tahtmine ja saamine ja eelkevade mõtted

Nonoh, me siis oleme tagasi siin... Tore näha. Kuidas käsi jne

P1180009
õhtu jõuab

 Ma olen mõelnud sellest, kuidas me saame teada, mida teised inimesed mõtlevad ja tahavad. 

Üldine reegel on neilt küsida ja siis kuulata, mida nad lausuvad. Või vahel mõne käest ei peagi küsima. Ta ise ütleb, täiesti omal algatusel teeb juttu. Pead lihtsalt oma kõrva lahti keerama ja saadki teada. Kuidas sa tead, kas keegi tahab sinuga seksida või kas talle maitsevad mereannid või mida ta arvas nähtud teatrietendusest. Kuula, mis ta sulle oma sõnadega ütleb selle kohta ja küsi aga küsi. Suud on kõigil peas. Sõnad selged. Las kõlada.

Teine on muidugi see, et sõnad on teatavasti tussu. Mõnel puhul on nii, et ta võib hommikust õhtuteni välja lausuda igasugu asju, aga kui tema teod ja valikud tema sõnadega üht rütmi astuma ei saa, siis mis vahet seal on. Siis see võib-olla pole see, mida ta tahab või tähtsaks peab. Siis see on lihtsalt see hääl, mida ta teeb. Oo nii tahaks mitmekesiselt süüa ja hea muusika ja targad inimesed (väga sapioseksuaal, nii vau) on nõnda hingelähedane... kõneleb ta, woltides Skyplussi hommikusaate saatel järjekordset burgeriburgerit. Või avaldab armastust või arvamust ja samal ajal, täiesti häirimatult, sind muuseas pussitades. Niiet mis neist sõnadest.

Või isegi mitte tingimata pahad valelikud inimesed, kes sind ja end eksitavalt üht tehes teist lausuvad. Praktilistes rakendustes, käitumist ennustada püüdes, oma plaanidega põimumaks on samuti sõnadest tähtsamaid asju. Tahab siis tahab, teab, teadku pealegi, tunneb või mõtleb või midaiganes. Aga kas teeb, valib, otsustab, läheb, võtab, maksab.


P1180014
kui sa hängid mingite inimestega ja siis nad hakkavad omavahel ja sa pead lihtsalt seal kõrval kuidagi...


Väga korraliku regulaarsusega saabuvad mu ette inimesed, kes tahavad, et ma lahendaksin oma uurimisküsimusi, küsides. Otse vahetult küsides inimeste käest, mis neil häda on ja miks nad ei tee nii, nagu nad võiksid teha ja lastes ise neil öelda, mida nad tegelikult tahavad ja vajavad. Või kui mitte otse vahetult küsida, sest korda kakssada korra aastas, siis äkki küsimustikuga? Või äkki koostaks küsimustiku. Saadaks mingi küsimustiku laiali. Paneks kõik küsimused ja küll inimesed vastavad ja siis me saamegi teada. Mhmh.

  • Miks ma jätsin selle e-kursuse pooleli? Õäöm.. .. ma ei viitsinud enam.
  • Miks ma tellisin jälle burgerit? Sest ma tahtsin. Sest ma arutlesin järgnevalt: mmm burger mm
  • Miks ma ei alustanud selle raamatu lugemist? Ee.. raske öelda. Ma ei teagi. Aga ma arvatavasti päris kindlasti uuel nädalal ju alustan, ausõna.

Ja mida ma oleksin vajanud, et ma poleks jätnud pooleli kursust, tellinud burksi või ignonud head raamatut? Midagi. See lihtsalt läks nii.

Ja nüüd paneme nende vastuste põhjal kokku parema lahenduse. Nüüd, kui me teame, miks inimesed teevad neid asju, me saame paremini teha ja neid suunata tegema teisi valikuid.



Tahtmiste kuulamiste ja edasiandmistega on keeruline. Ja kui veel vaadata, kuidas kõik emotsioonid takkaotsa, puhta pidu ju.

