a liquor never brewed

P9250010
magus. eriti just öösiti


Ma olen saanud korontsiku-ajast omale kroonilise FOMO. Mulle tundub kogu aeg, et ma pean ära kasutama igat igat viimsetki võimalust kohtadesse minna ja asju teha. 

Ma tahan tantsutrenni ja teise tantsutrenni ja kolmandasse ka. Tahan osata põrandal aeleda ja posti ümber aeleda, paljaste jalgadega tantsida ja stripperikontsades kekutada. Tahan suuta seina peal rippuda ja silda visata ja kätelseisu pürgida. 

Ma tahan peole ja tahan kinno. Tahan kluppi ja kõrtsu. Ma tahan kambaga metsavahele sõita ja ma tahan välisreise planeerida ja pooltuttavate spontaansetele sünnipäevadele sisse sadada. Ma tahan külas käia ja raamatuesitlustel ja plaadikontserditel ja mälumängudel ja joonistamisõhtutel. Muuseumites ja näitustel.

Aga lisaks FOMO-le on ka muud isud.

Ma tahan ka raamatuid lugeda ja filme vaadata ja sarju maratonida. Tahan päevikut pidada ja blogida. Tahan muneda diivanil ja tiktokki end uputada. Tahan pilli mängida ja teist pilli mängida. Omaette tantsu harjutada ja pikki põhjalikke venitus-sessioone ette võtta. Tahan retsepte katsetada ja pliiti kütta ja kööki kenaks seada. Ma tahan uusi inimesi kohata ja juhuslikke tutvusi süvendada. Ma tahan neid öösel kell kaks vestlusi ja seda kummalist hämarat lähedust, mis ongi ainult öösel kell kaks võimalik.

Ma tahan oma tööd hästi teha ja pidada plaani järgmiseks aastaks, kui ma teen seda paremini. Ma tahan oma tiimi hästi juhtida ja juhendada. Tahan lugeda artikleid ja mõista maailma mitmekesisust. Tahan osata andmeid analüüsida ja analüüse tõlgendada. Tahan pikki katkestamatuid päevi, kui ma ei pea millelegi muule tähelepanu pöörama peale oma koodi ja mida see teeb. Tahan uusi lähenemisi omandada ja lustlikke mini-projekte alustada ja suuri muudatusi ellu viia. Ma tahan proovida teha asju, mille kohta on öeldud, et nii ei saa ja avastada, et tegelt saab küll.

Lisaks ma tahan magada.

Sisse magada. Välja magada. Lõuna ajal magada. Hommikul põõnutada. Õhtul liiga vara voodisse minna. Enne voodisseminekut diivanil korraks tukkuma jääda ja siis öösel alles voodisse kobida (appi ma isegi ei mäleta, millal ma midagi sellist endale lubasin).


PA090064
peatusin ühelt sügiseselt väljasõidult tagasi tulles Võrtsu ääres ja vesi oli nii kaugele jäänud, et sain poole järve poole peale kõndida. seisin siis seal tühjuses kajakate seas ja mõtlesin, et mis nüüd saab, ma ei tahagi siit ära.
õnneks varsti hakkas ikka igav


Õpetamine, nagu paljud teised asjad siin ilmas, nõuab teatava tasakaalu pidamist. Ei ole mõtet ronida ühegi asjaga maksimaalsesse ekstreemsusesse, sest siis on tulemused teinekord veel hullemad, kui nad oleksid üldse ilma seda asja alustamata olnud. 

Ma vaatan viimasel ajal õppeaineid ja -kavu, koole ja inimesi, kes rõhutavad igati õppija iseseisvust. Mitte autonoomiat ei mõtle ma selle all. Mitte võimalust ise valida või valimisest keeldudagi. Vaid kohustust ise hakkama saada. Kohustus ise administreerida, ülesanne alamülesanneteks jagada, ressursid leida ja need kasutusele võtta, eesmärgid püstitada ja tulemused mõõta. Selline lükkame linnupojad üle pesa ääre välja ja siis heldime pisarateni, kui osa neist lendu tõusevad.

