niisama noppeid mu elust, sünnitamissurvest, suvalistest asjadest ja kassid

Avastasin, et olin jätnud teid ripakile, mu lugejad. Iseäranis rumalal hetkel pealegi. Võinoh mis siin tühja praalida, et avastasin. Keegi teine avastas ja juhtis mu tähelepanu. Aitäh sulle. Nii tõesti ei ole päris kena, öelda, et oled haigeks jäänud ja siis kuide-viisi vaikida.

Ma olen terve, kõhuviirus taandus ootuspäraselt ja selle teise suhtes on mind juba süstit. Ja siit tuleb kõik see (suur osa sellest), mis vahepeal mustandisse on kogunenud.

P3280141
kuusk kasvab heas kohas


Astronoomilisest kevadest piisab. See juba teeb. Et on valgem, on juba nii palju parem. Isegi, kui on külm või pilvine. Ärgates ei ole väljas päris pime. Pärast päevaseid asju korraks uksest õuele astuda, kasvõi poeni või prügikastini nii, et silm seletab. Ja ongi juba natuke kergem. 

Kevadest piisab, sest mitmed asjad on juba lihtsalt kevade tulemisel lihtsamad. Pesu saab õues kuivatada ja see päriselt kuivab. Healõhnaliseks värskeks, ööde värskus selle õmblustesse sisse. 

Toidupoest saab tuua pisikese hüatsindi ja selle panna köögi aknalauale. Ja ühel hommikul on tuba lihtsalt lillelõhnaga täidetud. Tunned ära.

Hommikul saab enne asjalikuks kukkumist vedeleda voodis ja vaadata aknast taevast. Ja teada ja näha, et see on seal. Et valgus tuleb ja sellega koos, rohelus tuleb ka. Vääramatul väel. Isegi, kui peole kontserdile kinno tantsima ei saa. Isegi, kui sajab ja sajab ja sajab. 

Valgus ja roheline tulevad ja teatud maale see ka juba aitab.

...oli see, mis ma kirjutasin, kui ma heas tujus olin.


Olin.

Ma olen tulevikuootuste otsingul. Eelolevas ajas peaks olema miski, mida oodata.  Aitamaks edasi edasi. Midagi head või vähemasti põnevat. Et sellest kinni haarata ja end mõtte jõul selle poole sikutada. Midagi erutavat. Piisavalt lähedal, et kujutlus ulatuks ja piisavalt kaugel, et edasi viiks. Mis see olema peaks?

Ei pidu, ei kontsert. Ei esinemine või pool-kohustus end üles lüüa. Mitte ainumaski võimalus rõõmsaid võõraid silmata. Ma olen konkreetselt nägude näljas. Kui vahel juhtub, et tänaval palju inimesi korraga ühes kohas tolkneb ja nad on ilma maskideta, jõllitan neid aplalt. 

Ma ei näe ühtegi nendest inimestest, keda ma õpetan. Ja ma ei saa neid nägema ka. Nüüd nii ongi. Isegi mitte õppeaasta lõpus. Isegi mitte neis äraolevates lähen-pikas-suvekleidis järeltööd valvama. Isegi mitte neis kogu rangust ja nõudlikkust minetanud õrnades konsultatsioonitundides, kust pärast paljajalu päikese kätte uidata. Ei näe ja ei näegi. Järgmine aasta on nad juba teistes ainetes ja teistel teedel. See põhiline asi, mis mind minu töös rõõmustab ja toidab, on minult ära võetud. See on nii isekas ja rumal teha ülemaailmsest pandeemiast isiklik traagika, aga neid mõtteid ma mõtlen.

P3260134
hoiame ühendust



Ostan asju ja ootan pakke. Ostan tööriistu ja remondiasju. Aeda ja majja. Püüan oma kodust raamatukogu servipidi (tagasi) üles ehitada. Sirvin vesise suuga väikest köögitehnikat. Vahel harva riideid. Koduseid trennivahendeid koguneb tasapisi.

