siin avaned, kuid end ei anna kätte

maaliline prügimänguväljak

Ma olen mõelnud ajas rändamisest.

 Üks mu hea sõber jutustas mulle ajast, kui ta oli väga õnnelik. Mitte hetkest. Mitte eufooria momendist. Eluperioodist, kus tal oli nii hästi. Hästi autonoomia ja kuuluvusega, eneseteostuse ja armastusega, tähenduse ja loominguga. Oligi päriselt hästi. Ja ta rääkis mulle, et ta mõtles siis tuleviku endale. Sellele endale, kes kunagi vaatab selle hea aja peale tagasi. Ja sellest väikesest murest ses suures rõõmus, et küll see tulevikus tagasi vaataja näeb seda õnne, aga ta ei pruugi seda uskuda. Ta võib selle tegelikkust püüda kahtluse alla seada. Öelda: ah möödunud ajad paistavadki ilusamad. Arvata, et see ilu, mis sealt tagasi vaadates paistab, paistab nõnda tänu nostalgiale. Aga see oleks olnud vale. Sest ta oli tol hetkel päriselt õnnelik. Ja see oli päriselt ja tegelikult ja seda ei tohtinud kunagi eitada. Isegi tema ise mitte. Ja selleks, et kaitsta oma tuleviku end eksimast ja tühisemaks mäletamast, pani ta selle kirja. Selle õnnelikkuse selles hetkes. Et oleks. Et poleks kahtlust. Teades ennast, kaitsmaks iseennast iseenda valesti mõistmise eest.

Söömine ja joomine on väga ilusasti seotud võimega suhelda sellega, kelleks ma hiljem saan. Mul on praegu hästi, aga kui ma ei söö lähima pooletunnise ajaakna sees mõnd kalorit, siis ma olen kahe tunni pärast seal järgmises kohas olles vihane. Mul on hetkel energiat, aga arvestades seda ärasöödud saia kogust, ma vajan  kindlasti üht korralikku kohvi, kui ma tahan selle loengu lõpuni teadvusel olla. Kui me kohe tekiilat ei telli, siis ma varsti enam ei taha.

Kõige tavalisemad arvutusvead nendes ennustustes toovad häda kaasa iseenesele. Jõin hommikul suuuuuure kohvi ja söögiisu polnud ja seega ma unustasin arvesse võtta, et niimoodi ma hakkan ju tahtma kell pool viis inimestel silmi peast kratsida. Kuidas ma ei näinud. Ma ju tean. 

Aga teine koht, kus me valesti rehkendame ja pärast tagajärjed, on ju loomulikult lubadused ja kokkulepped. Kui ma sulle jah ütlesin, siis ma seda jahhi terves ulatuses nii mõtlesingi. Kuni õhtu saabus. Kuni uus päev selgust andis. Kuni üks teine vajadus pakilisemaks muutus. Ja see on juba uus oskus. Ajas rändamise kõrvale. Kuidas tunnistada kellelegi teisele üles, et ma tegin oma ajasrändeid ebatäpselt ja see, keda ma arvasin, et saan olla / tulla / pakkuda, ei ole. Pole kusagilt võtta ka enam. Kõige hirmsam on tunnetega. Sest mulle tundub, et tunded on lubadus. Kui ma ütlen, mis tunne mul on, siis ma justkui tahaksin nii igavesti tunda. Ja mulle nii tundubki. Et polegi võimalik iialgi teisiti tunda. Ma pidin hiljuti kellelegi üles tunnistama, et minu ammu tõotatud 'muret ei ole' ja 'aega on', on teisenenud. Ma ei arvanud, et nii juhtub. Ma olin olnud tol hetkel  seda öeldes päriselt aus ja kohal. Ja selle uue, pakilisema murenevama seisundi üles tunnistamine tundus nagu oma eelmiste sõnade tagasi võtmine. Kuigi eelmised olid ka tõde. Lihtsalt uus on teine. Ja see kaks erinevalt tundvat mind eri aegades on nii ebamugav. Sest tahaks endaga kooskõlas olla. Tahaks mitte tuuleliputada. Tahaks olla see, kes ma olen lubanud, tõotanud, paista püüdnud. Ühene. 

jalad jões

Hmm, kas tahtmine olla või paista enesega kooskõlas on tahtmine jonnida. Mulle tundub, et jonn ja 'ise' tulevad väikelapse arengus koos, sest laps hakkab nägema end kõrvalt. Veidikene. Ja ta tahab olla iseenesega kooskõlas. Talle tekib arusaam väärikusest. Sellest, kuidas ta on ja kuidas ta on just olnud ja mis moodi see kokku kõlab tema kohe järgneva olekuga. Ja nagu kõigi uute asjadega, mida meie ajud tegema õpivad, me alguses ei oska. Niiet olles juba korra end põrandale visanud ja jalgu trampinud ja röökinud mingi asja pärast, on õudselt keeruline kuidagi väärikalt sealt välja tulla. Tulla püsti, pühkida ninni puhtaks ja öelda, et teate, tegelt pole asi nii hull ja see jäätis ja loomaaed ja uus barbi ja piraadi lego oleksid tõesti toredad ja lohutaksid küll, aitäh, mu armsad vanemad.

