Ja vain yö kaiken tämän nähdä saa

P9010012
rada


Aah! Mulle tuli üks asi meelde ja mõtlesin, et võib veel leiduda inimesi, kellele sellest kasu on. Mõned väikesed lapsed ei saa vaadata väikestele lastele mõeldud multikaid, sest need on liiga hirmsad. Nad nagu väga tahavad, aga siis nad nutavad ja kardavad. Magavad halvasti ja on ekraani poolt rahulikuna hoitu asemel endast väljas. Mida siis teha. Mul on lahendus. Samuti võib sest nõust olla kasu mõnele välis-eesti perele, kelle laps maakeelset meediat ei eriti saa ja neid jõledaid jänese-juhaneid ei kannata. 
Loetelu maheda tempoga ilma karjumise ja eluohtlike olukordadeta multikatest, mis on eesti keeles:

  • kõik Leiutajateküla Lotte 
  • Lepatriinude jõulud
  • Tom ja Fluffy
Okei, järele mõeldes - need on lihtsalt kahe kindla autori teosed, mitte hästi tabatud leiud tervest animatsioonimaailmast ja -ajaloost. Aga olgu. Võta heaks. Janno Põldma ja Heiki Ernits, olge te kiidetud. 
Ja veelkord järele mõeldes. Kuidas taltsutada 'kui minu laps väikene oli' nostalgiahoogusid? Eriti arvestades imelugu, et ma olen juba ligi 2 nädalat elus esimest korda üksi elamas ja mu 'tühi pesa' on täidetud alasti ringi kakerdamistest ja üldsegi mitte eeskujulikku dieeti modelleerivast lustlikust snäkkimisest.

P9010021
mitmesugused taevad


Väiksed priviligeeritud inimeste asjad, mis mulle närvidele käivad. 
Ma tahan rahulikku instrumentaalmuusikat kuulata, aga see on kehvasti produtseeritud kaver mõnest väga tüütute sõnadega poplaulust, mis on sealjuures ka õudne kõrva-uss. Seega mu püüd mitte mõelda laulusõnade nüri halaga kaasa, on kehtestatud kehtetuks, sest ma tean neid sõnu ja ma mõtlen selle neetud elektriklaveri või süntees-harfi meloodia saatel ikka neid kuramuse küündimatuid laulusõnu.
Ma tahan pärast nelja minna kohvikusse töötama, sest kontor on tühjaks jooksnud ja ma tahan olla töötavate inimeste sagina keskel. Aga Säde on alati täis ja Krempel pannakse kell viis kinni ja Möku tehakse alles kell seitse lahti ja Revali aknast paistavad närvilised vilkuvad reklaamid ja raamatukogus vaadatakse arvuti taga kohvi joomise peale pahasti.



On küllaltki semestrialgus alles ja ma kogen harilikke kohanemisraskusi. Tunniplaan on uus ja mul on ambitsioonikad ettekujutused oma tõhusatest töötundidest ja nende paiknemisest ööpäevas. Seega rahutusügelev edasilükkamine ja mis selle vastu olemas on.
Just avastasin oma koduselt töölaualt paberi, kuhu oli loodud asjade kaasa võtmise nimekiri. Ma koostan neid peaaegu alati enne kuhugi minemist või isegi lihtsalt linna ööseks jäädes. Vahel isegi pikemaid linnapäevi planeerides. Muidu ma koostaksin seda nimekirja oma peas kõigi tegevuste ajal ja muretseksin, et midagi ununeb meeles pidada. Niiet nimekirjad igalpool. Aga selle just laualt leitud nimekirja pealkiri on 'Kujutleme, et ma lähen Talina'. Sest see oli üks nädalavahe, kui ma ei tahtnud otsustada ja veel vähem tahtsin alustada pakkimist mingiks väljasõiduks. Aga siis mõtlesin ikka selle peale üha. Et kuidas ja mis. Ja raske on üldse midagi teha, kui aju tahab mõelda muudku mingist asjast. Seega kirjutamine. Ja pealkiri, mis osutab, et see pole mitte päriselt otsus ja kaugeltki mitte veel tegelikult pakkimine. Vaid üks oletuslik ohutu väljamõeldis, puhuks kui. Lõpuks läks ikka nii, et ma läksingi Talina ja oligi tore. 
Aga alustamise valu. Ja kuidas end trikitada sagedamini valutult ilma kõrgete panusteta lihtsalt natuke otsast tegema. Sest kui üldse ei alusta, kuidas iial tehtud saab.

