samajutu rääkijad, hea elu ja hea tüdruk olemise hala. harjumuste disainimine

P9120045
krobeline


Olin pikalt pead murdnud ühe nähtuse üle. Kuidas mõista seda, kui keegi püsib väga pikalt sama vestlusteema peal või pöördub selle juurde korduvalt tagasi.  Ja isegi mitte teema. Pigem nagu monoloog. Räägib juba kõneldust taas. Mida see tähendab ja mida sel puhul teha.

Mu esialgne oletus oli, et on juhtunud arusaamatus. Ma kas ei saanud tegelikult aru, mida ta öelda tahtis. Või ma ei andnud ammendavalt mõista, et ma kuulsin ja olen mõistnud. Miks ta muidu uuesti kõneleb. Tahtis, et ma teaks ja mõistaks. Sest infoedastus, milleks muuks sõnu tehakse, mõtlesin. Niisiis olin ma otsinud viise, kuidas vähem arusaamatusi ja rohkem mõistmist. 

Aga siis vilksatas mõnest mu ammendamatult mitmekülgsest uudistevoost läbi - räntimine on soov läbielatut uuesti kogeda. Ja see, lubage mul end labaselt väljendada, meigib senssi. Mitte ainult räntimise (möödunud juhtumiste teemal lärmamise) kohta, vaid paljude teiste asjade kohta ka. Miks ma mitu korda sama lugu jutustan, kuigi kõik on seda juba tuhat korda kuulnud. Miks vanainimesed oma raskest kooliteest ikka räägivad või emad ajast, kui lapsed olid veel väikesed. Kuidas vahel ei olegi midagi teha, ei vabandada ega heastada, kui see, kelle suhtes oled eksinud, tahab sinu nähes oma pettumust ja pahameelt lihtsalt uuesti läbi tunnetada. 

Oli. Tundsin. Tahan korra veel.

Nii olen jõudnud mõistmisele, et on vaja osata inimestele ruumi tegema. Mitte seda ruumi, et ma kõnnin minema ja lasen neil olla. Vaid seda vestluses, suhtes, dialoogis tehtavat ruumi. "Ruumi", kui soovite.  Kas koostehtavat või ühe poolt teisele loodavat ruumi. Selle asemel, et nõuda pidevalt alati ühel leheküljel teineteisemõistmise läbipõimumises olla. Ja selle juures veel alatasa edasi rühkida üha uutele ja uutele maastikele. Vahel ära tunda, kui teine tahaks jälle tammuda.


P9100039
kui pikad varjud


Mu elu on viimasel ajal olnud täpselt sellise stressi rohke, et tahaks igal pool uhkeldus-kaevelda selle üle.

Tööd on palju. Aga see on selline huvitavate inimeste keskel suhteliselt turvalises kohas tehtav ainult mu enese õhinast aetud sahmimine, et pole kuhugi ette heita. Ükspäev inimesed rääkisid, et on üldtunnustatud mõistmine, et elu pole kunagi nii õudne, nagu ta on doktorantuuri ajal. Justkui kõik teaksid, meemiväärne amirite. Arvukad nõustuvad. Ja ma tahtsin selle peale teha ainult: 'oh honey'. Kui head elu need inimesed pidid enne seda elama, et doktorantuur oli kõige õudsem aeg. Samasnoh. Võibolla ma tõlgendan kõike võlsti ja õud nemad, on kambakesti alles ees ootel.

Võtsin uue kassi. Vana kass on ka. See on tore. Põhimõtteliselt esimesest päevast peale peamine nõue täidetud - eluruumides on kõrgem, samas ühtlane kasside hulk. Üks kass on üleval ja teine on all. Kassipuudus lahendet. Üks sahmib ja närib ja hüppab ja ronib igale poole kogu aeg. Teine tahab olla hästi raske soe pall millegi sooja peal. Mõlemad on mustad ja nurruvad mis irmus. Muidugi me veel harjume. Kassid ei kohtu, isegi huvi ei tunne. Korra on läbi ukse urisend aint. Ma kaalun ise ära külalistetuppa kolimist, sest väikse kiisu öine trall ei lase mul magada. Aganoh, olla alamaganud, sest üks tiba-tillu-tiisukene ajas mind oma ninatoppimise ja limpsimisega üles - mis saaks olla parem põhjus.

