my sixes to nines

Ideeliselt võiks ju aeg-ajalt siiski mõned asjad arhiveerimise mõttes ka siia üles täheldada. Ma mõtsin.

allikapuu

Ma loen mulle sünnipäevaks kingitud raamatut Beautiful World, Where Are You. See on hea ja mulle meeldib selle igale poole ulatuv kummaline vaikus. Samal ajal loen Islandil ei ole liblikaid ja on ka hea ja küllalt sarnaselt vaikne ja natuke nagu üksildane. Kuigi stiililt väga erinevad. Esimene raamat teeb minuga vahel asju, mida minuga varem tehtud ei ole. Vähemalt mitte raamatu poolt. Ta lohistab mind kohtadesse ja siis jätab mu sinna vedelema. Või sunnib mind aeglasemalt lugema mitte selleks, et ma paremini aru saaks vaid selleks, et ma lõpuni tunda saaksin. Teine raamat teeb lustlikke asju keelega ja ma tunnen rohkem, et ma saan aru, kuidas ta saab mind panna muhelema või üllatada. Või jälle vaikust lausuda. Eks nad ongi erinevad, aga eks siin on ka autoriga ühine emakeel omi trikke tegemas. 

Islandi raamatuga on tore veel see, et ma rääkisin sõbraga, kes just tuli Islandilt ja mu kirjeldus sellest, kuidas ma lugedes seda maad tajun, klappis tema kogemusega. Mitte et ma mäletaks, mis ma täpselt ütsin. Igatahes ta ütles, et täpselt nii ongi.

Poola poisid tegelt saab ka kohe loetud. Ma ei tea, kas lõpp lohiseb kuidagi või milles asi. Ootan justkui, et läheks jälle lustlikult 'täpselt minu mõte ju!' sõnade seadmiseks. Olen sellega ühe korra juba raamatukokku tagasi vantsinud ja näidanud ette, et ta on küll mul alles, võite pikendada küll. Isegi 10 eurot koolituskuludesse kirjutanud, sest ei olnud meeles pikendada. Väga mitte-minulik. Mul on alati raamatud pikendatud.

lehmad on ära soojas

Veel loen aegamisi ja mõnuga ja pikkkkade mõtiskluspauside saatel artiklit Interdependent Agency kohta (loodetavasti sai õige link, ma olen seda väljaprinti otsast ahju pannud ka juba). Väga huvitav mõtisklus sellest, kust tulevad  ja mis ajab inimeste eesmärke ja tahtmisi ja sihte. Ja niisugune hämmastav kergendus, et mul on nüüd sõnad ja mingi justkui tagala, kui ma tahan inimestega kõneleda motivatsioonist ja selle tohutu mitmekesisest maastikust. Ei ole päris nii, et igaüks sihib isiklikele saavutustele ja kes teiste pärast, teiste nimel ja jaoks asju teevad, elavad kurvas kaastunnet väärivas vales või aheldatuna meelevaldadesse, kust nad tuleb ruttu ära päästa. Või kasvõi sellest kummalisest ebamugavusest, mis tuleb mõnd inimest kuulates ja järsku mõistes, et ta vist mõtlebki ainult endale.

Õrnalt seoses sellega. Mul on sõbranna, kellest küsides, kuidas tal läheb, räägib kõigepealt, kuidas tema õel läheb. Ja selle lastel. Ja siis kuidas ta teisel õel ja selle lastel läheb. Ja ta emal. Ja siis ta tütrel. Ja siis võibolla mõned kombinatsioonid nende oluliste inimeste omavahelistest suhetest ja kuidas need lähevad. Ja alles siis me jõuame selleni, kuidas tal endal. Või kas jõuame. Võibolla nii ongi. See, kuidas sinu ümber olevatel inimestel läheb, ongi see, kuidas sul läheb. Või oluline osa sellest. Vältimatu stardipunkt.

Ja sellest samast artiklist teine märkamine, et metoodika on kõige huvitavam peatükk. Eks ta peab teiste keskel ja kontekstis ja ma metoodika kallale lähen tavaliselt pärast rabavat introt. Aga siiski. Midagi võrreldamatult rahuldustpakkuvat on näha tehnilise lahenduse lahtikirjutust. Et sa võid öelda kirjutada jutustada ja luuletada koguni fantastilisi ideid ja eks tahks isegi. Aga mille põhjal? Mis sa tegid, mis pani sind arvama, et nõnda on. Vahel loeb kohe pealkirjast välja. Teinekord loen pealkirja ja torman kõike muud skippides meetodisse, sest mul on rutttu vaja tead, mis alustel, mis õigusega, mis asjus ometigi võib keegi midagi taolist väita. Enamasti on selle vastus: meelevaldselt. Kuid siiski. Vahel on huvitav. See agentsuse artikkel on suht häid meetodite näiteid täis näiteks.