Siluett on teisenenud.  Mitte nii palju mu enese, aga mu moetaju siluett. Madal värvel tekitab ebamugavust. Oleks nagu valesti. Sünteetilised materjalid tahavad kapist ära, raske kergestikortsuv kauakuivav taimne ja loomne kiud tükivad asemele. Aga mulle tundub, et seda juttu räägin ma küll juba viimased kümme aastat.

Sätin oma aeda. Aeglaselt ja vaikselt. Vähemalt midagigi. Üks päev üks jupike rehitsetud. Teinepäev ühest peenrast nõges välja. Või vaarikad taltsutet. Ühe suurema kevadise taimeostu tegin ka ära. Siin on nii lage. Lasin endale aiaskulptuure keevitada. Et ronitaimedel oleks, kuhu minna.

Juuksed ulatuvad alaseljani ja kuivavad tuhat aastat. Kuna inimesi ei näe lähedalt ja ma punuda oskan, olen jälle harvendanud juuksepesu graafikut. Lihtsalt panen pesemata juuksed teist moodi kinni ja saab jälle natuke aega olla. Juutuubis üks naine ütles, et ta üldse peseb korra kuus. See minu ennemuistne plaan enam üldse mitte šampooniga juukseid pesta, jäi siin tegelt ju kajastamata. Põmst ei tööta, sest ühiskond ja akne. Särava lendleva juukse norm ikka painab. Ja mu nahk leiab iga vabanduse, et põletikku minna. Aga kuna ühiskond on laiali harutatud, on päris ainult enese enesetunde järgi juuksepesu juba päris hea sagedus.

Kassid ei ole läbi saama hakanud, aga me saame enamuse ajast ühes toas hängida ilma suurema tülita. Suurem on hakanud aru saama, et ta ei pea kogu aeg ründevalmis valvel olema ja siin ruumi on. Väiksem on veits maha rahunenud ja ei sahmi vahet pidamata. Muide, kui keegi tahab vaadata arutult palju kassipilte, siis soovitan mu instat.

Trenni mõttes teen aeg-ajalt matkalaadseid kõnde metsade vahele. Ja juhuslike pilatese tundide lõppu postitantsu jõuharjutusi. Väga kummaline on, et internetis nii palju nii lühikesi trennivideosid on. Kas need 15-20 minuti pikkused mõjuvad ka kuidagi üldse? 


P3140110
toeta kukal vastu puud ja tõmba korraks hinge

Kui sa oled juhtumisi naine (või isegi mitte juhtumisi või koguni mitte naine), siis sa arvatavasti oled kohanud inimesi, kes käivad sulle peale, et sa lapsi saaksid. Uurivad laste saamise kohta. Soovitavad sulle, et sa peaksid. Tuletavad meelde mingeid asjatuid 'fakte' et sind peatselt laste saamise osas 'veenda' ja nõnda edasi. Sageli need inimesed teevad kogu seda asja ainult parimat soovides ja lahkesti seejuures naeratades omaarust hellusega. Tahavad vaid aidata. Hoolimata sellest, kui vähe lähedased te olete või kas sul on vastassoost partner või kas sa oled majanduslikult iseseisev või kas su tervis üht rasedust või selle lõpuni kandmist võimaldaks. Hoolimata sellest, kas keegi küsis. Nad ikkagi sõnastavad oma soovi. Pealetükkivalt ja kohta valimata. Et nemad tahaksid arvaksid usuksid, et sina peaksid bioloogilisi järglasi. Ja pealegi veel peatselt.

Ma olen siin, et öelda: mina ei oota, et sa lapsi saad.

See on okei, kui sa tahad. Kui sa oled mulle kallis, mul on hea meel, kui sa saad, mida sa tahad. Ka siis, kui see on lapsed. Ma hoian su tahtmistele pöialt. Aga kuni sa pole öelnud, et sa tahad lapsi, ma ei oota neid.

See on okei, kui sul on lapsi. Kui sa oled mulle kallis, on su lapsed mulle kallid ja ma hoian neile pöialt. Aga kuni sa pole öelnud, et sa neid juurde tahad, ma ei oota neid juurde.