Tuvastasin ühe paari aasta taguse päevikupidamise perioodi käigus muuhulgas, et mu hingele on hea, kui ma kogen kunsti. Hing käib siis suurematel skaaladel ja sirutab avaramaid amplituude pidi ja tundub vähem känguvat. Kunstiks sobib teater, kino, näitus, kontsert, raamat. Suvaline ei sobi ka, peab olema meisterlik ja peab olema isu ära rahuldavalt palju. Kõikide nende asjade jaoks on vaja aega. Aega leida, aega võtta, ajad panna. Aga siis ma jälle tulen vinguga, et mul on kodu koristamata ja unevõlg või pole ammu metsa jõudnud ja pesukast on pidukleite täis, sest olen olnud nõnna kultuuuuurne. 

P8280024
päikeselaigud


Kusagil mõned kuud tagasi juhtus nii, et sama nädala jooksul tegid mitu inimest mulle komplimendi, mis kõlas umbes: sinuga on hea, sest sa ei vingu. Olles üle saanud oma esmasest ehmatusest, et mu märkimisväärne omadus pole millegi silmatorkavalt vapustava olemasolu, vaid lihtsalt ebameeldiva puudumine, võtsin omaks. Ja pärast oli muidugi tulemus käes. Aga võimalik, et see oli oma juba ennegi, sest miks muidu kogu see komplimentiv üksmeel.

Käisin arsti juures oma selja üle kurtmas, aga ei kirjutanud eelnevalt üles nimekirja kaebustet ja küsimustest, mis mul on. Arsti juures käitusin, nagu head tüdrukud käituvad. Einoh, natuke valutab, ma nii rohkem igaks juhuks tulin. Ei ole probleemi tegelt, eks ta võib-olla mõnd asja segab, aga üldiselt pole hullu. Ma ju võimlen ka tublisti ja. (Loe: palun arvake, et ma olen teie parim patsient täna ja toon teile ainult rõõmu ja teil on hea meel nii kenade inimestega töötada.) Pärast kodus mõtsin, et tüüpiline.

Läksin sõpradega väikesele väljasõidule ja tegin paar päeva iga arutelu ja ühise nõupidamise peale: mul on ükskõik, teeme niimoodi, nagu teil hea on. Kuna seltskonnas oli teine people pleaser veel, jõudsime suht kiiresti põhjalikult tülli minna. Ja ma saan nii üleni aru. Ma olen ise igasugustes koostööasjades nii palju kordi tahtnud inimesi konkreetselt kägistada, kui nad omalt poolt ühtegi asja välja ei käi, kõik ideed peavad teistelt tulema ja nende 'mulle sobib' on alati liiga vähese entukaga. Leige. Entukat on vaja. Tulgu see või 'vales' suunas.

Rääkimata kõigist neist kordadest erinevates situatsioonides ja aegadel, kus ma olen jätnud rääkimata, et mulle miski ei sobi, sest mulle tundub õhkkonna rahu tähtsam enese mugavusest. Etnoh, äkki ma kannatan ära, tegelt on väikeasi ja ma pole praegu päris kindel, kas ma jaksan konflikti. Ja nad just ütlesid, et ma olen tore, pole tarvis hakata neid ümber veenma. Pärast, kui üldse enam välja ei kannata ja mina, Reetlike Miimikate Kuninganna, ei saa nigunii midagi endast enda teada hoida, tuleb ikka teemaks võtta. Nii need asjad lähvad. Ainus, mis ma selle vastu olen leidnud, on olla okei sellega. See on okei. Ma vahel jätan kohe ütlemata, sest vahel hakkan kartma, et ma ei oska olla hea ja aus samal ajal. Pärast piinlikult kaua kannatamist ütlengi, kõik saavad teada, kaua ma kannatasin ja midagi ei öelnud. Ja siis on ka piinlik. Aga see on okei. 


