mõtlesin tubli ja veids olen olndki

PB150176
kus teokarbid kasvavad

 

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud (ja veel paljum lugenud) enesejuhtimisest. Oma tunnete ja mõtete, otsuste ja tegevuste, hoiakute ja reaktsioonide regulatsioonist, kui soovite. 

Näiteks vahel ma loen mõnd artiklit, kus on õppijate enesejuhtimist uuritud ja seal loetletakse igasuguseid enese juhtimise tegevusi, mille peale ise ei tulekski. Näiteks kui tihti sa katkestad lugemise, kui sa saad aru, et sa ei saa aru ja asud siis valima ja katsetama teisi strateegiaid selle teksti paremini mõistmiseks. Või kui sageli sa oled enne õppima asumist seadnud ja ka selgelt sõnastanud endale eesmärgid ja ootused. Kas sa teed pärast edukat teadmiste omandamist märkmeid (kasvõi mõttes) selle kohta, mis tingimused ja tegevused selle edule kaasa aitasid.

Ma olen paar korda leidnud, et eelmõtlemine ja plaanipidamine aitab stressirohkete tööülesannetega toime tulla. Näen, et meilile tuli mingi õudne asi, mida ei taha avadagi. Mis tekitab ürgse tungi pea liiva alla peita ja seal, nina vastu ekraani, agressiivselt mingit uudistevoogu sirvida. Aga siis hoopis mõtlen läbi, mis variandid on, mis seal kirjas saab olla. Mis osadest see ülesanne koosneb. Kui palju sellest on minu töö. Kelle abi ma saan kasutada. Mis sellest on pakiline. Kui kaua on okei selle kallal nikerdada. Kas see peab olema tehtud või see peab olema apselluutselt laitmatu. Ja siis tavaliselt enam nii rõve ei olegi.


Teine servapidi seotud teema on mediteerimine. Proovisin üht jooga-meditatsiooni äppi (maru halb oli), aga kasutasin teda tublisti mitu nädalat. Ja seega vaatasin seda mediteerimise nähtust uuesti. Et pole mul esimene kord, aga pole olnud ka harjumus.

Selles mõttes on mediteerimine küllalt hästi seotud eneseregulatsiooniga. Kasvõi harjutamaks märkamist ja mitte nii palavalt iga oma oleku aspektiga läbipõimunud olemist. Ma näiteks ei ole oma olemuselt närviline ärev pea-liiva-alla jaanalind. Mul lihtsalt on vahel see tunne. See ei pea midagi tähendama kohe. Ja tunded üldse - need teevad omi asju. Mina teen omi asju. Mitte küll alati, aganoh, õpime jne.

Veel olen täheldanud, kuidas impulsikontroll on parem, kui olla just nüüd lähipäevil edukalt mediteerinud veits. Esiteks on enese kogemusest tulev tõhus tunne, et just sain ju hakkama enda haldamisega, saan uuesti. Aga teiseks vist ongi niisama sisemised protsessid paremini järjest ja jälgitavad. Diskreetsem struktuur. Mitte tihe pausideta järjest pealesõitev joru. Mitte, et ma mingi jõhkralt impulsiivne oleksin oma olemuselt. Aga vähem mõtlematult mölisemist ja kohevaid sarvesaiu on ikka hea.


Siis ma olen mõelnud plaanide pidamisest. Ma elan oma elu nii, et ma teen plaane. Panen plaanid kalendrisse ja kirjutan endale todoisti ülesandeid nende plaanide ette valmistamiseks. Nii töötab. Nii saab sõpru näha ja kohtumisi toimuma ja aeg on paremini väärtustega kooskõlas. Võib-olla kusagil on inimesi, kelle suvakad ideed ja tujud ja niisama pähekargavad käimised on sada protsenti just see, millist elu nad tahavad elada. Mul ei ole. Ma pean rahulikult maha istuma ja plaani pidama. Selle kirja panema, kokku leppima, aja leidma, ära fikseerima. Ja siis oma kalendri sõna kuulama. Ja saab hea ka.

Siia juurde tuleb muidugi rääkida neist, kellel just plaanid ajavad isu ära. Või kes kardavad oma isutusi ja selle pärast plaane ei tee. Sest äkki just sel päeval üldse ei taha. Ma natuke kogen seda (ja siis vedelen enne uksest välja minemist põrandal ja ahastan natuke), aga reeglina ma sätin nii, et mul oleks tuju. Magan vastavalt ja varun toitu plaani silmas pidades ja pakin kostüümid kotti. Et oleks kerge ja hea endaga kokku lepitust pidada.


