ettekäänetest, autost pisut ja niisama

P3150129
autokompositsioon


Ma mõtlesin ettekäänetest ja vabandustest. Vahel on mingid sooritused inimesele võimatud. No ei saa teha, pole saadaval niisugust suutlikult neil ja noil täiesti arusaadavatel põhjustel. Pole võimalik. Ja ma mõtlesin ka, kuidas vahel on võimalik, hoolimata kõigist neist asjust.

Võtame näiteks mu hommikusöögi söömine. Saaks öelda, et ma ei saa. On võimalik tõestada, et pole võimalik. Ma vajan kohutavalt palju und. Mul on vaja 8 tundi täis saada, et ma ei oleks päevläbi mõtlemisvõimetu mõrd. Ja kui ma äratust ei pane, tuleb torust järjest 12 tundi. Seega on iga varem ärgatud minut on põmst mu elutähtsast unest varastatud. Röövitud. Mind on sellest ilma jäetud. Teine on muidugi mu iiveldus, mis kergesti tuleb ja on hommikuti iseäranis tundlik lõhnade ja tekstuuride suhtes. Näiteks ülessoojendatud toit ei sobi ja võileivad on kuivad vastikud suulaes ja igasugu poolfabrikaadid on juba pakile kirjutatult puuksu-gaasi-keskkonda pakendatud. Ja hommikul on kodus külm. Magamistoas on eriti külm, aga köögis ka. Ja mul pole aega kütta, sest ma pean saama välja magada. Ja ma ei ela teise täiskasvanuga koos (ja arvatavasti niipea ei hakka), niiet suht lootusetu, et kellegagi hommikusöögi tegemine ära jagada või kellelegi igapäevaselt toetuma hakata. Ja mul on nii pikad tööpäevad ja topelt-topelt koormus konsta, et mingit etteplaneerimist või varuks ostmist on väga raske teha, ajurakke ei jagu. Ja ma elan väikeses linnas, kus ei saa toitu koju tellida ja kiirsöök tanklast on nii kallis ja ajab mu südame pahaks. Ja nii edasi.

Aga ma söön hommikust. Igal hommikul. Teen endale putru või muna. Panen õhksoojuspumba tööle, soojad sussid jalga. Lähen õhtul varem magama, et oleks hommikul aega rahus askeldada. Ostan alati korraga palju muna ja palju kaerahelbeid ja külmutet marju, et jätkuks ja oleks alati võtta.

Võtame näiteks aiapidamise. Kui kehv ma selles olen ja kui palju vigu ma teen. Kuidas ma olen saamatu ja ei tuvasta taimi väga hästi ega oska ette näha oma laiskust. Kui palju aiatööriistad ja taimed maksavad ja milliseid menetlemisi need vajavad. See õu on täielik soo, igaks rohimise sündmuseks kulub mitu paari kindaid, sest need lihtsalt vettivad läbi. Iga koht, kuhu ma kaevan, ilmutab hunniku kilet, vakstut ja seletamatuid kivikamakaid. Ja üldsegi võiks arutleda, et igaüks peaks tegema seda, milles ta juba hea on, mitte üritama kõike kõike. Eriti veel nõnda kõrges vanuses.

Aga mul on aed. Pikk ümber piknikuala kaarduv lillepeenar ja väikestviisi ürdiaed, kasvuhoone ja mitu viljapuud. Küsin nõu. Pean asjatundjate toel plaani ja šopinguid. Guugeldan. Katsetan. Avastan. Ignoreerin osa nõu ja teen nii palju, kui parasjagu jaksan. Ja see on okei. Tead, mitu korda täna ootamatult kiiresti väga kõvasti sadama hakkas? Umbes neli korda. Ma tean, sest ma olin õues. Hakkas sadama, tulin tuppa, läks üle, läksin tagasi õue.

Ee mis mu point oli. Et head seletused on head. Aga seletuse olemasolu või puudumine ei pea tingimata tegude või sündmuste osas midagi tähendama. Sõnad on tussu.