P8250008
sellel majal on hästi twin peaksi vaib, sest seal taga kasvavad hästi kõrged tumedad kuused. sel fotol muidugi ei vaibi üldse nii


Kuna ma tehniliselt olen umbes viiekordse koormusega praegu ja palju sellest peab olema isejuhitud ja alati kuulub enda juhtimise juurde ka enda hoidmine, olen otsinud produktiivsushäkke. Juba suvel hakkasin. Et oleks ikka maru produktiivne ja silmapaistvalt häkit. Kuigi liiga produktiivsed inimesed mind üleni kettasse ajavad. Aga umbes sama palju ajavad mind kettasse ülisaamatud inimesed. Raske on mina olla.

Üks nõu, mille ma neil otsingutel leidsin, on siiamaani väga hästi töötanud ja mõtlesin seda sinugagi jagada. See on oma kasulikele harjumustele (või elule üldse) disainmõtlemise rakendamine. Ma pole disainer ja ei ole neid teoreetilisi raamistikke eraldi uurinud, seega mul on hästi hea siin tarka nägu teha ja möliseda, mis see kõik tegelikult on. Disainmõtlemise rakendamine käib nii:

Oletame, et ma tahan hakata jooksmas käima. Olen kuulnud, et inimesed käivad hommikuti jooksmas. Paar nädalat hommikut sunnin end seda tegema ja kuidagi nagu ei hakka külge ja päris õudne ikka. No ei hakka hea. Tavaline meetod oleks jooksupapud nurka visata ja kuulutada end lootusetuks. Disainmõtlemine tähendab, et asja hakatakse paremat lahendust otsides uurima. Okei, hommikuti jooksmine ei töötanud. Mis võiks töötada? Proovime, äkki õhtul hilja jooksmine on parem. Katsetan, võibolla oleks jooksukaaslane see, mis mind toetaks selles asjas. Mis need parameetrid on, mida ma siin nihutada saan. Ja katsetan, kuidas siis on. Võin koguni tagasi liikuda ja vaadata, kas jooksmine on ikkagi see lahendus, mida ma vajan. Võib-olla oleks tants või hüppenöör või orienteerumine parem? Ja isegi, kui ma leian selle parameetrite kombo, mis teeb jooksmise mulle meeldivaks ja tehtavaks, võib pikema aja jooksul elus asju nihkuda. Ja siis saab sellest jälle uuesti mõtlema hakata, kuidas nüüd uutes oludes sarnast tulemust saavutada.

Niisiis selline uudishimulik avatud hoiak suunatud lahendustele mitte süüdlastele. Kannatlik ja tähelepanelik progressi osas. Pikemate lahenduste puhul ka dokumenteeriv. 

Hetkel katsetan näiteks, kas ma hakkan kirjutama, kui mul on kalendris kirjutamisdeit teise inimesega, kes ka peaks kirjutama, selleks broneeritud ruum ja päevakavas ettenähtud ajaaken. Tundub esialgu, nagu peaaegu, aga midagi peaks veel sättima. Põnev.



Oma igapäevaste käitumiste muutmise ja ehitamise teemas istusin päris kaua ühe dilemma otsas. Kas inimesel peab olema hea, et ta hakkaks looma, avastama, arenema, uurima, liikuma. Või inimesel peab millegi värske seniolematu ettevõtmiseks olema hästi hästi halb. Kas meid tõmbab käima valu ja piin, mis on käesolevas hetkes. Või meid tõmbab käima suurem rõõm ja nauding, mis on seal ees, kuhu me liigume. Kas mind on vaja tõugata või tõmmata. 