Ma ei arva, et su suhe saab sellest paremaks või su elu rikkamaks, kui sa lapsi saad. Või tõelisemaks või õigemaks. Ma ei usu, et su argipäev omab rohkem tähendust, kui sul on lapsi. Ma ei arva, et sa peaksid tingimata kogema omal nahal lapsevanemaks olemise kogemust, et olla täisväärtuslik inimene või sõber või liitlane teistele lapsevanematele. Või üldse iialgi kellele iganes.

Tegelikult. Päris ausalt. Kui me siin juba isiklikku juttu ajam. Kui sa mulle väga meeldid, siis ma salaja natuke soovin, et sa ei saa (rohkem) lapsi. Võib-olla see on mu isiklik trauma ja kallutatud tutvusring. Ma olen oma elus piisavalt näinud seda, kuidas lapsed teevad asju halvemaks. Mitte tahtlikult. Mitte et keegi neid hakkaks pärast nende tulemist mitte-tahtma ja muu taoline hooliv pläma, mis tuleb siia juurde ajada. Aga nii on. Vahel tulevad lapsed ja teevad asju mitmekesisemaks ja põnevamaks. Sagedamini tulevad lapsed ja teevad haigeks, katki, vaeseks, tülli, stressi ja sunnismaiseks. Sest me kohustame perekonda kinniseks üksuseks ja ei luba külal kasvatada. Sest me seame lapsed ette kõigest kõigest. Sest me ahistame emasid vastuolulise infotulva ja tohutute nõudmiste müriaadiga. Sest on okei jätta oma töö, alluvad, õpilased, sõbrad, looming hooletusse, kui sul on laps. Aga ei ole okei jätta last hooletusse, sest sul on töö, alluvad, õpilased, sõbrad, looming. No ei tundu kõige selle juures, mida ma tunnistanud olen, et lapse tulek on alati tingimata positiivne asjade kulg.

Mulle tundub, et ma saan täiesti aru, kui keegi, kellel pole kunagi ühtki last olnud, juba teab, et ta ei taha lapsi. Ma usun üleni, et see otsus saab olla teadlik ratsionaalne ja kaalutletud. Ei ole isekas või teadmatusest tehtud. Vaadates seda tulnud laste pärast hüljatud või lõpmatusse edasilükatud projektide ja lubaduste loetelu, tundub teinepäev mulle isekas just laste saamine.

Ja muidugi igasugused head asjad, mis lastest saavad tulla. Muidugi saavad. Mul endalgi on korduvalt olnud arutelusid, et kas ma oleksin üldse end kokku võtnud ja mitte päris käest ära läinud, kui ma poleks nii noorelt last saanud. Kas ma oleksin iseenda nimel pidanud vajalikuks kogu seda tublidust, mis praegu mulle leiva lauale toob. Ja ei saagi teada. Või see, kuidas mul on rohkem isu üles ärgata ja kodus asju teha, kui laps on. Ja topelt rohkem, kui mul vahepeal rohkem lapsi siin majas on. Isegi, kui need lapsed on suured omaarvutis vahtivad volaskid. Kõik see sama jätkuvalt, jaa. Aga see ei ole põhjus täiesti enneolematuid olendeid eksistentsi kutsuda. See on lihtsalt see, mida me kogeme, kui nad juba tulnud on. 


P3130092
sohk värvidega


Kas keegi teab, miks raekoja kell peab laulma? Ma saan aru täis- ja pooltunni pim-põmmidest, need annavad infot, info on hea. Aga see laulmine? Mille tarvis see on? Ma pole kuulnud veel inimest, kes armastaks raekoja kellade laulmist kuulata või kuidagi naudiks seda. Ei tea kesklinnas elavat väikelapse vanemat, kes avab kell 9 aknad, et raekoja kellad lapsukese unne suigutada saaksid. Turistide jaoks mõeldud asjad on tavaliselt kuidagi tulu või kuulsust toovad, aga esiteks turistid pole mingi asigi enam. Teiseks on vali raekoja kell üsna halvasti teisendatav turistinänniks. See ei müü ja selle videokõnes ülekandmine ei tundu nagu asi, mida keegi päriselt teeks. Või see on üks neist hansalinnade asjust ja kui vanalinnas midagi ei kolise paar korda ööpäevas, siis pole päris ja keegi ei taha, et teda mitte-päris-hansalinnaks peetakse? Millest ma aru ei saa.