Ja ma taban end sageli küsimast. Endalt ja teistelt ka. Kas see, kuidas õpikogemus on disainitud, tõepoolest võimaldab õppijal saavutada iseseisvus ja kaugeleulatuv võimekus läbi isekogetud eduelamuse. Või loob see töökorraldus lihtsalt õppija ette asjatud takistusi. Ja toob seeläbi maailma juurde asjatut kannatust.

Kas peaksin info, mida ma tean peast ja unepealt, lihtsalt tasuta välja jagama kohe, kui keegi küsib, koguni enne, sest mina ju tean, millal seda vaja läheb. Või peaksin näägutama ja mölisema ja targutama, et mine otsi ise, see otsimine ise on sulle, tibuke, iseenesest kasulik. Või üldsegi jätma küsimusele vastamata ja tegema mõistatuslikku nägu, justkui ma isegi ei teaks ja läheme koos meie teadasaamise teekonnale ja vau selline teadmuse ühisloome.

Kas kõik õppijad, kes jõuavad läbi segaduse ja frustratsiooni, eksimiste ja avastuste jada välja mõõdetult sama eduka tulemuseni, saavad sellest ühesuguse õppetunni oma võimekuse ja maailma tõdede kohta. Kas kõik tulevad teisest otsast välja targemate ja tugevamatena.  Ja mitu neist õppijaist on kõigest läbielatust nii traumeeritud, et kui nad iial sellele tagasimõtlevad, on nad sunnitud kogu stressi ja hirmu uuesti läbi elama.

Ja kui õppija on pahane ja väljendab oma pettumust ja soovib, et talle võimaldataks rohkem toetatud õppeprotsessi, kas me peaksime siis teda edaspidi rohkem kättpidi talutama ja tupsu-nunnutama. Või edaspidi oma südametuid armutuid hooletusse jätmise põhimõtteid paremini põhjendama (kas me tegelikult oskamegi). Või otsustama, et 'õpitud abitus' ja 'tänapäeva õppija' ja jätkama jonnakalt.

PA160228
perspektiivitunne - elutoakardin võiks ikka tuleva(se) metsaga kokku sobida


Ma lähen sõbrale külla ja tema köögis pole klaase. On klaaspurke ja kaks eri suuruses ja eri kujuga tassi, ühe servast on kild väljas. Ja mõned kleepuvad plastikust kausid. Läheb tubli mitu minutit enne, kui ta leiab mulle puhta rätiku. See on kare nagu kotiriie. Tema voodiks on põrandale asetatud madrats. Igat ruumi valgustab üks ere laelamp. Külmkapis on ainult veepudelid ja üks kurb kõveraks tõmbunud kurk. Uinun nurka lahti rullitud joogamatil õhukese magamiskoti all lõdisedes.

Ma lähen sõbrannale külla ja ta on tellinud sushit ja ostnud veini. Tema veinipokaalid on kristallimustriga ja helisevad kokku löömisel. Puhas voodipesu koos rätikuga on minu jaoks juba ette valmis. Muusika mängib ja süüdatud on mahedad kohtvalgustid. Palun hommikuks kohvi ja saan valida kollektsiooni ilusate kruuside vahel. Külmkapis on võileivamaterjali ja kaht erinevat kaerapiima. Igaks juhuks on välja otsitud kaks lisatekki puhuks, kui mul öösel jahe peaks hakkama.