Liiga paljud inimesed räägivad sellest, kuidas nende ainus liikuma panev vägi on tõuge. Siin peab halb olema. Kui siin on hea, siis ei viitsi oma perset sinna liigutada. Alles siis, kui siin hakkab halb, ajavad nad kargu alla, et paremasse kohta komberdada. Need inimesed, kui nad hakkavad õrnalt tundma, et võib-olla ikka võiks oma perset veits liigutada, teevad kähku ise enda olemise meelega halvaks. Karistavad või piitsutavad end, keelavad ja käsivad. Sunnivad. Nõuavad, et keegi teine sunniks.

Aga mulle hakkas tunduma, et see on liiga palju valu. Ise loodud ja ise toodud valu ja saamatust. Need inimesed ütlevad, et nad ei saa, kui keegi ei sunni. Ütlevad, et nad ei tee enne, kui tähtaja hirm kõri peale vajutama hakkab. Ja selles on palju jonni ja vähe avatust. Näiteks võrreldes tolle disainmõtlemise lähenemisega. Jah, võib-olla mõni kord töötab piits ja siis piitsa otsingule me lähemegi. Aga teine kord töötab eesootav präänik ja kolmas kord suhkruga ülevalamine.

Ilusad edukad inimesed, keda ma sel teemal intervjueerisin, kinnitasid kõik ühest suust, et neil peab olema hea, et nad kuhugi liiguks. Peab olema tagala ja ei tohi olla midagi ähvardavat. Kindel ja turvaline, siis on mõnus julge riskida ja katsetada. 

Head lapsed, need kasvavad vitsata?


P8280027
'vaata. ma olen tulnud'


Mhmh.

Miks sinu arust inimesed sama lugu uuesti räägivad?

Kuidas sa haldad oma ennastsalgavat soovi inimestele meele järele olla?

Kas sind on vaja tõugata või tõmmata?

Comments

  1. See teiste järele olemine :)
    oi kui tuttav.
    Ma jälle ja jälle avastan, et ütlen... okei, tore. Ja sekund hiljem küsin endalt, miks? Sest pole ju. Ja mingi analüüs ei aita, sest ma ei karda, ma ei väldi konflikte võimidaiganes.
    See on lihtsalt nii automaatne reaktsioon:

    Ja siis ajab mind alati naerma, kui pärast tagantjärele targutatakse " aa.. gaa, miks ta siis ei ÜELNUD, et..."
    No halloo!! ma tunnen vist paari inimest, kes alati ütlevad. Ja nad on võimatult tüütud, ebameeldivad ja vastikud. Sest inimesed, kes alati TEAVAD ja alati omavad arvamust, ei ole toredad.
    Ehk siis, ära tee teistele seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks???
    Igatahes. Alati tuleb uurida, kas " ei on ikka ei" :)

    ReplyDelete
  2. Oh, kui head küsimused :)
    Mina võin ühte ja sama lugu rääkida õudusttekitavalt palju kordi. Üks põhjus on, jah, see, et tahan seda lugu ise uuesti läbi elada, nautida. Olen selles (meeleolus, mälestuses) sees ja ei saa välja. Teine võimalus on, et vestluskaaslane on minu jaoks võõravõitu ja ma lihtsalt suurest ärevusest kaotan kontrolli, kui mitu korda ma midagi juba rääkisin. Vaikust ka ei julge tulla lasta, äkki muutub vaikus piinlikuks? Üldiselt ma ise tean enda lobasuisust ning püüan ohjeldada. Omadel on ka juba ammu komme öelda "sa oled seda juba rääkinud!" ja ma ei pahanda, vaid võtan teadmiseks.

    Ma enamasti ei suudagi hallata oma ennastsalgavat soovi teistele meele järele olla. Ammusest ajast sisse pekstud teadmine, et teistel on õigus ja minu asi on kohanduda. Ikka veel imestan mõnikord, kui minu arvamust küsitakse, minu soovidega arvestatakse, mulle jäetakse otsustusõigus. Eks ma ikka võitlen oma lömitadatahtmisega, vahel edukalt, vahel edutult.