Üks asi (paljudest asjadest), mis mulle kasside juures meeldib, on nende paitatavus söögi ja une ajal. Isegi väga näljasele just oma söögi kätte saanud söövale kassile saab sealsamas nosimise ajal pai ka teha. Ta ei lase end segada. Võtab oma pai ja sööb edasi. Sama magamisega. Leiad kusagilt magava kassi ja ta võtab oma paid vastu igasuguse iseenesestmõistetavusega. Osa kasse isegi toovad kuuldavale mingi heleda armsa tirina sel puhul. Üleni armastusväärne.

Ja elu lõpuni olen ma südamepõhjani reedetud koerte poolt. Mismõttes truu ja inimese parim sõber. Ta hammustab sedasama kätt, kes teda toidab, kui teda söögi ajal segada. Sama magamisega. Korduvalt olen hammustada või urinaga ähvardada saanud, kui magavale koerale kogematagi ligi lähen. Ära siis jää magama, kui sa arvad, et sa vaenlaste keskel oled, jumalküll.

Kriitikud võivad siin tulla väitma, et kassi käest võib saada hammustada-küünistada igal muul puhul, ilma igasuguse loogikata. Aga neid kriitikuid me hetkel eirame.


P2280046
taevas tuleb ja läheb


Enne raamatukogude sulgumist vedasin endale koju kõik Helen Oyeyemi raamatud, mis mul veel lugemata olid. Nüüd olen viimaks esimesega lõpusirgele jõudnud. See on hästi ilus ja natuke õudne, kui tark ja keeruline see naine on. Või tema raamatud. Aga arvatavasti ta isegi.

Sarnane hoog enne seda oli läbi lugeda kõik Olga Tokarczuki raamatud, millele ma oma käpa peale sain. See oli ka päris hea mõte. Mingite stseenide süngus ja äratuntav ilu kummitavad veel arvatavasti kaua. Erinevalt Oyeyemi teostest, pean ma siin tõlkeid lugema, aganoh, ma loen Oyeyemit ka, sõnastik kõrval.

Sarjadest kõige rabavamalt vägevam elamus oli Fleabag. No nii hästi kirjutada sündmusi ja inimesi ja tundeid ja aja kulgemist. Täiega soovitan, kes pole veel näinud.


---


Millised tulevased toredad asjad sinu elus praegu oodata on?
Mida sa loed?

Comments

  1. Kui sa oleks kuus tundi tagasi avaldanud ja ma oleks kohe lugenud, oleksin öelnud, et peamiselt tahan ma nutta ja kama, mis tuleb, midagi head nagunii mitte.
    Aga nüüd on märgatavalt lootusrikkam. Valideeritud tunded tekitavad hoopis teise maailmasuhtumise.
    VÕibolla on lausalausa nii lootusrikas, et ajan juuniks kaks aastat takistamatult kasvanud jalakarvad maha.
    Aga võibolla ka mitte. Võibolla masendun uuesti või siis ei tundu jalakarvad enam nii olulised.

    Loen mingit suht tobedat Strugatskite asja. "Muinasjutt troikast". Aga pärast seda on üks pärisraamat plaanis. Margaret Drabble, "Nõelasilm". Ma muud ei tea sellest oodata kui et selle autori "Garricki aasta" mulle VÄGA meeldis.
    Valus oli ka. Aga VÄGA meeldis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo, põhjus äkitselt hoopis jalakarvu ajada kõlab küll põneva arenguna.

      Panen selle Garricki aasta oma nimekirja.