P3080067
tähine


Siis ma olen mõelnud nendest limitatsioonidest, mis meil on ja mille tulemise teed ja päritolu me usume teadvat. Mu harilik näide sellest kategooriast on 'ei saa nõusid pesta, sest mind lapsena sunniti'. Ma tean, et tundlik teema ja ma arvatavasti ei peaks sel teemal mölisema. Sest inimesed on erinevad ja trauma on jätkuvalt valiidne nähtus. Ja igaüks näeb ikka iseenda sisse kõige paremini.

Aga.

Mulle tundub. Paljud ise enesele hästi ära seletatud limitatsioonid ei tulene lapsepõlvest või eelmisest abielust või tudengipõlvest või misiganes ammusest perioodist. Need tulevad eelmisest nädalast. Viimatisest korrast, kui sa seda endale meelde tuletasid. Seda seost oma ajus uuesti üle sõlmisid. Seda rada oma peas jälle sedaviisi sisse tallasid. Ise hoiad elus, toidad ja turgutad neid teatud ühendusi. Jutustad üle. Katsud jälle järele. Pakid igasse pagasisse üha.

Muidugi, enesetõhusus (ehk usk asjaga hakkama saada) tugineb teatud teooriate kohaselt suuresti varasemale kogemusele. Ikka korra oled nõud ilma suurema nututa ära pesnud, on rohkem kindel, et see saab sulle ka uuesti võimalik olla. Kui kunagi pole olnud, on ka raskem üldse tulema.

Iseasi, kui ei taha. Aga siis pole ka muinasjutte juurde vaja. Võibki olla, et ei taha nõusid pesta, roose tuua, pimedas magada, hakkliha süüa. Just täna just selle värske siinoleva endana. Mitte selle pärast, et oli lapsepõlv, tudengipõlv, abielu... Vaid selle pärast et ei taha. Miks siis lisaks lugu jutustada olnust, kui olnud oli ära ja siin ongi just nii. Sest põhjendused annavad veendumustele väge?


P3220042
siru


Imelik lugu selle autoostuga on see, et ma ikka vist natuke kardan, kas sai hästi. Pean endale aegajalt uuesti otsast peale meelde tuletama, mis see arutluskäik oligi. Vaatan teda väravas seismas ja katsun järele, et on küll rõõm ju. Ja kui keegi tuleb mu otsust kritiseerima, ei ole mus veel maad võtnud seda rahu näha tema nõusid kui vaid tema intiimset sisenostalgiat. Ikka kaitsele. Ju on aeg siis see, mis vaja ja küll hingki rahuneb.

Tuletab meelde, kuidas ma alati poolteist südarit sain, kui me lastena ratastega kuhugi rändasime ja keegi järsku teatas: õu kuule sul käib esiratas ju vastu maad!


Ja noh muidu on see tavaline. Vahepeal inimesigi vaadand ja selle arvelt vähem trenni teind, aga selle võrra rohkem samme sammund. Aastates rehkendajate rõõmuks sain ilusa viiega jaguva nummeri ükspäev täis ja enese rõõmuks tegin õues lõket ja võtsin laulugi üles.

Uuesti õppija rollis olemine on mulle taganud inimesed, kellega ühiseid vaevusi omada ja samu hädasid kiruda. Mis on põmst seejust see, mida ma elult tahangi.

Õhtuti linnast sisse ja välja sõites vaatan seda nii tume tume sinist taevast ja mäletan, kuidas kunagi noorena tundus õhtujahedast hämarasse autosse istumine ja sõnagi lausumata muusika saatel lihtsalt sõitmine nii eksootiliselt meelierutav. Nagu painav igatsus ja kaasaminev heaga leppimine korraga. 'Võta mind kaasa, võõras mees.' Ja võtan ka.

Kas sa teadsid, et kui kooresekohvi sisse segada arstirohtu nimega Bittner Palsam ja natuke kuusevõrse siirupit, saab päris meeldiva õhtujoogi?

