mis elu ja kuidas võinuks, bussihala, niisama

P9110102
õunaaia värav

Ikka olen ma siia tulnud jutuga, kuidas ma olen nõnda tubli ja mudku teen ja toimetan. On aeg lagedale tulla tõega.

Ma pole üldse tubli olnud. Näiteks ma pole bloginud. Tubli olemine on minu raamatus elamine kooskõlas oma väärtustega ja tegutsemine nii, nagu tahad elada. Nagu sa tahad, et su elu oleks. Aga ma tahan elada nii, et ma leian aega blogida. Ja ma pole nii elanud.

Veel on mul pesupesu lappes. Pesukast on olnud ääreni kuhjaga täis ja puhas pesu igale poole kuhjumas, sest uut tuleb rippu panna. Nii eri pundardest sobran ma välja kord trussikuid kord trennipükse. Sest ei juhtu nende paikasaamist ise. Vähemasti olen ma sisse seadnud kasti, kus on minu tuppa käiv puhas sorteerimata pesu koht. Et vähemalt see oleks õiges toas ja poleks tooli/voodi/riiuli otsas kuhjas. Aganoh. Kas sa arvad, et mul oli seda kasti ostes perspektiivitunnet või ausat enesetunnetust? Kolm korda võid arvata. Sinna kasti sai x nädalat tagasi pandud mingi puhas pesu ja nüüd on sellega korras. Kast sai täis. Kõik muu on kõikjal hunnikuis üha.

Üldse on kodused asjad sotapota. Puud on tellimata. Kuigi mul on nüüd vikat, on väga palju ka niitmiseks mõeldud õue ribu ikkagi rinnustsaadik kastehein. Ostsin endale elu esimese kummiga lina (ühe) ja sain mõistma, et see ongi elu. Miks te mulle varem ei öelnud. Nüüd elan pidevas nõutuses. Kas peaks juba seda ainsat oma lemmikuimat lina pesema, aga millega ma siis magan vahepeal ja kas üldse. Ideeliselt võiks ju käia (veebi)poes ja hankida endale veel kummiga linu. Aga kellel on sellist aega. Ja raha.

Tegin suure pahanduse ja sõitsin metsas kivi otsa. Siis kartsin nädal aega oma auto pärast. Alguses sealsamas peol ja siis puksiiriga koju sõites ja siis seda ühest äraütlevast remondist teise viies, nutt kurgus. Osutub, et kui sa sõidad ja käib kolks, siis sa pead auto seisma jätma ja vaatama, kas tilgub. Reeglina, kui tilgub, kutsu kohe heaga puksiir. Siis ongi pekis. Ja mul oligi pekis, kõik üha laususid, et nii on ja täiesti õudne. Ja siis tegelikult ei olnud. See on maagia. Meister vaatas igale poole ja ütles, et on katki küll sõidetud, aga mitte mootor. Mootor jäi ellu. See on lihtsalt auto. Ma olen ta vähemalt kolmas omanik. See on kõigest vahend. Aga ma arrrrmastan teda!!!!11! 

Kandsin suve lõpus 4 või rohkem nädalat uhkeid lõngapatse. Võnoh, need olid uhked esialgu, pärast olid nad natuke vähem uhked. Lõpuks lahti harutasin, läks üllataval kombel 5 tundi aega. Kuigi maitea miks üllatus, punumine võttis ka 5 tundi. Ja juuksed olid uskumatult rõvedad. Käisin neid spetsiaalselt juuksuri juures pesemas, sest tundus, et ma ei saa neist enam kunagi jagu. Sain korda ka. Aga sain ka meeldetuletuse, et juuksurid ei oska pikki juukseid kammida. Märjalt küünarnukijõuga jäiga kammiga lähvad liig rutakalt juurte kallale. Niipalju siis mu geniaalsest plaanist hakatagi oma juukseid juuksuri juures pesema.