Veel olen ma mõelnud harjumuste peale ja see on kõik seotud nii enda juhtimise kui mediteerimise kui plaanide pidamisega. Mulle meeldis üks ütlemine, et head karmat annavad head harjumused. Et mõnel lihtsalt kuidagi uskumatult millegipärast veab. Nagu oleks õnnistatud mõnest salapärasest allikast ja astunud kogemata kergema vastupanu teele. Ja eks mõnel võib nii olla ka. Aga päris paljud head asjad tulevad inimestele, sest harjumus. Mitte üks hea kaval nüke või strateegiline käik. Vaid pidev igapäevane võibolla aastatepikkune harjumus. Ei garanteeri midagi, sest elus garantiisid ei ole. Aga suurendab vedamise tõenäosust.

PA090074
kasvulava


Igatahes jaa. Ma olen tubli olemisest mõelnud ja püüdnud seejuures isegi veids tublida. Tuleb enamvähem. 

Mu tavaline nädal neil päevil näeb nii välja, et ma sõidan ikka peaaegu iga päev linna. Peamiselt selle pärast, et laps käib koolis ja tema sõidutamine tähendab koos aja veetmist. Saab hommikusöögi kõrvale juttu ajada ja vahel sõidugi ajal mõne teema üles võtta. Tavaliselt me räägime muusikast või inimestest, kelle moodi tahaks olla või ei tahaks mitte. Ja asjadest, mis ta internetis nägi või neist drägoni mängudest, mida plaanib.

Olen hakanud hommikuti kaerahelbe putru sööma. Ma olen oma elus jälestanud hommikusööke ja nendest isegi suurema põlgusega suhtunud putrudesse. Aga nüüd nii on. Puder tuleb veega keeta (nagu mulle õpetati ja ma ei uskund alul) ja värsked marjad ja kaneel asendavad suhkru ilusti ära. Kõht püsib kaua täis ja odav on see toit ka.

Osa tööpäevi peavad mööduma raamatukogus. Mul on liiga mõnus kontor liiga paljude inimeste ja huvitavate teemade ja sagimisega, et ma ei saa seal piisavalt pikka keskendumise aega. Raamatukogus juhtub lihtsamini, et päriselt mõtlengi ühe asja peale järjest tund aega. Teinekord mõtlen väljagi. Ja see on hea. Pealegi annab raamatukokku kõndimine võimaluse samme teha. Muidu ma istuks nagu kartuliidu kogu aeg kusagil pehme asja peal kükakil ja kiduksin veel hullemini ära.

Trennides käin niimoodi kolm kuni viis korda nädalas. Olenevalt muudest plaanidest ja kultuurikavast. Põhiliselt võimlen - pilatest ja bodyarti, korra nädalas tantsin. Nüüd hakkasin ronimas ka käima. Võinoh. Täiega hakkasin. Korra käisin. Maru tore oli. Isegi natuke imestan ja kardan, et kas päriselt ongi normaalne, et kohe esimesest korrast peale on hästi tore või on mul soolas pettttumus kibe. Postitantsu kibelen ka jälle, aga see vajab organiseerimist ja kokkuvõttu ja muud taolist. Svingi tunde ei ole ja jazzfunci pole tagasi läinud, sest sving. Noh ja balletti peaks ikka tegema, aga mu spordiklubis pole midagi sellelaadset ja ma ei tea, mitmesse erinevasse kohta ma tahan oma hingeõhku ja raha laiali piserdada.

Unega on vaheldumisi häda. Peaksin kell 10 magama minema, et järgmine päev hästi sitt ei oleks. Aga tegelikult päris iga õhtu ei pea, sest alati ei ole nii sitt olnud. Võiks vabalt üle ühe hilisõhtu magada ja teise omatahtsi lustida. Aga kasma siis kuulan ennast. Ikka retsin end mitu 6-tunnist ööd järjest ja siis pärast hädaldan. Kessetegi.


PA170098
aeg on maas


Lugesin kõik Olga Tokarczuki raamatud läbi, millele ma käpa peale sain. Võtsin kõik veel lugemata Helen Oyeyemi, mis raamatukogudes leidus. Kuigi lugemisega on raske, kui olla selline sahmiv igalepoole tükkija. Facebookile panin delayed gratification jublaka peale ja see natuke isegi aitab. Tekitab aega, et midagi muud vaadata. 

Pildid on, nagu näed, kõik oktoobrised. Mul vist on kaameras uuemaid pilte ka, aga ma ei viitsi praegu kaablit otsida. 