PA220290
õunapuuaed


Lähen bussiga ja minu ooteplatvormi ainsal pingil istub kaks kõverat purjus pässi, kes suitsetavad lakkamatult. Bussijaam on suletud ja selle akendel vilgub agressiivne kiirtoidu reklaam. Seisan koos rahutult tammuvate teismeliste ja paari rättidesse mähitud tädiga betoonist trepi ja pakiautomaadi ees väreleva valgusvihu vahel. Vaatan, kuidas kõleda sisehoovi aeglaselt tõusvas heitgaaside pilves vireleb kolm sümboolset püramiidtamme. Eemal nokivad varesed kellegi peamiselt kananagitsatest ja õllest koosnevat külmunud okset. Buss tuleb ja me tungleme sõnatult pilke vältides selle ukse juurde troppi. Bussijuht lõugab midagi arusaamatut minu ees olnud inimesele. Bussi esimene rida on koormarihmaga eraldatud ja mul ei ole täna lusikaid, et sel teemal juhiga arutellu laskuda. Istun teise ritta, vahekäigu äärde, radiaatoril kõrbevast tolmust eemale. Turvavöö on kinni kiilunud ja mul ei ole käetuge. Saan veel viimast korda mööda trügiva inimese seljakoti rihmadega vastu kõrva ja sõit algabki. Panen silmad kinni, sest otse minu kõrval on laevalgusti ühendusega midagi lahti ja see vilgub ebaühtlases rütmis. Esimesel ristmikul suretab juht mootori välja ja ropendab valjusti. Kuigi kõik reisijad loksuvad oma istmetes nagu äranätsutatud kaltsunukud, olen mina ainus, kes turvavöö vastu huvi üles näitas. Me ütleme bussist väljudes juhile aitäh.

Ma lähen rongiga, aga jõuan enne rongi tulekut vaadata jaamahoonesse üles seatud näitust. See on ühisnäitus kohalikelt kunsti õppivatelt noortelt. Kõlaritest kostab klassikaline muusika ja ma pole kindel, kas see on osa näitusest või jaamast endast. Kõrges laes ripub võimas lühter, mis meenutab mulle hiljutist mõisakülastust. Minu ooteplatvormil seisab kenas pikas mantlis proua, perekond kahe lapsega, kellest üks istub vankris, ja sportlikus rõivas vanem härra jalgrattaga. Ostsin jaama kohvikust enda topsi kaasa sooja piparmündikakao. Vaatan seda rüübates, kuidas teisel platvormil kiidab oma hästikäituvat suurt koera poiss, kellest jaama kiirustades pargis möödusin. Rongi vile peale hakkab vankris istuv laps lustlikult käsi plaksutama. Võtan rongi sisenedes ukse juurest kultuuriajalehe ja istun pika teismelise kõrvale, kes loeb süvenenult mingit paksu raamatut. Rattaga vanahärra viskab klienditeenindajaga muhedat nalja. Tundub, et ta sõidab seda liini tihti. Näitan oma piletit ja süvenen uuesti teatriarvustusse. Teenindaja soovib mulle head reisi. Lõpp-peatuses tänatakse meid rongiga sõitmise eest.

PB120320
hästi õigetes värvides kiis


Vahel ma lõbustan end seltskondades vestlusi kuulates sellega, et ma püüan aru saada, kes võidab. Näiteks kui inimesed hakkavad rääkima, millega ja milliseid mänge nad lapsena mägisid. Ja siis osa naisi hakkavad hästi ruttu hästi kõva häälega kuulutama, kuidas nad mängisid autodega ja konstruktoritega. Ja siis mõni teine naine peab ruttu lisama, et ta mängis naabripoistega ja mänguasju polnudki ja ronis puu otsa. Ja siis ruttu ruttu tuleb keegi ja kinnitab, et ta mängis katkiste raadiotega või ee kosmoserakettidega. Patareidega. Elektriga. Isa närvidega. Ma samal ajal püüan skoori pidada, et kes võidab. Kes on kõige rohkem mitte tibi. Kes on kõige kaugemal nürist beibest. Kellel on õnnestunud kõige rohkemaid inimesi veenda, et ta pole iialgi olnud isegi natukenegi tšikk. plika. tüdruk.