Ma ei ole käinud nii palju pidudel, nagu ma tahaksin käia. Ega muuseumites. Näiteks Kunstimuuseumi pole veel jõudnud. Ja Tallinnas olen ma tahtnud ikka teatava regulaarsusega käia. Kuni kohtadesse saab ja linnad pole lukus. Kuna stipp tuli ka alles kuulõpus, pidin end teadlikult takistama kontserdikavu vaatamast. Draamafestivali õige hetke magasin üldse maha ja oeh.

Samas olen ma jõudnud tiktokiga tutvust teha. Ei mitte sisu loonud, aga seal asju vaadanud. Ja omg kui ägedad on inimesed ja kui häid nalju nad teevad ja kui ohh ahh. Tiktok on mu lemmik ajaviide nüüd. See on puhas rõõm. See on kerge ja ilus ja hea. Janoh, ma pean end tiss-tsip-pli-neeerima. Sest hea meelega oleks lihtsalt tundide viisi seal rõõmustamas.

Ma peaksin kaks korda nädalas ronima. Sest mulle meeldib ronida ja sest siis ma ei ole pärast treeneriga tundi järgmisteks päevadeks täiesti muljutud kapsas. Aga mis mina teen. E. Ma pole kindel. Igatahes ma pole roninud kaks korda nädalas.

Ja ma olen tahtnud piirangute leebumise momendist alates teha aiapidu ja pole olnud suuteline end niipalju kokku võtma. Et millal ilus ilm on ja keda kutsuda ja millisele muule sündmusele selle nimel jätta minemata.


P9110089
vaata vaid


Viimaste nädalate päevad näevad nõnda välja, et ma ärkan pärast kolmandat snuuzi kell 7.00 ja askeldan rahulikult. Teen hommikusööki, riietun, ajan lapst üles, söön. Siis sõidame linna. Tavaliselt panen auto ära ja liigun edasistesse kohtadesse linnarattaga. Ma olen ahnitsenud endale mitmesugustes erinevates õppehoonetes olevaid kursuseid ja neil kohal käimine on see, mida ma oma elult tahtnud olen. Aga samas olen ma oma elult tahtnud, et ma söön rohkem kui kaks korda päevas. Mis põhjustab mingitel päevadel teatavat nuputamist. Ja harilikke arutelusid stiilis: kui ma praegune vahetund ei söö ja teatavasti järgmine pole selleks nigunii aega, siis on mu jägmine toidukord nelja või veel rohkema tunni pärast, aga mul on praegu juba kõht tühi, oi oi.

Just käesolev ja sellele eelnev nädal käisid nii, et ma tegin õhtul ka asju. Muidu olen püüdnud nõnda seada, et lähen kolmel-neljal päeval nädalast pärast tööd trenni ja siis koju. Päris tihti ei võta arvutitki koju kaasa õhtuks. Et saaks niisama vahtida. Raamatuid või kasse või lilli. Aga need nädalad oli puhta lappes, sest tähtajad.

Tähtajad on üldse naljakad loomad. Et nad nõnda kampa võtavad ja siis kõik korraga sulle nurga tagant peale lendavad. Põmst nagu teod. Kunagi ei ole nii, et seisad ja vaatad kaugelt, kuidas teod tulevad. On nii, et seisad (või lähed või teed) ja äkitselt: teod. Sama tähtaegadega. Nad ei tule eemal üle silmapiiri mööda pikka teed tasa tasa viibides nagu mõtleks tulles ka. Ohei. Ma tegelen oma asjadega, suht okei on olla, silmapiir selge ja järsku: tähtaeg!


Aga muus osas on üks eluliselt tähtis asi, mille ma olen endale avastanud ja mis tahab (jälle) kirja panemist. Kell 10 voodisse minek. Ma tegin seda sihiliku eksperimendina kevadel, kui tundus, et meele ära heit on järgmine töökäik. Sest apikene, kui sitt mul päevadläbi oli vahepeal. Ja ma otsustasin, et teeme proovi. Lähengi päriselt lähengi kell 10 voodisse. Misiganes, võibolla ei tule und. Ei vaata ekraani, kirjutan või loen või vahin niisama. Ja niimoodi mitu päeva järjest. Lihtsalt, et näha, kas on üldse mingit vahet või selline pask ongi.