Nojah. Ega muud midagi.

Mis sa tublidusest mõtled ja mida tublit teed?

Comments

  1. Ma jälestan tublidust. Sest see sööb mu elusalt ära. ja ma lasen ka, sest olen liiga tubli kogu aeg ja öäkkkkkk!
    Aga ikka olen. Sest mingi mootor on sees, mis ei lase muidu olla.
    Lisaks mõtlen, et keegi ei armasta mind ja miks, miks ,MIKS?!
    Näed, sina ka - tahad tubli olla ja sööd pealegi veega keedetud putru =( Kogu maailm läheb vastassuunas mulle ja mul pole muud kui sigaretid!

    Peaks vbla laskma emal endale sünnipäevaks piibu kinkida. Ma arvan, piip parandaks vähemalt mu endapildis natuke =P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul aitab tubli olemine end hästi tunda. Mitte kunagi kauges tulevikus, aga kohe nüüd lähipäevil. Osa tublidust on niikuinii enda eest hoolitsemine ja enda vastu hea olemine. Näiteks heade raamatute lugemine või kusagile jalgsi minek.
      Ma arvan küll, et sind armastab terve hulk inimesi. Nii, nagu nad oskavad.

      Piip on hea mõte. Piibud on lahedad. Võib-olla tasub kohe mitu lasta kinkida.

      Delete
    2. See ongi laias laastus põhjus, miks ma nii (ÖÄKKK) tubli olen.
      Et see annab kohe "jee, võit!" tunde - ja see, et ma rihm olen pärast, nii väsinud, et magada ei saa ja vihkan kogu maailma ja iseennast, on pideva endakurnamise kaasnäht, millega ma millegipärast ei arvesta.
      Paraku.

      Delete
    3. VVN, mulle tundub, et Murca mõttes tubliolemine tähendaks sinu puhul just seda, et ei tõmba ennast rihmaks, vaid ka enesekurnamise risk on kogu aeg arvestuses sees.

      Delete
    4. Et minu "teen, mida tahan!" (mängin civilit, see on hea asi, sest just seda ma hetkel tahan!) on tema mõttes tublidus?
      Kuidas sellega on, Murca?

      Delete
    5. Nii okei. Tublispetsialist Murca on tulnud. Ma teile kõnelen.
      Tubli olemine käib nii.
      1. Ära tee endale viga. Tee hästi ja tee hoolega, aga kui hakkad endale viga tegema, jäta järele. See tähendab minu puhul näiteks teatud multitaskimise ennetamist või vältimist, sest siis ma teen hooletult või lähen närvi ja närviminek tundub nagu endale viga tegemine. Samuti ma trackin oma töötunde ja alates teatud tundide summast panen arvuti ära ja loen tubli tehtuks.
      2. Tee endale head ja kanna enda eest hoolt. Vahel näeb see välja nagu ennastsalgav tubli, kui ma kultuurikava endale kokku panen ja teistele ka pileteid ostan või muuseumideite orgunnin. Aga see on mu hingele hea, kui ma käin, samuti, kui koos käin. Seega see on enda eest hoolt kandmine. Samuti vara magamaminek ja unehügieen. Nagu oleks tubli (peseb hambaid ja paneb hommikuks riided valmis) aga tegelt on enda eest hool, et oleks kohe tänahomme hea.
      3. Langeta valikuid, pidades silmas oma veendumusi ja väärtusi. Seal tuleb vahel tujusid ja isusid eirata, sest need on lokaalsed ja sageli väärtustega vastuolus. Ilge isu on päevläbi sotsiaalmeediat sirvida, aga elu, mida ma tahan elada, sisaldab rohkema tähendusega tegevusi. Just oleks hea 8 sarvesaia näost sisse ajada ja siis kolmetunnine uinak keset päeva teha. Aga et õhtul oleks ka hea oma valikutele tagasi vaadata, ei taha ma selliseid päevi liiga mitu teha.

      Seega. Kas mängida civilit on see elu, mida sa tahad elada? Sa arvatavasti tahad elada sellist elu, kus on peale civili veel asju. Kui suure osa sinu arvates peaks civil su elust moodustama ja kas sinu mänguajast paistab see välja? Kas selle mängimine teeb sulle hea tunde, mis kestab ka pärast mängimise lõpetamist veidi? Kas sa saad seda mängides endale liiga teha?
      Mulle igatahes tundub, et vabalt võib see ka tubli olla.