    Mõlemad viisid töötavad, raskete tegevuste juures on vaja tõugata, aga meeldivate juures eelistan loomulikult tõmbamist. Ise tahan ja ise teen, siis on rõõm suurem. Tõugatavate tööde puhul on lõpuks lihtsalt kergendus, et see jama on nüüd selja taga, rõõmu on (enamasti) vähem.

    ReplyDelete
  3. 1. sest ta räägib seda sageli, see on hea lugu, kuulajatelt saab häid reaktsioone ja ta ei mäleta, et sulle on juba rääkinud.
    2. Väga suurte raskustega. Ja paneme tähele, et kuigi ma olen maailmapalju seletanud, miks mul on "A mine persse!" käele tätoveeritud ja miks ma korrutan endale aina, et inimesed on lollakad ja tee seda, mida sina tahad, väga väga naine, IKKA inimesed kurjustavad, et mõtlen ainult enda peale, kuidas nii võib, nõme!
    Neil ei jõua kohale, et mu probleem on, et ma ei mõtle piisavalt enda peale, unustan enda alailma ära ja et ei ole pointi mulle seletada, et teistest peab ikka hoolima, muidu oled paha.
    3. Mitte kumbagi. Jätke mind rahule, ma niigi teen oma parima sedasi. Igasugune väline stimulatsioon aint segab.

    ReplyDelete
  4. Minu samajutud on sageli mingid painajad. Halvad elamused või mõtted, mida ei saa peast välja. Nende väljaütlemise motiive: 1) sest ma räägingi kole palju seda, mis parajasti peas on, ja kui selline painaja on peal, siis tuleb see, ketrav rääkimine kajastab seda, mis mu peas ketrab; 2) äkki läheb üle, kui välja rääkida?; 3) olen painaja jätnud ketramisest hoolimata pikka aega välja rääkimata, siis tuleb vaprus peale ja tundub, et peaks kõigile rääkima, kasvõi hüljaku mind seepeale, ja sel juhul tuleb kindlaks teha, kas kõik ikka kuulsid - näiteks ma rääkisin, aga keegi ei olnudki šokeeritud, äkki peab siis uuesti rääkima, sest muidu on nagu sohk, äkki nad jätsid mu hülgamata lihtsalt seepärast, et ei pannud tähele.

    ReplyDelete
  5. Meele järele olemise soovi - ei suudagi hästi hallata. Tavaliselt lahendan sel teel, et hakkan võimalusel neid inimesi vältima, kelle meele järele olemine mulle raskeks muutub. Või neid olukordi, kus see juhtub.

    Mul on just nimelt halb konfliktitaluvus ja kui keegi väljendab mingit ebameeldimist kuidagi reljeefselt, siis mul jookseb esimese hooga juhe lihtsalt kokku ja selleks ajaks, kui kõrvades enam ei kohise ja liikumisvõime on taastunud, on olukord juba möödas ja reageerimiseks hlija.

    Ma olen küll kaalunud, et võib-olla peaks selliseid olukordi ennetama ja rääkima sellistele inimestele, et mul on selline omadus - rääkima hetkel, mil seis on rahulik ja mul ei ole juhe kokku jooksnud. Sest ega nad reeglina mingid pahatahtlikud inimesed ei ole, mõnel käib lihtsalt suhtlusstiili juurde, et aeg-ajalt öeldakse üksteisele halvasti ja siis unustatakse see muretult ära; ma olen kõrvalt vaadanud, kuidas inimesed suhtlevad rõõmsalt edasi kaks päeva pärast sõnavahetust, mille järel mina hoiaks pool aastat distantsi.