Ja sa vahi. On vahe. Ongi hea. Mina, turituulus tudumuna, muidugi pean korra nädalas veel 10-12-tunnise öö ka tegema. Aga nädala sees pika rahuliku uinumisrituaali ja 8 tunni une peale sihtimine oli väga tõhus uuendus.

P9100069
pikapeale omaks võetud


Ma ei tea, kuhu seda kõnet panna, niiet ma panen selle siia.

Bussid, mis sõidavad Tartu ja Elva vahet, ei tohiks käia läbi Nõo. Sõit, mis võiks kesta 30 minutit siuhvilks vurravurra mööda otseteed, ei tohi olla 50 minutit meeleheidet ja läbi kõrvaliste kohtade kolistamist. Jaa, muidugi on kiirliin bussid olemas. Tead, mitu neid on. Umbes kolm. Kui hommikusest maha jääd, siis ongi valida, kas 50 minutit õõvastavat okseneelamise terrorit või auto. 

Mitte keegi ei taha Elvast Nõole sõita. Mitte kunagi. Keegi ei taha sõita Nõolt Elvasse. Inimesed tulevad Tartus bussi, osa lähevad Nõos maha ja ülejäänud Elvas. Keegi ei tule vahepeal peale. Inimesed tulevad Elvas bussi ja neid tuleb Nõos juurde. Ühelgi Elva inimesel, kes sõidab bussiga, pole bussis Nõo sõpru. Pole mingit, o tsau sina ka siin, sõidame koos, noh peatse jällenägemiseni siis, mul on veel veidi sõita. Mitte kunagi. Ma olen ka suht kindel, et Nõo inimesed ei taha vaadata neid näost valgeid iiveldavaid elvakaid, kes neid bussis alati ees vahivad. 

Nõo ei ole isegi Elva valla osa. See on eraldi koht. Kellel on sinna iialgi asja niisama. Okei, ma lähen mõisasse kontserdile või teatrisse. Paljugimis. Ma lähen vahel Tabiverre või Taageperra ka, ilusad lossid, helde aed, ma ei hakka eitama. Aga ma ei taha iga hommik tööle sõites Tabiverest või Taageperast läbi käia. See ei jää tee peale. Nagu Nõo. Ei jää tee peale. Peab tee pealt ära minema, et sealt läbi käia. Täiesti mõttetu piin.

Üldsegi tuleks neil inimestel, kes tahavad, et me vähem autoga sõidame, koos maha istuda ja veidi järele mõelda.

Need bussid on reeglina kõige rõvedamad ühistranspordi vahendid, mida ette saab kujutada. Umbsed, õlise heitgaasi haisuga, mis on kõikidesse poorsetesse pindadesse imendunud. Hämarad, aga siiski valgustitega, mis otse silmapõhja tagusesse ajju pussitavad ja õhtusel ajal aknast välja vaatamist ei võimalda. Istmetega, mis on sellest kõige karedamast torkivamast 'sametist' ja inetut plekilist tooni. Turvavöödega, mis on paigaldatud, süvenemata nõuetesse ja mis on alati kinni kiilunud ja vajavad jõulist võimlemist, et üldse istmevahest kätte saada. Käetoed, mis kas ei eksisteeri või ripuvad lõdvalt seljatoe küljes lontis nagu mingi elutuks rebitud jäse, aktiveerudes ainult selleks, et mööduja seljakoti või helkuri külge takerduda. Neil bussidel on kehvad mootorid ja ülekanded ja käigukast. Nii peab ka ühtlaselt siledat maanteed mööda sõites bussis istudes õõtsuma edasi- ja tagasisuunas, igal käiguvahetusel uuesti hoogu sisse müristades, iga uue kurvi või kiirusepiirangu peale jälle võpatades. Rääkimata auklikumatest teedest või keerulisematest manöövritest, nagu seda on maanteelt maha pööramine ja kõrvalistes väikeasulates ukerdamine. Siis tuleb edasitagasi õõtsele, käik üles - käik alla, mürinale lisaks ka üles ja alla küljelt küljele loksutus. Samal ajal sisse hingates rasket õlist õhku vaheldumisi radikates küpseva tulise tolmuga.