      Delete
    6. Civil on ses mõttes imeline, et kui ma vihkan kogu maailma, mitte midagi ei taha, mitte midagi SALLI ja ei taha ka civilit mängida tegelt, ma võtan ta ikkagi lahti, sest no mõte vastik ka otseselt pole - ja tund aega hiljem on mul juba hea. Ja nt eile mängisin kuueni hommikul ja nüüd on mul IKKA VEEL HEA, kuigi pea on pisut raske, sest öösel üleval olla on füüsiliselt kurnav.
      Kusjuures ma mängin seda selgelt teistmoodi kui enamik inimesi, keda tean.
      Enamik inimesi mängivad võidu peale ja siis erinevate tegelastega erinevaid strateegiaid kasuteades erinevate võitude peale üha keerulisemate tasemetega.
      Mina mängin kõigiga suht ühtviisi v.a. pisiasjad (ehitan selle kuninga-kuninganna erivõimetega sõdurideid ja eriomadustega ehitisi) ja olen suht kindlalt kinni oma king-tasemes. Ainus, mis päriselt mängust mängu teine on, on kaardid, millel mängin. Aga isegi võidud on mul sellised: õudselt tahaks religioonivõitu saada, nii et üritan ... aga mh, ei taha sõdureid ehitada, et kohe alguses parem sõjaline võimukus oleks ja mind poleks hwa rünnata, tahan ehitada pühapaiku ja pühasid hiisi! Aga see teine tahab minuga sõda pidada, tapab mu sõdureid (mull üldse ei meeldi, kui neid tapetakse, ma ju ei taha, et inimesed minu pärast surevad!) ja vbla isegi vallutab mõne linna ära!
      Vallutan vastu, ei tee temaga rahu, kuigi ta nüüd tahab, kuigi see oleks mulle kasulik, aga tema alustas ja nüüd ma ei jäta, sest ... sest ma olen pahane, et ta mu sõdurid ära tappis!
      Krt ...
      Alustan uuesti sama kuninga või kuningannaga, suht sama strateegiaga, lihtsalt loodan, et uue kaardi peal olen ma niimoodi paigutatud, et minuga sõda ei alustata =P
      Phmt: ma lihtsalt proovin sama mängu mängida nii, et ma võidaks, lootes vedamise peale, ja ei kipu oma strateegiaid parandama vms.
      Eks ma vist elus teen samamoodi: mina olen ikka mina, peab ju leidma inimesed, kellega minaolek ka positiivset vilja kannab! Sama strateegia, ennast ei muuda, proovime uues kohas uute inimestega.
      Aga "millist elu ma tahan elada?"
      Last mulle ei tehta ja siis phmt ongi ainus eesmärk "olla nii õnnelik, et päris jäle poleks."
      =)
      See kuidagi ei kõla nagu tubli eesmärk, aga see on ainus eesmärk, millesse usun.
      Ja noh, kuna mul on õnnelik olemiseks vaja ka trenni (muidu on kehaliselt halb, otseselt valus), raamatuid, kirjutamist, teiste inimestega suhtlemist (valitud inimesed), head toitu, füüsilisi kontakte, mõnusat und vähemalt 2 korda ööpäeva jooksul jne jne, eks ma arvan need ka oma ellu sisse, noh.

      Delete
  2. Ma avastasin kunagi suure üllatusega, et kui ma tantsuõppijate huvides kirjutan mõne pikema plaani rohkem lahti - et millal ma umbes mida kavatsen teha ja mis ma sellega saavutada tahan - siis on mul ka endal hea sellele toetuda. Kes oleks arvanud. Ma arvasin, et ma kirjutan selle ainult selleks, et õpilastel oleks hea ja mina paistaks neile toredam.

    Aga pudrust läheb minu kõht küll mingi poole tunni kuni tunniga uuesti õudselt tühjaks. Maitseb hästi (ja just nimelt veega tehtult, piimaga läheb lögaseks), aga kui mul pole plaanis tund aega hiljem teist hommikusööki süüa, tuleb ikka võileibu teha. Või siis süüa üks võileib pudrule otsa. Puder on justkui söömise soojendus.

    Kell kümme magama... podisen pahuralt ja mõtlen, et kas maailmas ongi normaalsetel inimestel nii, et lähevad suvalisel oma plaanidega sobival kellaajal voodisse ja siis jäävadki varsti magama ja lausa nii, et ei ärkagi paari tunni pärast üles. Mul tuleb samuti vahel õhtul uni peale, üheks kuni kaheks tunniks, ma kasutan seda siis, kui on juba ette teada, et tuleb ärgata nii vara, et päriselt pole mõtet magama minnagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei usu, et normaalsus ja võime suvalisel hetkel (ära) magama minna, tingimata koos käivad. Mina saan küllalt suvalt uinuda, jah. Vahel raskusi on, siis on mediteerimine aidanud. Keset ööund ärkamisest ei tee välja, sest saab ju uuesti jääda.