    ReplyDelete
  6. Mul on tõugete ja tõmmetega mitut pidi. Paljudes asjades olen ma mugav ja kui olukord väga halb pole, siis ma liigutada ei viitsi. Siia rubriiki käivad paljud majapidamisasjad, töötasu jne - ma viitsisin endale viimase kümnekonna aasta tööotsa sebida alles siis, kui varasem tööots vahepeal täiesti ära vajus ja tekkis oht, et ei elata ennast enam üldse ära; alles see motiveeris mind otsima uut, mis osutus tasuvamaks.

    Teisest küljest on loominguliste mõtete käimaminekuks vaja ruumi. Et mul oleks mingi periood, kus muud asjad ei kisuks kogu aeg tähelepanu endale. See on põhjus, miks ma armastan ühistransporti - see on selline paratamatu molutamisaeg ja maru tihti tuleb selle käigus kas loominguline purse või siis äkiline tahe mingid ammu edasilükatud asjad ära teha, nt saata mõned vajalikud sõnumid.

    Ja teistega (loomingulise) koostöö tegemiseks on vaja, et ma tunneks end nende teistega turvaliselt - et ei peaks suvalist mõtet välja käies eeldama, et keegi kukub seda selle mõttega täiesti seostamatutel põhjustel maha tegema. Vaja, et ei peaks ennast kogu aeg tõestama. Samamoodi ei saaks ma tööd teha, kui keegi kogu aeg üle õla vahiks ja hindaks.

    Mis on väga imelik, sest teisest küljest on kogu mu stuudium näidanud, et eksamiolukord mulle istub, ometi on see olemuslikult enese tõestamise koht. Või mälumäng, mis on eksamiga kaunis sarnane. Aga eksamid või mälumäng on ka vähem loomingulised.

    ReplyDelete
  7. aga see "Vahel ära tunda, kui teine tahaks jälle tammuda." on väga ilus mõte. ja algupärane.

    ReplyDelete
  8. Kui piits kogu aeg vihiseb, siis no päriselt joonistad-kirjutad ja õpid klaverit ja prantsuse keelt?

    Seda meeldimisevärki enne ei haldagi kuidagi ära kui oled kaelani kohas, kus pead norgu lasta ei saa.

    Nu ja algse loo skeletile on ju vaja ikka järjest paremate omadussõnade ja muu seesuguse hästikirjeldavaga ikka liha ka peale luua :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, see on ka point - et lugu rääkides õigemaks rihtida, väljendada täpselt õigeid asju hästi. Jaa.

      Delete
    2. Just.
      ega vahet ju pole,
      oled sa murca või marca,
      on see rebend või hoopis auk,
      kuidagi pead sa ju edasi hulpima.

      Delete
  9. Ma näen hästi palju seda, et inimene räägib mingist teemast uuesti ja uuesti, et seda enda jaoks selgeks mõelda. Isegi teen seda vahel, kuigi proovin siis audientsi vahetada, et uusi mõtteid saada - vahel polegi audientsi vaja, räägin mõttes. Näiteks on üks asi, kus olin veidi mölakas. Nüüd natuke kahetsen, et olin mölakas. Aga siis mõtlen/räägin paar korda läbi, et ma tegelikult ei kahetse mitte mölaklikkust, mis oli minu meelest selles olukorras adekvaatne reaktsioon, vaid kahetsen selle pikema perspektiivi tulemust - aga samas selles konkreetses situatsioonis oleksin ikkagi mölakas, kui uuesti valida antaks. Nii et mis siis kahetseda, omatahe. Ja seda läbirääkimist/läbimõtlemist oli vaja, et seda selgeks mõelda.

    Tahtmisest. Meil on mehega pidevalt kerged konfliktid, sest mõlemad ütleme, et "teeme nii, nagu sina tahad" ning kehvemal juhul ei ütle, vaid üritame arvata, mida teine tahab, ja seda enda tahtmise pähe esitada. Natuke oleme õppinud vähe selgemalt väljendama end.

