back on one's bullshit

 Eks on igasugu käesoleva elu ülevaatlikult iseloomustamise meetodeid. Mida sa teed koju saabudes esimese asjana. Kellega sa käid. Kuhu su raha kaob. Mis mured sul on. 

Ma täna räägin oma muredest ja küll siis näed (või küll ma ise pärast loen), kuidas mul sellega on, oli või üldse.

P4230059
öö tuleb lõõtsutades õõtsutades puusi


Ma oskan täpselt nii vähe programmeerida, et see ajab mind närvi ja takistab edenemist. Et kui ma küsin kelleltki nõu või guugeldan oma ideed, läheb mul pakutud lahenduste mõistmiseks pool ajumahtu ragistamist. See on väga tüütu ja väsitav. Aga kuna ma tahan, et see poleks päris nii, pean ma seda rasket tööd tegema. Et iialgi parem saaks.

Ma pean õhtuti kell 10 voodisse minema. Seejuures kaine peaga ja raamatu, mitte ekraani saatel. Sest ma ärkan kell seitse. Ma võiksin ka kell 11 või misiganes kuidastahes voodisse kakerdada, aga selle tagajärg on alati see, et mul on halb. Halb tööd teha või halb ärgata. Igasugune äng kükib äraootavalt nurga taga ja ainult ootab, et mul oleks natukenegi und puudu, et siis mulle turja karata. See on tegelikult üleni ebaaus, sest mulle kogu aeg tundub, et teised inimesed ei pea nii palju magama ja seega nad saavad kogu selle ekstra ajaga teha igasugu asju. Näiteks mõnuga ajusid ragistada programmeerimisülesannete kallal. Või pärasttööd lipsu natuke lahti lasta ja viskiklaasi taga piipu pahvides ülbitseda, kui stressirohke on nende puhas hästitasuv kontoritöö. Ma võiksin ka kell 9 ärgata, nagu mu aju arvab, et õige on. Sest ta ajab mu ka pärast 4-tunnist und punkt kell 9 üles, sest ooo! hommik o o. Aga siis ma ei näeks oma Ainusündinud Poega umbes kunagi ja temaga koos hommikune linnaränd on üks mu hädise elu kauneist rõõmudest. 

Samal ajal muidugi on tõsi see, et narkootikumid on kallid ja kogunev unevõlg on tehniliselt tasuta ajukahjustus. 

Mul on nii palju raamatuid pooleli ja järjekorras ootamas. Osa on käsiraamatud ja osa populaarteadus. Enamik on ilukirjandus. Hakkasin seda aknast alla üpand saja-aastast lugema, et saaks enne teatrietenduse nägemist loetud, aga etendus jäi ära ja no võta näpust. Siis üks järjekordne Tokarczuk pakkus end Lutsust mulle kaasa, aga seal olid vahel sõda ja vägivald, niiet ma kolisin ta uneraamatute hulgast päevaraamatute kuhja. Raamatut 'Kus laulavad langustid' keegi jumala võõras internetis soovitas ja ma alustasin inglise keeles. Siis sain aru, et ma ei pea tegema ka oma vaba-aja-elu raskeks ja ostsin ikkagi eestikeelse. Miks ostsin ja ei laenutanud - ma sain kohe aru, et see on niisugune magus raamat, mida ma võin tahta pikalt mugida ja uuesti kohti sellest lahti teha. Niiet praegu on see uneraamat, samal ajal, kui Heinsaare Ööpäevik veel alles pooleli on.