      Jäme kaerahelves ja suur kausitäis, u pooleliitrine, lisaks banaan ja peoga külmutet marju. 4 tundi püsib ilusti kõh täis.
      Mul läheb ruttu pärast võileiva söömist kõht tühjaks. Jätsingi nad maha juba mitu aastat tagasi. Kulukas ja tulutu toit mulle.

      Delete
    2. Minu sisikond nõuab valku, kui valku ei anta, on nälg.

      Delete
    3. Ja rasva kaaa!
      Ma ei tea tegelt, kumb on tähtsam. Aga kaerahelbed ja banaan = see pole toit, kui peotäit mandleid sisse ei sega. Aga ma võin selle peotäie mandleid ka niisama ära süüa, on üsna sama palju toit.

      Delete
    4. Ahjaa, võid panen muidugi pudru sisse. Ja kui meelde tuleb, siis jahvatan linaseemneid. Kas kaerahelves ei sisalda valku?

      Delete
    5. teravilja kohta sisaldab kaer üllatavalt palju (mis on põhjus, miks ta halvasti säilib, mis on omakorda üks põhjus, miks nii suurepärast teravilja massilisemalt ei kasvatata), aga mida iganes ta sisaldab, mul tuleb samuti tunnistada, et ilmselt ikkagi liiga vähe, et mul kõht üle tunni aja täis püsiks. Isegi kui ma söön võiga.

      Võileivad on kuidagi mitmekülgsemad, seal on teraviljad, mingi valgu-ja rasva-asi ja köögiviljad peal. Vbla saab neist ka lihtsalt rohkem kaloreid.

      Delete
    6. Tegelt sisaldavad päris kõvasti. Valku siis.
      Vbla see on rasv, mis puudu jääb - suur võisilm ka kujutluses parandab asja oluliselt. TÄitsa söök =)

      Delete
  3. Vabandust. Aga lugedes tekkis küsimus, et kas seal kus sa elad koroonat pole? Erinevad trennid, raamatukogu, kontor ??
    Pst, ma olen ikka liiga seaduskuulekas....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Trennis on seadusega lubatud kuni 10 inimest, käin päris reeglitejärgsetes trennides, mitte kusagil põrandaaluses. Kontorid ja raamatukogud on ka lahti. Kanname maske, hoiame vahet, mul on oma kabinet, rahvast on vähe.
      Kas seadused on üks, aga asutuste lahtiolek teine?

      Delete
    2. Mis mõttes seadusekuulekas...? Isegi Tallinnas on siseruumides huviringid nüüd ju lahti, raamatukogud on ammugi. Kontorid seavad oma reeglid igaüks ise - meil on näiteks loodud piirid eri korruste vahele -, kuid seadus küll tööl käimist ei keela ega piira. Isegi koolid on uuesti kõigi õpilaste / klasside jaoks kontaktõppeks lahti.

      Delete
    3. Aga võib-olla jah. Kui mitte seaduse, siis millegi kuulekas. Vastutustundlikum saaks ju olla. Rohkem kodus olla ja vähem ringi ahnitseda. Olen isegi mõelnd. Aga ei jaksa. Oleks siis, et koduspassijad on vabastatud tulemuste lauale toomisest. Ja kuni väljas käimine keelatud ei ole...

      Delete
    4. Ujulas olin viimati üksi basseinis. Uju risti, põiki või diagonaalis - oma asi. Keda ma seal nakatan või kellelt nakkun? Näiteringis on kõigil maskid. Raamatukogus on kõigil maskid. Tööl on omad reeglid ja inimesed on väga viksid neid täitma.

      Mina küll ei taju, et kodus istumine mingitpidi tundlikum oleks.

      Delete
    5. Hetkeseisuga on kord küll mõnevõrra muutunud, tantsu koha pealt näiteks (ujumisega on endiselt rahulik):
      https://www.kriis.ee/sites/default/files/20210129_terviseamet_korraldus_sisetingimustes.pdf

      Delete
  4. Miki09:03

    Selline kaerahelbepudru on laisa kiirtoit, paned õige koguse veega mikrosse 2min ja valmis. Inimne tavaliselt tunneb, et ta on tubli, siis kui ta teeb midagi sellist mida saab hinnata positiivselt.

    ReplyDelete

Post a Comment