kohad ja kodu, kuidas ajule on sodi, õhturituaalid ja taimedestki

kontoriesine vahesein

See koht, kus sa oled paigal, kuulub sulle. Kasvõi korraks paigal. See on sinu pargipink. Sinu kukeseenekoht. Sinu puu. 

Lähed järve äärde ja seal on ainult üks seltskond. Sead end kenasti tagasihoidlikult mööda servi kõndides viisakas kauguses sisse. Ootad nende märguannet. See on nende koht. Nad olid siin enne. Sa pead luba küsima. Enne 'tulge-tulge' sõbralikku viibet ei tohi sa liiga laiaks minna. Naeratad vabandavalt, kui su koer või laps valjemat häält teeb. Oleksid sa varem kohal olnud, oleks see sinu koht olnud. Aga nüüd oled sa külaline. Kutsumata pealegi. Võib-olla nad lähevad ära ja siis saad end vabamalt tunda. Järgmiste tulijatega armulikum (või tõrjuvam) olla. 

Mõni kord juhtub nii, et seda reeglit rikutakse. Istud rahulikult Emajõe ääres paadisillal, rüübid õlutit, mõnus on olla ja siis mingid inimesed tulevad. Nagu neil silmi peas ei oleks. Näevad ju. 

Mumeelest tegelikult täiesti teisel teemal rääkides - head kodud ei juhtu iseenesest. 

Üks kõige kõledamaid muljeid, mida kodu saab jätta, on tunne, nagu seal ei elataks. Nagu sinna oleks just hiljuti sisse kolitud või ollakse kohe lahkumas. Mul oli üks sõber, kelle lapsepõlvekodu nägi veel tema kahekümnendates selline välja. Et nad on terve perega läbirändel, hetkeks peatumas. Minus tekitas tema külastamine alati sellist kaduvust kartvat teadmatust. Kui korraks ta isegi? Või kuidas mulle üldiselt ei meeldi kõva häälega hotellide üle kaevelda, sest jumalhoia mida tänamatut privileegitähistamist. Aga pärast väsitavat rännupäeva jõuda täiesti iseloomutusse tuppa. Või avastada esmase hubasusest heldimuse järel, et linikud ja lilled on plastik ja tundub, et voodipesu samuti. Nii kurb ja pidetu.

Ja kaua sees elatud kodu ei lähe heaks iseenesest. See sees elamine peab olema pidevas hooles, et oleks hea. Et kohaneks käes-olule ja poleks liiga palju olnud aegade rudimente, mis tegelikult enam ammu ei särtsu. Ja üldse, vastaks selles  veel viibijate vajadustele. 

Ma näiteks pean ikka oma kodus silma peal hoidma, et tasakaal 'mul on hea' ja 'külalistel on hea' vahel oleks paigas. Näiteks köögidiivan, kus end mõnusalt sisse seada samal ajal, kui keegi teine kohvi teeb. (Just viisin sinna pikendusjuhtme ka, tänan küsimast.) Samas ma panen asju kõrgetesse riiulitesse, sest mina ulatun ja mu laps ulatub ammugi. 

Ee mis ma öelda tahtsin. Et jaa. Kõik asjad siin elus, kuni pisima pisiasjanigi, nende saamiseks tuleb pidevalt teadlikke samme teha. Ei tule ise.

- Miks sul nii palju asju on?

- Mis mõttes?

- Igal pool, kuhu ma vaatan, on mingid... asjad.

- Mulle meeldivad asjad.

- Mis need on?

- Need on origami liblikad, mis ma üksõhtu voltisin ja põrandalambi külge sidusin. Tuli selline tuju.

- Sa oled ikka nii naine.

õhutaimede rohelised klaaspesad

Mul on imetabane hämmastav maagiline võime vaadata sodist mööda. Väikesest räpasusest ja hunnikutest. Korrastamata kohtadest ja pindadele kogunevast sotapotast. Ma pean tegema eraldi teadlikku vaatamise ja otsimise tööd, et märgata, kuidas aknalaud või riiul on saanud räpaseks rõvenurgaks. Mind üldiselt ei häiri sellised asjad. Või kui häirivad, siis sellisel teadvustamata tasandil. Midagi on valesti, aga ma ei saa aru, mis see on. 

Ja taoliste nurkade koristamine on ka teist moodi sirutus. Võtta valesti paigutatud asi, tunda ära selle ülemkategooria või kasutusvald ja see sinna viia. Sarnane sellele korrale, kui ma käisin ühes pankrotivara müüvas poes, kus asjad polnud riiulites kategooria kaupa. Ma võisin seal poes nii kaua silmitseda juhuslikku kättevõetud eset ja mõistatada, mis see on. 'Aaa! Tuhatoos. Miks ta puhastusvahendite keskel on?' Kontekst aitab aru saada, ilma kontekstita on mõni asi vaevu olemas. Selle pärast on ka olemas eraldi oskus, mida nimetatakse kaltsukasilmaks. Suuta tõmmata ühe-euro-kastist välja hilp hilbu järel ja seal sees ära tunda häid asjade kasutus- ja kandmisviise. 