Ma lõpetasin oma õue üleni niitmise ära mitu aastat tagasi. Eelmine suvi hankisin endale vikati (luisata jätkuvalt ei mõista), millega ma aeg-ajalt kohmakalt siin-seal sahminud olen. Sel varakevadel sain teada, et ma siiski peaksin niitma. Vähemalt korra aastas kogu seda platsi. Kui ma tahan toda lilleniitu ja seda va liigirikkust, putumutukaid ja puha. Ma olin nii kaua nii rumal. Mõtlesin, et lilled tulevad ise. Aga tulid nõgesed ja ohakad. Ja siis ma olin segadus. Et kus mu paradiis. Miks küll miks saatus oh julm. Ise tehes oma aeda valesti. Nüüd tuleb mõni päev end kokku võtta, termosesse väike joogike võibolla sõbradki ja see igavene kulu kokku rehitseda ja kordki õigesti teha. Aga kust see aeg. Millal see jaks. Oh vaene mina.

Mul on nii kõrini autoga linna sõitmisest. Põhiliselt sest nad on linnaserva üles kaevanud ja iga kord, kui ma roolis olles ummikus istuma pean, on mul hästi loll olla. Mitte et mind ajavad närvi teetööd või teised liiklejad. Mul on lihtsalt kahju endast, et ma nii loll olen ja oma suure suitseva plekist persega kitsastesse kohtadesse ukerdama tulnud olen. Seega ühistransport, millest ainumõeldav on rong. Sest bussid on jätkuv põrgu ja üha enam põrgu, mida rohkem suve poole. Ja ka bussid on hommikul ummikus ja see loksumine ja madalhaisev põrin on veel rõvedam kui iseroolis ummikut tiksuda. Rongisõit lahendab ka mu liiga väheste sammude häda, mis vahepeal juba päris muret tegema hakkas. Samas nõuab see kodust startimist punktipealt ja limiteerib mu rändude võimalikud kellaajad üsna napilt käputäieks.

Ma olen pikalt püüdnud lahendada oma hommikusöögiprobleemi ja vist olen leidnud praegu töötava lahenduse. Probleem on selles, et hommikul peab sööma, aga hommikul ei taha teha otsuseid ja mõelda. Sest tahaks rahulikult võtta ja molutada. Seega sama hommikusöök iga päev. Samas on vaja, et hommikusöök kestaks korralikult. Näiteks kui kell 7.15 süüa, siis on, hea hommikusöögi korral, kell 12 täiesti okei lõunatada. Kui süüa mingit kerget jura, hakkab kell kümme juba uus meeleheide peale. Vahepeal oli mu lahendus kana, uba, aedvili. Aga ma ikka ei leidnud sellist kanade allikat, mille suhtes ma oleksin nii usaldav ja rahulik, et teda muretult elustiilina iga päev manustada. Pealegi, liha on kallis. Praegu on lahendus täistera kaerahelbed, puuvili, külmutet mari. Proovisin eri helbesegusid ka, aga need ei maitse mulle ja see tekitas valikute rohkuse ja keetmisaja varieerumise ja asjad, milleta mu elu on juba piisavalt keeruline. 

Seoses hommikutega on veel see häda, et harjumused. Teadliku harjumuste ehitajana olen sidunud oma tegevused kokku. Näiteks käib õhtuse rituaali juurde hommikuks riiete valmis sättimine ja hommikusöögi kõrvale Duolingo. Osa harjumusi on nii automaagiliseks juba muutunud, et ma ei mäletagi, et ma need asjad tehtuks saan tänu korraga juhtuvale loomulikule harjumuste jadale. Niisiis kohe, kui ma muudan ära mingi osa oma rutiinist, ükskõik kas enesest tüdimusest või teiste inimestega teisiti olemise rõõmust, on tähtsad asjad tegemata ja ma avastan selle arutult hilja. Näiteks ei tee ma Duolingot üldiselt kellegagi koos hommikust süües. Või seesama häda, et kui ma peaksin saama oma päevase liikumisannuse kätte pendelrände osana, aga kui ma käin autoga, siis pole neid samme kusagilt enam võtta.

