 |
| vaata, Muki, mis juhtub, kui olla liiga lahtise peaga |
Ma tutvun siin tasapisi ühe hea tüdrukuga, kelle ma enesest leidnud olen. Hea tüdruk olemine ei huvita mind tegelikult liiga palju. Ja, pane tähele, see on erinev hea inimene olemisest. Hea tüdrukuga on see mure, et ta üldse ei saa, mida ta tahab. Ta vaevu saab aru, mida ta tahab. Sellised inimesed on räme tüütud. Nii selle pärast, et nad ei too lauale midagi uut huvitavat vägevat rabavat revolutsioonilist. Kui selle pärast, et kui neil vähegi aru peas, saavad nad ikkagi aeg-ajalt tagantjärele aru, et neil oli midagi endal ka vaja. Ja siis lapi neid asju tagantjärele. No johhaidii. Tule eile meile, ma ütlen. Nagu mingi...
Üks lugu, mida siia saab jutustada, on lugu tähelepanelikkusest. Mitte keskendumisest või püsivusest, vaid kõige kõige märkamisest ja eneses olla lubamisest. Kui olla keegi, kes märkab, mitu lindu laulab, mida nad laulavad ja teab nende laule ja mõnede nimesidki. Kes teab lilledele (ise)antud nimesid, ihkab kroonlehtede pehmust paitada ja kõrte kõverusi üles märkida. Kasvõi hetkeks. Märgata inimeste liikumisi ja sammumist, nende õõtsumiste intervalle ja rütme. Igasuguseid imelisi kummalisi uskumatult mitmekesiseid viise, mis neil saab olla selleks, et end ühest paigast teise lohistada. Liikumiseks peab järele andma, aga kust - puusadest või pihast, põlvedest või pigem pahemast pahkluust? Märgata paberilehe krabinat ja ülejärgmises tänavas nutvat titte ja põranda naksumist. Teada kõhuvalust ja lauaservale toetuva käsivarre soojusest, ühe kanni kangeks kiskumisest ja natuke sügelevast kõrvast, kananahast paremal käsivarrel ja kukalt kõditavatest juuksesalkudest. Mõelda kihiti kogu aeg vähemalt kaheksat mõtet, mäletada asju ainult impulsside või sensatsioonide kogumikena ja tuttavaid tekste ainult teksti otsast valjusti sikutama hakates. Kui kõike seda kogu aeg märgata ja rehkendada ja teada, on vaja pidevalt valida. Tegelikult pidevalt vaigistada. Ei saa minna lugema haavapuude puuvilla kohta botaanikat ega tormata selle lõputust lumest luulet kirjutama esimese silmatud ebeme peale. Ei saa võõrale (ega armsalegi) igast meeldekaranud murest seostamata üksikasju ette kanda. Kõhuvalu läheb ära koos järgmise röhatusega ja kange kanni... noh selle osas tuleb hajameelselt niheleda lihtsalt.
Aga siis samal ajal kõiki pealetükkivaid pidevalt tõrjuda üritades võib pikalt käia nii, et midagi on valesti. Võib kogemata pikalt end paitada, et nii tublisti teen, mis lubasin või nii kenasti käitun, üldse ei viskle ei jonni ei sega ei seleta asjatult tühja ei sega üldse ennastki olemast. Kui kõik on ühevaljult ja üha ja palju, harjub endast mitte välja tegema. Sest targem on mitte suurt numbrit teha kogu endast läbi tulvavast sensatsioonide pillerkaarist. Sest muidu ei saaks midagi tehtud kunagi. Ühtegi mõtet lõpuni mõeldud.
Üks teine lugu (või lugude pilv) võib olla hoopis miski muu. Midagi sama rahutuist püsituist täiskasvanuist, kes kunagi ennemuiste põlvkond põlvkonna järel piisavalt hästi kõigi järgmiste tulijate valvsust ja valvelolekut treenisid. Pärimuslik kikkkõrvalisus. Ja ega nad paha pärast, ikka omadel põhjustel, omade tingimuste peale reageerides või kaasaantud pagasiga toime tulemiseks. Või hoopis sellised täiskasvanud, kes aitasid mõista, et pole mõtet liiga palju nõuda. Kassasaad! Kussatükid! Või lugu isegi tingimata mitte individuaalsetest täiskasvanutest vaid süsteemist, mis õpetas, ära taha, niikuinii ei saa. Tahtmine on taevariik jne. Ja soovi korral saab teha üldistavaid lugusid tüütust tüdrukuks kasvamisega kaasnevast, taastekkivast rollikirjelduse vagudesse vajutumisest, mille üle imestamine on minetanud igasuguse originaalsuse. Ja mille vastu peabki pidevat tööd tegema.