P9010019
edev pusa


Emily Nagoski kirjutab oma raamatus Come as You Are sellest, kuidas me võiksime mõelda oma seksuaalsusest või seksuaalsest endast kui aiast. Ja mina mõtlen, et las see seks jääb. See aia metafoor lihtsalt. See oskab. See teeb asju mulle.
Sa sündisid siia ilma ja sul on lapike aiamaad. Teatud eelsoodumustega kindlas kliimas, aga üldiselt tühi aiamaa. Sest sulle pole veel midagi õpetatud, kui sa alles sündisid, sa veel ei tea. Alguses, kui sa oled alles päris pisike, hoolitsevad sinu aialapi eest sinu inimesed. Su sünniperekond ja teised täiskasvanud su ümber. Nad istutavad sinna sinu jaoks asju. Arvamusi ja uskumusi. Harjumusi ja hoiakuid. Sinu jaoks, aga oma parema äranägemise järgi. Istutavad, mida nad oskavad, mida arvavad, et su aialapile vaja oleks. Võib-olla su vanaema arvas, et hirm uue ees on teda alati kaitsnud ja seega ta külvab seda sinu aialapile ka. Võib-olla oli su tädil palju kasu iseseisvusest ja sõltumatusest ja ta istutab võrseid sellest su peenardesse. Aegamisi (või mõnikord ootamatult äkitsi) saab see aiamaa sinu hoole alla. Sinu hoida ja hoolitseda. Ja siis see on mõnes mõttes juba tihe. Terviklik. Juba täis külvatud ja istutatud kõigi sinu ümber olnud hoolsate inimeste poolt ja niisugune nagu ta on. Aga mitte lõplikult valmis. Vaid ikka edasi elav ja kasvav. Kohati vohav koguni. Ja nüüd on sinu kord. Milliseid asju sina tahad oma aeda? Mida sa tahad seal kasvatada ja mis tuleks tegelikult välja juurida. Milliseid uusi kultuure võiks juurde tuua, kelle aialappidest eeskuju ja inspiratsiooni võtta. Äkki see hirm ikka ei sobi selle uudishimu kõvale ja ehk on mõned paremad harjumused, mis selle ambitsiooniga ühte kompositsiooni sobivad. Ja muidugi võib olla, et mõnel su aias kasvaval asjal on tohutusügavad juured, sest need on põlvkondade pärand ja alati sinu suguvõsa  inimeste aiamaadel olnud. Et ei annagi välja juurida. Jäävadki. Aga mida sa saad teha, on lõpetada nende väetamine ja poputamine. Kui sa neid ei taha, ei pea sa neid hoidma. Ja sa saad nende kõrvale võib-olla mõne toreda asja panna, mis selle soovimatu asja varju jätab. Lubab tal vähem tooni anda. Samuti, kui su vajadused või võimalused muutuvad, saad sa uuesti oma aias ringi vaadata ja midagi teisiti teha. Sa ei pea kohe õigesti tegema, kohe asju oma kätesse saades kõike lõplikult ümber korraldama. Ei pea kohe teadma, kuidas see saab olema. Paljud asjad võtavad kaua aega, et juuri alla ajada. Mõne jaoks on vaja pinnast ette valmistada. Mõni kord sa isegi ei kujuta ette, mis kõik su aias õitseda saaks.