Näiteks see lapselik pettumus ja vimm, mis saabub, kui sa võimaldad kellelegi, midagi, mida ta ise ütles, et ta tahab ja siis ta järsku enam ei tahagi. Näiteks istud üksi selles konsultatsioonitunnis, mille järele nõnda karjuv vajadus oli. Näiteks monteerisid terve ööpäeva õppevideot, millel on ka kahe aasta pärast täpselt kaks laiki. Näiteks vaatad, kuidas ta näpib ennastunustavalt telefoni kontserdil, kuhu ta tulla tahtis. Näiteks leiad selle kauaigatsetud kalli vidina tolmu seest diivani tagant.

Ja muidugi see jõuetu viha ja raev kui keegi tuleb mulle ütlema, et ta teab minust paremini, mida mina tahan.


Eks isegi on oma tahtmiste sõnastamise vaev. Vahel on nii, et ma tahan üht asja, üht eesmärki täidetuks, üht nägemust ilmale. Aga ainus, mida ma oskan oma tahtest nimetada, on strateegia. Teekonna, kuidas sinna saab, mitte lõpppunkti. Lähenemise, mis varem on töötanud. Midagi tuttavat ja usaldusväärset. 

Tegelikult tahan vaheldust või midagi uut, aga oskan ainult öelda: ma tahan kõndida.

Võib-olla aitaksid paljud asjad seda meeleolu leevendada, aga ma oskan ainult öelda: ma tahan magada.


P1210024
põrkasin korra Küproselt läbi ja sain aru, et sealsed kassid ei tule, kui neile kss-kss öelda. neile meeldib see torus huultega musihääl rohkem. see kass on hästi õiget värvi


Ma olen vahel mõelnud sellest arutelust, et teatavaid kultuuri (või ka teadust?) edendavaid rahalisi toetusi on maru raske saada. Ja oletusest, et lõpuks saavatd toetusi ikka need, kes kellegagi on maganud. Ja need lood võivad olla lõbusad fantaasiad või inetu pettumuskibestumus või märk koledast korruptsioonist. 

See pole oluline. 

Lihtsalt, kui edasi fantaseerida. Kujutle, et sa saad mõne neist toetustest, mida pidavat ainult need saama, kes kellegagi on maganud. Sa pead kohe mõtlema järele, kellega magamine sulle selle tõi. Ja pidama plaani, et sa nendega jätkaks magamist. Kuni järgmise vooruni vähemasti. Samuti, kui see magamine nõnda palju efekti omas, arvatavasti peaks omama mõju ka mittemagamine. Või kujutle, et sa pole kellegi uuega hakanud magama ja järsku, ootamatult: toetus! Kas see peaks tähendama, et sa jätsid kellegagi magamata. Või et sa oled seni maganud õigete inimestega, aga keegi teine jättis nendega magamata ja seega neile kavatsetud toetus justkui vabanes sinu kasuks. Või hoopis niipidi, et keegi näeb oma kellegi kolmandaga magamist justkui juhtumas suuresti tänu sinule ja sina saad seeläbi toetust. 

Samuti tekitab kogu taoline arutlemine küsimuse sellest, kas ja mil määral tasub oma tuttavaid inimesi kokku (magama) suunata. Kas see võib tuua kaasa toetuse või toetusest ilmajäämise. Ja kellele. Kuidas energiad ja vägi liigub. Voodite vahel ja taotlusvoorust taotlusvooru.



Üks luuletaja rääkis, et ta pole kunagi saanud üht toetust, mida ta on järjepidevalt küsinud ja mul tekkis kohe hasart: huvitav, kas mina saaks. Ja mida see siis tähendaks.