Vahel ma vaatan mingeid vanu mehi ja mõtlen, et keegi võiks neile pakkuda väärika taganemistee nende jonnist. Et neil oleks võimalik ilma nägu kaotamata kuidagi tagasi astuda oma positsioonilt. Ükskõik, kas ameti või argumentatsiooni. Sest mulle tundub, et see on neile hästi raske. Isegi ette kujutada. Kui oled juba jaurama hakanud mingil teemal ja kõik vaatavad. Kõik vaatavad su märatsemist ja trampimist ja pisaraid. Kuidas sa ühel hetkel lihtsalt tuled püsti, pühid ninni puhtaks ja tunnistad, et teate, ma veids mõtlesin ja te teete siin paar päris head pointi ja võibolla nii hull see lugu polegi. Häbi ju. Piinlik ju. Kes sind enam iial tõsiselt võtab. Äkki siis naeravad veel hullemini.

Ja kuidas mitte muiata inimeste (ükskõik kas tittede või vanameeste) üle, kes on ise end oma jonnist välja aidanud. Vabandust palunud ja uuesti koostööst huvitatud. Sest nii tubli ju.

haldjad

 Miks on vaja armastust avaldada. Miks üldse on vaja jahuda oma tunnetest. Oma tunded on oma asi. Kui mina võtan pähe ja hakkan olema misiganes seisundis mulle pähe on tulnud, miks see peaks kellegi teise mure olema. Kellegi teise asi. See pole nagu teised inimesed saaksid tundeid minu sisse panna. Panna mind armastama või solvuma või tahtma või igatsema või üldse midagi. Seega miks. Miks see sügelus ja sõnade otsimine. 

Esiteks on see, et äkki siis saab. Läheb õnneks. Ma kisun oma südame valla ja näitan seal sees olevat habrast õrnust ja siis ehk äkki sinagi. Ja siis me saame hakata koos armastama. Teineteist vastastikku. Siis on sünkroonis ja kooskõlas ja kaunis. Seega on iga armastusavaldus nagu küsimus. Nagu pakiline küsimus. Peaaegu nõudmine. Aga ilusate soojade tunnete juurde nõudmisi püsti lükata tundub nagu küllalt inetu tegu. 

Teine on muidugi oma liitlasestaatuse teatavaks tegemine. Et nagu, tee sina, mis sa teed, tunne, mis tunned, aga mina olen sinu poolt. Sa võid olla hirmuta, sest sul on mu mõõk, vibu, kirves ja kahvel ja kurikas. See on mõnes mõttes nagu olla heade uudiste tooja. Kusjuures see hea uudis olen ma ise. Või vähemalt nii ma mõtlen. Või vähemalt selleks ma end siis pean. 

Siis võib muidugi kukkuda sõnu tegema oma tunnete kohta, koguni žestidesse laskuda, sest siis on nagu selgem, et mis mul viga on. Sama moodi nagu inimesed ütlevad, kui neil pea valutab või öö vahele jäi. Et siis teised ta ümber teavad arvestada ja teda õiglases valguses tõlgendada. Ja osa asju on ilmselt normaalsemad asjad, mida teatavaks teha. Andke andeks, ma ei ole täna kohvi saanud ja olen seetõttu veidi aeglasem ja hajameelsem. Või: asi on lihtsalt selles, et kui sa mind vaatad, siis ma mõtlen ainult sellest, kuidas terve su ihu suudlustega katta sind samal ajal ahnelt sisse hingates... ja just seetõttu ma hetkel ei oska väga hästi vastata su sellele küsimusele kas see oli küsimus millest me räägimegi mis sa just ütlesid ütle veel.

Ja armastuse avaldamine on igasuguse ajasrändega kogu aeg põimitud. Kui ma praegu ütlen, kas midagi nihkub. Minus. Temas. Kui ma praegu jätan ütlemata, kas ma pärast kahetsen. Kas ma pärast kahetseks ütlemist. Kui ma ütlen ja pärast enam ei tunne, mis minust saab. Mis temast saab. Aah!

Üks mu ajaga seotud ärevusi leevendav mantra on 'praegu on nii.' See töötab nii heas kui halvas. Sest loomulikult olen ma ka heas võimeline muret tundma. Ja 'praegu on nii' maandab ilusasti ära. Toob hetkesse tagasi. Vahel ma teen näiteks sellist rännakut, et ma hakkan rõõmu tundma millegi pärast, mis alles tuleb. Õhtul tuleb pidu. Pidu hea. Juba ootan. Ja siis tuleb üks miski minus ja pakub välja, et kuule tead äkki läheb midagi pekki, mida sa, loll, rõõmustad siin. Ja tema leevendamiseks, tema kõrvale, ootajate pingile tõstmiseks ma lausun 'praegu on nii'. Ma praegu rõõmustan. Siin hommikul asja pärast, mis juhtub alles õhtul. Mul on hea hommik, sest ma tahan siin mõelda eelolevale heale. Või mõtlen rõõmuga eelseisvast kohtumisest ja kohtumised juba iseenesest on nii paljust määramatusest tulvil ja ma kardan seda haprust ja kaduvust ja tegelikku teadmatust. Aga see eelseisva ootusärevus ju. See ju on. See mis praegu on minus. Seda võib ikka tunda. Lõpuni välja ja terves ulatuses. Koguni hirmuta.

Sest kõik, mis mu peas on, on päriselt ja on päriselt siin.

metsik

Muu hulgas on mul hetkel

- tuhat raamatut pooleli

- vähemalt miljon sinist kassi korraks jälle öökapil

- ligikaudu illegaalselt suur armunud olek käsil

- mitteteaduslik niisama loba artikkel trükis ja luuletused trükki lubatud

- näpuotsaga midagi ühele konkursilegi saadetud

- slämmi finaal terendamas ja tekstid peaaegu otsustet

- tantsukostüümid õmblemata ja sammud segamini