lapsed nii suured või laenuks ja koduloomad, mis mõttetud

P7080085
rohelusse


 Noh ja siis on ikka neid olukordi, kus ma kuulen monoloogikatket, mis käib umbes nõnda. 'Ahh, mu laps on juba nii suur, nii suur ja nii iseseisev. Ta ei sõltu minust enam üldse nii palju ja vajab mind palju vähem. Nii uskumatu, mul on juba tõesti nii suur laps *urgitseb silmanurgast heldimuspisara* ta on nagu... nagu päris inimene juba!' Ja Murca von Uudishimulik tuleb pärima siis, et kui vana see laps on. 'Oo tänanküsimast. Ta sai just kaks!!!'

Kaua ma juurdlesin, et kas see on mingi emaaju iseärasus või mis toimub. Mis sõltumatuse ja iseseisvuse juttu nad ajavad napilt rinnalaste kohta ja miks nad on nii rabatud täiesti ootuspärasest tüüpilise lapse vaimsest arengust. Aga siis muidugi turgatas viimaks tühine triviaalne tõsiasi - see laps ei ole kunagi varem nii vana olnud. Sellel inimesel pole elu sees kunagi iial olnud niii suurt last. Igal ajahetkel saavutatakse järgmine enneolematu rekord. Mis muud kui imesta.

Minu ainusündinud poeg sai 17 ja ta on nii iseseisev ja suur. Üle on elatud esimene kooliaasta, kui mul ei ole ligipääsu tema kooliasjadele (mitte et ma väga palju seal ennegi hängind oleks). Läheb veel aasta enne, kui mind tema finantsidest välja heidetakse ma olen vabastatud tema finantside haldamisest. Kõik see on jõle pidulik ja rõõmus ja ainult natuke ootusärevaks tegev. Et kuidas siis välja on kukkunud (pun intended). Aga ma vist olen algusest peale teda vaadanud pigem huviga, et kes sina siis oled. Ei tea ju igasuguseid kaasa pandud asju enne, kui nende aeg on.

P7060067
nõjatub korra õhtuvalges ja mõtleb järele



Siis lapste teemal veel ma avastasin huvitava vaatlusmängu. Osa inimesi räägivad oma lastega, nagu need oleksid ainult laenuks. Nende vastutusel küll ja arvatavasti isegi meele järele, aga justkui varsti peaks tagasi andma ja parem oleks, kui veatus korras ja kriimudeta. Vestlused ja hool on siis selline tähelepanelik ja veidi ettevaatlik. Pöördumised on täislausetega ja täisnimelised. Sõnu valitakse ja kõigi osapoolte, ka lapse, otsustele tehakse ruumi. Hea on seda jälgida kohtades, kus inimesed ei pea olema, rääkimata nendega kaasas tolknevatest tittedest. 

"Annabel. Ma lähen praegu jäätist ostma. Kas sa tahaksid minuga kaasa tulla või sa ootad siin koos teistega? Lähme koos? Ma mäletan, et sul oli müts. Kas sa tead kus see nüüd on? Ma aitan äkki otsida." 

vs

"Anni-PUnni!!! Tule nüüd! Jäätis! Tahtsid ju. Noh? Mis sa oma mütsiga teinud oled? Majuütlesin, et müts peab peas olema. Mitu korda sa oled seda juba kaotanud, kas me peame selle sulle pea külge kinni naelutama? Lähme juba!"


Kuigi tehniliselt ju nii ongi. Et lapsed on laenuks ja need tuleb pärast 'ära' anda. Parem oleks, kui veatus korras ja kriimudeta. Või vähemasti anda oma parim selles suunas, et enamvähem terveks jääks. Ja nagu võõra laenulapsega on kogu aeg terane uudishimu, et kes sa selline oled ja huvitav, mida sulle vaja on, saab omaenese tittesidki niimoodi imestada. 

Veel olen ma mõelnud, et oma sõpradega on vahel hästi hea just hoida silmi ja kõrvu lahti ja igasugu asju üle küsida. Mitte ülolevalt eeldada: "pfft, matean sind küll. tean, miuke sa oled." Esiteks sest inimesed muudavad vahel meelt. Ja teiseks sest mina küll näiteks olen üleni enesekeskne ja mul läheb vahel aaaaastaid, et aru saada, et tegelikult see oli minu tahtmine, mida ma nägin selle koha peal, kus ma oleksin pidanud teise inimese tahtmist mõista püüdma. Ma olen iseendale oma tahtmistega mu pea sees nii vali, et üldse on ime, et mul sõpru on. 

Samal ajal on jälle ütlemata tore, kui keegi juba teabki, kuidas ma oma kohvi joon või mis laul mulle meeldiks.


Ma muide joon oma kohvi viimasel ajal hästi kangelt, selle eriti kalli kaerapiimaga (või kohvikoorega, kui head kaerapiima pole) ja ilma suhkruta.