Comments

  1. “Paljud ise enesele hästi ära seletatud limitatsioonid ei tulene lapsepõlvest või eelmisest abielust või tudengipõlvest või misiganes ammusest perioodist. Need tulevad eelmisest nädalast.”
    No ma RÄÄGIN!!! Just sedasama, oma viimatises postituses!!
    (Vabandust, hüüumärgivõsa. Aga ma ei suutnud end tagasi hoida, sest sa ütled TÄPSELT sama mis mina, ainult et teiste sõnadega. „Värske, siinolev mina ise “ - geniaalne.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. jah, ma mõtlesin ka, et jooksevad hästi kokku.

      Ma mõtlesin, miks neid ettekäändeid kasutatakse (selle asemel, et lihtsalt öelda "ei taha" või "ei viitsi"), muud targemat ei oska pakkuda, kui et kellegi õiendamise vastu. à la üldse ei taha peole minna, aga keegi käib peale ja peale ja peale, ja siis saab öelda "ma olen liiga vana/haige/intovert". Sildid on hea lühike vastus, ilma et peaks hakkama pealekäijale põhjalikku selgitavat esseed esitama, mille nõudmiseks tal tegelikult mingit õigust ei ole.

      Vahel on see tüütu pealekäija küll sisemine, siis on juba küsimus, kellele enne kinga anda, kas seesmisele õiendajale või seesmisele vabandajale.

      Delete
    2. a väliste õiendajatega on vahel ikka reaalselt vaja, just nagu nende tüütute külgelööjatega, kellest vahel lihtsalt ei saa muudmoodi lahti, kui tuleb mingi kasvõi väljamõeldud paariline iseenda ja tema vahele ettekäändeks asetada.

      Delete
    3. Ma arvan, et asi on selles, et mõnda asja "ei taha", aga mõni asi konkreetselt tekitab tülgastust, nii et siis on lihtne öelda, et "ei saa". Ma ise küll ei ütle, et "ei saa", aga ütlen vahepeal, et "kuule, ma üldse ei jaksa praegu SELLELE mõelda" ning siis teine osapool saab aru, et ma ei mõtle, et ärgem üldse nõusid peskem siin, vaid teeb siis ise tiba rohkem. Selles mõttes hea näide, et meil tavaliselt ongi nõude pesemine minu õlul ja tema teeb süüa.

      Aga töötasin kunagi ülikooli ajal nõudepesijana ning pärast seda oli küll mitu sellist kuud, et sõin a la peo pealt võileiba, et mustade nõude juurdetootmist vältida, et jumala eest nõusid pesema ei peaks. Nii et selles mõttes saan ka täitsa aru, et võibki tekkida konkreetselt tülgastus, nagu kogu aeg sama toitu süües. Näiteks mõte hapukoorega praetud makaronidest ajab mul praegu ka südame kergelt pahaks, kuigi ma pole söönud neid vist ca 15 aastat ning mõelnudki pole neile enne, kui nüüd selle postituse peale hakkasin mõtlema, et kas mul on üldse mingi nö tavaline asi siin ilmas, mis ülitugeva vastureaktsiooni tekitab.

      Delete
  2. Sõnad on tussu.
    Aamen.

    ReplyDelete
  3. a ma hakkasin mõtlema, et muist "ei saa" variante on nagu ühis- ja seltskondlikult aktsepteeritavamad kui teised.

    nt keegi ei hakka eriti vaidlema, kui keegi ütleb, et ta ei pea viisi või ei oska joonistada . Selle peale üldiselt ei öelda, et see on ometi oma valik, et ei ole õppinud viisi pidama või joonistama. Tähendab, mingeid võimeid peetakse rohkem etteantuks ja teisi ei peeta õieti võimetekski, vaid millekski, mis sõltuvad puhtalt praktikast.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise vahel mõtlen. Et kui ma lähen näiteks sinna balletikursusele ja olen seal selgelt kõige andetum õpilane, kuigi enda arvates terve semestri ponnistan (ei ole ainult isiklik hinnang, eks ole, kui õpetaja ka ütleb semestri lõpus, et sinu õpetamine oli talle väljakutse) - kui palju on selles seda, et ma tõesti olen andetu ja pole mitte mingit kehatunnetust. Ja kui palju on seda, et ma olen ebakindel ja häbenen, sest kogu aeg on tunne, et teistel tuleb ju paremini välja. Sest ma ronides ka ei taha pikalt pusida, kui seltskond ümber on. Eriti siis, et kui teised juba rõõmsalt send traini peal, siis mina ei taha ka üksi nuttes perroonil pingutada enam.