      Delete
    2. Ma lugesin "Garricki aasta" goodreadsi arvustusi seepeale ja paljud neist (isegi need, mis kiitsid raamatut) olid "minategelane pole üldse likeable".
      Aga mulle ta meeldis, ma mõistsin teda jube hästi ja elasin täiega kaasa.
      Muide, minu koer on mömm, teda võib igal ajal katsuda ja silitada, ainus aeg, kui ta kellelegi viga võib teha, on mänguhoos, sest ta üldse ei adu, et tema küüned on kriipivad, ega hoia end sellevõrra tagasi.

      Delete
  2. Üks suur lisatöö sai ära antud eile, nüüd olen rõõmus, et on ainult põhitöö koos kodulasteaia ja kodu-esimese-klassiga. Ootan sooje kevadilmu ja olen elevil, et siis saab rõduukse lahti teha. Tellisin põnevaid sööke uueks nädalaks, ootan ja olen põnevil. Ja laupäevaks LaMuu jäätist suure kastiga.
    Lõpetasin Brandon Sandersoni Rythm of War, nüüd toibun, loen ajalehte ja telefoni ja tõmbasin lugerisse sama sarja esimese osa huvitavate kohtade üle lugemiseks. Siuke kahe raamatu vahepealne aeg.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma saan aru, et sa oled üks-raamat-korraga sorti lugeja?

      Põnevaid sööke võiks tõesti tellida. See on asjade ostmisest erinev rõõm. Mul tuleb uuel nädalal Nopri.

      Delete
    2. Enamasti jah üks korraga , mõnikord siiski ka mitu :) Aga lastega lugesime samal ajal Triinu Laane "Luukere Juhani juhtumisi", mis oli tõeliselt äge raamat!

      Delete
  3. Enne raamatukogude sulgemist? Elva raamatukogu on igatahes lahti.
    Tore oleks, kui ma saaksin jälle terveks. Parema õla kõõlused jonnivad. Füsio lubab piiiiikkkka paranemist. Ootan kannatamatult ja muudkui võimlen 5 min kaupa 6x päevas. On, mida oodata.
    Siis ma ootan, et saaks mõne asja tehtud, et saaks järgmisemate toredamate asjade kallale asuda. Prussiriida tulevase lillepeenra eest. Kännud freesitud ja maa tasandatud ning pargipuid istutama - ootavad pottides. Molberti, siis saaks maalida. Igatahes, on, mida oodata.

    Lugemisega on millegipärast kehvasti, olgugi, et Elva raamatukogu on avatud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ja Tartu Luts on ka lahti.

      Delete
    2. Ülikooli raamatukogu pandi kinni. Ma käisin seal inimesi vaatamas ja tööd tegemas. Oli hea vaheldus. Nüüd olen need päevad pigem kodus. Lutsu uksele oli pandud silt, et niisama tuiamas seal ei käida. Niiet olen hoidunud.

      Kas võimlemine annab oma edumaast tunda ka, et iga päev on natuke parem?

      Aga aiaga tegelemist saab tõesti vaadata kui rõõmsat eelolevat asja, mida oodata. See on hea mõte.

      Delete
    3. Füsio hoiatas kohe alguses, et esiteks läheb halvemaks. Ja siis heal juhul ehk kolmandal nädalal hakkab tulema mingeid paranemise märke. Enne kuut nädalat olulist paranemist ei ole mõtet loota. Täielik paranemine võib võtta poolest aastast aastani. Ja nii ongi. Mul hakkab 4 nädalat täis saama ja kui ma ei oleks vahepeal mõnda lolli tööd ette võtnud, siis oleks vist juba edusamme näha, aga ma tegin endale haiget ja sellega kaotasin vähemalt nädala. No ja muutused on kindlalt näha peale iganädalast kohtumist füsioga, kui ta mu olukorra jälle ära kaardistab ja võimalusel mõne naaaatukene raskema harjutuse kavasse lülitab (nt tõsta ja langeta väga aeglaselt 10x järjest 2kg hantlit vms). Siis on alguses jälle natuke kehvem, kuni keha (kõõlus) harjub uue liigutusega. Ütleme nii, et edusammud on närvesöövalt aeglased, aga paraku ei ole kiiremini võimalik.