P6270016
oh ei, sõnajalad lasevad jalga


Ma olen vahel mõelnud mõttetutest koduloomadest. See võib vabalt olla kadedus (issand, ma vaatasin värsket Contrapointsi ja nüüd ma näen kadedust igal pool). Aga igatahes. Mõttetud koduloomad on mumeelest need, kellega suhtlus on alati ühepoolne. Et nad ei tunnista sind kunagi isiksusena, ei tunne sind ära ega ilmuta sinu suhtes poolehoidu. Näiteks maod ja putukad. Teod. Ämblikud. Kalad ja muu akvaariumis sibliv kraam. Nad võivad olla lahedad vaadata või põnevad tundma õppida, aga nad jäävad sinu suhtes külmaks. Mitmeti. Samas roti või elevandi või hobusega saab inimene sõbraks saada. Dialoogis olla. Ja lindudega. Me saame lindudega sõbraks. Seda tasub vahel lihtsalt sõnastada, sest see on hiigla tore teada. Linnud tunnevad meid ära ja teevad meil vahet ja saavad kiinduda ja nõnda edasi. On olnud lugusid. Seega kõik teavad.

Aga siit algas mu arusaamatus. Ma ei saa roomaja või kahepaiksega sõpradeks, aga saan imetaja ja linnuga. Imetajast ma saan aru, me ühtekad. Aga kui pikad ja keerulised need arenemise etapid on olnud (ma ei viitsi vaadata, ma lihtsalt mõtlen), et just linnud on need, kellega me saame seltsida ja mitte roomajad ja kahepaiksed. Lind tundub roomajaga võrreldes minust sama palju kauge ja teine. Millegipärast. 

Keegi püüdis mulle väita, et küsimus ei ole nende elukate endi arukuses ja arengus vaid minu võimes nende kehakeelt lugeda. Sest lindudest ja imetajatest on inimesele küllalt kaua kasu olnud ja selle pärast ma saan aru, kui harakas mind uudishimulikult vaatab või luik kurjaks saab. Aga mida konn tahab? Okei, konn tahab ära, sellest ma saan aru.

Uusim mõistmine on hoopis see - me saame sõpradeks saada nende olenditega, kes hoolitsevad oma järglaste eest. See seletaks imetajad ja linnud, aga mitte putukad, roomajad, kahepaiksed. Niiet selles mõttes klapib ka selle kehakeele teooriaga. Järglaste eest hoolitsemine on miski, millest ma saan aru ja kui nemad seda teevad ka, siis me saame teineteisest aru saada.


Siin on siis huvitav jälle mõelda sellest, kuidas paaris-suhte ja muugi nõu käib üha seda pähekulunud juttu pidi: "normaalses terves suhtes ei ole partnerite vahel laps-vanem dünaamika." Aga õnneks liikidevahelise sõpruse eelduseks olev järglaste eest hoolitsemise nõue ei tähenda, et kõik suhted on laps-vanem suhted. Pigem ma arvan, et järglaste eest hoolitsemise komme toob võime ja vajaduse kambas elada ja see omakorda vajaduse luua ja hoida mitmesuguseid suhteid. Hmm, kas ma saan sõpradeks saada sellise loomaga, kes oma järglaste eest hoolitseb, aga muus osas oma liigikaaslastega või üldse kellegagi sisulist tegemist ei tee? Kas ma saan sebraga sõbraks?

P6250013
ilusate silmadega aas


Muus osas - mu suvi hakkab ühele poole saama. Veel on viimased sõidud ja festivalid, aga tööasjad ronivad juba otsast peale. Heidan oma garderoobist välja asju, mis on konkreetselt suve asjad ja ka see suvi ei saanudki selga. Mõtlen aeg-ajalt kell 11 hommikul ärgates, et nii see küll jätkuda ei saa. Ja nõnda edasi.

Unistan rahustavast kosutavast rutiinist ja normaalsest trenni-tunniplaanist. Korjan kasvuhoonest oma enda kasvatatud tomateid ja iluaiast uba. Millalgi peab korstnapühkija kutsuma ja puud tellima ja oh jah.



Kas sulle meeldib, et su sõbrad teavad sind küll või et nad sageli asju üle küsivad?

Millise (eksootilise) loomaga sa tahaksid osata suhelda?

Kas sinu lapsed on sul laenuks, päriseks või hoopis midagi kolmandat?

Comments

  1. "Igal ajahetkel saavutatakse järgmine enneolematu rekord." - See on hea.

    ReplyDelete
  2. Mulle meeldib, kui sõbrad mind niigi teavad. Kui liiga tihti üle küsivad, siis tekib tunne, et nad üldse ei kuula, mida ma neile rääkinud olen.
    Mina arvasin ka varem, et kalad on sellised tuimad koduloomad, kellega suhtlust ei teki. Kuni ma võtsin akvaariumi. Tekib küll suhtlus ja ma üllatusin väga, et ka neil "tuimadel loomadel" võib kõigil oma iseloom ja tujud olla. Ja ka kiindumus tekkis, mitte küll ehk nii kiiresti ja tugev, kui ütleme kassidega, aga ikkagi täiesti tuntav.
    Mulle on alati meeldinud mõte, et lapsed on nagu külalised. Päris laenuks pole, aga enda omad ka mitte. Ikka hoolitsen selle mõttega, et ma pean hiljem kellegi kõrgemale aru andma, mis nendest lastest minu hoole all saanud on.

