absolutely delightful nonsense

õhturistik

Kaks asja saavad tõesed olla. Isegi samal ajal. Nagu nostalgiline inimene saab olla korraga kurb ja rõõmus. Nagu hea põhjuse juures saab midagi ühtaegu tahta ja karta. Mingi sündmuse järel pisut leinata ja samuti tunda sellest samast sündmusest tulevat kergendust. Ja üldse - miks piirduda kahega. Mitu asja saavad korraga tõesed olla.

See on viimase aja mantra. Regulaarne taastähelepanek. Mitu asja saavad korraga tõesed olla. Või, kui tahta oma enda vastuolulisust ja kapriissust kellelegi selgitada ja ennast tervenisti ära õigustada võib ka lausuda: ma olen komplitseeritud hinng!

Aga enamasti siiski enda toetamiseks ja leevendamiseks ja teiste mõistmiseks. 

Sellega seoses olen ma aeg-ajalt üles noppinud käsitlusi, mis tahavad seda hoolega ära unustada või ignoreerida. Tahavad maailma lihtsaks teha. Ainult üht asja korraga tõeks lubada. Näiteks me nõuame, et igal tegevusel või otsusel oleks üks põhjus. Isegi nõuame selgitusi nagu 'miks tegelikult'? Nagu need asjad oleksid lihtsad. Samuti tahame me, et inimesed oleksid nii igas ajahetkes enesega kooskõlas, kui ka kogu aeg läbi kõigi enda aegade. Ja seega teeme neile raskeks ümber mõtlemise või eksimise tunnistamise. Mismõttes sa enne rääkisid hoopis teist juttu. Kes sa üldse oled? Kas sa oled Algusest Peale ainult Valetanud? Ja seeläbi teeme raskeks kasvamise ja mõistma hakkamise. Ma vanasti arvasin nõnda ja nüüd arvan teisiti ja mõlemad on tõed.

Ma arvan, et osa jonnimist ja kiusu ajamist tuleb sellest, et me ei luba väärikat taganemist seisukohtadest. Kohe, kui keegi ilmutab kahtlust oma varem väljahõigatud kindlustes, hakkame teda õõnestama. Naeruvääristama ja talle ülevalt alla vaatama. Hästi tillukesel skaalal ma näen seda väikeste laste ümber. Kui laps on öelnud välja oma veendumuse ja sellest välja kasvab, kipuvad perekonnad 'armastavalt' teda selle eest tögama. Kuigi võiks lihtsalt nagu totaalselt tšill ja mahe olla selle ümber, et eile ta tegi karjuvtrampiva stseeni keedetud porganditest ja täna mugib neid kahe suupoolega. 

Natuke on näha nihkumist sellelt ühe-tõe lihtsustuselt rohkem avatud ja keerulisust tunnistavale. Näiteks me püüame inimeste seisundeid väljendada siltide asemel kirjeldustega. Sa ei ole haige, aga sul on haigus. Sa pole üks kodutu, sul lihtsalt praegu ei ole kindlat elukohta. (hmm midagi midagi artiklite puudumine keeles ja omadussõnad olemas samuti nimetavad sildid)

valgus on kuidagi vale, äkki peegeldus mingi teise objekti pealt. teeb pildi kuidagi... kõhedaks? mulle meeldib

Ma olen mõelnud sellest, kuidas me püüame asjade saamisloo peale mitte vaadata. Ja asjade all ma mõtlengi praegu asju. Aga ka söödavaid asju. Sest me ei taha vaadata, kuidas riideid tehakse. Neid vabrikuid või seda kanga töötlemist. Seda prügi ja töötlusjääke. Vabrik on kusagil kaugel, neid asju teevad keegid teised. Kuidas see särk siia sai? Ei, ärge öelge mulle. Ma ei taha teada. Sama ja võib-olla rohkemgi veel on toiduga. Lehma põllu peal lehvitamas vaataks. Aga lauta ei tahaks minna ja tapmist või puurispidamist ei taha näha. Ega verd või nülgimist või tükeldamist. Uuesti tahab lihale, pärast tema põllul õlmitsemise silmamist, otsa vaadata, kui ta on omandanud maksimaalse anonüümsuse. Tükk. 