      Delete
  4. Paula19:26

    Minu kassid ei ole hakanudki läbi saama. Pärast viit aastat Käpik peaaegu talub Kikit ja ei lähe talle iga asja pärast kallale, aga profülaktiline näopeks toimub regulaarselt

    ReplyDelete
  5. ma loen Endo Shusaku "Vaikust", mis on sellest, kuidas 17. sajandi jaapanlased katoliku misjon2re ja nende j2rgijaid piinavad ja usust loobuma sunnivad, ja ma ei saa selles raamatus aru mitte yhestki tegelasest ja nende motivatsioonist ja tahaks kogu aeg minna Ritsiku usuteemalise postituse kommentaaridesse selle yle kaeblema, et - usklikud, no seletage mulle, milleks kogu see jama?! aga ma saan aru, et ykski seal vestlejatest pole ei jaapanlane ega misjon2r ega t6en2oliselt isegi mitte katoliiklane, r22kimata sellest, et mitte 17. sajandil, ja mitte miski sellest k6igest pole nende syy. raamatu valisin ka ise lugemiseks ja keegi pole kohustatud mulle seda seletama ega 6igustama.

    vahepeale loen Kaplinski "Piirp22sukese Euroopat" ja Collinsi "Laululindude ja madude ballaadi" ja m6lemas on k6ik nii kena ja selge nende katoliiklaste ja jaapanlastega v6rreldes.

    toredatest asjadest on mul juba yle aasta plaanis yks vabatahtliku t88 asi, mida koroona t6ttu on muudkui edasi lykatud, aga nyyd neljap2eval ometi on esimene zoomi-k6ne ja hakkab natukenegi pihta.

    ReplyDelete
  6. Loen dr.Zivagot, kuulan taustaks filmi soundtracki ja mõtisklen, miks ei kirjutata tänapäeval enam niimoodi. Kuhu on jäänud põhimõtted, väärtused ja suured tunded..
    Ma pole veel lõpuni jõudnud ja ei guugelda põhimõtteliselt. Aga panen panuseid kas Pasternak oli punane või valge.

    Ja kassi osa meeldis su postitustest. Õigust räägid 🐱

    ReplyDelete
  7. Minu lugemised on kõik ülikooliga seotud kohustuslik kirjandus. Hunnik kasvatusteadust ja pedagoogikat, aga sekka ka veidi ilukirjandust, sest mõnes aines on vaja Projekt teha. Õppeelement. Mingi muu asi. Enda rõõmuks lugesin viimati Pullmani "Põrmu raamatu" sarja kaht uut osa. Nüüd ei jõua ära oodata, et kolmandat lugeda saaks, aga seda ju veel pole. No järjekordne nörritus!

    Muus osas on aga kodukontor, kodulasteaed, kodudistantsõpe kolm ühes. Elukaaslasele sai käsk antud, et kui baarid lahti tehakse, siis paluks koju paar Perenaist tuua, sest koduasju mina peale elementaarse teha ei jõua. Või jõuaks, aga natuke laiselda on ka vaja pärast seda Püha Kolmainsust, mis mu päevi täidab.

    Asjad Mida Oodata. Noh. Kui keegi sügisest pakuks Tartu/Tartumaa kooli ühele eesti keele ja kirjanduse õpetajale töökohta, siis oleks eriti tore. Selles ootuses lasin end saabuvast suvest alates vabatahtlikult ära koondada, sest kedagi oli tarvis ja pigem siis mina, mitte mõni 55-aastane arhivaar, kellele see hoopis raskemalt mõjuks. Aga asjal oleks mõtet ainult siis, kui mu koondadalaskmine ka vilja kannaks ja ma ka õpetajakoha saaks :) Muidu olen, müts pihus, sügisest vanas töökohas projektitäitjaks ust kraapimas.