      Delete
    2. Joonistamine või mitte segab üsna vähe teisi inimesi. Aga kui ma ütlen, et ma *ei saa* kokkulepitud kellaaegadest kinni pidada või ühisköögis oma hallitavaid värke aegajalt prügisse tõsta, on selts- ja ühiskond hoopis rohkem häirit. Ja ikka leidub neid, kes siiski tunnevad kaasa, mitte ei hakka arutlema, et äkki see on arendatav võime.
      Aga jaa. Ma ikka aeg-ajalt püüan oma peas hinnata, kumba sorti inimesi on rohkem - kas neid, keda on elu lõpuni ära traumeerinud ja harrastamast peletanud nende põhikooli kunstiõpetaja või neid, kellele on seda teinud matemaatikaõpetaja.

      Mis andesse puutub. Mulle tundub, et peaaegu ükskõik mille juures saavad inimesed arutleda, et neile pole lihtsalt antud ja nad seega ei kavatse hakata ka arendama. Ei ole neile antud võimeid teha matemaatikat, empaatiat, arvuteid, tantsu, rütmi, monogaamiat, kätekõverdusi, pillimängida, kokata, patsi punuda, orienteeruda...

      Aga tantsutunnis on mul sama tunne, et ma arvatavasti olen saamatu, sest ma ise pidurdan end, kui hõivan oma tähelepanu teiste vahtimise ja enda haletsemisega. Selle vastu aitab esimesse ritta trügimine ja ainult õpetaja vahtimine ja iga kord küsimine, kui võimalus antakse.
      Seina pealt tulen alla ja teen omaette pärastpoole, kui ümbritsevad inimesed hakkavad olema liiga invested mu juhendamisse. Nii kaob ära enda rõõmuks tegemine.

      Delete
    3. Tähendab, khm, on selliseid asju ka, et EI SAAGI!
      Kui sa oled kurt, on väga kahtlane üritus klaverit mängima õppida. Või kui su põlveliigesed on katki, maratoni ikka ei jookse.
      Päris nii ikka ei ole, et kõigest saab üle, kui aint tahad.
      Minu jaoks on põhiline aduda, millal on reaalne "EI" ja millal "No ma ei taha, dohh."
      Aga selle tegemine, mida tahad, on muidugi kuld =) Pisikesed takistused on pisikesed - lihtsalt alati ei ole takistused pisikesed ja nende ületamine aint tahtmise küsimus.

      Delete
    4. "Aga tantsutunnis on mul sama tunne, et ma arvatavasti olen saamatu, sest ma ise pidurdan end, kui hõivan oma tähelepanu teiste vahtimise ja enda haletsemisega. Selle vastu aitab esimesse ritta trügimine ja ainult õpetaja vahtimine ja iga kord küsimine, kui võimalus antakse. " - hih, täpselt trenni-minu kirjeldus. Täpselt nii ma käitungi.

      Aga ma annan endale ka aru võimalusest, et järsku pool trenni sellisel juhul pööritab endamisi silmi ja mõtleb, et saaks sellest pidurist ometi lahti.

      Mis - juhul kui see nii on - ei ole päris nende silmapööritajate õelus. Sest mõni mahajääja suudab tõesti päris palju grupi õppimistempot pidurdada.

