada. See teeb sõnad tühjaks ja siis need ei tee midagi. - Oma valestitehtud asja nimetamine. Ise nimetad. Ütled 'vabandust' ja siis ütled täpselt mille pärast. Milline see sinu tegu või sõna see oli, mille pärast vabandust palud. Hästi nüri, aga vahel just see ongi see. Kui on olnud pikk episood, paljude sündmustega, nimetad need kõik. Selle tegemiseks peab teinekord päris tähelepanelikult kuulama, mida täpsemalt ette heidetakse või mis sündmus või tegu põhjustas teisele poolele kahjusid. Et kogemata valet asja ei nimetaks ega rõhutaks.
"Palun vabandust, et ...' juures on oluline nimetada ainult enda teod. Näiteks ei sobi öelda 'palun vabandust, et sina pahaseks said' või 'no anna andeks, kui maailm ebaõiglane on'. - Kahetsuse ilmutamine. Näita välja, et sa kahetsed, et sa oled mõelnud selle situatsiooni asjade käiguga kaasa. Et oled olukorda analüüsinud ja emotsioone asjasse kaasanud. Kui see on tõsi, ütle, et sa ei tahtnud halba või ei teinud meelega. Võib-olla isegi ütle 'oh, oleks ma...' või 'ma tahaks, et...' ja kirjelda tegelikult toimunu ja sinu poolt soovitud sündmuste erinevust nii, et sinu valikud ja käitumine on fookuses. Näita, et kogu vahejuhtum on ka sulle mõjunud.
Megalihtne valesti teha. Teha sellest suur number oma valust või hakata end nüpeldama. 'Sinu pärast ma õhtul nutsin, mõtlesin, et ma olen nihalb inimene ja parem, kui ma ärasuren.' Sesmõttes, et proovi olla, onju. Või see klassikaline 'ma oleks pidanud valetama'. Pfft. - Tõotus enam mitte teha. Eeldab, et sa said aru, mida sa tegid. Nimetad selle õigesti ja lubad enam mitte. Näitad, et oled õppust võtnud ja targem nüüd. Eriti tase, kui suudad nimetada, mida sa järgmine kord teed. Mittetegemise tõotamine on tussu. Seda suudab igaüks. Mõtle välja see parem käitumine, mida sa teed selle asemel. Või räägi läbi, uuri, mis oleks parem. Mida sinult oodati. Kuidas täpsemalt tehtut mitte korrata.
Jälle suurepärane viis selles formaadis hullu panna ja näidata end halvimast valgusest, passiivagressivsete klassikutega nagu 'heaküll, ma siis teinekord ei räägi sulle' või 'sobib. ma ei tee sulle enam kunagi süüa!' - Heastamine. Kahju on tehtud, aega tagasi ei saa. Uued minutid tormavad peale nagu maiteamis. On aeg nendes parem olla. Paranda ära, mis katki tegid. Või maksa välja. Tee midagi heastamiseks, hüvitamiseks. Paku välja oma ressursse, aega, raha, teeneid. Kui midagi pähe ei tule, küsi. Võib juhtuda, et ongi võimalik kuidagi midagi heastada.
Selle valesti tegemiseks piisab panustatavate ressurssidega möödapanemisest. Näiteks vahel inimesed arvavad, et kommikarp või lillekimp heastab mistahes suure emotsionaalse kahju või et suvalise sarnase asjakese asemele ostmine tähendab, et juhtumi võib unustada.
o. hei :) |
Ma vist peaksin kiidusõnadega veidi tagasi hoidma, muidu viimaks arvad, et löön sulle külge või tahan raha laenata või midagi – aga see on NII hea postitus, et.
ReplyDeleteSamas, mu meelest on siin kaks teemat natukene pusas omavahel. Mulle tundub, et vabandust palumine ja andeks palumine on erinevad tegevused. Lisaks, andeks andmine on mu jaoks üleüldse suht keeruline teema. Ükskord sai sellest Ritsiku juures räägitud, ja mulle jäi silma, et mitmed ütlesid “andestada võin, aga unustada mitte”. Mul on teistmoodi. Ma olen hea unustaja. Mitte, et ma seetõttu halb andestaja oleksin, aga mida andestamine üleüldse täpsemalt tähendab? Oletame näiteks, et sa astud mulle valusasti varba peale ja palud andestust. Aga mul varvas valutab ja on paistes veel hulk aega ja tuletab meelde, et murca tegi haiget, kuigi saan otse loomulikult aru, et ta täitsa kogemata tallus mu varba peal. Ja isegi kui meelega tallus - no mismoodi ma “andestan”, kui nii paganama valus on? Vot kui valu üle läheb ja varvas kui niisugune end enam meelde ei tuleta (loe: kui unustanud olen), vot siis võin öelda, et keiss on lõpetatud. Teiste inimeste keeli – andestatud. (Mulle meenub, et olen siin sinu juures ennegi tähte närinud, see pole üleüldse mingi ründena mõeldud, mul lihtsalt on sihukesed semantilised kiiksud küljes.)