P2110086
Viljandi <3


Praegu on parim aeg, tegelikult viimane aeg, olla tujust ära. Mossitada ja põssutada. Vinguda ja ilma ignoreerida. Sest kohe tuleb kevad. Ja, ma ei tea, kuidas sinul on, aga mina kardan kevadet käest lasta. Kohe esimesest päikselisest päevast natuke muretsen, et kas ma olen piisavalt kohal ja hindan seda igikorduvat enneolematut imet ammendava ahhetamise saatel. Kas ma teen seda kõike kõike!, mis ma tahan kevadel teha. Kissitan piisavalt palju päikesesse ja silman, kui sinililled hakkavad tulema ja näen selle ka ära, kui nad on tulnud. Nuusutan tuult ja paitan pajutibusid. Sest oo kevad oo. Ja suvega sama. Kõik see kohal ja vaba, tegutsev ja muretu, mis ma suvel tahan olla. Ses üürikeses suves, mis mulle on antud, kuigi ma pole kindel, kas ma olen ta ära teeninud. Tahan ta tervenisti vastu võtta. Endasse ja omaks.

Niisiis iga kord, kui ma kevadel või suvel tujutu olen ja toas teki sees vastik tahan olla, olen ma eriti eriti süüdi ja tänamatu. Sest pidin ju. Sest tahan ju.

Aga praegu ei ole kevad. Praegu on see arutu pask, mis on veel vähemalt kuu aega ja see on sõgedalt pikk aeg. Aga piisavalt pikk aeg, et veel mitmel puhul süütundeta mossitada. Hea meelega halvas tujus olla. Õigustatult turtsuda. Väk väk väkk. Vastik ilm. Paha tuju. Nõmedad päevad. Kole taevas. Fuh.



Käisin korra vahepeal jälle slämmil ja läks üllatavalt hästi. Alguses tundus küll, et läheb ühtlaselt pekisse, nagu nad viimased korrad mul kippunud on. Aga sain finaali ja puha. Nüüd on vaja Prima Vista ajaks end uuesti vormi ja vb värskeid tekstegi juurde treida.

Muus osas on kuidagi nii harilik ja üldse mitte nii hull lugu, et sugugi blogida ei võiks. Selles mõttes, et kui on hästi hästi hea, siis ei taha blogida, sest hea on midagi haaratult tehes või kellegagi koos olles ja nende asjade käigus blogimine pole tehtav. Ja kui on hästi hästi halb, siis ei taha blogida, sest on häbi ja mu kurbus on nii labaselt inetu, et kellelegi pole seda solki vaja. Aga praegu on juba mõnda aega olnud nii täiesti okei, et ma üldse ei saa aru, miks ma ei blogi. Sest natuke peab ikka nõme olema, et kirja tahaks panna? Või on see mu seesamunegi viimase aja ahnus, mis mul on. Et tahaks. Tahaks kõike. Korraga. Läbisegi. Palju. Tahaks trenni ja tahaks lugeda ja tahaks õppida ja harjutada, tahaks kodu kujundada ja kõndida ja sõita ja uusi asju ja vanu uuesti ja oskusi ja inimesi ja tutvusi ja. Tahaks teatrisse, kontserdile, kinno, pittu. Tantsida ja ronida ja keerelda... Ja see kõigejanu võimaldab tegelikult teha ainult neid asju, mis on teadlikult kalendrisse kirja pandud. Sest mida kirjas ei ole, selle asemele trügivad robinal kõiksugused asjad, mida kõike veel võiks ju teha ja näha ja katsuda ja maitsta ja avastada ja proovida.

Tegin täna artišoki pastat kukeseentega. Artišokid on võõrad mulle. Oleks pidanud rohkem lehti ära kakkuma ikka. Ja puljongikuubiku pealt lugema, et seal on sool enne kõigele soola lisamist. Aga muidu tore. Isegi suutsin enda keelamist ja manitsemist vaigistada ja päriselt valget veini osta selle toidu jaoks. Muidu ma alati vingun, et kallis ja tervet pudelit pole ju vaja ja niu niu.

Kui ma nüüd pesu pesema panen ja juukseid värvin, tunnikese koduste ülesannete peale kulutan ja vähemalt ühe raamatu enne uinumist lahti teen, siis juba ongi peaaegu kõik nädalavahetuse linnukesed kirjas. Ja õue lähen. Homme. Fotokaga. Jeesh.