    ReplyDelete
  8. Ma ei tuleks selle peale, et koera söögi ajal paitada (sest mulle ei meeldiks, kui seda mulle tehtaks), aga enda omadelt olen vajadusel sööki suust ära võtnud ja tagasi andnud ja igasugused sellega seotud urinad on olnud reserveeritud teistele (sh teineteisele, sest vahepeal üks koer urises teise peale, kui teine tahtis üle vaiba kõndida, teadmata, et vaiba alla on midagi head peidetud). Samuti ei ole ükski minu koertest kunagi minu pihta magamise ajal urisenud. Üks neist oli vingats ja armastas igaks juhuks vinguda, kui ma ootamatult ta saba KÕRVALE astusin, et oleks ikka selge, et ma pean ettevaatlikum olema ja äärepealt oleks ju peale astunud ja kus siis oleks olnud selle häda ots! Aga urinat olen ainult kõrvalt näinud ja see tundub mulle asi, mis on siiski ... tavakasutajate probleem. Mina olen oma koerte jaoks superuser, mind need mured ei puuduta. Nii et kui sa ütled mulle, et sinu ISIKLIK koer nii käitub, siis ma ütleks küll, et tasuks ehk veits koolitada. Kui kellegi teise (kas või sõbra või kallima) koer, siis on sul põhjendamatud ootused, teil pole kunagi usalduslikku suhet olnudki ja ilmselt ei tule ka. Atu jõudis vahepeal vanadusse surra, ilma et oleks Cyrust päris inimeseks pidama haknud. St ta ei urisenud tema peale ega midagi, aga pidas teda ilmselgelt selliseks päris okeiks teenindavaks personaliks.

    Aga vat kassid on mind küll küünistanud ka siis, kui meil peaks teoreetiliselt armastav suhe olema. Mitte isegi vihastades vms, aga kassid on just nii hoolimatud tõprad, et kui nad hakkavad näiteks su kõhu pealt maha libisema, siis isegi kui sa parajasti põrandal lamad ja nende valik on kas A) aeglaselt libiseda 20 cm või B) suruda mulle küüned kõhtu, et vältida hetkelist ebamugavust, siis nad valivad kõhklematult B.

    Koer on mind kogemata hammustanud - tahtis rabada mu käes olevat oksa, aga üks hammas läks kogemata vastu kätt. Ja ta ehmatas ise selle peale nii ära, üritas sülle ronida ja hakkas niutsuma, et ma ikka aru saaksin, et ta tegi kogemata jne. Kass oleks samas olukorras teeselnud, et just see tal plaanis oligi ja ma peaksin õnnelik olema, et eluga pääsesin. Ja samas tunnevad koerad mängusituatsiooni ilmeksimatult ära - ma võin nendega pool tundi mängida, et teki all on pätt, keda tuleb raevukalt rünnata, sest see üritab neid käpast rabada, aga pärast seda lähen ma magama ja ei pea muretsema, et keegi varbast hammustab. Kiirabis töötav isa viis ükskord haiglasse vanatädi, kelle noor kass oli une pealt talle kõrri hüpanud, sest no ilmselt ta liigutas läbi une või liikus kõrisõlm vms. Kassid on selle koha pealt kas otud või pohhuistid, ma ei olegi aru saanud, kumba.

    Jah, meil ON tõesti parajasti kodus teemaks, kas võtta kas või koer või mõlemad, miks sa küsid?

    ReplyDelete
  9. ISiil11:50

    Mis raamatuid sa Oyeyemilt lugenud oled ja mida parimaks pead?
    Ma lugesin kunagi "White is for Witching" ja see oli tõesti kustumatu elamus... Praegu proovin Fantastilist härra Foxi lugeda ja ei suju nii. Aga tema ja Miranda July on kirjanikud, kelle kohta olen mõelnud, et vot nii kirjutaks.... kui viitsiks, oskaks ja oleks distsipliini.