Bussis ei ole pagasile kohta ja jalgadele ruumi. Hommikuti ja õhtuti ei ole ka istekohti. Õhtul hilja on bussijaam suletud ja selle esine rahvastatud lärmakalt. Kui buss jõuab Tartu kesklinna, bussijaama kõrvale, ei saa inimesed veel vähemalt viis minutit bussist välja, sest bussijaama sissesõiduks tuleb bussil teha kilomeetrine ring vasakpöördeid.

Peedu Saare ühes raamatus oli tegelane, kes (küll ekslikult) uskus, et tal on sügav hingede tasemel teineteisemõistmine ühe neiuga. Ja uskus seda puhtalt selle põhjal, et ka see neiu oli Elvast ja järelikult ta samuti tunneb Põrgut. Põrgu - need bussid, mis sõidavad Elva ja Tartu vahel ja on umbsed ja täis ja haisvad ja loksuvad ja aeglased ja ainult Kannatuste Tulv.

Vahel harva, kui satun kiirliini bussile, mis on moodsam ja uuem, tunnen end nagu oleks päris Lääne-Euroopasse sattunud. Mingisse head olu elavate inimeste riiki, kus ei ole kõike varjutav okupatsiooni lapsepõlvetrauma. Mis avarus. Milline mugavus. Mäherdune inimestest lähtuv disain. Kohe pidulikum on olla. Kohe nagu... nagu tahaks elada.


P9100063
kõrred ja sügavusteravus teevad maagiat


Sama moodi nagu inimese ainusündinud lapsuke on tema jaoks täiesti usssskumatult suur ja iseseisev, on inimese elu suurim tragöödia tema suurim. Ükskõik kui triviaalne ebaoriginaalne ja kahjutu see on. See on suurim. Sest tal pole suuremat olnud. Sellest rohkemat hullemat elumuutvamat ei ole ta kogenud. Pean ma endale meelde tuletama, kui kuulen pisara serval lugusid kellestki, kellel olid nii kohutavad südametud vanemad, et sundisid teda pilli õppima või kellel oli koolis hästi nõme, sest üks ebaprofessionaalne asendusõpetaja kunagi. Või kes kogeb igapäevast alandust, kui on sunnitud oma rikastelt sugulastelt raha ja kinnisvara vastu võtma. Erinevad skaalad.

Nagu see titt, kes nutab maha kukkunud jäätise pärast nii südantlõhestavalt nagu see oleks kõige hirmsam kaotus terves maailmas. Sest ongi. Sõna otseses mõttes pole temaga koledamat asja juhtunud. Veel.

Niisiis kutsun end tagasi silmapööritustega lappesse minemast, kui kellegi suurimast murest või valusaimast traumast kuulen. Vahel isegi läheb korda.



Kultuuri ja muu silmaringi poolest olen endale õhtuti lugenud Mehis Heinsaare novellikogu. See on piisavalt mahe ja rahulik, et õhtuti lugeda ja küllalt imelik, et vahva oleks. Ja kummaline, et ma mingeid lugusid nagu teaks mingist ammusest ajast. 

Tuule kirjutatud lasteraamatu lugesin läbi, ka endale õhtujutuks. Alguses mõtlesin kaevelda, et näe, pean lasteraamatut lugema, Tuul mulle pole kirjutanud juturaamatut. Aga tuleb välja, et see oli täiesti ammendavalt mullegi kirjutatud.

Põnevatest rahututest asjadest lugesin Icarus girl ja I'm thinking of ending things. Esimest soovitan suurema pakilisusega. Teist alles seedin.