Ma igatsen nukuriiete õmblemist. Nukkude riidesse panemine oli nii tore. Barbinukud olid eriti tore, sest nemad on naised ja kõik teavad, et naised käivad ilusti riides. Titt-nukud on ka okei. Kõige nõmedamad on need laps-nukud, kellel jäsemed ei paindu ja kelle kered on ümarad ja pead suured. No mitut riietuseset selline vajab. Mõttetu jura. Barbid on kõige paremad. Endale riiete õmblemine on ka okei, aga seal on rohkem kõikehaaravat meeleheided materjali puuduse ja kasutusmugavusega. Barbiriiete juures peab vaatama ainult, et saaks normaalselt selga ja seljast ära. Kõik rõivad ei olegi istuvatele barbidele näiteks.

Viimane märkimisväärne asi, mis ma endale õmblesin, oli hiigelsuur seelik. Ma muudku vaatan neid ajaloolise moe juutuubreid ja need kogu aeg trambivad ringi neis maani ulatuvates villastes seelikutes. Minuarust on selles teataval määral väge, ilmuda välja paarikilose villase seeliku sahinal. Teeb inimese kohalolu kuidagi nagu kaalukamaks. Seega mul oli ka vaja. See seelik muidugi on juba mitu korda minuga väljas käinud ja muidugi ei ole ta veel täiesti valmis. Peaks korraliku voodri talle tegema ja värvli reguleeritavaks, et eri suuruses eineid ikka kõhtu mahuks.

PC040337
mida rohkem asju, seda kodusem tundub


Arhiivi mõttes (meedia)tarbimisest ka.

Mul sai tellitud üks poole-aastane Puändi raamatuklubi ja sellelt on tulnud imelisi asju. Siiamaani mu lemmik on Berit Kaschani 'Täna piisab vähesest'. 

Üldse olen ma kuidagi luule/lühivormi lainel. Ostsin täitsa uusi luuleraamatuid. Joonas Veelmaa 'Alaska' ja Hanneleele Kaldmaa 'Sinustki võib saada fossiil'. Nii mõnus on õhtuks endale luuletusi ette lugeda ja kui vahel külalisi tuleb, siis magusamaid palu neilegi.

Proosast lugesin just 'Kiikujad väravakaartel' Aino Pervikult ja alustan vist juba sajandat korda 'Sada aastat üksildust', mis seekordsel alustamisel meenutab mulle raamatut 'Jutustada inimesi', mis on mul ju ka pooleli kuratteab mis ajast. Jelena Tšižova 'Naiste aeg' keegi internetis soovitas ja ma unustasin kohe ära kes ja miks. Mäletasin ainult selget äratundmist, et ma pean seda lugema. Väga hea on. Ja teistsugune. Ma ei julge veel midagi öelda. Igatahes sobib mu kõige poolelioleva hulka ideaalselt.

Käisin teatri Must Kast komöödiat vaatamas ja üllatusin, et polnudki üleni labane. Kohati oli koguni naljakas ja terav. Arvo Pärdi keskusesse jõudsin viimaks ja sellega seoses ka ühte Paldiski kaltsukasse. Mõlemad väga hingekosutavad ja kauaks meelde jäävad elamused.

Derry Girlsi viimane hooaeg on vaadat ja Dickinsoni esimene. Pöffist on natuke aega möödas, aga ma vist jõudsin sinna ka, mulle tundub. Igatahes midagi ma nägin ja olen siiani veidi pettunud oma planeerimisvõimetuses, sest ma tahtsin oluliselt rohkem näha.

Noor kolleeg jutustas mulle, kuidas ta armastab üht albumit, mille vinüül tema isal oli ja mida ta lapsena palju kuulas. Ma tegelikult ei tea, aga ma kujutlesin sellist helget lapsepõlve, hea kodu ja toreda isaga, soojalt valgustatud elutuba sinna juurde ja vist osaliselt ka seetõttu järeldasin - väga hea album tõepoolest Paul Simon - Graceland


---


Kuidas sa tuled toime iseseisvust rõhuvatate õpikogemustega?

Mis oli viimane asi, mille sa ise õmblesid (või muul moel tegid)?