Alustasin ka raamatut, mis räägib õpetamisest, nagu see oleks dramaturgia. Arvestades, et see on paks raamat ja ma alles alustasin, pole ma liiga palju valmis selle koha pealt veel mölisema. Või kindel, et see on see on see, mis ma lõpuni tahan läbi töötada. Aga on väärt märkimist, et ma selle kord olen kätte võtnud. Teinekord hea meenutada. Ja üldine (taas)äratundmine, et kui sul on olnud hea õpetaja, keda veel kaua meenutad ja kes on sulle mõjunud, on ta tõenäoliselt olnud mõnevõrra teatraalne, aga mitte selles egotrippivas edevas mõttes vaid kaasavalt ja koostöiselt. Keegi, kelle tunnid on olnud (mingi piirini) improvisatsioonilised kunstiteosed.

. ja uuesti

Iseäralike peavoolust hälbivate toitumiseeskirjade pidamine on üksinda natuke huvitav, aga muutub kiiresti tüütuks ja liigpiiravaks. Toidu valmistamine ühele on arvatavasti üks nürimaid ettevõtmisi üldse. Tavaliselt, kui ma ainult ennast pean toitma, söön lihtsalt puuvilju või smuutisid. Isegi mitte võileibu. Isegi ainult endale võileiva tegemine on nüri. Ja veids kurp.

Iseäralike peavoolust hälbivate toitumiseeskirjade pidamine kellegagi koos on lihtsalt kõige vahvam ja toredam asi terve maailmamuna peal.

Järgneb mu viimase aja lemmik retseptide lühiloetelu. Kõik on üleni loomse vabad ja koosnevad asjadest, mida saab tavalisest (linna) toidupoest.

Kikerherne omlett. Kikerhernejahu on rõveda maitse ja lõhnaga *kui* see pole läbi küpsenud. Sega omletitaigen väikse varuga, lase tal paar minti mõtiskleda enda üle. See on põmst jahu, vesi, maitseained, küpsetuspulber. A vahel me unustame küpsetuspulbri, on ka okei. Ja siis teda tuleb rahulikult panni peal küpsetada, et läbi küpseks. Nagu natuke paksukene pannkook. Ahjujuurviljad ja hummus läheb juurde ja on väga kosutav.

Kui bataati riivida ja siis suitsuste punaste maitseainetega panni peal ära küpsetada, saab imetoreda mahlase 'rebitud' võikukatte või burgeritäidise. Lubab end külmkapis hoida ja mitu korda soojaks teha ja igati tore.

Kimchi pannkook. Võtad kimchi, segad vee ja jahuga, võibolla paned natuke rohelist sibulit juurde. Pannile. Servad krõbedaks, serveerimiseks sojakaste, nämm. Sarnast asja, aga mitte nii vänges versioonis saab teha ilma kimchita ka - lihtsalt aedvilju peenteks ribadeks hakkides. Peaaegu illegaalselt mõnus.

Müslibatoone on jumalast okei kodus ise teha. Minul nad kipuvad naaatukene rohkem pudenema kui poe omad. Okei, tegelt päris palju rohkem. Aga nad ei ole nii rämedalt magusad ja ei tule pisi-pisikestes pakendites. Ja saab süüa isu täis. Kui tuleb äkiline Isu of the Müslibatoon.

üle ühe

 Nelja Yorkshiremeni mäng käib nõnda. Keegi hakkab rääkima, kuidas tema lapsepõlves või nooruses oli midagi halvasti. Lased tal lõpuni rääkida, noogutad ja teed mõistvaid mõminaid. Siis ütled: küll sul vedas, aga meil ... ja trumpad ta üle. Või isegi ei pea üle trumpama - leiad viisi, kuidas tema kurb lugu on tõend ilmselgelt privileegist ja vedamisest. Las ta ise tõmbab omad järeldused.
Näiteks keegi räägib, kui tüütu oli noorema siblinguga toa jagamine. "Teil oli lastele eraldi tuba!?!" Näiteks keegi räägib, et tema isa oli joodik. "Sa tundsid oma ISA!" 

Võidab see, kes on pidanud rohkem kannatama. Ilmselgelt.

Mul oli sügissemestriks omaarust ideaalne trennitunniplaan, kuni ma detsembri alguses(?) proovisin üht teistsugust trenni ja avastasin, et mul on üle mitme kuu lihased valusad. Ja siis imestasin, et kuidas ma varem ei märganud, et mu trennid mulle nii vähe teevad. Igatahes, head tantsutunnid Tartus on Lemootis, nagu välja tuleb. Aga kui tahta vahel valusaid lihaseid, siis ainult neist ei piisa. Ma ei tea nüüd, kas ronida jälle üles mööda seinu või poste või jah.

Asjad, mis seni on suutnud leevendada talve, mille lõpp ei paista: uisutamine, solaarium, õhtuti köögis tantsimine, selle müsteeriumi häkkimine, kus ma üldse ei taha kirjutada, autentne 80ndate(?) suusakombe, mis skoorib argiselt kõik komplimendid, puuviljade söömine, jonnakas igapäevane heade asjade märkamine.

Veel olen ma siin sahkerdanud, et luulekogu välja anda, .käinud paaril korral laval, ühe korra täiesti terves ulatuses äpandunult, väga lõbus, 

Mis sa oled osanud selle talve suhtes ette võtta?
Mida sa loed?