Aga mis puudutab päris aiapidamist. Ma ikka veel ei suuda leppida sellega, et on taluaia lilli, mida peab igal aastal välja kaevama ja maakeldris hoidma. Esiteks mul ei ole keldrit. Aga teiseks - kas ei olnud siis vanadel eestlastel tõesti targemat teha kui sügiseti nende neetud lillemugulatega jantida. Kuidas saab olla, et gladiool ja floks, pojeng ja daalia ei saa sama moodi vohada omas tempos ilma sekkumiseta. See on täiesti jabur. Pealegi, ma ei mäleta ühtegi sündmust oma lapsepõlvest, kus mõni vanaema oleks ainsatki asja lillepeenrast keldrisse tassinud. Seega kui mina ei mäleta, pole olnud. Võeh.
Seoses sellega. Loetelu arutult kalleid asju, mida mu majapidamine vajab:
maakelder
saun
päiksepaneelid
vundamendi ja pööningu soojustus
Maakelder teeks hulga asju toredamaks. Praegu on see elu, et mul ei ole mõtet peale jõulujoogi mitte midagi sisse teha, sest kuhu ma panen selle. Ja kartuleid ostan ka paari kilo kaupa, sest närtsivad toas ära ju. Porgandeid peaksin ühekaupa ilmselt ostma.
Nii oota mille üle me siin vingusimegi. Ahjaa. Mul läheb veel aega selle päris autentse taluaia lillevalikuga. Ja loodame, et ma leian maakeldriks finantsid enne, kui ma selle platsi üleni puid ja onne ja skulptuure täis panen.

P9070107
seljaga metsa poole



Tead neid lugusid, kuidas inimene on lihtsalt tänaval, ajab omi asju ja järsku täiesti ootamatult (!) kihutab temast miinus kahe millimeetri kauguselt mööda mingi Totaalselt Maniakaalne Jalgrattur või Arvatavasti Joobnud Hullumeelne Tõuksil. Ja kõik peavad seda lugu kuuldes pead vangutama ja ütlema aiaiai pahad pahad rattad õudne tänapäev kuhu me nii jõuame.
Ma ei tule ütlema, et pole olemas veerevaid hulle. Vaata kasvõi autojuhte, eksole. Aga.
Kui ma ei sõidaks linnas rattaga, ma ei teaks Mitte Kunagi, kui paljud inimesed kõnnivad, selg ees. Vaatavad ühte suunda, aga astuvad teises suunas. On tänaval omi asju ajades nii oma ümbruse ära unustanud, et nende tähelepanu äratamine on sisuliselt nende üles äratamine. Ja äratatud inimene on muidugi ehmunud ja pahane.
Ja ükskõik kui ettevaatlikult või eemalt hõigates või kella kasutades või kella vältides ma ka ei liikleks, ikka õnnestub mul harilikul päeval põhjustada vähemalt poolteist südarit ja rinnust haaravat 'võijummel!' šokki. Niiet ma tegelt ei tea, kes neid ohtlikke olukordi kergliiklusteedel tegelikult põhjustavad. Võib-olla nutitelefonid või kõrvaklapid hoopis, kui tingimata peab tehnoloogiat siunama.

Samas. Ma olen hakanud rohkem teadvustatud liiklusmaniakiks. Näiteks ma olen otsustanud boikoteerida liikluskorraldust neil väga jalakäijavaenulikel ristmikel. Need, kus sa ootad tee ääres, kerjad nupulevajutusega rohelist tuld ja oled kõikides ahelates kõige kõige viimane prioriteeditu kübe selles armutus liiklemisahelas. Eriti tüütu, kui sul on vaja diagonaalis üle ristmiku saada ja pead igal sammul jälle kerjama ja hierarhia lõpuotsas alandlikult konutama. Ma kasutan neid ristmikke harilike sebradena. See on minu linn. See on minu jaoks, mitte autode jaoks. Ma ei ole siia tulnud luba küsima ja selle järel ootama. Kui autosid pole või nad on kaugel, ma lähen üle. 
Vahepeal inimesed on jutlustanud, et kui lapsed näevad, siis ei tohi punasega üle minna. Mul on kama. Kasvata ise oma lapsi. Ma ei viitsi mingeid tobedaid näitemänge teeselda. Mul on kohtades olla ja inimesi teha.