Sama kodu koristamisega. Keksukumm oli lauamängude riiulis. Lauamänge korrastades või midagi mängimiseks valides tõstsin seda kogu aeg eest ära. Häiritud 'seepolesee' pomina saatel. Kuni ühel päeval (täna) lõi järsku selgeks - see on õuemänguasi. See peab olema sulgpallireketite, poffer(puhver?)mõõkade ja lendava taldrikuga koos tuulekojas. 

Kas Oliver Sacksil oli üks lugu mehest, kes ei tundnud asju ära, kui asjaga koos polnud antud selle funktsiooni? See oli muidugi teatav ajukahjustus.

amplimaasikas tangupotis tundub nagu hea mõte, kuni selgub, et seda peab ju kastma ka vahel

Mul on viimasel ajal olnud nii palju tühja kõhuga magama minemise õhtuid. Ja see ei ole kurb kaastundeteema. See on 'pole ju midagi hullu' teema. Pikk jutt sellest, kuidas muret ei ole. 

Põhiliselt lähen ma tühja kõhuga magama, sest mul on olnud hea rahulik päev, mille lõpus on pikk meeldiv meeleline rituaal teemal 'Ma lähen kohe magama'. Akneravimid lähevad pestud nahale ja kohe pärast ravimi pealepanekut ei saa pead patja panna. Hambad ja näo peab pesema enne ravimit. Enne näopesu peab juuksed kinni panema. Niisiis hakkan otsast toimetama, vahel läheb juustega pikk mõtlik paljudest katkestustest saadetud pooltund. Hakkasin kodukontori päevil paberpäevikut pidama jälle ja see sobib täpselt sellesse aega, kus arvuti on juba kinni, aga kreem pole veel imendunud. Istun laua taga ja kirjutan veits. Mõne reagi. Vahel mõtteid, vahel plaane, vahel lihtsalt labaselt sündmusi. Et kirjutamise kiiruse ja mõtlemise kiiruse erinevus nii palju ei frustreeriks, krutin end aeglasemaks ja rohkem kohale. Ei mõtle sadat poolikut mõttealgust ühtaegu. Siis on arvatavasti veel raamatuid vaja maja pealt kokku korjata voodi juurde tassida või mingeid tõhusaid loetelusid koostada - mida kaasa võtta, mis järjekorras järgmise päeva ülesandeid teha, mida hommikul kohe guugeldada. Äratuse jaoks tunde lahutada lahutada (see kell pean kohal olema, see kell peaksin startima, molutamisele kulub niipalju, hommikusöök võtab niipalju, kolm korda viieminutilist snuusi vajutamist...). Vahel tuleb mulle just hommikut planeerides järsku meelde, et ma tahtsin hommikul süüa midagi, mis vajab õhtul tähelepanu. Noh ja siis on kogu see askelus ja asjalikkus mu uuesti üles kütnud ja ma pean raamatu seltsis rahunema. Selleks ajaks on hambapesust tund aega möödas ja viimasest toidukorrast kuratteab kui palju. Ja see on okei. Järgmine päev peab niguni jälle söömisega end vaevama. Otsuseid langetama ja raha kulutama ja nõusid määrima ja pärast breketeid harjama ja. Tühi kõht ei tee voodis mulle midagi. Äärmisel juhul teeb jõuetuks ja selle peale on mu tavaline reaktsioon magada. Vaata ka: kolmetunnine uinak keset tööpäeva, sest imposterisündroom(?).

Kunagi oli üks test. Vastad hulgale 'kas sa oled kunagi' küsimustele ja saad teada, kui suurest protsendist maailma populatsioonist sul on rohkem vedanud. Haridus ja vabadus ja sissetulek ja sellised asjad. Aga seal oli küsimus: kas sa oled kunagi tühja kõhuga magama läinud? Justkui see oleks kuidagi näitaja. Kas tühja kõhuga lähevad magama ainult inimesed, kellel pole elus vedanud? Kui tühja kõhtu nad täpselt mõtlevad?

floksi sees vähemalt kolm erinevat teist õnnelikku

Toataimed on üks parimaid hobisid, mis ma omale võtnud olen. Üks väheseid asju, mis kodukontori päevil hoopis paremaks läks ja lisaks ajatäitele, loob ka ilu. Nagu hobisid ikka, tegelen sellega täpselt nii palju, et see mulle rõõmu tooks. Vahel inimesed küsivad mu pottide arvu kuuldes õudusvärinate saatel, kui palju mul kulub aega nende kõigi kastmiseks. Kulub aega? Nagu see oleks õudne koorem. Või vaatan internetis neid inimesi, kes jubedalt kannatavad oma pidurdamatuse all uusi taimi koju tuua. Aga see on rõõm ju? Meeldib, tahad, tood, hurraa ju. Samas ma imestan ka nende pidurdamatust, enamik taimepoode ajab mind oma valikute juures aint haigutama. Need ja see ja nood seal on mul olemas, need mulle ei meeldi, kogu too sektsioon on mulle tuttav, niisugusi ma juba olen paar tükki ära tapnud, see on halvas seisus ja üldsegi kes küsib nii palju raha sellise asja eest...

Mingipäev oli keegi mul külas ja, nähes mind kastekannuga ennastunustavalt mööda tube ringi ümisemas, tuletas meelde, et ma eile juba kastsin oma lilli. Aga ma ei kastnud kõiki. Ma jätsin natuke tänaseks. Et ma saaksin täna ka kasta. Nii tore ju.