Kratti olen näinud ja mine sina ka ja võta lapsed kaasa. Hirmus ja hirmus vahva.


Kuidas sul on - teed päevadläbi täpselt neid asju, mida sa oma elus teha tahad?

Comments

  1. Jah, nõus, kummiga lina ongi elu.

    Kas teen päevad läbi täpselt neid asju, mida oma elus teha tahan? Las ma mõtlen. Ei, ei tee. Või oot… tegelikult teen. Või… ma ei teagi. Raske vastata. Kas ma tahan koristada? Ei. Halva ilmaga koeraga jalutada? Ei. Nõmedat nikerdamist nõudvat tellimustööd teha? Muidugi mitte. Aga ma tahan, et kodu oleks puhas, ja et koer oleks rõõmus, ja tahan tellimustöö eest raha saada. Ühesõnaga, suurem jagu neid asju, mis käivad “ei taha teha” alla, on mu enda tahtmistest sündinud.

    ReplyDelete
  2. Nii tore on postitus hommikusöögi kõrvale! Kvaliteetaeg!
    Bussilugu on mul sama. Ainult Luxexpressis julgen sõita (palun üksi iste) ja rongiga Tallinna esimeses klassis. Piinlik küll, et ma nii pips. Aga muidu proovin sel sügisel ikka ka vähem autotada, hommikul saadan osa lapsi bussiga kooli ja osa ratastega või kärudega - saab küll. Kuigi auto soe-puhas-kiire. Aga ei taha, sest keskkond ja laste iseseisvus ja tervis ja bensiin on kallis ka.
    Tore, et raamatut lugesid! Mul tuleb kohe uus ka, mis on populaarteaduslik ja suurtele.
    Minu päevades on kõik, mis ma tahan. Tegeln lastega jabteen teadust ja trenni. Kodu korrasoleku ja pesupesu osas tuleb teha järeleandmisi, aga nädlavahetuseti jõuan järjele. Ainult et õhtuks olen väga väsinud. Võib olla on mingi surmatõbi küljes, aga võib olla ongi lihtsalt energia otsa saanud, kui tahta kõike korraga teha ja saada.

    ReplyDelete
  3. Ma katsetan õhtuks-väga-väsinud murele leevenduseks kohvijoomise mahajätmist. Mõnda aega jõin lihtsalt vähem ja hästi lahjat. See ka natuke aitas õhtuse õudsa väsimuse vastu. Aga siis sai kodus kohv otsa ja olin üksiti haige ka ja isu polnud ja nüüd umbes kaks nädalat juba päris ilma kohvita ja äkki nagu mõikab tõesti? Ja avastasin jälle teemaailma, mis on nii põnev ja mitmekesine, praegu on lemmikuks mingi öko kaneeli-vürtsi segune infusioon, millele saab veel kaerapiima peale valada.
    Kuna mul töö ja väiksed lapsed, siis trennid kui vaimse ja füüsilise tervise jaoks hädavajaliku mahutan küll päevadesse ja õhtul enne uinumist või hommikutee kõrvale veits raamatulugemist, aga vajaka jääb aega filmide vaatamiseks ja sõpradega kokku saamiseks. Tean, et sõbrad on kuskil olemas ja ootavad mind ja on ise enamasti sama kupatuse otsas kui mina, aga näed, kokku saada ei õnnestu. Vahel üritan mõne lõuna kokku leppida (kui lõuna ajal trennis pole), aga siis ikka on kellelgi laps haige või tuleb töökohtumine vahele ja nii ta läheb.

    ReplyDelete
  4. Ma kipun kah selle tõttu Luxexpressi eelistama.

    A rongis oleneb. Mõnel hõredamal kellaajal on teises klassis rohkem luksuslikku avarust kui esimeses, sest esimesse klassi on inimesed püüdlikult ette ära ostnud ja kügelevad siis seal hunnikus koos, samal ajal kui teises klassis on võib-olla terve vaguni peale kaks inimest.