Millist eesti autori raamatut ma kindlasti peaksin lugema?

Comments

  1. 1. Lähen natuke närvi, sest kellel selleks aega. Aga teen ikkagi kohusetundlikult ära, mis ette nähtud, ja tunnen, et tegelt sai hästi ja oli kasulik.
    2. Ühel lastega jõulupeol tegime vitstest ja lõngast jõuluehteid. Üks hetk lapsed hakkasid tahtma hoopis mõõkasid. Tegin mõned mõõgad. Üks ema keeras oma väikse lapse mõõga otsa ümber punast lõnga pehmenduseks, et too teistel lastel silmi peast ei torkaks. Varsti tulid teised lapsed minu juurde paluma, et ma nende mõõkade otsa ka verd paneksin. Siis ma tegin punase lõngaga veel veriseid mõõku.

    ReplyDelete
  2. Ma tahaks tahta.
    Aga mul käib asi rohke sedasi, kuidas seda ma ei taha ja seda ma ei taha ja seda ma ei taha ja seda ma võin teha, aga mingit kasu sellest pole, nii et jääb ära, seda ma ei taha ... oh, vot, seda natuke tahan!

    ReplyDelete
  3. Iseseisvust rõhutavate õpikogemustega...? Pole ammu sellist olukorda tekkinud, et keegi justkui on õpetaja ma justkui olen õpilane. Enamasti olen tänapäeval iseõppija. Ja kui vaja, siis küsin mõne nipi või võtte kohta mõnelt teadjalt, aga need on lühikesed episoodid ja keegi ei viska mind vette ja ei eelda, et ma siis suure ehmatusega kohe ujuma hakkan. Ma ikka oskan ise juba vee peal ulpida, ainult mõnda nõksu tahaks täiustada. Päris täiesti uusi asju, nullist, pole viimasel ajal õppima juhtunud.

    Varasemalt on selliseid õpikogemusi kindlasti olnud, aga ma ei mäleta neist suurt midagi. Ülikool muidugi oli, kus oleks pidanud ise palju-palju tegema (näiteks enam-vähem omakäeliselt otsekohe saksa keele selgeks saama ja selle kõrvalt veel paar keelt, heebrea ja kreeka näiteks), aga ülikooli jätsin ma teadupärast pooleli peaaegu enne, kui ma üldse alustadagi jõudsin.

    Ise teen kogu aeg midagi. Mu elu seisnebki ise asjade tegemises. Viimased asjad on kapinupud ja lambanahast sussid, seinamaalingud köögiseina ja nikerdused uuele riiulile. Savist tassid. Maalingud postkastile. Õmblemised alles ootavad oma aega. Kangad kenasti keset elamist nähtavale tõstetud ja kavandid seal juures.

    Ma olen ka kunagi endale õmmelnud pahkluuni paksu seeliku. Õe vanast talvemantlist tegin. Ürgraske roheliseruuduline paks villane. Eest nööpidega, sest mantlil olid seal juba nööbid olemas. Tõeline ilmastikukindel raudrüü.

    Ma ei tea, mida sa lugema peaksid. See, mis minus just praegu vaimustust tekitab, ei pruugi sind ju üldse kõnetada. Mina lugesin viimati suure õhinaga Leo Rohlini Keraamika käsiraamatut. Usun, et julgelt 98% inimestest jätab see üsnagi külmaks, aga mulle väga meeldis. Teiseks loen ajakirja Pööning. Jutukate ega luuleraamatute järgi pole väga ammu isu olnud.