Mõned teevad natukene samme selle leevendamiseks. Mõnest poest saad osta looduskosmeetikat ja selle inimese nimi, kes selle laari kokku segas, on purgi peale trükitud. Või aeg-ajalt on väiketootjate puhul talu nimi näha. Kusagil majutuskohas nägin Ikea nõusid, mille alla oli kirjutatud selle disaineri nimi, kes just need nõud välja mõtles. Mõnikord ettevõte võib eraldi vaeva näha oma usaldusväärse kuvandiga ja rõhutada, et teab oma meistrite nimesid.

Ma mõtlesin sellest, et meie tahtmine mitte näha on hästi tubli mõlemapoolne kokkulepe. Tootja ei taha näidata ja meie ei taha vaadata. Ja kas see on natuke nagu lapsed olemine. Et meid peab kaitsma. Nagu kui ma laps olin ja meie notsudest pidi sink saama, viidi notsud naabertallu ja lapsed ei tohtinud kaasa minna. Me läksime ikka. Ei tahtnud olla välja jäetud suurtest tõsistest asjadest. Hiilisime. Ei näinud midagi. Ja karjumist ma ka võib-olla kujutasin ainult ette. 

Aga selline laps olemise tunne on üldse teinekord linnaelu vaadates. Selline 'ära sina oma väikest peakest sellega vaeva' vabastatus. Kuhu mu prügi läheb. Kuidas need leivad siia poodi said. Mis selle poisi nimi on, kes hommikul rattateed puhtaks pühkis. Kus kasvasid magusaks selle Soomes tehtud püree ananassid?  Miks mulle midagi ei räägita.

hommikul vara ongi raja peal nii palju valgem kui metsa all

Ma mõtlen palju sellest ka, kuidas inimesed on nii erinevad. See on arvatavasti mu lemmik asi, millest mõelda. 

Üks mu viimase aja avastusi on inimeste erinev loomevajadus. Osa inimesi ei vaja loomingulist väljundit. Neil ei teki tahtmist midagi valmis teha, millegi meisterdamise kallal nikerdada, midagi uut ilma tuua. Ja osa saavad selle tarvis rahulduse kergesti kätte mõnest paarist üksikust põgusast tegevusest. Pani puud kenasti riita, hea kohe vaadata, valis pükstega sobivad kingad, sõnastas ühe vanasõna tabavalt ümber. Juba ongi hästi. Ja siis me teised tunneme end servapidi ära kuhtumas, kui me ei saa enneolematuid asju ilmale tuua. Esialgu alles mitte eksisteerivatele maastikele pea-laiali uitama minna. Midagi meisterdada või kokku luisata või napakate pitsidega ääristada.

Ja ma mõtlesin, et see on äkki avatus. Et ta pole lihtsalt valmisolek ja okei-olek uuega, see on ka vajadus uue järele. Ja selle uue tundmatusega vahetus kõneluses olemise järele. 

Teine on see, kui valjud ja selgelt artikuleeritud on inimeste peades/kehades olevad aistingud. Teadmised, äratundmised ja mõistmised. Näiteks teada, mida sa tahad. Mõnede inimeste sees kõlab see hästi kuuldavalt ja üheseltmõistetavalt. Peaaegu eitamisvõimatult. Iga kell on selge pilt ses osas. Teistelt küsid, mida ta tahab, ta on tervenisti hangunud: mina? tahan? Ja siis tal tuleb hästi tasa hästi paigal istuda ja ettevaatlikult kannatlikult ligi meelitada mingitki õrna sosinat oma enese tahtmiste kohta. Mõnda inimest ei sega pissihäda või natuke jahe või kõva tool karvavõrdki. Teisel hakkab taolise ihulise info peale kogu süsteemi kõik häire tööle ja enne ei toimu mingit koostööd, kui need asjad on lahendatud. Mõnel on teate volüüm põhjas, aga sisu segane - midagi on hästi valesti puudu viltu pakiline, aga ei tea, mis see on. Osa inimesi teavad oma silmade lahti tegemise päevast peale, kes neile meeldib ja kes nad ise on. Teised veedavad terve elu endas kaevandades ja otsides mingit äratundmist. 