    Tulevikuootuste otsinguga olen nõus 100%. Varsti saab läbi kool ja oleks vaja leida SUUR ja uus eesmärk. Olen heietanud mõtet, et kas see on siis laps? Aga see takerdub samadesse mõtetesse, kui Sinagi siin arutlesid. Kas teeb siis paremaks, kas teeb mõttestatuks või on see sama soovunelm, kui "uude korterisse kolides ma enam ei istu telefonis, vaid loen küünlavalgel luuletusi"...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Boy, Snow, Bird oli küllaltki võimas kogemus. Täiesti võrreldav White is for Witching raamatuga.
      Hr Foxiga on see mure, et see vist tugineb rahvajuttudele ja mitmetele pärimustele, millele viitamisi ma väga hästi ära ei tundnud. Aga sellele andis veidi mõtet juurde, et ma nägin Oyeyemit ühel kirjandusfestivalil rääkimas. Kuidas ta oli nii soe ja avatud ja jubedalt lõbustatud iseenda ideedest, ei pidanud neid sugugi süngeiks. Niiet see rebaseraamat on minu jaoks natuke nagu kollektsioon lõbusaid etüüde.
      Kas sa loed eesti või inglise keeles?

      Lapstest unistamine minuarust annab sellele lapsele nagu ülesande. Enne kui ta tulnud on. 'Sina tuled ja hakkad olema minu elu mõte ja mu unistuste täitumine.' Alguses, kui ta on pehme peebi, on see suht normaalne ülesanne talle. Aga pärast peab oskama lahti lasta. Mulle tundub. Pärast on tal arvatavasti omad ülesanded-sihid-eesmärgid ja tema vanematel peaks ka olema.
      Kui uues korteris ikka telefonis istud, siis luuleraamatutel ja küünaldel on suht poogen. Aga kui selgub, nagu laulusõnas öeldakse, see laps ei võlu sind, mis siis saab?

      Aga inimestel on ju igasugu muid SUURi projekte, mis ei sisalda enneolematute olendite esile kutsumist. Sugupuu uurimine, maja ehitamine, aiapidamine, heategevus, kasulike oskuste omandamine (programmeerimine, restaureerimine, masturbeerimine), kasutute oskuste omandamine (ukulele ja mandoliin), romaani kirjutamine, Veel Suurema Kivi otsa ronimine, teiste inimeste laste jaoks olemas olemine, ...

      Delete
    2. Loen eesti keeles. "White is for witching" läks inglise keeles.

      Täpsustan igaks juhuks, et see kool on magister ja minu enda vanus on umbes sinu vanus miinus paar aastat ehk juba selline, et kergelt kummaline on mitte lastele mõelda. Vähemalt mulle tundub nii. Aga tahaks tegelikult, et selline asi lihtsalt juhtuks, mitte oleks planeeritud, sest see planeerimine viib ülemõtlemiseni. Tahaks ka, et oleksin kunagi casually teiste asjade kõrvalt lapse saanud, aga ei läinud nii. Ja nüüd tundub see nagu mingi mega tähtis ja suur otsus, mida pidevalt edasi lükkan, et oleks "õige aeg, õige töö, õige... elu". Ma usun, et paljud smastuvad.

      Tegelt tahaks kõige rohkem, et saaks elada mitu elu korraga. Ühe, kus sain näiteks lapse 15-aastaselt, ühe, kus ei saa kunagi, ühe, kus läksin näiteks psühholoogiat õppima ja teise, kus õppisin inseneriks. jne jne jne. Kuradi ühe keha piirid, ma ütlen.

      Delete
    3. Muidu, see lasteasi: sina oled ainus inimene, kelle juurest ma olen kaude kiita saanud, et rasedaks pole jäänud.
      Üldiselt inimesed kas ei tee välja, on ettevaatlikult lapsesaamist toetavad ("no ehk õnnestubki ...") või on "sina, ja last saama?! Phuhh, sa ei kõlba ju!" ja kõik see ei ole eriti ... innustav last MITTE tahtma.
      Ja siis on Murca ja huhhhhhhhh!

      Delete

Post a Comment