    ReplyDelete
  4. Mattias00:13

    Mul on praegu aine joonistamine/maalimine/skulptuur. See on selline iseseisev aine. Õppejõud on teoreetiliselt olemas, aga de facto on ta lihtsalt see tegelane, kes pärast hindeid paneb. Sellel semestril paistab, et ta korra tunnis ikka tuleb ja pühendab poole või minuti igale õpilasele, kes kohal on. Kuna kõik on ammu aru saanud, et selles aines kohal olla mingit mõtet ei ole, siis käivad koha peal ainult neli tüdrukut. Üks tõepoolest oskab maalida, kaks on kohal kohusetundest, ja mis see viimane, ei ole viitsinud süveneda, asub kaugel minust. Klass on üleni molberteid täis ja kes see tahab nende vahel ukerdada.
    Sellel semestril pidi olema maalimine. Akrüülidega. Ma mõtlesin, et väga hirmus, minu daltonismised silmad ja treenimata värvitaju, no proovime kuidagi. Ega ma maalimisest mitte midagi ei tea, no Bob Rossi võib ju vaadata, aga kui sinu ülsanne on klassi seina äärde kuhjatud lõhutud mööbli virnast ruumiline kompositsioon leida, siis mul läheb igatahes silme ees kirjuks ja pintsel kukub käest ära.
    Hakkasin siis leiutama, kuidas see asi käima peab. Pole mina ju esimene inimene, kes sellega hakkama on saanud, ja minu usku isenda võimesse ennast mingist teemast läbi närida on raske kõigutada. Esimene ülesanne endale - pane värvi paberile, proovi midagi aru saada kuidas pintsel töötab. Segasin värvid, omaarust väga mööda ei pannud ehk, tegin hunniku põhjal kompa pindadest. Kursavennaga rääkides selgus, et ega ma tegelikult vahet ei teinud, mis oli pruun, mis roheline. Umbes täpselt siis kui mu kompa valmis sai ujus õppejõud klassi, ütles möödaminnes oi kui külmalt "an experiment..." ja kadus.
    Järgmises tunnis võtsin ette kaks asja. Esiteks, proovida midagi ruumilist kujutada. Tõmbasin paberile miski kuubiku kolmes erinevas halltoonis külgedega. Väga huvitav kogemus, kõige peenemast pintslist hoolimata nurki teravaks ei saanud. Ja oh seda vaeva kahe külje kokkupuutega. Päris hea mitu korda värvisin üle seda värki. Niipalju sai küll targemaks, et värvi peaks võimalikult vähe paberile panema, jalgu jääb.
    Teiseks, eelmise tunni alguses oli pedagoog ka korra jaol olnud ja öeldud, et ma pean värvidega mingit läbipaistvamat moodi töötama, sest akrüülid on muidu väga heavy ja siis ei ole midagi teha enam. Või midagi sellist, üldiselt jooksis tema jutt üle minu pea, ja minu katsetest juhtida tähelepanu minu nulloskustele ei tulnud ka midagi välja. Igatahes figureeris hunnikus mitu erinevat tooni pleksiklaasi vms materjali lahmakat, mis ilmselgelt ümber värvisid asju, mis nende taha jäid. Ma siis proovisin sellega midagi teha. Panin ühe värvi paberile ja üritasin sinna teist läbipaistvalt peale tõmmata. No ütleme nii, et ma pole kindel, et just see pidi olema see õige lähenemine soovitud tulemuse saavutamiseks.
    Selle peale tekkis õppejõud ja uuris, kas see on minu interpretatsioon hunnikus toimuvast. Üldiselt ma olen see inimene kes suurima heameelega nimetab kellegi libedal jääl ukerdamist interpreteerivaks tantsuks, aga lootuses, et äkki ta ikkagi õpetab mulle midagi, vastasin ausalt, et ei, siin on minu katsed elementaarseid tehnilisi oskusi omandada. Selle peale ta hakkas jaurama teemal et mul on vaja ruumilist kompositsiooni kujutada, ja kas ma saan aru misasi on kompositsioon, ja mina hakkasin jaurama teemal et mul on vaja õppida pintslit kasutama, ja kas ta saab aru, misasi on puuduv tehniline oskus. Pärast paari minutit üksteisest mööda sõnelemist ütles ta, et ma ei pea ju tingimata just maalima siin aines kui ma ei taha, ja lasi jalga, ja oli algusest peale näha olnud, et ta tundis ennast minuga silmitsi väga ebamugavalt.