      Kui ma ise olen selles oskajamas rollis, siis olen ma tolerantne tänu oma edevusele - ma suudan tükk aega nautida olukorda, kus ma olen suur ja tark ja mul tuleb miski, mis teisele vaeva valmistab, lõdva randmega välja. Aga kõik ei pruugi nii edevad olla, mõni tahaks lihtsalt kiiremini õppida.

      Delete
    5. See muidugi ka, et igaühel on kuskil lagi ees ja mitte kõigil samas kohas. Ma ise olen ilmselt üle keskmise hea mäluga ja ma pean endale vahel mõistusega meelde tuletama, et ma ei saa eeldada, et kõigil teistel on sama hea. Et kui neil ei jää sama ruttu meelde, siis pole see laiskus või sabotaaž. Et kui ma hakkan selle peale nägusid tegema, siis oleks mulle paras, kui teised mingi minu mahajäämuse peale nägusid teevad.

      Delete
    6. No vahepeal on väga tore ka siis, kui oled saamatu. Ronida on mul ikka tore ka teadmisega, et maailmas on üks-kaks, ehk isegi kolm veel paremat. Kurdina klaverit mängida ilmselt ei ole väga lõbus (erinevalt näiteks trummi tagumisest, kus vibratsiooni ikka tunned). Aga näiteks proovisin kunagi sõbra posti otsas aeleda ja seal tuli ka üksi olles kohe piinlikus peale selle üle, KUI saamatu ma olin. Sõbra juhendamisega üht ja teist sain tehtud, aga see kohmakas tunne räigelt häirib, kui ei ole harjunud seda tundma. Tegelikult on see muidugi märk sellest, et tuleks tihedamini uusi asju proovida. Kuigi ilmselt mitte postitantsu, sest ma olen aru saanud, et paljud asjad seal ongi alati füüsiliselt valusad, lihtsalt tegija harjub selle valuga ära (reitega kinni hoidmine ja siis allalibistamine näiteks).

      Aga jah, ma saan aru, et tglt me oleme täiesti labaselt ja süüdimatult üle võtnud teema, mis peaks olema oma laiskuse õigustamisest, et rääkida tantsimisest. Peaaegu häbenen, aga see teema on ju ka nii tore!

      Delete
    7. Minu arust see osaliselt kattub.

      Arvestades, et ma olen vahel olnud ühes trennis või tunnis - üldse mitte ainult tantsutunnis - mõne inimesega, kes on kah otsustanud, et "ei saa" on väljamõeldis ja tegelikult sõltub kõik pingutamisest. Ja oma silmaga näinud, et sellise otsuse hind on risk, et sa käid kellelegi seal grupis oma aeglusega närvidele. Oleneb muidugi sellest, mis iseloomuga rahvas seal käib, aga ega proovija seda ju ette ei tea.

      Ma ei ütle, et seda riski ei peaks võtma, aga ma saan aru ka neist, kelle jaoks see hind tundub liiga kõrge.

      Delete
  4. Mõnikord on ka nii, et teoreetiliselt küll saab, lihtsalt hind oleks liiga kõrge.

    Nt kui keegi on karskuseliini hoidev alkohoolik, siis ta küll _saab_ mingil peol selle klaasikese võtta, mida keegi talle poolvägisi pakub, aga risk oleks väga suur.

    Mul on umbes samamoodi internetis vaidlemisega ja just sel põhjusel ma Facebooki endale kontot ei tee. Kuidagi loll oleks iseendale lisakiusatus nina ette panna, mille peale kogu aeg oma tahtejõudu kulutada, kui ma interneti abiga tööd teen (oleks siis asi nii lihtne, et ei teegi arvutit lahti, kui netis lämiseda ei taha, tööd on ju vahel ikka vaja teha).

    ReplyDelete
  5. mõnes mõttes samasse teemasse läheb hiljutine vaktsineerimistalgute lugu, kuhu ette nähtud sihtgruppi jõudis liiga vähe.

    et teoreetiliselt on muidugi ka seni netikogenematul vanainimesel võimalik end netis registreerida. Läheb külaraamatukogusse, topib oma ID-kaardi masinasse ja laseb kasvõi raamatukogutöötajal oma PIN-koode paberilt ette lugeda või need sisse toksida. Võimalik, et kõigepealt üldse kuskil oma sertifikaadid ära uuendama, kui tal on näiteks selle satsi kaart, mille serdid kehtivuse kaotasid, aga tal pole neid serte enne vaja läinud (on kasutanud ID-kaarti sisuliselt samamoodi nagu paberpassi).