    ReplyDelete
  3. Käisin just lapsega koos talle pensionisammast valimas. Ja paar päeva tagasi sain ta finantsidest välja visat.

    Ta võib nüüd mulle poest õlut tuua, aga ma tean, et ta ei too. :(((

    Laenuks, ikka. Aga oluline on vaid see, mis on oluline. Müts ei ole. "Kas ta on hea inimene" on. "Kas tal on sõpru." "Kas on lootust, et ta muudab maailma natuke paremaks." "Kas temast on kellelegi rõõmu."

    ReplyDelete
  4. ''Kas ta on õnnelik,,
    Mitte keegi pole vahetpidamata õnnelik ja selle küsimuse valimisega olen end elu lõpuni nurka värvinud.

    ReplyDelete
  5. Sõbrad. Jaa, mulle ka meeldib, kui mult aeg-ajalt asju üle küsitakse. Põhjuseks seesama „valmimiskuupäeva“ teema, millest ma mõni aeg tagasi kirjutasin. (Veidi haakub sellega, mida sa nimetad "Igal ajahetkel saavutatakse järgmine enneolematu rekord.") Mulle meeldib, kui ei eeldata, et ma olen ja jään igavesti ühesuguseks. Meeldib, kui silmi ei pööritata, kui ma ühel heal päeval otsustan näiteks kohvi juua ainult koorega, agaavisiirupit lisamata. „Aga sa oled ju juba aastaid agaavisiirupit pruukinud!?“ Noh, olen jah, aga näe, täna otsustasin, et enam ei pruugi. Kahjuks olen paar sõpra kaotanud just nimelt sel põhjusel, et mul puudub valmimiskuupäev. Või noh, õigem oleks vist öelda, et see kuupäev lükkub muudkui edasi.

    Loomad. Ma arvan siiski, et küsimus on just nimelt selles, kas ja kuidas oskame üht või teist looma lugeda. Õigemini – kui palju on meil võimalust ühe või teise liigi esindajaga koos aega veeta. Näiteks madude ja kaladega seltsida on tavaoludes suhteliselt võimatu ju. Aga mul, näe, juhtuvad olema aiatiigid, tiikidesse soetasime kuldkalad, säärast vastupidavat sorti, talvituvad ja puha, nad on mul nö. silma alla iga päev. Ja kujuta ette – neil on indiviiditi täiesti selgesti eristuvad iseloomud ja käitumismallid. Ja viimne kui üks on sotsiaalsed, otsivad inimesega kontakti, ka siis, kui mingit omakasu mängus pole (söök).
    Aga mis lindudesse puutub – loen just praegu täiesti häm-mas-ta-vat raamatut: The Bird Way: A New Look at How Birds Talk, Work, Play, Parent, and Think
    by Jennifer Ackerman. Mul on tunne, et pean sellest lausa blogima, õigemini faktidest, mida raamatust teada olen saanud, ja mis panevad mind linnuriigile veelgi suurema austuse ja hämmastusega vaatama kui seni.

    Lapsed. Mine tea, mismoodi oleks, kui mul laps(ed) oleks. Ehk kohtleksin neid vägagi tugeva omanditundega? Aga teiste inimeste laste puhul olen arvamisel, et lapsed on laenuks. Või… ma ei oska õiget väljendit leida… nad on kasutada. Kasvatada. Kasvatamist võib ju mõnes mõttes võtta kui kasutamist? Laste kasutamist liigiomaste vanemlike- ja soojätkamisinstinktide rahuldamist? Siiralt vabandan, kui nüüd väga rappa läks nende meelest, kes, vastupidiselt minule, lapsevanemad_on_=)

    ReplyDelete
  6. Ma mõtlen, et lapsed on meie hoida seni kuni
    nad ise oma hoidmisega hakkama saavad, aasta-aastalt ikka rohkem, kuni kes millal päris isepäi hakkama saab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ja siis me veel loodame, et nad hoiavad pärast meid vastu ka. Aga võta näpust, ei hoia! Hea, kui nad omaenda lapsi hoiavad.

      Delete
  7. Ma mõtlen, et lapsed on inimesed.
    Nagu ... nad on toredad inimesed, ma tunnen neid hästi ja jee, aga tegelt ma ei arva,et ma peaksin neid rohkem ahistama kui teisi inimesi.
    Neil on omad elud, omad tahtmised, mul on oma elu ja omad tahtmised, kui need põrkuvad, leiame kompromissi, kui ei põrku, wtf ma ahistan inimest põhimõtte pärast? "Lapsed vajavad korda", "lapsed vajavad piire", "lapsed vajavad kindlat päevaplaani".
    Fakit.
    Lapsed vajavad tunnet, et nad on tähtsad, et nende vajadusi täidetakse, et nende tunnetega arvestatakse, et nende eest võideldakse.
    Muu on ebaoluline mudru. No alla aastasele võiks eraldi toit olla, aga rinnapiim hoiab palju higistamist ja hädasid ka ses osas ära.

    ReplyDelete

Post a Comment