P2110080
tead seda lugu eidest ja taadist, kellel oli lambanahkne kasukas



Mis sa oled tähele pannud inimeste ja enda tahtmiste mõistmise kohta? Mis seda lihtsamaks teeb?

Kuidas sa kevadet ootad?

Comments

  1. Mattias16:04

    Mina olen tähele pannud, et inimesed otsustavad asju emotsioonide põhjal, aga juba tehtud ostusteid põhjendavad mõistusega. Kuna need kaks asja ei ole tihtipeale omavahel kuigivõrd seotud, siis võivad põhjendavad arutluskäigud kõrvaltvaatajale teinekord üsna does not compute olla. Aga sellest pole hullu midagi, sest otsuse oma põhjendust uskuma jääda teeb inimene samuti emotsioonide põhjal.
    Aga huvitav on vaadata seda vajadust oma otsuseid enda (või kellegi teise) jaoks põhjendada, ja vajadust, et see põhjendus oleks ratsionaalne. Inimene tunneb ennast kuidagi abituna, kui talle tundub, et ta tegi midagi lihtsalt selle pärast et tal oli selline tuju või et talle niimoodi lihtsalt meeldib. See nagu ei tundu piisav argument, ja siis tal on vaja tunda, et tegelikult oli tema otsus mitte tema enda suva vaid mingisuguse objektiivse tõega tagatud Õige Asi.
    Emotsioonid üldse on viimastel aastatel kuum teema. Ühtedel inimestel domineerivad ühed emotsioonid ja siis neil on üks poliitika. Teistel inimestel domineerivad teised emotsioonid ja siis neil on teine poliitika. Meedia valab klikkide nimel mõlematele õli tulle ja poliitikud kaagutavad kõigile, et meie emotsioonid, emm, arutluskäigud on ainuõiged ja nende omad on valed ja nemad ei ole seetõttu inimesed, vaid Kõigi Probleemide Põhjus kes on vaja valemist välja lülitada. Ja inimeste emotsioonid koondatakse kokku ja nad suunatakse tegema valikuid, mis on nende endi vastu, aga kõigil on hea meel, et just nendel on õigus ja midagi saab ikka headuse nimel ära teha ka.
    Headuse nimel saab tegelikult igaüks midagi ära teha. Näiteks:
    - ütle kellegile sitasti
    - ütle talle, et ta on loll
    - et ta on ajupestud
    - et ta ei saa midagi aru
    - et sina tead paremini, kuidas ta oma elu elama peaks
    - et sina tead paremini, millised probleemid tema elus on ja kuidas neid lahendama peaks
    - et tegelikult neid probleeme tema elus ei olegi olemas, tema elus on tegelikult olemas ainult samad probleemid mis sinu elus
    - ütle talle, et kui ta sellest aru ei saa, siis tema ongi Probleemide Põhjus
    - et ta on halb inimene
    - et ta on ühiskonna lõhestaja
    - et parem oleks, kui teda olemas ei oleks
    Selle peale saab ta aru, et sinul on õigus, ta liitub sinu maailmapildi ja poliitikaga ja hakkab tundma Õigeid Emotsioone ja järgima Õigeid Arutluskäike. Nii lihtne ongi!