Aga küsimusele vastates - halbu vabandusi kuulsin eelmises elus küll ja veel. Ma pigem näiteid ei tooks, piinlik on. Ning oo õudust, takkajärgi vaadates tundub, et toona ma selliseid vabandusi eelistasingi, tegid elu lihtsaks, ei pidanud tõele näkku vaatama. Praegu? Praegu ma ei tunnegi vist kedagi, kes halbu vabandusi pilluks. Mu praeguses elus käib vabandamine (nii minu kui kaasinimeste suust) nonde sinu toodud viie punkti järgi. Nii kerge on sedasi.
Einoh, võid külge lüüa ka ju.
DeleteKas andeks ja vabandust palumine on erinevad selle poolest, et andekspalumine õnnestub ainult siis, kui andeks antakse. Ja vabandada saab sellest sõltumata?
Andestamine ja unustamine on minuarust alati väga imelik paar, mida ühte teemasse panna. Mõtlesin, et äkki neid sobitatakse kokku, sest ingliskeeles on nad algriimis ja osa inimesi on poeetilised kergemini liigutatavad?
Unustamine ei käi käsu peale. Vahel on asjad lihtsalt meeles. Teatud tingimustel võib kokku leppida, et selle inimesega ühest tema teost enam ei räägi või proovida otsuste tegemisel seda infokildu mitte väga suure kaaluga arvesse võtta.
Mulle tundub, et kui üks on teise piiride suhtes eksinud ja sellest teada saanud, võivad asjad kolmel viisil minna: halvemaks, jääda samaks või minna paremaks nende vahel. Kui keegi mu varba valusaks tallab, aga suhe on seda juhtumit siludes paremaks läinud, siis ma loeksin selle andeks antuks ka juhul, kui valu pole veel möödas.
"Kui keegi mu varba valusaks tallab, aga suhe on seda juhtumit siludes paremaks läinud, siis ma loeksin selle andeks antuks ka juhul, kui valu pole veel möödas." Mm, jaa, see on asine point. Mul on tegelikult mõnel korral sedasi juhtunud ka.
DeleteSee vabandamine asemel tänamine on muljetavaldav idee! Mulle tundub, et väikeste laste vanemana leian sellele kindlasti ruttu kasutust. Hakkan katsetama!
ReplyDeleteVäikeste laste kontekstis ma seda polegi osanud rakendada. Kas sa hakkad ise lastele rohkem aitäh ütlema või õpetad neid vähem vabandama?
DeleteMinu meelest ka väga hea postitus. Mul on üks inimene, kellega nagu on vaja vahepeal suhelda, ei ole võimalik täielikult 100% vältida. Aga tal on megasitt iseloom ja nagu ta ise ütleb, siis teema "ei palju juba põhimõtteliselt kunagi vabandust". Ja viimati, kui ta tõesti väga sitasti käitus, ma ülimalt dramaatiliselt ei rääkinud temaga mitu kuud, kuni selleni välja, et kui olid potentsiaalsed ühisüritused tulemas, küsisin enne korraldajatelt, ega See tulemas pole. Ja kui ta paari kuu pärast üritas lihtsalt sõbralikku juttu ajama tulla, tehes nägu, et midagi pole olnudki, ütlesin otse, et mul pole mingit huvi temaga rääkida, kui ta on võimetu tunnistama, kui ta on halvasti käitunud.
ReplyDeleteOtse loomulikult ta ei palunud vabandust, aga sellest ajast saadik pole ka halvasti rohkem käitunud. Vahel see holding accountable täiesti üllatuslikult siiski mõjub. Kuigi minu puhul paistab ehk pisut liiga hästi välja see, et mul ei ole kedagi ilmtingimata oma ellu vaja, olgu ta või lihane vanaema, aga see inimene vist tõesti analüüsis oma käitumist ka natuke suuremas plaanis (stiilis "kas keegi üldse peaks tahtma minuga suhelda, kui ma käitun nii"). Vanad koerad ja näed, sai ikka ühe uue triki.
Hehe, ma julgelt oletan, et see inimene oli mees. Ma vist olen ainult selliseid mehi kohanud. Ise püüan olla ettevaatlik, kui mulle tundub, et ma olen kellelegi 'uue triki' õpetanud. Võtan pikema mõtliku distantsi. Sest teiste inimeste poegade khm... täiskasvanud meeste kasvatamine ei tohiks olla minu töö. Isegi, kui ma selles vahel hea olen.
DeleteÕnneks on tegu ka inimesega, kellega ma igapäevaselt ei suhtle ja ei hakanud sellest tingituna ei rohkem ega vähem suhtlema. Lähisuheteks, olgu need romantilised või mitte, ise ka väga ei tahaks kedagi, kes pidevat kasvatamist vajavad (ja kes olen mina, et öelda, milline üks inimene olema peab, kellegi teisega saaks ta ehk rahus just sellisena õnnelik olla).
DeleteMuide, vabandamise kõrgeim klass on üldse mitte vabandada. Tehes nägu, nagu poleks midagi juhtunud, ollaes seejuures eriti sõbralik, suuremeelne, tore ja armas. – Ei soovita katsetada. Võib väga halvasti lõppeda...
ReplyDelete