väljateenitud kohvid, pere(pilet) ning samuti kodu

pehmed muhud

Teatavasti on kohv kõige maitsvam siis, kui oled selle ära teeninud. Niisama väljateenimata kohvid on ka okeid, aga nad pole nii head. Kohvi saab ära teenida mitmel moel, mis võivad olla igaühe jaoks erinevad. Aga igatahes nii on - kohvid tuleb välja teenida. Mina ei tee reegleid. Elu on selline.

Loetelu viisidest, kuidas ma kohvi ära teenin:

1. 'Ma pole täna veel kohvi joonud.' Mida hiljem vastav tähelepanek aset leiab, seda suuremal määral ja pakilisema jõuga on kohv välja teenitud. Mõni kord tähendab see koguni, et olen välja teeninud eriti suure või kalli kohvi. Või kaks kohvi järjest.

2. 'Ma pole jupp aega kohvi joonud.' Vahel teab sisetunne, mõni kord võib seda toetada tundide lugemisega osutitega kellalt. Näiteks viis tundi juba ilma kohvita. Ju on midagi olulist tehtud tunde ja tunde järjest (uinakut). Ilmselgelt oled kohvi väärt.

3. 'Ma sõin lõunat.' Lõuna söömine on premeeritav. See on väga tubli eeskujulik korralik edumeelne käitumine. Lõuna söömine erineb enese hõredaks närviliseks mõrraks näljutamisest ja konstantsest peatusteta snäkkimisest. Lõuna on tulemus ja saavutus. Kinnitamiseks ja tähistamaks on kohv. 

4. 'Mul on selge plaan kellegagi lühidalt nõu pidada.' Parem on, kui tema ka kohvi joob, aga kui ta ei soovi, siis see on okei. Lühike selgeplaaniline nõudpidamine võib olla suvalisel teemal ja misiganes kanalit pidi. Aga kui see on, siis selle juurde käib kohv. Seal on kohvi koht. Selline plaan on kohvi väärt. Kohv fikseerib alguse ja lõpu, määrab olekud: keha peatub, mõte müttab mõelda, kohv kohvib kohvida. Nõu... Nõu, tema nõustub.

5. 'Mul on selge plaan midagi ära lugeda.' Artikkel või blogipostitus. Sobib video-essee ka. Midagi, mis on aktiivse keskendumise vääriline, aga ei vaja eriti minupoolset sekkumist. Sama nagu nõupidamisega. Kohv kohvib.

külma koridori lilled

Perepilet on nii naljakas asi. Ma olen küll oma elus mõnda aega olnud päriselt sellise pere liige, kus on vastassoost täiskasvanud vanemad ja nende ühised parasjagu kasvatada olevad alaealised. Aga enamuse ajast, kui ma olen perepiletiga kusagile sisse saanud, on see olnud hullult hea nali.

Saan õega kokku ja otsustame näitusele minna. Mul on laps ka kaasas. Astume muuseumi sisse, ma vaatan hinnakirja ja hõiskan: pere!

Lähen sõprade lastega ja nende naabrite lastega muuseumi. Juhtumisi on mul laste kantseldamiseks abiks sõbranna kaasas. Avastame, et kõik kaasasolevad lapsed ei moodusta veel klassiekskursiooni, seega: päreee!!!

Suurem seltskond, kus on nii lapsi kui täiskasvanuid, valime kaks suvalist täiskasvanut ja saadame need järjekorras ette, siis on neile müüdud perepiletiga kõikide kaasasolevate laste piletid ka kaetud. Pppffftpere!

Vanasti me käisime folgil ka nii. Leidsime sõbrannaga Orkuti abil 2-3 alakat, ostsime perepileti, jagasime pileti summa inimeste vahel ära. Siis saime nende alakatega esimesel päeval passilauas kokku ja arveldasime. Viimatine kord küll loeti meile sõnad peale, et need on perepileti tõttu meie vastutusel ka. Vaatasime siis hindavalt neid 14-17 aastaseid ja otsustasime, et pfft! need ei tee pahandust, need need paid alakad. Pärääe!

Ma ei ole kordagi selle peale tulnud, et perepiletil on mingi range pistmine perekondadega. See on mingi naljakas konstruktsioon, mille võib järjekorras seistes komplekteerida ja siis irvitada. 

Üldse ma mõtlen seda pere asja viimasel ajal. 

Näiteks millal võib kellelegi külla minna või lapsi külla lubada. Enamasti igal ajal, kui kõik on sõbrad ja terved jne. Välja arvatud siis, kui pere. Nüüd tõsiselt. Ilma ironiseerimata. Perekond. Kinnine ühik. Näiteks emal on sünnipäev või vanaema tuleb külla. Näiteks isadepäeva hommik või maakodusse minek. Sa ei tohi. See on meie pere sisene asi. Me tahame oma perega aega veeta.

Isegi, kui muul ajal ei panda uksigi lukku ja igaüks on koputamata ka teretulnud ja laua ääres kõigile ruumi. Isegi, kui see on enamasti täiesti kommuun vaba piiritu paindlik muumioru-situatsioon. Piiri perekonna ja mitte-perekonna vahel ei tohi ära unustada.

Kui ma laps olin, siis meil oli nagu kogu aeg keegi külas. Naabrid või vendade sõbrad või keegi ema sõpradest. Ja meil ei olnud mingi eriti külluslik kodu, kus oleks kõik rahulik ja harmooniline. Mingid teised lapsed olid lihtsalt kogu aeg kohal. Huvitav, kui hull neil lastel pidi olema oma kodus, et nad ikka meie juurde tulid. Ma ei mäleta, kas me neid lapsi vahel välja ka viskasime. Et oma perega koos olla? Arvestades, et päris pikalt oli ka mõni päriselt sees elav kasulaps. Kus need pere piirid üldse on.