    Motivatsioonist. Muidu ütleksin, et mul on vaja positiivset tõuget. Aga kuna hetkel on parajasti hästi palju negatiivseid emotsioone, siis ütleksin pigem, et minimaalselt on vaja negatiivse tõuke puudumist. Ma ei suutnud vahepeal kolm päeva suht midagi teha, sest negatiivset stressi oli nii palju, et see viis keskendumisvõime täiesti nulli. Kui on lihtsalt nullseis, siis toimivad mu üldised life hackid ja saab tööle ka siis, kui positiivset tõuget pole. Kui parajasti negatiivne kaose poole tõukab, siis ei toimi miski.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selgeks mõtlemiseks rääkimine on ju ka nagu uuesti läbi elada tahtmine. Või vältav seeselamise sümptom. Seda teen isegi. Räägin ja kirjutan sama uuesti, sest ma mõtlen. Ja selleks, et mõelda.

      A see on jah vana klassika - nimetada oma tahtmisena seda, mida arvad, et teine tahab. Kuidas selgemalt väljendamise õppimine käib?

      Delete
    2. Ma teen nii, et proovin öelda ikka seda, mida mina tahan, ja tema näost aru saada, kuidas ta tegelikult sellesse suhtub. Praegu on selline aeg ka, et kuna ma olen natuke õnnetu olnud, siis ta seisab veits pea peal niigi, et mul oleks lemmikjäätis külmikus ja lemmiksari ekraanil, ei taha seda liigselt ära kasutada.

      Delete
  10. Muidu, Lendava vastust ma ei oska paika panna, aga minu ja notsu vastused küsimusele "miks mingit lugu mitu korda räägitakse" on päris värvikalt näited sellest, kuidas ma räägime.
    Notsu räägib, et enda jaoks olevaks teha.
    Mina räägin teisele inimesele.
    Muuhulgas kipun selle "räägin teistele, mitte endale" tõttu alati mõtlema, kui keegi mulle midagi ütleb: "Miks ta seda mulle ütleb? Mida ta sellega mulle öelda tahab?" ja pärast on teine: "Oota, mismõttes kriitika? Mis mõttes sina ei tohiks jms? Selle sa mõtlesid küll ise juurde. Mul lihtsalt tuli pähe hea kujund, mis lõdvalt seostus sinu jutuga!"

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on ka need jutud olemas, mida ma räägin teisele inimesele, vahel adresseerin liigagi põhjalikult, keskendun pragmaatikale stiilis "kas ma tahan oma sõnadega teha asju, mis vat nende-ja-nende sõnadega välja kukuksid, või peaksin valima ikka paremad sõnad?". Aga mõnikord, kui tunnen end kellegagi vabalt, siis hakkab parajat teadvuse voolu suust välja ajama. See jutt, mida ma ei kontrolli, võib osutuda samajutuks. Aga võib olla ka uus jutt. Nii või teisiti on see omamoodi kehaväline mõtlemine. Selles mõttes olen ma täielik ekstravert, et ma tihti saangi oma mõtetest siis teada, kui olen nad oma kehast välja asetanud, olgu siis suuliselt või kirjalikult.

      Delete
    2. Jaah. Seda viimast on mul ka ette tulnud. Et kui sõnastan teisele (blogis ma kirjutan üsna vabalt ja just endale, aga see on ka kuidagi endast väljapoole ikka), saan ise samuti täpsemalt aru, mis värk =) Enne on ebamäärane tunne, mis siis vormistub selgeks.