    ReplyDelete
  5. Mattias00:13

    No maitea. Ühest küljest ma dramatiseerisin seda asja üle, aga see oli see ainus viis, kuidas ma üldse alustatud sain sellega. Teisest küljest ajab mul harja punaseks see kuidas ühel õppejõu ainuke huvi on tudengite peale võimalikult vähe aega kulutada. Ühest küljest ei ole mul midagi selle vastu, et ma maalida või joonistada osata võiks. Teisest küljest, mida on mul lootust siin koolis selles osas juurde õppida - mitte muhvigi. Minu praegune ülesanne iseendale on nüüd pigem ainetest niimoodi läbi saada, et ma kunagi hiljem veel nõus oleks pliiatsit kätte võtma.
    Eriti joonistusoskus peaks olema mulle kasulik asi, aga mul on selleks õpetajat vaja, sest mul endal ei ole vähemalt seni liiga head intuitsiooni, mida see asi endast täpselt ikkagi kujutab. TÜVKAs, kust on pärit minu joonistamisoskused, oli meil õppejõud, kes reaalselt õpetas. Terve tunni jooksul ta muud ei teinudki kui järjest kõigile rääkis ja näitas, mis on valesti mida ja kuidas mida paremaks teha. Tunni algusest teooriat ja ettenäitamist, ja kui oli midagi üle klassi üldistada, siis vahele seda ka. Ja ma nüüd oskan pliiatsiga natüürmorti teha hindele neli, mida iganes see siis suures plaanis ka ei tähenda. Geomeetrilise konstrueerimise ja krokiide eest sain lausa kiita, aga varjutuse ja teoseks vormistamise osa jäi hämaraks. Oleks võibolla pidanud sepaks õppima, oleksin seal maalitunde ka saanud, praegu oleks lihtsam.
    Ilmselt ma nüüd võtan appi kunstitudengi vana nipi ja joonistan projektoripildi peale. Kui õppejõu poolt on null huvi ja pingutust, siis ma ei leia vastata ka muu kui samaga.

    Vot sulle siis iseseisvat õpet.

    ReplyDelete
  6. "Graceland" on üks minu lemmikalbumeid, ja see on ka minu koristamismuusika. Panen mängima ja hakkan tantsides kraamima. Lastel ilmselt tekibki sellega koristamise assotsiatsioon eluks ajaks, nagu mul enda lapsepõlvest on Pete Seegeri plaadiga.
    Iseenesest ma olen väga nõus, et õigelt inimeselt abi küsimine on ka tänapäeva maailmas vajalik ja väärt oskus, ja siis võiks ju aidata ka, mitte üle pedagoogitseda.

    ReplyDelete
  7. Ehk siis: õpetaja asi on siiski õpetada ja kui ta seda ei tee, on halb. Mis ta üldse.
    Ja iseseisvust nõudvad ülesanded ei tohiks tulla vormis: "Minu asi pole, mis sa teed, hakka oskama, ma vaaatan hiljem üle," vaid: "vaata sinna ja sinna ja sinna, tõlgenda ja vali endale sobiv," kui ka muid juhendeid ei anta. Kui õpilasel on tunne, et mind ei õpetata, pean ise õppima, nagu oskan (või mitte õppima) on halb.
    Siis on nagu keskkooli kehaline kasvatus - hinnatakse seda, mida sa juba oskad.
    Isegi poomiharjutust, mida küll prooviti enne paar tundi läbi ja õpiti pähe. Hindamine töötas nii, et kui sul juba oli hea tasakaal, said kava selgeks ja viie. Kui ei olnud või kui kava selgeks ei saanud, tuli halvem hinne.

    ReplyDelete
  8. Just torkas pähe: Mudlumi "Poole poisse" ikka oled lugenud? Ei?
    Loe =)

    ReplyDelete
  9. Ma pole Mudlumilt vist midagi lugenud. Aitäh, võtan plaani.

    ReplyDelete

Post a Comment