    Barjäär, mida ta peab netiregamiseks ületama, on arusaadavalt kõrgem kui minusugusel, kes ma pidevalt oma pangaasju netis ajan.

    Selliseid filtreerivaid barjääre on veel. Üks selline on nt igasugused lahendused, mis eeldavad nutitelefoni olemasolu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ... või auto olemasolu. Meenub esimese koroonalaine algusaja drive-in testimine, mis oli tõepoolest ainult drive-in, jala ei tohtinud minna.

      Delete
  6. On tegevusi mille puhul "ei saa" täiega kehtib, seda nii füüsiliste kui vaimsete puhul. No ma ei saa kunagi maratoni 3 tunniga joostud või 8 meetrit kaugust hüpatud või koera sellisena joonistatud, et teised seda lehmaks ei peaks või lauldud nii, et kaaskodanikud miilitsat ei kutsuks.

    On tegevusi mille puhul "ei saa" mugavaks põhjenduseks kas siis "ei taha" või "ei viitsi" asemel. Siia kategooriasse langeb väga palju alates nõude pesemisest ja toa koristamisest kuni füüsiliste ja vaimsete võimete piiril olevate tegevusteni. Mängu tuleb tahtejõud ja muud isiksuse omadused. Tegelt me suudame palju rohkem kui arvamne, kui leiame et asi seda väärt või surmahirm või sugutung sunnivad tagant.

    Lõpuks muidugi "ei saa" kas hirmust ebaõnnestumise ees, kiusu pärast või mõnel muul subjektiivsel väljamõeldud või ettekujutatud põhjusel :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muide, ma ei võtnud joonistamise ja laulmise näiteid päris juhuslikult. Joonistamisest lugesin ma korra õpikut, mille autor oli inimesi reaalselt joonistama õpetanud ja tema väide oli, et kui inimesel on piisav käe-silma koordinatsioon, et kingapaelu siduda, siis ei ole tal võimete koha pealt takistust, et joonistada, lihsalt õigest otsast tuleb alustada (milleks on kasu õpetajast või õpikust) ja harjutada.

      Laulmisega on ka nii, et kadunud Heino Kaljuste oli korra käinud mingi klassi muusikaõpetajaks ning jaganud klassi lauljateks, peaaegu lauljateks ja jorisejateks. Aasta lõpul olevat peaaegu-grupist kõik lauljate gruppi edenenud ja jorisejate grupist kõik vähemalt peaaegu lauljateks.

      A. ei pea väga hästi viisi, aga ta laadis endale vahepeal ühe hääle kõrguse kontrollimise tarkvara alla (näitab ekraanil visuaalselt, kas sa saad etteantud noodile pihta ja kas sa oled sellest all- või ülalpool), treenis sellega ja tegi kõvu edusamme, piisavalt, et vahepeal ühes laulukooris hakkama saada.

      Sellega on küll nii, et osa väidab, et kui lapsena pole ikka üldse laulnud, siis vastavad lihased või nende juhtimise võime lihtsalt ei arene välja (umbes nagu kurdina elanutel on täiskasvanust peast kuuldeaparaati saades raske kuulma õppida) ja vanast peast enam järele ei jõua arendada.

      Delete
    2. Ma ka ei võtnud joonistamise ja laulmise näidet suvalt, need on lihtsalt alad mille puhul 99% maakera elanikkonnast (kaasa arvatud koolieelikud) on minust osavamad. Kuna esiteks saan ma edukalt ilma nende oskusteta tänapäeva ühiskonnas hakkama ja teiseks ei oska kumbagi nautida siis ei leia ka mõtet aega kulutada et vaid 90% inimkonnast minust parem oleks. Las jääda nii kuis on ja kõik õnnelikud :D

      Delete
  7. Mis puutub aiapidamisse, siis võib asi olla lihtsalt pinnases. Telli paar tonni head mulda, aja see oma aiamaa peale laiali ning istuta siis oma taimekesed sinna sisse tagasi.