Ja mulle tundub, et me oleme erinevad ka väliste mõjude tajumisel. See, kuidas on inimesi, keda ei kõiguta teiste pahameel või hukkamõist, keda ei õhuta heakskiit või sujuv koostöö. Kuidas osa inimesi on immuunsed moele või trendidele. Kuidas mõnel ei registreeru üldse seltskondlik piinlikkus või kohmakus. Või surve. Või kuidas õigesti tehakse.

joo isu täis

Lisaks on päris põnev, et me ei tea, kuidas asjad teiste inimeste sees tunduvad. Ja me oleme hästi halvad seletama, kuidas mingid asjad meie endi sees tunduvad. Kuidas sa tead, et sa tahad üksi olla? Mis tunne see on - üksi olla tahtmise tunne - mille moodi see tundub? Mis tunne on teada, et sa oled naine? Kust sa võtad, et sa tahad last? Kas sa oled alati tundnud, et see on sinu pill?

Või näiteks see, kuidas vahel inimesed igatsevad oma ellu sellist sihti või kirge. Millegi väga väga tahtmist. Ja nad ei tea, kuidas seda otsida või seda ära tunda. Nad ainult oskavad kadestada teisi, kellel see on alati olnud.

Ma olen ise viimasel ajal tähele pannud, et ma jõuan äratundmistele kuidagi hästi manuaalselt. Tehniliselt rehkendades ja metoodiliselt arvet pidades. Mitte intuitsioon ja kõhutunne ja naiselik vaist, uu-uuu! Sest need mul on küll, aga laperdavad sajaga. Kui ma tahan midagi pikaajalisemat kehtivat ja rõõmutoovat enda kohta teada, pean ma märkmeid tegema, andmeid koguma, analüüsima ja mustreid taga ajama. Sest mu igapäevane aju on tajuablas meelas loomake. Kui mul on praegu kohv pooleli, siis ma olen alati kohvi joonud ja kohv on jumalik jook igavesest ajast igavesti. Kui ma olen täna toas istunud ja pole kusagil käinud, siis tegelt mul ongi parim tuba terves ilmas ja kuhugi pole mul vaja.

Ainult et pikaajalised vaatlused on osutanud, et igapäevane jalgsi liikumine ja õhtustest kohvidest hoidumine teeb hingele head. Hetkes see ei tundu. Hetkes tundub see maksimaalselt loll vale. Aga kusagil on kogemusi tabelitesse salvestav rehkendaja, kes teab. Ja tema kuulamine on õige ja hea.

Aga siit sujuvalt juba järgmisesse imelikku inimesed-on-erinevad teemasse. Kui paljusid asju inimesed teevad automaatselt ja kui paljude jaoks neil on vaja Süsteemi. Teadlikku käivitamist ja selle kõrvalt vaatlemist ja juhtimist. Näiteks mulle tundub, et õppimine on üks asjust, mis alguses tuleb automaagiliselt, sest sisu on lihtne ja tundides ärkvel ja kaasatud olemine on hästi toetatud. Pärast pead hakkama manuaalselt teadvustatult hakkama õppima. Niimoodi kohmakalt ja ukerdades. Enam ei liugle läbi. Aga osa asju, mulle tundub, on paljudel inimestel terve elu olnud automaatsed. Näiteks pikaajaliste plaanide pidamine. Mulle tuleb harva niisama spontaanselt pähe küsimus sellest, mida ma homme teha tahan. Alles siis, kui mul on pikalt halb olnud või kõikehaarav isutus tahab mind mullaks tagasi suruda, taipan kalendri lahti võtta ja veidi asju läbi mõelda, mis ma oma haruldase elunatukesega tahan pihta hakata. 

ringi ja ringi
põleb ja tuleb

Üks äge asi veel, mis ma olen leidnud. Tähelepanek sellest, kuidas seltskonnas vestlus korraldatud on. Põhimõtteliselt on kahte sorti seltskondliku vestluse struktuuri (ah yes the two genders). Üks on esinejapõhine ja teine on koostööpõhine. Osa inimesi ütlevad, et esinejapõhine on meeste viis rääkida ja koostöine naise viis, aga see on räme üldistus ja minuarust nii ei ole. Igatahes. 