See peamine lugu siia peale on tagasi tähelepanelikkusest. Pigem selle standarditest ja lävest. Kui kõht on täis ja tubades sirutamise ruumi, peab millegi üle pead murdma. Meil kõigil on igal ajahetkel midagi hinge pääl. Olenevalt elukorraldusest on see kas päriselt asiselt pakiline korralduslikku ellujäämist toetav küsimus või siis omaenese mina narmendavate servade näppimine ja sealt küsimuste kaevandamine. Või nagu mõned inimesed selle peale kostavad: oh, oleks mul sinu mured!
 |
| kaks me kaks |
On käsitlusi, mille kohaselt oleks otstarbekam kirjutada sagedamini lühemaid postitusi. Ja nende poole ma teoorias end püüan ka kallutada. Isegi kujutan endale aeg-ajalt ette, et olen sellekohaseid tõotuseidki andnud. Aga näet. Nii ta jälle läep. Äkki seekord.
Sagedamini, jaaa! 🥰
ReplyDeleteTead, ma arvan, paljud lugejad ei saanud aru, mis värgist sa kirjutad.
ReplyDeleteMul ka lõi tuluke põlema alles nüüd, kolmandat korda lugedes. Alguses mulle jäi meelde see, et hea tüdruk olemise pärast ma (jah, kohe kandsin endale üle) ei märka omaenda vajadusi ja see tundus õige ja vale samal ajal ja ma ei osanud reageerida ja mh, jäi.
Praegu võtsin mõtte tükkideks.
Tükk A: palju märkamine ei ole heade tüdrukute teema. See on neurotüübi teema.
Tükk B: aga samas Hea Tüdruk olemisega on iseenda tähelepanuta jätmisel, kui kõike ja kõiki muid märkad, tegemist küll. Autistldest naised on hoooooooooopis teistsugused (stereotüüpiliselt) kui autistidest mehed. Hästi sageli jäid vanasti diagnoosimata ja ma olen üsna kindel, et jäävad ka praegu. Mitte sellised nagu sinu ema - sinu ema on silmahakkavalt Imelik. Aga enamik neist (meist) naisautistidest petavad ära ka kogenud, ise mitteautistist psühhiaatri.
(Autistid ise tunnevad oma ära, kui nad sellised vähe nutikamat sorti on.)
Meid on raske tuvastada, sest me treenume. Me märkame kõike, jaa. Pisikesi varjundeid, pause, mis venivad või mida tekkida ei lastagi, puulehtede paigutust või päikese pehmet paid veebruari lõpus.
(Sellel on ka teine pool - et fokuseerutakse mingile asjale nii kõvasti, et muu läheb tähelepanu alt välja ja siis avastatakse 5 tundi hiljem,, et see rõve tunne, mis on, on pissihäda.) AGA. Sina märkad rohkem kui mina (ja ma märkan palju võrreldes müütilise keskmise inimesega), sa märkad nii kuradi palju, et võid just seda pidada oma supervõimeks.
Jah, sa lased vahel iseenda tähelepanu alt välja, Jah, ilmselt oleks kasulik märgata oma ebamugavust või lausa valu, enne kui see hulluks ajab. Aga ma olen üsna üsna üsnaväga kindel, et lahendus ei ole muu mittemärkamine.
Ok, punkt B aina venib.
... aga see just teebki sust hea luuletaja, see just teebki sust hea fotograafi, see teeb sinust sinu ja laseb sul neid teraseid asju kirjutada, millele kohe ei oskagi reageerida - liiga keeruline.
Punkt C on punkti A laiendus: on mingi mulle täiesti uskumatu ja veider eeldus, et inimesele on tema ise esmatähtis ja iseenda vajadusi ning tundeid märgatakse ja neile reageeritakse kõigepealt ja kui siis ressursse veel üle, tulevad teised.
Ja see lihtsalt ei ole kõigiga nii.
Lihtsalt ei ole - ja ometi keskendun ma endale ja uurin ennast rohkem kui 6 tavalist inimest kokku iseendaid.
Ikkagi on mu esmane reaktsioon aidata teisi, teha, mis teistel vaja, ja alles kui teistel on enam-vähem ok, märkan, et iseenda olen asja käigus kohutavalt ära lõhkunud.