Olin ükspäev avastanud, et purjus peaga ei lähe bussis süda pahaks. Arvasin, et see on haruldane minu-asi. Aga siis meenusid meremehed ju. Miks meremehed rummi joovad. Eks ikka selleks, et süda pahaks ei läheks. Seega. Vahetult järeldub. Ilmne on näha. Mul on vaja mu igapäevaselt kaasas olevasse rännukotti pläskut rummiga. Tervislikel põhjustel.

P8250006
kui sa jääd liiga kauaks ühte paika mõtisklema ja lubad humala armul laskuda sinu üle


Spotify, hea laps, soovitas mul kuulata soomekeelset muusikat ja näiteks album Laavalamppuja on päris mõnus. Selline minu sorti mahe soigumine.
Lugesin kiiruga 7-päeva-laenutusest rabatud Metsiku maailma melanhoolia ja olin rahul. Oligi hea ja hirmus ja hea, kuigi oleksin tahtnud vähem kiirustada.
Lisaks olin millalgi suvel endale tellinud Puändi raamatuklubi, see on ettemakstud raamatud, mis tulevad su postkasti ja ise valima ei pea. Siiamaani (3 raamatut) olen üleni rahul. Kuigi üks on lugemata ja üks oli mul varem loetud.




Comments

  1. Ühinen töökohviku halaga: Karlova Kohv on liiga kaugel mu liikumisteedest, nii et ma üldse ei sattu sinna kohvikukontorisse ja pean imelise kohvi lürpimise asemel piirduma nende FB-tekstide laikimisega.
    Tavaliselt sattun oma arvutiga Wernerisse või Revalisse. Ehh. Oleks neil siis piimavabu saiugi (Mandlis on, aga see jääb jälle töö ja lasteaia vahelist marsruuti arvestades valesse suunda).

    ReplyDelete
  2. Inimene on üks imelik loom ning peale selle on igaüks veel erinevalt kokku ka pandud. Mul läheb autos ja bussis reisijana sõites süda pahaks. Alkohol ajab ka südame pahaks. Auto- või bussireis ja alkohol annavad kokku täiesti talumatu kombinatsiooni. Reeglina aitab iivelduse vastu ainult ise roolis olemine, kuigi mul on mõnikord väga harva õnnestunud kerge iiveldus saavutada ka ise juhtides.

    ReplyDelete
  3. Aiamaa rõõmude jätkuks: mu kallis vanaema, kellel on jätkuvalt vohav aed, ei ole mitte ühtegi nimetatud olevust mitte kunagi keldrisse vedanud! Eriti ei tuleks see iial pähe ühegi floksi puhul. Fuhh! Floks on õues.

    ReplyDelete
  4. Anonymous15:44

    Floksi ja pojengi ei pea ju talveks välja kaevama. Daaliatega on tõesti see häda ja gladioolid kah. Sügisastreid soovitan ja saialilli - ühed ei hävi ja teised taastoodavad seemnetest end igal kevadel.

    ReplyDelete
  5. No see mu point nende taluaia lilledega oligi. Et minu peas on kõik need nimetatud lilled samas kategoorias. Kõigil on. Tavalised aia asjad. Aga ühtesid peab kaevama välja, teisi ei pea. Ebanormaalne. Ennekuulmatu. Arusaamatu.

    ReplyDelete
  6. Anonüümne võttis mul sõnad suust, aga nagu näha, polnudki kühvel selles, et just nendega oleks probleeme, vaid et eri taimedega eri moel.
    Lisan aint, et pojengi kohta olen lausa kuulnud, et talle just meeldib, kui võimalikult vähe häiritakse. Mulle sobib, ma olen täiesti vastastikuse sekkumatuse meelt.
    Üllatav on see, et ka mõni roos on selline hästi muretu, aga seda ei tea roositaime maha pannes kunagi ette. Üks sureb ära, asja eest teist taga, enne suve lõppu. Teine vohab, laskmata end häirida sellest, et talveks katmata jääb, ja õitseb mitu korda aastas.