Esinejapõhine käib nii, et üks inimene räägib ja tema on siis esineja. Teised kuulavad ja on tema publik. Kõnekord läheb üle järgmisele, kui esineja on ära esinenud ja järgmine inimene hakkab oma kõnet pidama. Ja teised on tema kuulajad. Vestlusesse panustamine käib nii, et sa püüad välja mõelda midagi ägedat öelda oma kõnekorra ajal. Või lugu, mida jutustada. Selles vestluse vormis on minuarust küllalt suur surve olla originaalne või kuidagi meelelahutuslikku või emotsionaalselt köitvat sisu pakkuda. Vahel ka eelmist jutustajat üle trumbata. Ja kui entusiastlikke inimesi on palju (või neil on endi arvates jõle palju häid lugusid), võib olla raske iialgi esinejapositsioonile pääseda. Mõnes seltskonnas võib oma loona rääkida ükskõik millist toredat lugu, mis pähe on tulnud, mõnes peab selgitama, miks see meelde tuli või kuidas see siia sobib. Esinemised algavad tavaliselt sõnadega "Sinu jutt tuletas mulle meelde, kuidas ükskord..." või "See pole veel midagi, minul näiteks..."

Koostöine vestlus käib nii, et kogu seltskond panustab kokku ühte teemasse. Näiteks ühisesse arusaama millestki või ehitab üles mingit ideed või plaani. Kõigi fookus ei ole sellel, kes kõneleb vaid ideel, millest jutt käib. See võib tähendada lõbusama teema puhul põhjalikku yes-and-imist või keerulisema tõsisema teema puhul selle mitmest küljest kaalumist ja analüüsimist. Natuke nagu koos arutleva essee kirjutamine või leitud asja igakülgse kirjelduse koos loomine. Panustada saab sellesse vestlusesse nii uute ideedega kui ka küsimustega. Selle vestluse teeb raskeks see, et siin peab hästi kohal olema. Kõigi lisatud asju olema märganud ja mäletama, sest uuesti sama asja lisamine ei vii teemat edasi. Samuti ei saa selles vestluses osaledes uidata oma mälestusi pidi ringi ja spontaanselt suvalist enda kogetud lugu rääkida, sest see peab haakuma käsil oleva eesmärgiga.

Mu lemmik asi, mida selle tähelepanekuga peale hakata, on proovida esinejapõhist vestlust muuta koostöiseks. Takistada järgmist 'aga mul ükskord' lugu üleskutsega koos arutada millegi üle. Kas otse kellegi loo keskel või vahetult pärast lõppu esitada seltskonnale küsimus stiilis "mis oleks kui..." või "kuidas selles olukorras peaks..." või "mis te arvate, miks..."

Ükskord mingil peol kõik rääkisid, mis nende uurimisteema on ja ühe poisi teema 'green learning' asemel kuulis keegi 'queer learning' ja siis me jaurasime lustlikult umbes sada aastat selle üle, mis oleks 'queer learning', kuidas see käiks ja mida selle valdkonna inimesed uuriksid.

poolakad ei oska nelki põlata

Ma loen Grigorjeva Frankensheini ja Ristikivi Hingede ööd. Lugesin läbi Annuse Tere, Aleksander ja Aldermani Disobedience. Aldermani Powerit lugesin kaks korda järjest. Tunnen, et olen trennis mitte käimisest kõveraks ja nõrgaks jäänud, aga samal ajal kuidagi pehmeks, aga samal ajal jaksasin siiski ükspäev mööda seina üles ronida. Proovin üht rohtu, mis aitab paigal istuda, aga ainult nendel päevadel, kui paigalistumine aitaks. Juhin jälle oma sügissemestrite lemmikprojekti ja otsin viise selle juures mitte munn olemiseks. Luulekogu teeb omas tempos omi asju ja lavale on asja korraks ülehomme ja sealt edasi ei teagi.

Istusin folgil naistelaulutoas ja ootasin algust, vaatasin sissesättimise sagimist. Kuulasin, kuidas üle toa teises seltskonnas naised vestlevad. Keegi oli oma poolelioleva heegeldamise autosse unustanud. Teised tema ümber elasid kaasa ja kinnitasid erinevate näidete abil, kui hästi nad mõistavad, mis tunne see on, kui näputöö maha ununeb, kellel sokk, kellel sall, kellel koju, kellel suvilasse. "Ja siis istudki, käed rüpes, nagu mees!"

Siia lõppu luuletus ka, kui sul äppi pole, siis vaata arvutist, see on tavaliselt nõus olnud brauseris avama neid: 
https://www.tiktok.com/@annakohlweis/video/7358226638309494049