    ReplyDelete
  2. Ma olen tähele pannud, et ma ei saa kunagi seda, mida tahan.
    Seega olen
    a) järjest vähem ja vähem asju tahtma hakanud, nii et vahepeal
    a.1 tahtsin ainult neid asju, mida väga-väga tahtsin ja mille mittesaamine rõvedalt haiget tegi
    a.2 üritasin tahta kogu aeg midagi, väikesi, veel väiksemaid ja VEEL VÄIKSEMAID asju, sest no kui ma pööran siia tänavasse, sest TAHAN, seda ma ju ometi saan?
    Sain ka.
    b) mõtlen, äkki ma mõtlen valesti, äkki ma ikka midagi olen saanud ka, mida tahan, lihtsalt mitte teadvustanud? Nt ma sain tütre tollal, kui olin ainult korraks üldse mõelnud, et kle, hm, saaks lapse? Ja poja isegi selle mehega, kellega tahtsin (aint tema ei tahtnud minuga veel 3-4-5 aastat last tegelt)? Ja meil oli täiesti tore Inglismaa-reis ja ma ju tahtsin, et see tore oleks? Ja mu lapsed on absoluutselt oivalised ja seda ma ka ju tahtsin ometi?!
    Nii et miks ma üldse arvan, et ma ei saa, mida tahan?!
    c) Tegelt ma tahan aint, et mul hea olla oleks. See on kõik. Kõik muu on tussu.

    Üldse ei oota kevadet ja see on seda veidram, et mul vist ikka on sessoonne pahaolu valgusepuudusest ja talvest jne.
    Phmt ma teoreetiliselt armastan talve ja sügist, aga praktikas olen ikkagi kevadel ja suvel rõõmsam ja krd, nii keeruline.

    ReplyDelete
  3. Mattiase kommentaar on väga hea.
    Krt, tarkus on teil kuidagi veres vist.

    ReplyDelete
  4. Ma arvan, täide ei lähe mu SÕNASTATUD tahtmised. Kasvõi enda sees sõnastatud.
    Või kui lähevad, siis väga jubedal viisil. "Vaata ette, mida sa soovid, sest soovid võivad täituda."

    ReplyDelete
  5. Mattias20:31

    Hmm kas siin on mitut eri sorti asju, mida tahta? Sest on sellised asjad, mille saamiseks peab vaeva nägema, ja on sellised asjad, mille saamiseks pruugi vaevast kasu olla.
    Kui on vaja vaeva näha, on tarvis asi ära sõnastada, sest muidu sa ei tea, mis suunas oma vaeva näha, ja kui ei näe ega õiges suunas ei näe, ega siis ei saa ka. Kui tahad sinna tänavasse saada, pead ikka ära sõnastama, et tahad, ja pead selle vaeva ka ära nägema, et sinna tänavasse sisse pöörad.
    Tegelikult tänavasse saamine on vist veel selline asi, mida võib vabalt spontaanselt saada, ilma et tahtmise tunnetamise ja saamise vahel sõnastust vaja oleks, vaja on lihtsalt lasta jalgadel ilma filtrita limbilise aju küljes olla. Aga Inglismaale saamine päris iseenesest vist ei juhtu, eriti praegusel ajal, kus too lukku pandud ja luku võti katki murtud.
    Aga kas näiteks laste saamiseks on vaja vaeva näha? Lapsi võib täitsa vaeva nägemata muude asjade kõrvalproduktina saada. Tahtsin ainult seksi, aga näed, lapse sain ka. Võib ka vaeva nägemata lapsi mitte saada, sõltub mis külje bioloogia parajasti ette keerab, või taha. Mõni näeb vaeva päevad ja ööd, aga lapsi ikka ei saa. Aga kui tahtmist sõnastatud ei ole, siis läheb kindlasti nii nagu läheb, läheb, nagu oleks minna lastud. Lihtsalt iga kord ei tea ette ära arvata, kuhu.
    Venemaal on juhus kõige halvem asi, sa ei tea kunagi, mis jama see sulle kaela võib tuua.
    Pranstusmaal on juhus kõige parem asi, sa ei tea kunagi, mis õnne see sulle kaasa võib tuua.
    Kui lapsed on oivalised, siis tahtsid, või ei tahtnud, aga küllap sa oled nendega vaeva näinud, muidu nad oleks ilmselt põrsad.

    ReplyDelete
  6. Ma kardan, ma millegipärast ei tohi üldse vaeva näha.
    Niipea, kui hakkan vaeva nägema millegi nimel, on kindel, et ma seda ei saa. =P

    ReplyDelete

Post a Comment