    Aga mis kohvikutesse puutub, siis Naiiv on vahel pärastlõunasel ajal väga kena. Parim jõevaade. NIng neil on saiakesi, vahel lausa ilma piimata.

    RP9 on ka tore, kahjuks mitte kohvik.

    Ja siis käin ma ise kodust-väljas-kontoris vahel Kvartali V-cafes. Ja Kaubamaja Sädemes. Need on kauem lahti ka kui Rüütli Säde.

    ReplyDelete
  7. Lisan väljakaevamise kohta, et mingi teooria järgi peaks ka tulbisibulaid välja kaevama ja ma pole seda kunagi teinud. Täpsemalt: ma pole seda kunagi edukalt teinud, sest korra kaevasin paar tükki üles, unustasin ära ja mingid putukad sõid need auguliseks, tagasi maha jäid panemata. Need, mida ei kaevanud, kas õitsetavad ise suvel uued tulbid või siis paljunevad ja lasevad oma lastel õitsetada, igatahes elan kevadel täiesti kaevamatult tulbikülluses.

    ReplyDelete
  8. Mattias01:20

    Maakeldrit ei hakka sul seal kunagi olema, sest sinu aias hakkaks see alati ääreni vett täis olema.
    Pööningu soojustamine on kindlasti hea mõte, vundamendi soojustamine võibolla, aga enamasti on lahendus kuskil mujal. Meenub midagi sinu vannitoa kohta?

    ReplyDelete
  9. Aga Mattias. Need plastikust või betoonist maakeldrid, mis on tervikliku objektina kusagil toodetud ja lihtsalt maetakse hoovi maha. Kas see hakkab ka ääreni vett täis olema? Ma arvasin, et need on veekindlad.

    ReplyDelete
  10. Mattias14:01

    Betoonist, ei, betoonis on alati praod sees. Eks seal on hüdrotõkked ja impregneerimised ja sellised asjad ka, aga igavest tulemust need ei anna ja sa ei taha viie aasta pärast teda välja kaevama hakata et auku lappida.
    Plastikust, jaa, see võib juba midagi olla. Kui leidub plastik mis ülesannete kõrgusel on. Tal peab lihtsalt nii palju raskust küljes olema et ta põhjavee peal ujuma ei hakka ehk maa seest välja ei tõuse. Ütleme 5 kuupi kelder - kuus tonni betooni ankruks külge. Kui leiad kellegi, kes positiivset kogemust jagab, siis sellest võib midagi saada; ettevõtete reklaamlubadusi ma väga tõsiselt ei võtaks.
    Minu mõte läheks mingi rootevaba terastünni suunas, kui leiad õige tutvuse siis kuskilt tööstusest võib see sülle pudeneda küll. Sinna lõikad relakaga ukse sisse, valad põhja paar tonni betooni ja valmis:)

    ReplyDelete
  11. Mina selles piirkonnas maasse vist ei riskiks midagi kaevata. Paigutaks keldrimooduli (betoon, plastik, misiganes) maa peale ja siis hangiks suuremal hulgal pinnast ja ehitaks keldrile mäe ümber. Krundi kujundamise vaev jääks kohe väiksemaks, sest pool krunti on siis keldri-kelgumäe all.

    ReplyDelete
  12. Ma ei saa siiamaani aru, mis krt seal aias kasvab ja mis värk ja üldse mulle aiatööd ei istu.
    Teeroosid on nunnud. Teeroose ma võiks natu hellitada. Need tuleb ka talveks kinni katta v? Ma küll ei teadnud!

    ReplyDelete
  13. no mul on teeroos (teehübriid täpsemalt) ja ma olen teda kõige rohkem kinni katnud lumega, kui lumi tuli. Muidu ei ole, korra õnnestus enne külmade tulekut tagasi lõigata, ülejäänud aastatel külmus lihtsalt läbi ja kevadel lõikasin surnud jupid maha. Ja elab ja õitseb.

    ReplyDelete

Post a Comment