    Mul ei õnnestu päris seda elu elada, kõigi nende aspektidega, mida ma tahaks, sest ma tahan liiga palju. Ma tahan umbes kolme-nelja elu jagu ja võib-olla on seegi veel pehmelt öeldud. Tantsude kallal töötamise elu, elu, kus mul on iga päev 6 tundi tantsukursusi, huvitavate uute keelte õppimise elu, juurasse süvenemise elu, kodunduselu, kus ma keskendun iga päev huvitavate toitude tegemisele, kodunduselu, kus ma päriselt koristan ja aiandan, stiilne elu, kus mul õnnestub alati niiviisi riidesse panna, et mind ei tabaks välja minnes ootamatu piinlikkus; rääkimata puhtast meelelahutusest, mida on ka vaja; ja üks omaette lebotamise ja magamise elu võiks ka olla; ja siis peavad veel elusse mahtuma ka asjad, mida on vaja teha, nt kellegi eest hoolitseda, isegi kui ei taha, ja natuke raha teenida, isegi kui ei viitsi.

    ReplyDelete
  5. Ma elan seda elu, mida ma tahan. Paraku see tähendab muuhulgas, et ma pean aeg-ajalt tegema asju, mida väga ei taha. Näiteks puukujude nikerdamine meeldib mulle, tegin firma, võtsin ennast tööle, tellimusi jagub - aga - ma ei armasta lihvimist. Saagimine on üldjuhul ok, eriti tore on siis, kui juba näed, et midagi hakkab välja tulema. Aga siis tuleb see värk enamasti üle lihvida. See on jube töö, käed väsivad, tolm ja üldse õudne. Nii ma rihin lihvimissutsakaid saunaskäigueelsetesse tundidesse ja vannun ja vahel lükkan edasi, aga mis sa teed, ise olen seda tahtnud, ju siis tuleb vahetevahel teha.
    Elamise juures on üldse paratamatult aeg-ajalt vaja teha asju, mida ei taha. Näiteks tahaks tööd teha, aga kõht läheb tühjaks ja peab sae nurka viskama, põlved puhtaks kloppima ja hoopis toiduvalmistamisega tegelema. Koristamine on ka kohati tüütu. Kartulivõtt hakkab selja peale. Ilusad lillepeenrad meeldivad väga, aga rohida väga palju ei tahaks. Paljugi mis ei taha, kokkuvõttes ma ju tahan, et need tööd oleks tehtud, eks siis tuleb välja kannatada.

    Kummiga lina? Lõunakasse satud vahetevahel (jah, ma tean, et Riia ringi juures on hullumja)? Seal on miski uneäri, kus on täitsa adekvaatsed kummiga linad müügis, võta mis värvi tahad. Ei maksa ka hingehinda.

    ReplyDelete
  6. Anonymous21:34

    Tiigi ilustuudiosse mine Kadri juurde. Garanteerin, et ei kaku. Vasakule ära.

    ReplyDelete
  7. Charles Bukowsky: "Mulle meeldivad tähtajad. Mulle meeldib see eriline vuhisev heli, mida nad tekitavad, kui nad mööda lähevad."

    ReplyDelete
  8. Anonymous17:34

    Elasin lapsena Tõravere Observatooriumis ja käisin Nõos koolis. Kirglikult vihkasin, et on olemas mingid Esimese Eesti ekspressbussid, mis EI sõida Nõost läbi. How dare they, maivõi! Ülikooli ajal linnast koju käies muutus arvamus kohe vastupidiseks. Miks peab ükski tervemõistuslik inimene enda aega raiskama ja sellest jumalast hüljatud paigast läbi sõitma? Miks? :) Ma loen muide esimest korda, et keegi kirjutab/mõtleb “Nõole”, mitte “Nõkku”. Eesti keel on vahva!

    ReplyDelete
  9. Ha! See on üks mu lemmiktsitaate, lausa paar korda olen blogis kasutanud: “I love deadlines. I love the whooshing noise they make as they go by.” (Ainult et autor on minu teada Douglas Adams.)

    ReplyDelete

Post a Comment