      Delete
  11. Punkt ühega on jah, muidugi. Isegi.
    Punkt kahega on nii, et kui lapsevanemate koosolekul mõni entusiast arvab, et koolivaheajal sõidame kõik Pariisi/teeme õpetajale tonnise kingituse/ostame klassi kristall-lühtri, vms siis on küll ainult KOHE tagumine aeg suu lahti teha ja öelda, et mulle see ei sobi, mul pole raha, minu laps ei tule. Teie tehke mis tahate. Siis mõni solvub ilmselt, aga mõni teine jälle ärkab, et oi jah tegelt mul ka.
    Ja kui hakatakse valima aasta kolleegi, siis on ka tegelikult KOHE õige aeg välja öelda, et see on üleüldse üks nõme üritus ja aitab edetabelitest.
    Paraku ei jaga need entusiastid ise biiti ning kipuvad asju korraldama teiste käest küsimata või teiste arvamust arvestamata. Siis olen mina nii konfliktne tüüp küll, et keeran selja ja ei täida seda faking valimislehte, sest ma ju ütlesin. Ma ju ütlesin kohe. Mina seda mängu ei mängi ja ärge mossitage. Ma ei keela ju teil mängimast. Lihtsalt ma ise ei. Noh ja siis saan pool aastat hiljem koondamisteate ja veel paar kuud hiljem tagaseljajutu, et Morgie ei sobi kollektiiviga.
    Lõpuks pean ma siiski kõigepealt iseendaga sobima, kas pole nii?

    Punkt kolmega on nii ja naa. Täiesti oleneb olukorrast. Ma arvan, et tuleb leida lihtsalt meeltmööda piits.

    ReplyDelete
  12. ....aga inimesed võivad väljakäidud ettepanekutega nõustuda ka ilma entusiasmita, kui see ettepanek on mõistlik või asjakohane, lihtsalt ettekujutus selle tulemusest pole nii ere. Entusiasm on üldse üks kõhe tegur. Äkki ootaks tulemuse ära ja siis emotsioneeriks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, see on tõsi. Ei pea ette emotsioneerima. Võib järele ka. Peaasi, et kogu aeg ainult leige pole.

      Delete
  13. Paula10:21

    Ma olen korra rääkinud oma painajat kaks aastat järjest kõigile, kes tahtsid kuulata ja neile, kes ei tahtnud. Lihtsalt selleks, et see ära läheks. Muidu saab mitu korda sama asja rääkida, sest see on ainus jutt, mis rääkijal on. Või teatud vanuses enam ei mäleta, et see jutt just räägitud sai.
    See meelejärgi olemine on veits võõras teema. Küllap ma siis olengi see, kes alati korraldab ja oma arvamusega välja tuleb. Ma lihtsalt ei jaksa, kui keegi midagi ei ütle ja ootab, et teised arvaks ja teeks. Minu käitumisega käib kaasas tagaselja ving, et tegelikult ei olnud hea mõte. Krt! Tehke suu lahti ja pakkuge ise midagi välja! Saame teemadega edasi minna ja mitte lihtsalt ühe koha peal mämmerdada.
    Kui ma ütlen, et mul on ükskõik siis mul on tõesti ükskõik ja iga otsus sobib. Näiteks kui küsida, mis ma süüa tahan siis mul on enamasti tõesti täiesti ükskõik, kui ma ise ei pea tegema, ja kui ma midagi tahan, siis ma ütlen. See on tegelikult lihtne. Ma olen enam-vähem terve elu olnud see, kes peres otsustab ja vastutab ning ma pole kunagi pidanud püüdma kellelegi meelejärgi olla. Kellele ei sobi võib öelda või ära minna, või kui mulle ei sobi siis ma saan seda öelda ja midagi muud pakkuda. Lõpuks saavad mõistlikud inimesed ju kokku leppida ning ma olen võimeline aktsepteerima teiste arvamust ja otsust kui enamusele see rohkem meeldib või sobib.

    ReplyDelete
  14. 1. Kui vait on hästi nõme olla ja sul on paar juttu, mis siiani on vaikuse kenasti täis lödistanud ja on mõte, et "ma vist neile pole veel rääkinud". Tegelikult oled. Mitu korda. Seepeale muutub vaikus tavaliselt veel pikemaks ja nõmedamaks.
    2. Olen viisakas, mitte meeldiv. Vähemalt enamasti. Kui enam ei jaksa, olen ebaviisakas, aga siis pole meeldivusest niikuinii enam juttugi.
    3. Ärge kiskuge üldse!

    ReplyDelete

Post a Comment