P4220049
ainult sina ja mina, beibi


Kulmumure on jällegi lahendatud. Mul kulmud, vaata, ei kasva. Kasvavad mõned hõredad pikad hele-heledad karvakesed. Nende värvimine on täiesti tühi vaev, sest nad on jätkuvalt hõredalt ja hädised. Ainus viis selle koha peale kulm saada, kus eluga toime tulevad hästi kohastunud linnainimesed oma normaalseid kulme kannavad, on kulmud nahale maalida. Niisiis vaatasin oma eelarvet ja planeerisin mõned kuud ette ja kannatasin takka järele ja olen nüüd kulmutätoveeringuga lohe. Jätkuvalt ei viitsi end meikida, aga kulmud sela'al kulmuvad konsta.



Tuleme korraks tagasi selle juurde, kuidas sotsiaalmeedia on maru tervistkahjustav. Kuidas me end teistega võrdleme, enestele aru andmata, et need 'teised' on ainult kujuteldav väljamõeldud kureeritud voog laigitavat ühekülgset edevust. Kuid siiski. Ükspäev ma olin tervelt mingi... pooleks tunniks rivist väljas (pool tundi on väga pikk aeg, minu jaoks), sest ma olin tutvunud ägeda inimesega ja ma vaatasin seepeale internetist ta pilte. Ja ta oli nii äge. Nii äge, et valus hakkas. Teinud nii ägedaid asju ja käinud kohtades ja kogenud ja olnud ja jõudnud. Ja sa ei fabritseeri seda kõike. Kogu aastatepikkust ajalugu lahe olemist. Seega pidin end mitmete meetoditega lohutama ja veenma, et ma ei ole täielik narts ja eks ole minuski paar imetlusväärset tahku.

Aga samas üks teine päev pidin ma tegema lootusetust kurbusest ja enesehaletsusest keset päeva kolmetunnise uinaku, sest ma olin Muumitrolli lugenud ja hakkasin äkitselt tundma, et ma võib-olla arvan, et ma olen Väike My, aga ma olen Muumitroll. Ma kujutlen ja ihalen olema keegi röögatult vaba ja spontaanne, loominguline ja agressiivselt julge seiklushimuline ja põikpäiselt elujanune sõltuv eikellestki. Aga ma olen arg, kurvameelne ja kiindun oma südant ohtu seades üha jäägitult kättesaamatutesse introvertidesse. Ja seega vaene mina.

Niiet võibolla on kirjaoskus see, mis meid kurvaks teeb?

P4200033
vaata vesi

Täna on pühapäev.

Täna ma magasin, palju torust tuli. Siis tegin eilase ahjukartuli ja kikerherne-tomati-koore kastme soojaks. Leidsin kontsiku kurkigi. Ja tegin kohvi presskannuga. Sõin, tegin Duolingot. Siis molutasin. Siin ja seal. Lasin kasse tuppa ja õue. Tassisin elutoast voodipesu tagasi õigetesse kohtadesse. Natuke tegin koristamise nägu. Kammisin juukseid. Siis astusin läbi vihma raudteejaama poole ja sõitsin linna. Hüppasin peatus varem maha, sest mulle tundus, et geograafia. Võtsin ligumärja linnaratta, tee pealt poest pirukat ja smuutit ja ronima. Nägin oma ronimissõpru, aga nemad olid juba lahkumas. Otsustasin end sellest mitte häirida lasta, arutasime uue nädala ronimisplaane ja. Siis ronisin. Nagu pikema pausi järel ikka - jaks on läinud, võhma pole ollagi ja kõrgusekartus on tagasi. Aga ma korra juba tean. Varemgi otsast alanud. Läheb üle. Kõik läheb üle. Tund aega pusisin siin-seal, hüppasin korraks saunast ja duši alt läbi ja koduteele. Avastasin sobilikul ajal väljuva bussi ja peaaegu isegi suutsin mitte terve tee iiveldada. Kodus võtsin kõik märjad riided seljast, mähkisin end pehmetesse koduhilpudesse ja tegin eilaste makaronide juurde väikese vokilaadse. Kalakastet sai natu palju, aga süüa kõlbas. Panin pesu pesema. Vaatasin süües lõpuni ühe õuduskomöödia, mida kolleeg oli soovitanud. Jõin lahustuvat kohvi. Siis molutasin internetis. Lugesin siit-sealt, mis värk selle filmiga olema pidi. Õpetasin endale Notioni kasutamist. Lasin kasse tuppa ja õue ja uuesti tuppa. Mõtlesin kodustest ülesannetest ja seoses sellega küürisin praeahju ukse traatharjaga puhtaks. Korra 10 aasta jooksul ju võiks? Imestasin köögis elavate sipelgate üle. Lugesin õppematerjale. Joonistasin konspekti lugemise kõrvale erinevaid skeeme ja valemite selgitusi, et aru saada, kas ma loen või lasen silmadega üle sõnade ja mõtlen omi mõtteid. Nüüd blogin ja mõtlen, et peaks pildid üles laadima ja veel pool tundi lugema, muidu on homme pekis. Võinoh, homme on nigunii pekis, aga vb siis äkki umbes poole tunni ulatuses mitte nii väga.