Kui mu laps lasteaias käis, pidi seal ikka perepilti joonistama. Õpetajad väga sahmisid selle üle, piilusid üle laste õlgade, mis järjekorras pereliikmeid joonistatakse ja märkisid joonistuse peale. Väga hingeteadus, hästi vau. Eks ta joonistas neid perepilte mitmeid ja erinevaid. Aga üks neist oli eriti tore. Me olime siis just mu väikevenna koolilõpu puhul ilusti riides ja õues pilte teinud ja ju ma olin jälle nalja pärast nõudnud päräpilte. Ja mu teine vend elas minu juures. Niisiis mu laps joonistas 4-liikmelise pere pildi: tema ise, mina (tema ema), mu vend (tema onu) ja meie must kass.

Aga ma hakkasin mõtlema sellest ka, et abielu või perekonna pühaks pidamine või selle teha püüdmine on taotlus inimesi välja arvata. Rõhutada pere piire ja seega välistada mingeid sekkumisi sellesse puutumatusse siseasja. Ikka räägitakse ju, et teatud riigipühade ajal suureneb koduvägivalla juhtude arv hüppeliselt. Ma praegu peast neid arve muidugi ei tea, aga kas need on sagedamini just niisugused riigipühad, mida tähistatakse pere siseselt? Mitte jaanipäev, aga jõulud. Vähe sellest, et sa sel ajal pead perega olema, sa ei tohi kellegi teise perega olla ja kedagi teist ei tohi olla sinu pere juures. 

see on hea kuu
see kuub väga hästi

Ma olen endalt avastanud koduigatsuse. See on uus tunne. Mulle üldiselt meeldib võõras, vahelduv ja teistsugune. Lapsena päriselt arvasin, et kui keegi hakkas suvelaagris olles koduigatsusest rääkima, siis nad valetasid. Miks peaks keegi koju tahtma, kui mitte-kodus on nii palju uut ja huvitavat. 

Aga nüüd on tekkinud kodus olemise oskus. Ja tahtmine selle järele. Mu kodu on viimasel ajal märkimisväärselt mõnusamaks saanud ka. Eriti, kui ma siin natuke koristan. Mul on siin piisavalt paljude erinevate kohvide tegemise vahendid ja just neid sööke, mis mulle meeldivad. Vaipu ja patju, taimi ja kasse, pille ja raamatuid. Muusika saab hästi kõvasti panna, tuled kustu, toa viirukit täis suitsutada ja internet on kiire. Üleni mõnus. 

Koduigatsus on natuke nagu igatsus suuuuuure anonüümse peo järele. See on igatsus valikuvabaduste ja vähese seotuse järele. Kogu mu meeleolu ja tegevused, nende algused-lõpud ja teguviis on pidevalt ainult minu asi. Tahan, vedelen diivanil ja vahin lakke. Tahan, söön midagi ära. Vaatan mingit sarja ja jätan pooleli, koristan veits ja kõnnin õues ringi, teen uinaku, loen midagi, tantsin peegli ees või trepi peal, vaatan oma imelikku tuju ja sobran mälestustes, joon või ei joo, naeran või nutan. Olen seltskondlik või tõmbun endasse. 

Väikses seltskonnas või kellegagi otse kahekesi olles on hästi palju 'peab'-isid. Peab enesega kooskõlas olema ja teatavat loogikat või järge pidama. Veidigi teemas püsima. Peab teistega arvestama, ilmeid lugema ja ruumi kuulama. Mõnes seltskonnas peab lisaks veel oma enda nägu ja olekut valvama. Et kõik teaksid, et mul on okei ja ma olen nõus ja mhmh. Janoh, et oleks sünnis samuti.

Aga (üksi) kodus või suurel peol. Ahh, sulnis sundimatus.

Ma olen liiga vana, et Värskes rõhus avaldada. Ma oleksin võinud need tekstid ära saata enne, kui mul vanus kukkus. Oleks saanud korra veel. Aga ma venitasin ja nüüd on tulemus käes. Toimetaja ütles, et Looming või Vikerkaar. Aga... aga. Need on ju mingid tõsised väljaanded(?). Päris autoritele. Piup. Ma tegelt ei tea, pole ammu ühtegi selle pilguga kätte võtnud. Nii tõsised. Nagu päris.

Saatsin kaasautorile oma koodi ülevaatamiseks. Enne seda olin veetnud mitu tundi seda koodi korrastades ja kommenteerides. Ja läbi jooksutades, et ikka oleks kõik okei ja töötaks. Hoidsin end andeks palumast ja ettetaha vabandamast, et ma olen iseõppinud[1]. Saatsin ära, vabandamise asemel tänasin ja kenasti tuli ülejärgmisel päeval vastus: ole hea, tee oma kood korda, siis ma vaatan. Saatis ilusti näite ka ja väga mõistlik palve, mille peale ülepeakaela meeleheitesse viskuda ja endale lõputult kaasa tunda.

#salõpetadelvas

Võib muidugi olla, et inimesed tahavad oma perega olla samal põhjusel, miks mina tahan üksi kodus olla.

Võib muidugi olla, et ma olen kohvi tegelikult välja teeninud siis ja ainult siis, kui see mulle ostetakse.

Vabalt võib osutuda, et mu muigamine perede üle on kõige harilikumad hapud viinamarjad.

Kas sa vihjad külalisi välja, et oma perega olla ja mida see sinu jaoks tähendab?

Keda sina lapsena või su laps on perepildile joonistanud?