    ReplyDelete
  8. Mul on pigem see häda, et mulle tundub, et puhtalt saamise poolest saan ma mida iganes - kuni tegemist on mingite asjade ärategemisega, mitte nt sellega, kuidas otsese agressiooni peale mitte ära hanguda.

    Aga on asju, mille ärategemine teeb mind õnnetuks ja võtab ära aja ja energia, millest teha neid asju, mis teevad õnnelikuks. Igasugune orgunitöö näiteks. Ma teen selle vahel ära, sest keegi teine ei tee ja vaja on tehtud saada, aga pahatihti lõpeb see sellega, et ma olen päev otsa tegelenud helistamise ja sõnumite saatmisega ja muu sellise inimeste tagaajamise ja infoliigutamise rapsimisega ja mul pole õhtuks ikkagi tunnet, et midagi oleks tehtud saanud. Lõpuks on tunne, et kõik vihkavad mind, sest ma teen kõike nii halvasti, ja soovivad, et ma oleks surnud. Mis päriselt tähendab muidugi, et ma vihkan kõiki ja soovin, et ma oleks surnud, sest siis nad alles näevad ja paras neile.

    Ja see ei tundu väga tervislik olukord, kuhu oleks hea end tihti seada. Eriti kuna tundub, et maailmas on olemas inimesi, kes saavad sama või isegi parema tulemuse ennast vähem kahjustades.

    Sama lugu nt raamatupidamisega. Ma saan oma FIE-raamatupidamisega kuidagi hakkama, kuigi see tundub jube tüütu, aga ma arvan, et ma oleks loll, kui ma otsustaks päris raamatupidajaks hakata ja seda tüütut asja kogu aeg teha. Las seda teevad pidevalt parem inimesed, keda see ei pane iga natukese aja tagant kõva häälega frustratsioonist karjuma, ja las mina teen neid asju, mis teistel välja ei tule, nt vanade tantsutekstide lugemist ja sealt tantsude väljakaevamist.

    ReplyDelete
  9. Anonymous16:34

    Nayy ma just ostsin valmistoitu sest kraanikausis on nõudemägi ja mul pole jaksu sellega midagi ette võtta. Ega süüa teha. Ja loen postitust kõrvale.

    ReplyDelete
  10. Joonistamine, laulmine, tantsimine, maratoni jooksmine, matemaatika... need tunduvad kökimöki, aga vana hea pallivise läheb mul küll lapsepõlvetrauma ja "ma lihtsalt ei saa" alla. Kas peaks üle saama ja õppima tennisepalli viskama, hmm?

    ReplyDelete
    Replies
    1. No kui sa väga TAHAD, lase käia, kindlasti on õpitav.
      Mulle aga ei tundu idee "oi, ma oskaksin siis palli vaugemale visata kui 11 meetrit!" üldse ahvatlev, mul on juuuumala pohhui =P

      Delete
    2. Kas selle ametlik nimi ei olnud mitte granaadivise? ühesõnaga, see oli sõjalise smugeldamine juba põhikooliharidusse. Tundub, et äraõppimisel oleks mõtet, kui oleks plaan nt palgasõduriks või üleüldse sõtta minna.

      Delete
    3. Minu ajal oli "pallivise". Ametlikult ka.

      Delete
    4. Siin kajastub ehk meie vanusevahe. Granaadijuttu hakati ehk põhikoolis ajama (algkoolis oli ka mul pallivise), aga selleks ajaks tuli sul juba Eesti Vabariik.

      Delete
    5. Oli granaadivise, kusjuures sakslaste nn. nuigranaadi (saksa kaigas) sarnane vahend:)

      Delete

Post a Comment