Ja mida peavad mu vanad silmad nägema. Kell on jälle ö.

P4200014
suskab pilliroogu plastikust seinte kaunistuseks ja kujutleb, et udune silmapiiritu kallas


Mis su käesolevat eluperioodi iseloomustav murede loetelu on?

Mille järgi sa otsustad, kas raamat laenutada või osta?

Comments

  1. Ma ostan raamatut, kui ma ette tean, et lahe.
    Või kui ma olen raamatupoes ja tahaks midagi söögi kõrvale lugeda ja oo, hea raamat alla hinnatud.
    Või kui tuttav on autor.
    (Viimasega ma olen natu alt läinud - ostsin kohe mitu, et kingituseks ka, ja siis mulle endale tegelt ei meeldinudki.)

    Mul ei ole muresid. Mul on elu niisamagi raske, oleks veel mured, üldse ei saaks elatud ju =P

    Vahel mõtlen selle üle päris sügavalt, kuidas mul ei ole muresid, aga krt, oleks siis kerge! EI OLE!!!! Ja miks nii on ja kas tõesti on kogu kühvel selles, et mina olles ei olegi hea v.a. kui miski päris perse läheb.
    Vat siis, kui sedasi läheb, ma hakkan nägema loojakuid ja tundma sooja tuult, lõhnu ning taevasügavusi ja hea makrooni krõmpsuvat tekstuuri jne. Muidu näen ja tunnen küll, aga emotsioon pole: "Ohh!", on "Nojah, ma peaks vist nautima seda."

    ReplyDelete
  2. Ma ei oska praegu küsimustele vastata, aga see udune silmapiiritu kallas tõi ühe mälestuse pinnale.

    Mul oli algkoolis selline... ütleme enesabivõte, et ma vaatasin, kuidas mu oma ripsmed prilliklaasidelt vastu peegeldusid ja kujutasin ette, et need on rohukõrred taeva taustal, kui ma kõrgel merekaldal mere poole vaatan; et ma ei ole üldse siin, kus ma olen, vaid mere ääres.

    ReplyDelete
  3. Paberraamatuid ostan väga vähe, praegu mahuvad mu ellu peamiselt Kindle-raamatud ja eelmise aasta lõpu uue avastusena audioraamatud (hakkasin kuulama Bujoldi Vorkosigani-saagat: praegu vist u 11. või 12. osa juures. Vaikselt hakkab tekkima mure, misma siis küll teen, kui see sari läbi saab? Nii hea on kuulata jala kõndimise või nõudepesemise või koristamise juurde, teeb kõik need tavalised ja natuke tüütud hetked magusateks vahepaladeks). Lastega käime pidevalt Lutsus ja muudkui laenutame, ostmine tundub nende iga ja muutuvaid maitseid arvestades tarbetu kulu ja mõttetu koju asjade kuhjamine.
    Väike My vist ei mõelnud kunagi murelikult, et äkki ta on hoopis Muumitroll... Lihtsalt elas ja oli. Aga äkki saab olla natuke mõlemat. Ma rääkisin sulle ühest raamatust, millele mul tekkis suur tahtmine kogu aeg vastu vaielda (v.a suguvõsalugude osa). Seal oli antud ülesanne defineerida ennast (ja oma vanemaid-esivanemaid) ühe sõna ja pildiga/sümboliga. Minu meelest nii piirav ja lihtsustav ja ahistav ja paikapanev. Ma ei ole paragrahv ega kaardimängusümbol vms, ma olen väga-väga palju eri asju eri eluhetkeldel ja samal ajal korraga ka. Sina oled ka äkki osaliselt ja vahepeal täiesti stiilipuhas väike My ja siis vahepeal natuke Muumitroll?

    ReplyDelete
  4. Raamatuid ostan siis kui need on kellegi huvitava (ajatud) elulood või ajaoolised raamatud vms. Või lasteraamatute klassikat. Niisama jutukaid loen e-raamatutena.
    Muresid loetleda häsi ei tahaks, üritan neist kuidagi läbi või mööda kulgeda. On asju, mida ise nii ehk naa muuta ei saa ja need teised, millega nii kui nii endal tegeleda tuleb.

    ReplyDelete
  5. (tundub, et mu pesastatud kommentaaride vahend on viimaks lõpuni katki läinud)

    Aga see on ju tervenisti nagu tellitud mure, et ostad kohe mitu tuttava kirjutatud raamatut, kinkimiseks ka ja pärast endale ei meeldi.
    Kui sulle tuleb meelde, et peaks nautima, kas siis kohe hakkad ka või see niimoodi käsu peale ei käi?

    Lapsepõlve kujutlusmängude kohta peaks terve postituste sarja tegema ja kõigi omad ära kuulama. Need on minuarust nii huvitavad. Ma kujutlesin, et ma olen tegelt printsess.

    Nojah, et keegi, kes muretseb, kas ta on piisavalt Väike My, on juba kindlasti diskvalifitseeritud sellelt positsioonilt. See on tõsi. Aga jaa, võib lauale panna variandi, et me oleme keerulisemad ja rohkem mitmeti ja ei pea ühe tegelasena alati ilmnema.

    Ma pole üldse pihta saanud elulugudele. Et miks inimesed neid loevad ja juurde tahavad lugeda. Paari üksikut lugenud, aga ju siis valesid? Mida sulle annab eluloo raamatu (uuesti) lugemine?

    ReplyDelete
  6. See käsu peale nautimine on siuke mehhh. Et no märkan, aga samas juures on "peab!" mekk.

    ReplyDelete
  7. Aga asja mure-olemine - ma arvaks, et seda peaks tunnetama murena ju? No et teeb vähemalt rahutuks? Mul on aint "no läks nii" nende kingituste peale. Ühe andsin ikkagi ära, et äkki TALLE meeldib. Teine istub mul riiulis, noh, jah. ok.

    ReplyDelete
  8. Ma olen paari elulooraamatut nautinud, sest on hästi kirjutatud (Jean Renoiri kirjutatud Auguste Renoiri elulugu, Gertrude Steini "Alice B Toklase autobiograafia" (tglt ei tea, kas see kvalifitseerub), Diana Vreelandi mälestused, Ramon Gomez de la Serna El Greco raamat), aga sellega on nii, nagu lektüüriga ikka - kui on hästi tehtud, on hea, kui halvasti, on halb, olenemata žanrist.

    ReplyDelete
  9. Ma ostan raamatuid siis, kui saan. Sest keegi peab, muidu neid ei anta (rohkem) välja. Õnneks on piisavalt palju veel raamatuid, mida ma lugeda tahan, seega pole nii juhtunud, et ostan raamatu ja siis ilge.

    ReplyDelete

Post a Comment